Reede, 3. jaanuar 2014

Enesekindlusest II

Minu üldklaveriõpetaja, tänaseks meie seast lahkunud suure südamega inimene täheldas juba esimestel tundidel, et mängin ju õigupoolest päris hästi. Ainult see tohutu ebakindlus...
Kuigi osa aega tundidest kulus vestluseks, õigemini temapoolseks ärakuulamiseks, hakkas sestpeale toimuma midagi erilist. Tegin tohutu tempoga tagasi kõik, milles olin seni toppama jäänud. Selgus, et mu kätel polnud vähimatki viga! Loobusin kooliskäimisest ja aina harjutasin, harjutasin, harjutasin... Otsustasime koos, et ta aitab mind klaveri erialale tagasi.
Mõelda vaid, olin raisanud sobimatule alale peaaegu kolm närvesöövat aastat oma noorest elust, korraga aga täis indu ja teotahet!
Vaesed gümnasistid, tuli hetkel uitmõte vahele- nad tuubivad kolme aasta jooksul neljateistkümmet erinevat õppeainet, millest enamus on mitte- huvipakkuvad. Mille nimel? Meie haridussüsteemis on midagi totaalselt valesti... aga see pole ju praegu teema.
Poole aastaga suutsin teha imet! Vahetasin kooli, pöördudes tagasi hingelähedasele erialale, otse kolmandale kursusele, väga hinnatud pedagoogi käe alla, kaotamata ühtki õppeaastat! Ma ei mäleta, kas ikka tänasin oma Õpetajat piisavalt...
Kooli lõpetasin heade tulemuste ja suure rahuloluga, kuigi kohati oli muidugi raske uskuda, et mina, käpard, olin selleks üldse võimeline.
(See, kuidas oreli erialale sattusin, väärib omaette teemat, sest tegu on järjekordse ime, õigemini Jumala juhtimisega.)
Nüüd aga teen ajas suure hüppe ning maandun töö- ja kontserdiellu, ühesõnaga- "tänapäeva". Kummalisel kombel on needsamad kunagi külgepoogitud kompleksid mind ikka ja alati saatmas:
Ma ei ole piisavalt hea, millal nad seda ometi taipavad?
Kui nad sellest aru saavad, mis siis saab?
Ah et mu mängu kiideti? Nad peavad valetama, sest see ei olnud hea.
Eiei, see polnud üldse hea! Ma mängin ju kohutavalt!
Minu tööd peaks tegema keegi palju andekam!
 Sügisel oli täielik nullseis. Üle pika aja oli tulemas kontsert. Aga mina tundsin, et ei suuda mängida. Noodid oleksid nagu selged, aga muusikat ei tule. On ainult hirm. Et nad nüüd lõpuks saavad aru. Nüüd, lõpuks.
Mõtlesin mustmiljon varianti, mismoodi sellest kontserdist pääseda. Enam kunagi ei valeta ma end haigeks. Aga muud veenvat ei tulnud samuti pähe. Lõpuks võtsin end kokku ja läksin oma endisele oreliõpetajale ette mängima. Ta kuulas, tegi mõned asjalikud märkused, mille peale ma ise poleks tulnud ja mis otsemaid mängule positiivselt mõjusid ning lõpuks ütles kuldsed sõnad: "Kõik on ju olemas- muusika, fraas, tehnika... mine ainult ja mängi!"
"Kas..." kogelesin vastuseks, "ma siis võin... et see on nagu kuulatav?"
Ta embas mind. "See oli väga hea!"
Teate, kui maailmas oleks rohkem häid ja teineteist innustavaid inimesi, oleks see elamiseks üks õnnelik paik. Kui lihtne on ühe lausega purustada! Ülesehitamine võib väldata aastaid, isegi kogu elu.
Sel päeval tundsin, otsekui oleksin saanud tiivad. Kontsert läks imehästi.
                                                                ***
Eile aga... pidin ootamatult esinema paljude muusikute ees. Ja taas puges mu hinge, küll õige vargsi, aga siiski selgelt äratuntav kahtluseuss- "kas ma olen ikka piisavalt hea... mida nad küll arvavad?"
Küllap läheb veel omajagu aega, kui end tõeliselt väärtustama õpin. Mitte ainult selle kaudu, mida teen. Ka igapäevaelus.
Sellepärast siis selline uusaastasoov...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar