Meil Loviisaga on jututeemaks on lahutus.
"Miks X-i isa X-i juures ei ela?" tahab tüdruk teada.
"Sest X-i emme ja issi läksid lahku"
"Miks nad lahku läksid?"
"Ma ei tea! Aga mis sina arvad, mispärast nad võisid lahku minna?"
Väike mõttepaus.
"Võib-olla tahtis X-i ema, et seina ääres oleks kollane kohver, aga isa tahtis hoopis sinist?" kostub igati loogiline seletus...
pühapäev, 19. jaanuar 2014
esmaspäev, 13. jaanuar 2014
Uudis
Meie trio käib nüüd lasteaias! Nad käivad seal kaks korda nädalas, teisipäeviti ja reedeti. Leppisime kokku, et ühel korral jäädakse ka lõunat magama.
Kaks korda nädalas tundub olevat just paras tihedus. Ei jõua ära tüdineda. Ning jääb aega ka muudeks põnevateks tegevusteks, vanavanematega kohtumiseks ja niisama olemiseks. See viimane on tihtilugu teenimatult alahinnatud.
Mina aga saan kaks korda nädalas hommikuti akna all kaks suurt tassitäit teed juua ning segamatult mõtteid mõlgutada. Kuidas mulle meeldivad säärased rahulikud hommikud! Kaks korda nädalas on just piisav sagedus. Ei jõua ära tüdineda!
Kaks korda nädalas tundub olevat just paras tihedus. Ei jõua ära tüdineda. Ning jääb aega ka muudeks põnevateks tegevusteks, vanavanematega kohtumiseks ja niisama olemiseks. See viimane on tihtilugu teenimatult alahinnatud.
Mina aga saan kaks korda nädalas hommikuti akna all kaks suurt tassitäit teed juua ning segamatult mõtteid mõlgutada. Kuidas mulle meeldivad säärased rahulikud hommikud! Kaks korda nädalas on just piisav sagedus. Ei jõua ära tüdineda!
laupäev, 11. jaanuar 2014
Tallinn ja Tartu
Ma saan veel kuidagi aru, et erinevates maades ravitakse inimesi erinevalt, aga et see vahe tillukese Eesti kahe linna vahel nii totaalne on, ei oskaks uneski näha- kui ise poleks kogenud.
Ühele mu lastest on kaasasündinud komppöia tõttu (mis tava-vaatlejale silma ei jää ja ka tema elukvaliteeti enam oluliselt ei mõjuta) määratud puue. Puude raskusastme määramiseks ja edasiseks tegutsemiseks, näiteks taastusravi jms. koostatakse inimesele rehabilitatsiooniplaan. Nii ka minu lapsele. Käisime mitmete erinevate isikute vastuvõttudel sotsiaaltöötajast logopeedini välja. Kui vaja, siis vaja! See kõik oli aga vaid "taustamüra".
Paberitel- ehk siis plaanil, kui soovite- oli vaid üks lapse seisundit tõeliselt parandada võiv soovitus- muretseda talle ortoosid, st. kõvad "kingad" mis käivad tavajalanõude sisse. Korralike lapsevanematena võtsimegi kohe asja käsile. Jalanõud maksid hingehinda, aga kes siis ikka raha loeb, kui tegemist oma lapse tervisega! Kandma hakata neid aga ei õnnestunudki. Sest laps lihtsalt keeldus! Ei, ma ei ole lapsevanem, kes esimese jonnituuri ajel pimesi ta tahtmisi täitma tormab. Aga midagi tundus mullegi kahtlane. Kas sellised kobakad tõepoolest aitavad neid niigi hapraid jalgu? Kas kõnnak, mis neid kandes tekkib, mitte ei süvenda peaaegu nähtamatut puuet?
Muide, see jõud, millega mu laps ortoosid jalgadelt eemaldas, niipea, kui need talle jalga sain topitud, sarnanes täismehe omale! Sest neid oli üliraske, et mitte öelda võimatu jalga ja ära saada. Väänasin iga kord peaaegu käed paigast! Aga küllap laps juba intuitiivselt teadis...
Ühele tervishoiuga seotud inimesele oma suurt muret kurtes sain nõuande kuulata ka mõne teise arsti arvamust.
Näiteks doktor X Tartust.
Ühel kenal varasuvisel päeval sõitsimegi kambakesi ülikoolilinna.
Esimene asi, mida too tunnustatud doktor meid nähes ütles, õigemini karjatas, oli: "komppöiaga ei tohi ortoose kanda! Võtke need otsemaid ära ja ärge enam kunagi jalga pange!"
Oli ausalt öeldes keeletu. Arst seletas mulle pikalt mismoodi mu lapse jalg toimib ja kuidas ma selle loomulikule taastumisele kingaga piduri peale panen.
