Iga lõpp on millegi algus,
kandes häid ja halvemaid aegu,
ühel pool- pimedus, teisel pool- valgus,
ühel pool- minevik, teisel pool- praegu.
Iga lõpp on millegi muutus
kandes aja tiksuvat ruttu,
andes aastad ja päevad ja kuud,
kus
väikese maailma naeru ja nuttu.
Iga lõpp on millegi algus.
Seda ei maksa liig tõsiselt võtta.
Siinpool on pimedus, sealpool on valgus?
Hetke vaid seisa... siis edasi tõtta!
***
Kuhu me läheme, kus on me kodu,
mis on me tulevik, mis on me saatus,
on see komöödia, õud, farss või draama?
Khmm... ütleksite ehk, mitmes on vaatus... ?
Õe gümnaasiumi lõpetamiseks 21.06.2001
laupäev, 22. juuni 2013
esmaspäev, 17. juuni 2013
Loviisa killud 17.
Topin Loviisale kampsunit selga. Ei saa kuidagi üle pea!
"No misasja", podisen endamisi, "on sul alles suur pea!"
"Suur pea- väike aju!" lõkerdab Loviisa rõõmsalt vastu.
***
Loomaaias.
Iga natukese aja tagant ilmub nähtavale uus rämpsu-kohvik (loe: kust saab osta ainult tervisele kahjulikke asju). Iga natukese aja tagant pean rahulikul, kuid kindlal toonil teatama, et siia me kindlasti ei sisene.
Ühe putka ees ei suuda ma enam survele vastu panna. Olgu, siia võib, aga igaüks saab ainult ühe asja!
Trio kaob hetkega putkasse. Järgmisel hetkel aga tormab Loviisa välja tagasi ja karjub täiest kõrist:
"Mina tahan keppi! Keppi tahan, keppi, keppi!!!"
Ümbruskonna naeruturtsatusi trotsides torman putkasse. Jeerum, mida???
Selgus, et tegu oli kepikujuliste pulgakommidega...
***
Loomaaias.
Loviisa oli nagu natuke liimist lahti.
Kotkaste juures selgus tõde. Järsk ja halastamatu.
"Kas sulle meeldiks puuris istuda, et kõik sind kogu aeg vahivad, ah???" küsis ta nõudlikul toonil.
"Ega ei meeldiks küll, "pidin tunnistama.
"Ja miks sa arvad, et nendele meeldib?" läks hääleke peaaegu nutuseks.
Ei, ega ma ei arvagi...
Aga- ma ei saanud korraga aru, milles mina süüdi olin.
Tunne oli küll selline, nagu oleksin ise kõik loomad puuridesse toppinud.
See tüdruk ikka oskab...
"No misasja", podisen endamisi, "on sul alles suur pea!"
"Suur pea- väike aju!" lõkerdab Loviisa rõõmsalt vastu.
***
Loomaaias.
Iga natukese aja tagant ilmub nähtavale uus rämpsu-kohvik (loe: kust saab osta ainult tervisele kahjulikke asju). Iga natukese aja tagant pean rahulikul, kuid kindlal toonil teatama, et siia me kindlasti ei sisene.
Ühe putka ees ei suuda ma enam survele vastu panna. Olgu, siia võib, aga igaüks saab ainult ühe asja!
Trio kaob hetkega putkasse. Järgmisel hetkel aga tormab Loviisa välja tagasi ja karjub täiest kõrist:
"Mina tahan keppi! Keppi tahan, keppi, keppi!!!"
Ümbruskonna naeruturtsatusi trotsides torman putkasse. Jeerum, mida???
Selgus, et tegu oli kepikujuliste pulgakommidega...
***
Loomaaias.
Loviisa oli nagu natuke liimist lahti.
Kotkaste juures selgus tõde. Järsk ja halastamatu.
"Kas sulle meeldiks puuris istuda, et kõik sind kogu aeg vahivad, ah???" küsis ta nõudlikul toonil.
"Ega ei meeldiks küll, "pidin tunnistama.
"Ja miks sa arvad, et nendele meeldib?" läks hääleke peaaegu nutuseks.
Ei, ega ma ei arvagi...
Aga- ma ei saanud korraga aru, milles mina süüdi olin.
Tunne oli küll selline, nagu oleksin ise kõik loomad puuridesse toppinud.
