Loviisa killud 30.

Olen täheldanud, et lapsed kipuvad just õhtuti hirmsasti lähedust otsima. Nad turnivad seljas, kisuvad käsist-jalust, ripuvad seelikusabas- ühesõnaga teevad kõik enesest oleneva, et ema mingil juhul diivanile mõnusasse õhturammestusse ei vajuks.
Mul on selle kohta oma teooria, mida ühel õhtul ka V.-le ja Helisele tutvustasin. Nimelt on ka lastel õhtuti vähem energiat. Kehalist kontakti tekitades püüavad nad seda täiskasvanutelt ammutada. Mina aga ei taha anda- sest mu enda energiavarud on õhtuti päris nullilähedased. Nii ma siis peletan neid õhtud läbi eemale. Ükshaaval ja karjakaupa. Päris väsitav!
 Loviisa oli samuti juures, kui seda teooriat tutvustasin.
Ta võttis selle otsemaid teadmiseks, et ei peaks edaspidi sihipäratult tegutsema. Samal õhtul tuli ta joonelt minu juurde, liibus tihedasti mu vastu ja teatas: "Nii, nüüd võtan ma natuke su alergiat..."

Loviisa killud 29

Õde Ellu kolis eelmisel nädalal Tartusse. Tema elus algas uus etapp- üliõpilasaastad.
Trio polnud sugugi rõõmus.
Iseäranis torssis oli Loviisa.
"Mulle kohe üldse ei meeldi, et õde Ellu sinna Tartusse läks," alustas ta tänagi teemat, "Kas siis, kui tal lapsed tulevad, kolib ta ikka Eestisse tagasi?"

Loviisa killud 28

Häälte järgi tundub vannitoas toimuv olevat väljunud igasuguse kontrolli alt. Issi tormab olukorda kaema. Kuulen, kuidas ta lapsi korrale kutsub.
Otsemaid kuulen ka Loviisa noomivat vastulauset: "Sina, suitsetaja! Ise lubasid, et suvel enam ei suitseta! Aga ikka suitsetad!"
Niisiis, parim kaitse on rünnak- ja seda teab isegi 4-aastane :)

Loviisa killud 27

Teen kabinetis tööd.
Loviisa tuleb tusase näoga minu juurde: "Emme, mul on praegu peas kõik nii sassis!" (Tal on nii armas s! Selline s-i ja š-i vahepealne...)
"Mis asi sul siis sassis on?"
"Mul on nii sassis... kus on vasak käsi ja kus on parem käsi," pahvatab tüdrukuke mure välja.

Mängisin arsti

Iga kord, kui ma mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan Lisannil allergiat, rehmas see käega. Allergiat on väga raske tuvastada, kinnitas ta. Testid ei pruugi midagi näidata.
Mina uskusin.
Möödus terve aasta. Võibolla poolteist.
Nohule lisandus sügelemine. Põlveõndlad kratsiti katki.
Iga kord, kui mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan allergiat, rehmas see käega. Hormoonsalv, ütles ta ja kirjutas retsepti. Võite ju testi ka teha, lisas ta, aga see ei näita niikuinii midagi.
Pead tõstis kahtluseuss.
Salviga surun vaid sümptomid maha. Aga põhjus ju jääb!
Teadsin kogu aeg, et see ei ole niisama-nohu. See ei ole ka krooniline, väljaravimata nohu. See tekib ainult teatud puhkudel. Alati toas... Tihti õhtuti... Kõige sagedamini voodis...
 Ühel päeval sattusin lugema Self Diagnostics testidest. Neidsamu kasutavad ka arstid, kinnitati nende kodulehel. Saadaval olid ka allergiatestid.
Kaotada ei olnud midagi.
Valisin intuitiivselt kassi-tolmulestade-õietolmu kolmiktesti. Selle sümptomikirjeldused langesid kõige enam kokku Lisanni vaevustega.
Nüüd algas kõige närvesöövam osa. Pidin ise lapsele vereproovi tegema. Näpuotsast oli nimelt vaja tilgakest verd. Juhendil oli küll kõik selgelt kirjas- aga heldeke, ma pole ju medõde!
Lisann on leplik laps. Ta ei kahelnud minus hetkegi. Kui vaja, siis vaja.
Käte värinal eemaldasin nõelahoidlalt korgi. Vajutasin valge otsaga tugevalt vastu väikest näpukest. Plõks!
Ja oligi käes!
Lisann ei teinud teist nägugi.
Edasi tegutsesin juba nagu "vana kala". Veretilk testile, lahus samuti. Näpuke puhtaks, plaaster peale.
Ja jäi üle vaid oodata.
Tulemus, mida arstid tuvastamatuks pidasid, võttis aega kolmkümmend minutit.
Siis näitas T2 testiaknale ilmunud selge kriips mu lapsel tolmulestade allergiat. Kassi ja õietolmu ava jäid puhtaks.
Niisiis- see oli täiesti tuvastatav!
Mis siis nüüd edasi?
Ega midagi.
Vahetasin padja, klopin iga päev tekke ja pesen põrandat.
Selle info pärast pole ju mõtet arsti aega kulutada, ega ju?
Mis ta ikka lisada oskab?
Ei oska minagi...

Loviisa killud 26

"Isadele meeldivad rohkem tähtsad asjad," arutas Loviisa vannitoas õhtuse pesemise ajal.
"Missugused need tähtsad asjad siis on?" tundsin huvi.
"Noh, töö... ja ära suremine ja muud sellised..."

Superstaar

"Minu nimi on Robbie "f***ing" Williams! Teie olete Eesti! Ja järgmised kaks tundi on teie p***ed minu omad!" kuulutas Williams pärast lavale laskumist.


"Mul on suur noku!" veeris ta kohmakas eesti keeles lavale kaasa võetud paberilipikult maha sõnumi eesti rahvale.


Loo "Strong" ajal toodi lavale suur punane vertikaalvoodi, kuhu staar publikust ühe Leedu naise kaasa kutsus. Jurgita nimelise naise ristis Williams laval Jane'iks ja kiitis häbitundeta tema rindu.
(Allikas: Delfi)


Kuuskümmend tuhat inimest, kes selle kõige tunnistajateks ja takkakiitjateks olid, elavad ilmselgelt mingis muus maailmas.