"Ainult paljajalu!" vibutas ta meie lahkudes sõrme, "ja kui king- siis väga õhukese tallaga. Lapse lihased peavad tööd saama!"
Ma ju tegelikult ei teadnud, keda uskuda. Ka Tallinna arstid tundusid oma väidetes usaldusväärsed. Ja mina... ma ei jaga ju antud teemast ööd ega mütsi! Siiski loobusime ortoosidest koheselt. Nüüd sai seda ju kerge südamega teha!
Kahtlused aga jäid. Aasta pärast läksime uuesti Tartusse kontrolli. Kabinetis oli parajasti üks praktikant. Arst näitas talle mu lapse jalga ja kiitis: "Näete, kui ilusasti on laps taastunud vaid paljajalu käies! Ortoose ei tohi määrata!" lisas ta summutatud häälel.
Nüüd võisin ometi kergendatult ohata. Kõik saab korda!
Sügisel vähendati puue raskelt keskmisele.
Kuna aga vana rehabilitatsiooniplaan aegub peagi, helistasin täna uue asjus.
Et kas peaksime minema Tartusse?
Või Tallinnasse?
Tallinnas ilmneksid koheselt probleemid. Miks ei ole laps kandnud ortoose? Plaan on ju seega täitmata! Tähendab- problemaatiline perekond.
Tartu on jälle väga kaugel- kui arvestada, et rehaplaani koostamisel tuleb külastada isikuid alates sots.töötajast logopeedini.
Inimene telefoni otsas kuulas mind ära. "Jah," ütles ta, "te ei ole esimene sellise murega pöörduja. Tallinnal ja Tartul on väga paljudel juhtudel risti vastupidised ravivõtted. Ma ei oska seda kommenteerida."
Mina ka ei oska.
Aga kes siis oskab?
Midagi on pildil ikka totaalselt valesti.
Ühele mu lastest on kaasasündinud komppöia tõttu (mis tava-vaatlejale silma ei jää ja ka tema elukvaliteeti enam oluliselt ei mõjuta) määratud puue. Puude raskusastme määramiseks ja edasiseks tegutsemiseks, näiteks taastusravi jms. koostatakse inimesele rehabilitatsiooniplaan. Nii ka minu lapsele. Käisime mitmete erinevate isikute vastuvõttudel sotsiaaltöötajast logopeedini välja. Kui vaja, siis vaja! See kõik oli aga vaid "taustamüra".
Paberitel- ehk siis plaanil, kui soovite- oli vaid üks lapse seisundit tõeliselt parandada võiv soovitus- muretseda talle ortoosid, st. kõvad "kingad" mis käivad tavajalanõude sisse. Korralike lapsevanematena võtsimegi kohe asja käsile. Jalanõud maksid hingehinda, aga kes siis ikka raha loeb, kui tegemist oma lapse tervisega! Kandma hakata neid aga ei õnnestunudki. Sest laps lihtsalt keeldus! Ei, ma ei ole lapsevanem, kes esimese jonnituuri ajel pimesi ta tahtmisi täitma tormab. Aga midagi tundus mullegi kahtlane. Kas sellised kobakad tõepoolest aitavad neid niigi hapraid jalgu? Kas kõnnak, mis neid kandes tekkib, mitte ei süvenda peaaegu nähtamatut puuet?
Muide, see jõud, millega mu laps ortoosid jalgadelt eemaldas, niipea, kui need talle jalga sain topitud, sarnanes täismehe omale! Sest neid oli üliraske, et mitte öelda võimatu jalga ja ära saada. Väänasin iga kord peaaegu käed paigast! Aga küllap laps juba intuitiivselt teadis...
Ühele tervishoiuga seotud inimesele oma suurt muret kurtes sain nõuande kuulata ka mõne teise arsti arvamust.
Näiteks doktor X Tartust.
Ühel kenal varasuvisel päeval sõitsimegi kambakesi ülikoolilinna.
Esimene asi, mida too tunnustatud doktor meid nähes ütles, õigemini karjatas, oli: "komppöiaga ei tohi ortoose kanda! Võtke need otsemaid ära ja ärge enam kunagi jalga pange!"
Oli ausalt öeldes keeletu. Arst seletas mulle pikalt mismoodi mu lapse jalg toimib ja kuidas ma selle loomulikule taastumisele kingaga piduri peale panen.
"Ainult paljajalu!" vibutas ta meie lahkudes sõrme, "ja kui king- siis väga õhukese tallaga. Lapse lihased peavad tööd saama!"
Ma ju tegelikult ei teadnud, keda uskuda. Ka Tallinna arstid tundusid oma väidetes usaldusväärsed. Ja mina... ma ei jaga ju antud teemast ööd ega mütsi! Siiski loobusime ortoosidest koheselt. Nüüd sai seda ju kerge südamega teha!
Kahtlused aga jäid. Aasta pärast läksime uuesti Tartusse kontrolli. Kabinetis oli parajasti üks praktikant. Arst näitas talle mu lapse jalga ja kiitis: "Näete, kui ilusasti on laps taastunud vaid paljajalu käies! Ortoose ei tohi määrata!" lisas ta summutatud häälel.
Nüüd võisin ometi kergendatult ohata. Kõik saab korda!
Sügisel vähendati puue raskelt keskmisele.
Kuna aga vana rehabilitatsiooniplaan aegub peagi, helistasin täna uue asjus.
Et kas peaksime minema Tartusse?
Või Tallinnasse?
Tallinnas ilmneksid koheselt probleemid. Miks ei ole laps kandnud ortoose? Plaan on ju seega täitmata! Tähendab- problemaatiline perekond.
Tartu on jälle väga kaugel- kui arvestada, et rehaplaani koostamisel tuleb külastada isikuid alates sots.töötajast logopeedini.
Inimene telefoni otsas kuulas mind ära. "Jah," ütles ta, "te ei ole esimene sellise murega pöörduja. Tallinnal ja Tartul on väga paljudel juhtudel risti vastupidised ravivõtted. Ma ei oska seda kommenteerida."
Mina ka ei oska.
Aga kes siis oskab?
Midagi on pildil ikka totaalselt valesti.
neljapäev, 9. jaanuar 2014
Pahurad
Joss joonistas sõbrale sünnipäevakaarti. Kõigepealt valmisid neli autot. Kõik süsimustad. Poiss vaatas, ta ilme peegeldas mõningast rahulolematust. Peale hetkelist mõttepausi ilmusid autode katustele mingid kummalised torud.
"Joonistasin pahurad ka peale," kommenteeris poisike endamisi.
Einoh muidugi, hoopis teine tera! Kui torudest kuulidki vihisema hakkasid, sai ka minusugune pikaldane aru, et "pahurad" suurte inimeste keeli hoopistükkis kahureid tähendavad!
Samas- jube tabav nimi, kas pole?
Lõpuks tuli ka püänt- otsekui seda otsatut maskuliinsust pehmendada püüdes lendlesid töö lõpul kuulirahe keskel roosad liblikad...
Pilt oli üleandmiseks valmis.
***
Üks kommentaar eelnevale- meil ei ole kodus ühtki püssi ega sõjamasinat, me ei vaata ka sellesisulisi filme. Järelikult on "sõdalane" poisikestele kaasasündinud nähtus!
"Joonistasin pahurad ka peale," kommenteeris poisike endamisi.
Einoh muidugi, hoopis teine tera! Kui torudest kuulidki vihisema hakkasid, sai ka minusugune pikaldane aru, et "pahurad" suurte inimeste keeli hoopistükkis kahureid tähendavad!
Samas- jube tabav nimi, kas pole?
Lõpuks tuli ka püänt- otsekui seda otsatut maskuliinsust pehmendada püüdes lendlesid töö lõpul kuulirahe keskel roosad liblikad...
Pilt oli üleandmiseks valmis.
***
Üks kommentaar eelnevale- meil ei ole kodus ühtki püssi ega sõjamasinat, me ei vaata ka sellesisulisi filme. Järelikult on "sõdalane" poisikestele kaasasündinud nähtus!
esmaspäev, 6. jaanuar 2014
Minu ja oreli kohtumine
Kuna olen praegu mälestuste-lainel, räägin selle oreli-loo ka kohe ära.
Olin just Otsa-kooli klaveri eriala toredasti ära lõpetanud ja paberid ilusti-kenasti edasiõppimise tarvis Muusikaakadeemia vastuvõtuosakonda toimetanud,kui korraga paelus mu pilku ühel stendil rippuv uudis uuest, õigemini taasavatud oreli erialast. Konsultatsiooniaeg oli samuti märgitud. Kui ma ei eksi, oli see samal päeval ja üsna samal ajal, kui seda teadet lugesin- vaevalt oleksin mõnel teisel juhul Kivimäele tagasi sõita viitsinud.