See tüdruk ikka oskab...
Kui hullud aktiveeruvad...
Kui meie koguduse agressiivseim "ullikene" mõni päev tagasi enesel taas "neurootilist erektsiooni" täheldas ja sellega seoses kirikus paar vastavat aktsiooni korraldas, teadsin kohe, et hullude aktiveerumise aeg on jälle kätte jõudnud...
Midagi säärast nagu täna pole ma aga varem kogenud. Keset laste ristimist sisenesid pühakotta kaks noormeest. Kui nad mõlemad korraga mõnda tõsist vaimuhaigust ei põdenud, (mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest Paldiski maanteelt polnud põgenenud patsientide kohta häiret antud,) olid nad korraliku narko-laksu all. Sisenedes kiirel sammul, alustas üks neist valjut, madalahäälset laulu, õigemini möirgamist, mistõttu tuli ristimistalitus katkestada. Õpetaja pani kogu oma veenmisjõu mängu, et nad lahkuksid- aga ei midagi. Alles politseiga ähvardades leidis neist ühe hägune mõistus väljapääsu-ukse uuesti üles. Teist aga ei morjendanud seegi. Korrakaitsjate saabumisel avaldas ta tõsist vastupanu ning püherdas päris pikka aega põrandal, enne kui tal käed raudu saadi ja minema toimetati.
Ausalt öeldes oli see paras šokk.
Kui inimene vaatab sulle selgete silmadega otsa, aga sa tajud, et tegelikult on ta täiesti sassis, teda ei huvita absoluutselt, kus ja miks ta on, talitades vaid aju vallutanud mustade jõudude ajel, mis käsivad tal parasjagu näiteks karjuda ning muu variant ei tule kõne allagi, siis pole mõtet rõhuda ei südametunnistusele ega aule-häbile. Sest tal ei ole neid. Teda ennastki peaaegu et ei ole.
Kuidas on inimese elu saanud niiviisi minna? Kui suur osa on tema enda kanda?
Millisest hetkest lakkab aju allumast?
Selliseid küsimusi tuleb mu ametis üsna tihti ette.
Õnneks on liht-ullikesed (loe: mitte sõltlased ja mitte arstliku diagnoosiga) oma eripäradele vaatamata siiski küllaltki etteaimatavate käitumismustritega. Nende aju tuleb erutusprotsessi käivitamisega suurepäraselt (loe: omapäraselt) toime, kuid pidurdusprotsess millegipärast tõrgub. Rahunemine toimub seetõttu üle kivide-kändude ja nõuab professionaalset (tihtilugu aga lihtsalt tavapärasest karmimat) lähenemist. Parim relv on üldsuse huvipuudus.
Ülalmainitust lähtuvalt teavad liht-ullikesed suurepäraselt, kellega tasub "möllata". Nad on natuke nagu etenduse juhid. Ja ühtlasi pea-osatäitjad...
Muide, "narkoparunitega" mu tänane tööpäev ei piirdunud. Kirikus istus veel üks mustade prillidega naine, kes pidevalt närviliselt kohta vahetas ning punase jopega mees, kes iga natukese aja tagant sisse tormas, paaniliselt midagi otsis ning seejärel jälle kiiruga väljus. "Kirsiks tordil" saabus viimasele ristimisele väikest kasvu proua ühes tohutute kingipakkidega. Uskusin ta kindlalt ühe külalistest olevat... Aga tema peitis end hoopis ühes oma "pakimajandusega" külgpinkide taha varjule ning kirikumees juhatas ta seejärel viisakalt välja...
Oli alles tööpäev!
Hullud on tõepoolest aktiveerunud.
Põnev... ja samas nii hirmutav.
Midagi säärast nagu täna pole ma aga varem kogenud. Keset laste ristimist sisenesid pühakotta kaks noormeest. Kui nad mõlemad korraga mõnda tõsist vaimuhaigust ei põdenud, (mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest Paldiski maanteelt polnud põgenenud patsientide kohta häiret antud,) olid nad korraliku narko-laksu all. Sisenedes kiirel sammul, alustas üks neist valjut, madalahäälset laulu, õigemini möirgamist, mistõttu tuli ristimistalitus katkestada. Õpetaja pani kogu oma veenmisjõu mängu, et nad lahkuksid- aga ei midagi. Alles politseiga ähvardades leidis neist ühe hägune mõistus väljapääsu-ukse uuesti üles. Teist aga ei morjendanud seegi. Korrakaitsjate saabumisel avaldas ta tõsist vastupanu ning püherdas päris pikka aega põrandal, enne kui tal käed raudu saadi ja minema toimetati.
Ausalt öeldes oli see paras šokk.
Kui inimene vaatab sulle selgete silmadega otsa, aga sa tajud, et tegelikult on ta täiesti sassis, teda ei huvita absoluutselt, kus ja miks ta on, talitades vaid aju vallutanud mustade jõudude ajel, mis käsivad tal parasjagu näiteks karjuda ning muu variant ei tule kõne allagi, siis pole mõtet rõhuda ei südametunnistusele ega aule-häbile. Sest tal ei ole neid. Teda ennastki peaaegu et ei ole.
Kuidas on inimese elu saanud niiviisi minna? Kui suur osa on tema enda kanda?
Millisest hetkest lakkab aju allumast?
Selliseid küsimusi tuleb mu ametis üsna tihti ette.
Õnneks on liht-ullikesed (loe: mitte sõltlased ja mitte arstliku diagnoosiga) oma eripäradele vaatamata siiski küllaltki etteaimatavate käitumismustritega. Nende aju tuleb erutusprotsessi käivitamisega suurepäraselt (loe: omapäraselt) toime, kuid pidurdusprotsess millegipärast tõrgub. Rahunemine toimub seetõttu üle kivide-kändude ja nõuab professionaalset (tihtilugu aga lihtsalt tavapärasest karmimat) lähenemist. Parim relv on üldsuse huvipuudus.
Ülalmainitust lähtuvalt teavad liht-ullikesed suurepäraselt, kellega tasub "möllata". Nad on natuke nagu etenduse juhid. Ja ühtlasi pea-osatäitjad...
Muide, "narkoparunitega" mu tänane tööpäev ei piirdunud. Kirikus istus veel üks mustade prillidega naine, kes pidevalt närviliselt kohta vahetas ning punase jopega mees, kes iga natukese aja tagant sisse tormas, paaniliselt midagi otsis ning seejärel jälle kiiruga väljus. "Kirsiks tordil" saabus viimasele ristimisele väikest kasvu proua ühes tohutute kingipakkidega. Uskusin ta kindlalt ühe külalistest olevat... Aga tema peitis end hoopis ühes oma "pakimajandusega" külgpinkide taha varjule ning kirikumees juhatas ta seejärel viisakalt välja...
Oli alles tööpäev!
Hullud on tõepoolest aktiveerunud.
Põnev... ja samas nii hirmutav.
kolmapäev, 12. juuni 2013
Sõitluste päev
Loviisa poeb mulle hommikul kaissu ja lausub salapärasel toonil: "Issi ütles, et täna tuleb meil sõitluste päev!" Seejärel vaatab ta mind ootusäreval näol.
Ma ei oska lausuda A-d ega O-d. Sõitluste päev? Kes kellega sõitleb? Ja miks?
"Mis sellel päeval siis tehakse?" püüan Loviisalt endalt vastust saada.
"Ma arvan, et... üks suur sõit tuleb täna! Me lähme reisile!" hüüatab ta.
Eelmisel päeval olime saatnud õde Ellu gümnaasiumilõpu reisile Türki. Eks väike kadeduseuss näris ju ka... Sellest aspektist vaadatuna sobinuks issi pakutud sõitluspäev tänasesse ideaalselt.
"Sa mine küsi õige issilt endalt, mida ta täpsemalt mõtles!" utsitasin. Ise jäin, kõrvad kikkis voodisse.
V. sättis end allkorrusel tööle.
Nagu arvatagi oli, ei saanud ta esialgu küsimusest sotti.
Järsku hakkas ta aga naerma ja seletas:
"Ma ütlesin teile eile õhtul: jääge nüüd ilusasti magama, homme tuleb jälle uute seikluste päev!" :)
Ma ei oska lausuda A-d ega O-d. Sõitluste päev? Kes kellega sõitleb? Ja miks?
"Mis sellel päeval siis tehakse?" püüan Loviisalt endalt vastust saada.