Niisiis pistsin mingil mõistetamatul põhjusel oma uudishimuliku nina oreliklassi uksest sisse, teretasin sealseisvat prof. Lepnurme hädisel häälel ja küsisin midagi taolist: "mida... ee... oreli erialale astumiseks muidu üldse tegema peab?" Mnjah, selle kohta, kas klaveri erialale astumiseks tuleks ikka tavapäraselt klaverit mängida, ei olnud ma küll ühegi pedagoogi käest kinnitust nõudnud. Professor aga ei naernudki mind välja. Ei naernud ka siis, kui orelipingile istudes arglikult "pedaalirida ei sooviks ma küll puudutada" piiksatasin. Vastasin eitavalt ka tema küsimusele mu improvisatsioonioskuse kohta. Ning tegin õige pea piinlikkusest õhetavana sääred.
Tegelikult olin kunagi fakultatiivselt orelit õppinud küll. Nii umbes pool aastat ped.praktika õpilasena. Aga kuna meiesugused pidid leppima ülihõivatud harjutusaegade olematute riismetega, kaotasin õige pea asja vastu huvi. Parasjagu asetleidva üldise ärkamisajaga samaaegselt toimus paljude toonaste noorte usuline ärkamine. Meil sõbrannaga oli oma väljakujunenud "külastatavate kirikute ring", mistõttu sattusin üsna sageli ka Jaani kirikusse. Just sealne orel jäi mulle hinge. Suursuguse ja kättesaamatuna. Ühe meeleliigutuse ajel kirjutasin millegipärast oma märkmikusse mingile suvalisele reedesele päevale "minust peab saama orelikunstnik". Soovidel on teatavasti kombeks täide minna, eriti kirjapandutel (oi, mul on soovide kirjapaneku kohta veel mitu vahvat lugu rääkida!). Aga et nii täpselt... Tol hetkel aga unustasin muidugi oma kirjutise aastateks. Ei tulnud see mulle ka tol vastuvõtu-ajal meelde.
Järgmisel päeval andis klaveriõpetaja sisseastumiseksami kavale viimase lihvi ning võtsin harjutusklassi, et kõik veel rahulikus tempos läbi mängida. Keset suurt süvenemist tõmbas aga valvelaua-tädi mu klassiukse nii valju raksakaga lahti, et ma käed klahvidelt võpatasin ning teatas ärevusest pineva häälega, et mind oodatakse all fuajees. Mis nali see on? Üsna pahaselt lonkisin alla.
All seisis... professor Lepnurm. Lihtsas heledas mantlis. Andis terekätt.
"Teate," ütles ta, "te võiksite ikkagi orelisse tulla."
Ma ei mäleta, kas ta midagi veel lisas.
Ma ei tea, kas ma midagi vastasin.
Oli vastuvõtu-avalduste viimane päev, käimas olid viimased tunnid. Kandideerida võis vaid ühele erialale.
Järsku teadsin kindlalt,et see on märk. Küll inimese vahendusel (ja missuguse inimese!), aga märk palju kõrgemalt, kui inimmõistus suudab hoomata.
Harjutamisest ei tulnud enam midagi välja. Õigupoolest polnud seda enam vajagi. Jõudsin avaldust ümber tegema viimasel tunnil, päris viimasel hetkel. Minu valiku muutusest ei teadnud mitte keegi. Mitte ainumas hing! Kursuseõed ootasid mind järgmisel päeval asjatult klaverieksami ukse taha. Mina mängisin samal ajal oreliklassis noodist koraali. Kobamisi, aga südamerahuga.
Sellest sai alguse uus lehekülg mu elus.
Lehekülg, mida ma pole kunagi kahetsenud!
Olin just Otsa-kooli klaveri eriala toredasti ära lõpetanud ja paberid ilusti-kenasti edasiõppimise tarvis Muusikaakadeemia vastuvõtuosakonda toimetanud,kui korraga paelus mu pilku ühel stendil rippuv uudis uuest, õigemini taasavatud oreli erialast. Konsultatsiooniaeg oli samuti märgitud. Kui ma ei eksi, oli see samal päeval ja üsna samal ajal, kui seda teadet lugesin- vaevalt oleksin mõnel teisel juhul Kivimäele tagasi sõita viitsinud.
Niisiis pistsin mingil mõistetamatul põhjusel oma uudishimuliku nina oreliklassi uksest sisse, teretasin sealseisvat prof. Lepnurme hädisel häälel ja küsisin midagi taolist: "mida... ee... oreli erialale astumiseks muidu üldse tegema peab?" Mnjah, selle kohta, kas klaveri erialale astumiseks tuleks ikka tavapäraselt klaverit mängida, ei olnud ma küll ühegi pedagoogi käest kinnitust nõudnud. Professor aga ei naernudki mind välja. Ei naernud ka siis, kui orelipingile istudes arglikult "pedaalirida ei sooviks ma küll puudutada" piiksatasin. Vastasin eitavalt ka tema küsimusele mu improvisatsioonioskuse kohta. Ning tegin õige pea piinlikkusest õhetavana sääred.
Tegelikult olin kunagi fakultatiivselt orelit õppinud küll. Nii umbes pool aastat ped.praktika õpilasena. Aga kuna meiesugused pidid leppima ülihõivatud harjutusaegade olematute riismetega, kaotasin õige pea asja vastu huvi. Parasjagu asetleidva üldise ärkamisajaga samaaegselt toimus paljude toonaste noorte usuline ärkamine. Meil sõbrannaga oli oma väljakujunenud "külastatavate kirikute ring", mistõttu sattusin üsna sageli ka Jaani kirikusse. Just sealne orel jäi mulle hinge. Suursuguse ja kättesaamatuna. Ühe meeleliigutuse ajel kirjutasin millegipärast oma märkmikusse mingile suvalisele reedesele päevale "minust peab saama orelikunstnik". Soovidel on teatavasti kombeks täide minna, eriti kirjapandutel (oi, mul on soovide kirjapaneku kohta veel mitu vahvat lugu rääkida!). Aga et nii täpselt... Tol hetkel aga unustasin muidugi oma kirjutise aastateks. Ei tulnud see mulle ka tol vastuvõtu-ajal meelde.
Järgmisel päeval andis klaveriõpetaja sisseastumiseksami kavale viimase lihvi ning võtsin harjutusklassi, et kõik veel rahulikus tempos läbi mängida. Keset suurt süvenemist tõmbas aga valvelaua-tädi mu klassiukse nii valju raksakaga lahti, et ma käed klahvidelt võpatasin ning teatas ärevusest pineva häälega, et mind oodatakse all fuajees. Mis nali see on? Üsna pahaselt lonkisin alla.
All seisis... professor Lepnurm. Lihtsas heledas mantlis. Andis terekätt.
"Teate," ütles ta, "te võiksite ikkagi orelisse tulla."
Ma ei mäleta, kas ta midagi veel lisas.
Ma ei tea, kas ma midagi vastasin.
Oli vastuvõtu-avalduste viimane päev, käimas olid viimased tunnid. Kandideerida võis vaid ühele erialale.
Järsku teadsin kindlalt,et see on märk. Küll inimese vahendusel (ja missuguse inimese!), aga märk palju kõrgemalt, kui inimmõistus suudab hoomata.
Harjutamisest ei tulnud enam midagi välja. Õigupoolest polnud seda enam vajagi. Jõudsin avaldust ümber tegema viimasel tunnil, päris viimasel hetkel. Minu valiku muutusest ei teadnud mitte keegi. Mitte ainumas hing! Kursuseõed ootasid mind järgmisel päeval asjatult klaverieksami ukse taha. Mina mängisin samal ajal oreliklassis noodist koraali. Kobamisi, aga südamerahuga.
Sellest sai alguse uus lehekülg mu elus.
Lehekülg, mida ma pole kunagi kahetsenud!
reede, 3. jaanuar 2014
Enesekindlusest II
Minu üldklaveriõpetaja, tänaseks meie seast lahkunud suure südamega inimene täheldas juba esimestel tundidel, et mängin ju õigupoolest päris hästi. Ainult see tohutu ebakindlus...
Kuigi osa aega tundidest kulus vestluseks, õigemini temapoolseks ärakuulamiseks, hakkas sestpeale toimuma midagi erilist. Tegin tohutu tempoga tagasi kõik, milles olin seni toppama jäänud. Selgus, et mu kätel polnud vähimatki viga! Loobusin kooliskäimisest ja aina harjutasin, harjutasin, harjutasin... Otsustasime koos, et ta aitab mind klaveri erialale tagasi.
Mõelda vaid, olin raisanud sobimatule alale peaaegu kolm närvesöövat aastat oma noorest elust, korraga aga täis indu ja teotahet!
Vaesed gümnasistid, tuli hetkel uitmõte vahele- nad tuubivad kolme aasta jooksul neljateistkümmet erinevat õppeainet, millest enamus on mitte- huvipakkuvad. Mille nimel? Meie haridussüsteemis on midagi totaalselt valesti... aga see pole ju praegu teema.
Poole aastaga suutsin teha imet! Vahetasin kooli, pöördudes tagasi hingelähedasele erialale, otse kolmandale kursusele, väga hinnatud pedagoogi käe alla, kaotamata ühtki õppeaastat! Ma ei mäleta, kas ikka tänasin oma Õpetajat piisavalt...
Kooli lõpetasin heade tulemuste ja suure rahuloluga, kuigi kohati oli muidugi raske uskuda, et mina, käpard, olin selleks üldse võimeline.
(See, kuidas oreli erialale sattusin, väärib omaette teemat, sest tegu on järjekordse ime, õigemini Jumala juhtimisega.)