"Ma arvan, et... üks suur sõit tuleb täna! Me lähme reisile!" hüüatab ta.
Eelmisel päeval olime saatnud õde Ellu gümnaasiumilõpu reisile Türki. Eks väike kadeduseuss näris ju ka... Sellest aspektist vaadatuna sobinuks issi pakutud sõitluspäev tänasesse ideaalselt.
"Sa mine küsi õige issilt endalt, mida ta täpsemalt mõtles!" utsitasin. Ise jäin, kõrvad kikkis voodisse.
V. sättis end allkorrusel tööle.
Nagu arvatagi oli, ei saanud ta esialgu küsimusest sotti.
Järsku hakkas ta aga naerma ja seletas:
"Ma ütlesin teile eile õhtul: jääge nüüd ilusasti magama, homme tuleb jälle uute seikluste päev!" :)
esmaspäev, 10. juuni 2013
Veregrupiga viirused
Huvitav, kas kellegi teise peres on ka sedasi, et teatud viirused nakkavad ühe, teatud aga teise veregrupiga inimestele?
Mina olen sellist tendentsi täheldanud sellest ajast, kui kolmikud, kel kõigil V. veregrupp, sündisid.
Et mu jutt liiga jabur ei tunduks (kuigi teoreetiliselt võiks tunduda küll, sest tund aega tagasi mõõtsin endal 39 kraadise palaviku), toon mõne näite.
Kolmekuused kolmikud põdesid hirmsat kõhuviirust. V-le hakkas see nigu niuhti külge- oli teine lausa otsi andmas! Meie Helisega tundsime aga vaid kerget iiveldust.
Teise ( ja loodetavasti viimase) kõhuviirusega oli täpselt sama lugu.
Märtsikuine köhaviiruski murdis mehe koos lastega maha- aga mitte meid!
Samas Helise kurguvalu-viirus on alati ka minul küljes nagu naktsi- ja kolmikud V.-ga on terved nagu purikad!
Nohuga- millesse ma varem ei nakatunud, viimastel aastatel on see aga kahetsusväärsel kombel õnnestunuma hakanud- täpselt samuti! Kui haigestun mina, siis on ka Helis, kui haigestuvad kolmikud, põeb ka V.
Aga väite peale, et mul on vaid külmetus, ma lihtsalt naeran. Sellist haigust nagu külmetus ei ole olemas! Külmetuse taga on alati viirus. Kui inimene saab külma, hakkab organism viirusetõrje asemel keha soojendamisega tegelema ja nii ongi viirusel vaba voli paljuneda- kuni haiguse väljalöömiseni. Mina külmetasin eile hullumoodi. Tegin kehale karuteene. Nüüd kannatan.
Vaat nii. Panen nüüd arvuti kinni.
Ausõna, õpeta nagu oma lapsi... ;)
Mina olen sellist tendentsi täheldanud sellest ajast, kui kolmikud, kel kõigil V. veregrupp, sündisid.
Et mu jutt liiga jabur ei tunduks (kuigi teoreetiliselt võiks tunduda küll, sest tund aega tagasi mõõtsin endal 39 kraadise palaviku), toon mõne näite.
Kolmekuused kolmikud põdesid hirmsat kõhuviirust. V-le hakkas see nigu niuhti külge- oli teine lausa otsi andmas! Meie Helisega tundsime aga vaid kerget iiveldust.
Teise ( ja loodetavasti viimase) kõhuviirusega oli täpselt sama lugu.
Märtsikuine köhaviiruski murdis mehe koos lastega maha- aga mitte meid!
Samas Helise kurguvalu-viirus on alati ka minul küljes nagu naktsi- ja kolmikud V.-ga on terved nagu purikad!
Nohuga- millesse ma varem ei nakatunud, viimastel aastatel on see aga kahetsusväärsel kombel õnnestunuma hakanud- täpselt samuti! Kui haigestun mina, siis on ka Helis, kui haigestuvad kolmikud, põeb ka V.
Aga väite peale, et mul on vaid külmetus, ma lihtsalt naeran. Sellist haigust nagu külmetus ei ole olemas! Külmetuse taga on alati viirus. Kui inimene saab külma, hakkab organism viirusetõrje asemel keha soojendamisega tegelema ja nii ongi viirusel vaba voli paljuneda- kuni haiguse väljalöömiseni. Mina külmetasin eile hullumoodi. Tegin kehale karuteene. Nüüd kannatan.