Nüüd aga teen ajas suure hüppe ning maandun töö- ja kontserdiellu, ühesõnaga- "tänapäeva". Kummalisel kombel on needsamad kunagi külgepoogitud kompleksid mind ikka ja alati saatmas:
Ma ei ole piisavalt hea, millal nad seda ometi taipavad?
Kui nad sellest aru saavad, mis siis saab?
Ah et mu mängu kiideti? Nad peavad valetama, sest see ei olnud hea.
Eiei, see polnud üldse hea! Ma mängin ju kohutavalt!
Minu tööd peaks tegema keegi palju andekam!
Sügisel oli täielik nullseis. Üle pika aja oli tulemas kontsert. Aga mina tundsin, et ei suuda mängida. Noodid oleksid nagu selged, aga muusikat ei tule. On ainult hirm. Et nad nüüd lõpuks saavad aru. Nüüd, lõpuks.
Mõtlesin mustmiljon varianti, mismoodi sellest kontserdist pääseda. Enam kunagi ei valeta ma end haigeks. Aga muud veenvat ei tulnud samuti pähe. Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma endisele oreliõpetajale ette mängima. Ta kuulas, tegi mõned asjalikud märkused, mille peale ma ise poleks tulnud ja mis otsemaid mängule positiivselt mõjusid ning lõpuks ütles kuldsed sõnad: "Kõik on ju olemas- muusika, fraas, tehnika... mine ainult ja mängi!"
"Kas..." kogelesin vastuseks, "ma siis võin... et see on nagu kuulatav?"
Ta embas mind. "See oli väga hea!"
Teate, kui maailmas oleks rohkem häid ja teineteist innustavaid inimesi, oleks see elamiseks üks õnnelik paik. Kui lihtne on ühe lausega purustada! Ülesehitamine võib väldata aastaid, isegi kogu elu.
Sel päeval tundsin, otsekui oleksin saanud tiivad. Kontsert läks imehästi.
***
Eile aga... pidin ootamatult esinema paljude muusikute ees. Ja taas puges mu hinge, küll õige vargsi, aga siiski selgelt äratuntav kahtluseuss- "kas ma olen ikka piisavalt hea... mida nad küll arvavad?"
Küllap läheb veel omajagu aega, kui end tõeliselt väärtustama õpin. Mitte ainult selle kaudu, mida teen. Ka igapäevaelus.
Sellepärast siis selline uusaastasoov...
Kuigi osa aega tundidest kulus vestluseks, õigemini temapoolseks ärakuulamiseks, hakkas sestpeale toimuma midagi erilist. Tegin tohutu tempoga tagasi kõik, milles olin seni toppama jäänud. Selgus, et mu kätel polnud vähimatki viga! Loobusin kooliskäimisest ja aina harjutasin, harjutasin, harjutasin... Otsustasime koos, et ta aitab mind klaveri erialale tagasi.
Mõelda vaid, olin raisanud sobimatule alale peaaegu kolm närvesöövat aastat oma noorest elust, korraga aga täis indu ja teotahet!
Vaesed gümnasistid, tuli hetkel uitmõte vahele- nad tuubivad kolme aasta jooksul neljateistkümmet erinevat õppeainet, millest enamus on mitte- huvipakkuvad. Mille nimel? Meie haridussüsteemis on midagi totaalselt valesti... aga see pole ju praegu teema.
Poole aastaga suutsin teha imet! Vahetasin kooli, pöördudes tagasi hingelähedasele erialale, otse kolmandale kursusele, väga hinnatud pedagoogi käe alla, kaotamata ühtki õppeaastat! Ma ei mäleta, kas ikka tänasin oma Õpetajat piisavalt...
Kooli lõpetasin heade tulemuste ja suure rahuloluga, kuigi kohati oli muidugi raske uskuda, et mina, käpard, olin selleks üldse võimeline.
(See, kuidas oreli erialale sattusin, väärib omaette teemat, sest tegu on järjekordse ime, õigemini Jumala juhtimisega.)
Nüüd aga teen ajas suure hüppe ning maandun töö- ja kontserdiellu, ühesõnaga- "tänapäeva". Kummalisel kombel on needsamad kunagi külgepoogitud kompleksid mind ikka ja alati saatmas:
Ma ei ole piisavalt hea, millal nad seda ometi taipavad?
Kui nad sellest aru saavad, mis siis saab?
Ah et mu mängu kiideti? Nad peavad valetama, sest see ei olnud hea.
Eiei, see polnud üldse hea! Ma mängin ju kohutavalt!
Minu tööd peaks tegema keegi palju andekam!
Sügisel oli täielik nullseis. Üle pika aja oli tulemas kontsert. Aga mina tundsin, et ei suuda mängida. Noodid oleksid nagu selged, aga muusikat ei tule. On ainult hirm. Et nad nüüd lõpuks saavad aru. Nüüd, lõpuks.
Mõtlesin mustmiljon varianti, mismoodi sellest kontserdist pääseda. Enam kunagi ei valeta ma end haigeks. Aga muud veenvat ei tulnud samuti pähe. Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma endisele oreliõpetajale ette mängima. Ta kuulas, tegi mõned asjalikud märkused, mille peale ma ise poleks tulnud ja mis otsemaid mängule positiivselt mõjusid ning lõpuks ütles kuldsed sõnad: "Kõik on ju olemas- muusika, fraas, tehnika... mine ainult ja mängi!"
"Kas..." kogelesin vastuseks, "ma siis võin... et see on nagu kuulatav?"
Ta embas mind. "See oli väga hea!"
Teate, kui maailmas oleks rohkem häid ja teineteist innustavaid inimesi, oleks see elamiseks üks õnnelik paik. Kui lihtne on ühe lausega purustada! Ülesehitamine võib väldata aastaid, isegi kogu elu.
Sel päeval tundsin, otsekui oleksin saanud tiivad. Kontsert läks imehästi.
***
Eile aga... pidin ootamatult esinema paljude muusikute ees. Ja taas puges mu hinge, küll õige vargsi, aga siiski selgelt äratuntav kahtluseuss- "kas ma olen ikka piisavalt hea... mida nad küll arvavad?"
Küllap läheb veel omajagu aega, kui end tõeliselt väärtustama õpin. Mitte ainult selle kaudu, mida teen. Ka igapäevaelus.
Sellepärast siis selline uusaastasoov...
Enesekindlusest I
Eelmises postituses kirjutasin oma uusaastasoovis muutuda enesekindlamaks. Püüan selle nüüd veidi lahti seletada.
Juba lapsest saati on mul enesekindlusega suured probleemid. Alles nüüd, uue elukümnendi lävel, võin kergendatud ohkega öelda, et asjad on paranenud. Kuigi päris korras siiski mitte.
Kust ma säärased kompleksid sain, ei olegi ehk väga oluline. Algklassides olin igatahes juba päris korralik "alaväärne". Lisaks oli mul kooli ees korralik hirm. Mu harvad lemmikpäevad möödusid haigena (täpsemalt öeldes- haiget teeseldes) kodus, oma väikeses fantaasiamaailmas, vaikuses ja rahus. Mõelda vaid, isegi praegu kerkib minus, möödudes sellest vanast väärikast koolimajast, toonane lapselik ebakindluse tunne ikka ja jälle esile. Õnneks ei olnud ma tagakiusatud, (popp, tõsi küll, samuti mitte). Ma lihtsalt ei sobinud pakutavasse süsteemi.
Põhikoolis läksid asjad üha hullemaks. Jätkates õpinguid uues, muusika erikallakuga koolis, keerasin maailmale näiliselt ülbe, sisult aga veelgi ebakindlama poole. Jah, sel ajal olin teiste arvates üle kooli plika. Millegipärast mängiti mulle ja sõbrannale selles klassis kätte mingi imelik liidripositsioon. Aga tegelikult omandasin lihtsalt tõelise näitlejameisterlikkuse. Mulle võis vabalt haiget teha, sest näiliselt valitsesin olukorda. Tegelikult viibisin aga pidevas kaitseseisundis. Kartsin, et "kohe saavad nad niikuinii aru, kui väärtusetu ma tegelikult olen". Mu klaveriõpetaja alandas mind tunnist tundi, väänates mu käsi ebaloomulikku asendisse ning sundides sel viisil omandama algklasside repertuaari, kuna nõudlikuma "läbinärimiseks" polnud ma tema sõnul võimeline. Mul oli oma andetuse pärast piinlik. Jooksin tihtilugu erialatundidest ära. Õpetaja meelest olin tänamatu. Vanemate arvates ei harjutanud ehk piisavalt. Klassikontsertidel olin põletavast häbist teiste, märksa andekamate eakaaslaste ees, kes juba sellal nii muuseas, varrukast, nõudlikke klaverikontserte klimberdasid, võimetu oma titelugusidki soperdamata ette kandma. Pedagoogid saalis vangutasid hukkamõistvalt päid ja sosistasid meelega hästi kuuldavalt. Keegi ei märganud küsida, mis mu väljakujunemata hinges tegelikult toimub
Viimases ahastuses vahetasin eriala. See oli mu klaveriõpetaja poolt tugevalt survestatud ja ega muud võimalust tegelikult polnudki. See mõtlematu (kuid teisest küljest paratamatu) otsus andis mu niigi madalale enesehinnangule uue ja senisest veelgi tugevama kabjahoobi...
Pidin hakkama "seina vehkima". Mina ja koorijuht?- väristan siiani jubedusest õlgu. Sellel pooleldi pealesunnitud ja täiesti sobimatul erialal kujunes õige pea välja olukord, et ajal, mil tulihingelised dirigendihakatised päris koori ette pääsemise nimel omavahel innukalt võistlesid, soovisin mina olla nähtamatu. Muidugi langesin sellega taaskord "halbade laste nimekirja". Aga et mu stressinivoo oli selleks ajaks juba täiesti laes, lõin kõigele käega.
Hakkasin koolist puuduma. Mitte pelgalt popitegemise pärast. Minus tärkas sohuvajunu vajadus "haarata viimasest õlekõrrest, enne kui lootusetult hilja". Ja oli üksainus inimene, kes minusse tollal uskus...
(järgneb)
Juba lapsest saati on mul enesekindlusega suured probleemid. Alles nüüd, uue elukümnendi lävel, võin kergendatud ohkega öelda, et asjad on paranenud. Kuigi päris korras siiski mitte.
Kust ma säärased kompleksid sain, ei olegi ehk väga oluline. Algklassides olin igatahes juba päris korralik "alaväärne". Lisaks oli mul kooli ees korralik hirm. Mu harvad lemmikpäevad möödusid haigena (täpsemalt öeldes- haiget teeseldes) kodus, oma väikeses fantaasiamaailmas, vaikuses ja rahus. Mõelda vaid, isegi praegu kerkib minus, möödudes sellest vanast väärikast koolimajast, toonane lapselik ebakindluse tunne ikka ja jälle esile. Õnneks ei olnud ma tagakiusatud, (popp, tõsi küll, samuti mitte). Ma lihtsalt ei sobinud pakutavasse süsteemi.
Põhikoolis läksid asjad üha hullemaks. Jätkates õpinguid uues, muusika erikallakuga koolis, keerasin maailmale näiliselt ülbe, sisult aga veelgi ebakindlama poole. Jah, sel ajal olin teiste arvates üle kooli plika. Millegipärast mängiti mulle ja sõbrannale selles klassis kätte mingi imelik liidripositsioon. Aga tegelikult omandasin lihtsalt tõelise näitlejameisterlikkuse. Mulle võis vabalt haiget teha, sest näiliselt valitsesin olukorda. Tegelikult viibisin aga pidevas kaitseseisundis. Kartsin, et "kohe saavad nad niikuinii aru, kui väärtusetu ma tegelikult olen". Mu klaveriõpetaja alandas mind tunnist tundi, väänates mu käsi ebaloomulikku asendisse ning sundides sel viisil omandama algklasside repertuaari, kuna nõudlikuma "läbinärimiseks" polnud ma tema sõnul võimeline. Mul oli oma andetuse pärast piinlik. Jooksin tihtilugu erialatundidest ära. Õpetaja meelest olin tänamatu. Vanemate arvates ei harjutanud ehk piisavalt. Klassikontsertidel olin põletavast häbist teiste, märksa andekamate eakaaslaste ees, kes juba sellal nii muuseas, varrukast, nõudlikke klaverikontserte klimberdasid, võimetu oma titelugusidki soperdamata ette kandma. Pedagoogid saalis vangutasid hukkamõistvalt päid ja sosistasid meelega hästi kuuldavalt. Keegi ei märganud küsida, mis mu väljakujunemata hinges tegelikult toimub
Viimases ahastuses vahetasin eriala. See oli mu klaveriõpetaja poolt tugevalt survestatud ja ega muud võimalust tegelikult polnudki. See mõtlematu (kuid teisest küljest paratamatu) otsus andis mu niigi madalale enesehinnangule uue ja senisest veelgi tugevama kabjahoobi...
Pidin hakkama "seina vehkima". Mina ja koorijuht?- väristan siiani jubedusest õlgu. Sellel pooleldi pealesunnitud ja täiesti sobimatul erialal kujunes õige pea välja olukord, et ajal, mil tulihingelised dirigendihakatised päris koori ette pääsemise nimel omavahel innukalt võistlesid, soovisin mina olla nähtamatu. Muidugi langesin sellega taaskord "halbade laste nimekirja". Aga et mu stressinivoo oli selleks ajaks juba täiesti laes, lõin kõigele käega.
Hakkasin koolist puuduma. Mitte pelgalt popitegemise pärast. Minus tärkas sohuvajunu vajadus "haarata viimasest õlekõrrest, enne kui lootusetult hilja". Ja oli üksainus inimene, kes minusse tollal uskus...
(järgneb)
Tellimine:
Postitused (Atom)