Vaat nii. Panen nüüd arvuti kinni.
Ausõna, õpeta nagu oma lapsi... ;)
Suhtlemisest
Kuna saan kolmikute maailmast mitte-tööasjus eemale suhteliselt harva, võin täheldada nelja aasta jooksul välja kujunenud tõsist suhtlemisväsimust. Pigem tahaksin olla paari-kolme sõbra või lausa ainult iseenda seltskonnas, kui trügida massiüritustel võhivõõrastega külg külje kõrval.
Täna toimus Haapsalus suurepärane üritus- eestirootslaste laulupidu, teine omataoline, kusjuures esimene leidis aset kaheksa aastakümmet tagasi. Ilm oli ilus, meeleolu ülev.
Sel hetkel istusin üksi pikal puupingil tagumises reas. Koor oli end laval valmis seadnud, pealtvaatajategi pilgud esinejatele suunatud. Päike säras. Puud kohisesid. Nad sosistasid, et mõistavad mind. Olin tänulik, sest ma ei olnud ju midagi öelnud.... Järsku kaardusid neist kahe lähima massiivsed alaoksad otsekui hiiglaslike labakätena mu pingiotstele ning tõstsid mind tasakesi üles platsi kohale. Ah, milline vaade sealt avanes! Avar ja piiritu! Inimesed all tundusid kui sipelgad. Näe, ka tema on kohal! Ja tema ja tema... Ma lihtsalt vaatlen neid. Ja ma ei peagi neile tere ütlema, neid ülevoolavalt kaisutama ja virila naeratuse ning pingutusest moonutatud häälega "välkommen!" kruuksatama. Ma ei pea järgnevad veerand tundi teemat otsima ning leides lõpuks tavapärase kolmikute-teema, ei pea ma erutusest väriseva häälega seletama, kui vanad nad siis nüüd täpselt on ja kuidas sarnasusega lood. Ja nad ei saagi solvuda, mind ülbeks ja enesekeskseks tembeldada ning edasistel kohtumistel mu olemasolu ignoreerida, näitamaks välja, et see kord on neil meeles- sest nad lihtsalt ei näe mind!
Ja ma kõlgutan seal üleval jalgu. Naeran.
All kogub jõudu laulu kõiki ühendav voog. Mina olen pärlikeest minemaveerenud pärl. Olemas- aga kaugemal. Suhtlusulatusest väljaspool. Kus ükski ainitivahtiv pilk ei ahista, ükski hõlmasthaarav käsi ei küünista ja ühegi sõnamulin ei keeda lõunasöögiks kaasinimese ajusid...
"Kas siia võib istuda?"
Kolksti! Tagasi maa peal. Hetkega.
Näolihased pingulduvad kutselise klouni treenituse tasemel. Paljastuvad irevil hambad. Ilus naeratus? Oh, mis te nüüd! See oli eile... Täna tuleks karta! Tuiksoon on inimkaelal ilusasti näha...
"Muidugi võib!"
Dirigent lõpetab parasjagu kolmandat lugu. Kogu platsi rahvas tormab hullunult minu poole, et küsida, kui vanad need kolmikud siis lõppude lõpuks on ja kuidas on lood sarnasusega.
Puud teevad näo, nagu ei tunneks...
"Oo, see oled sina! Välkommen! Kram! Jaa, lapsed elavad tõepoolest hästi- ei ole kolm, on juba neli, kus aeg alles lendab..."
Lendab.
Vares. Isegi kraaksub õhus.
Ei, vabandust, see oli kaasvestleja. Ta räägib oma lapselastest. Neid on kuus. Kõik nende vanaksjäänud asjad saan ma endale. Värvilisi komme jäi jõuludest üle lausa mitu kilo. Jaa, rootsi lastel on kõige hullemate värvainete peale allergia. Meie omadele käivad küll. Aegumistähtaeg on august kaks tuhat kümme- aga ega seegi midagi tee. Järgmine kord saab autoga tuldud, küll siis mahuvad kõik kastid peale.
Ma pean olema viisakas. Talle meeldib mõelda, et elame endiselt nõuka ajas. Talle meeldib mõelda, et mu koduks on laudadest kokkuklopsitud sara. Ta räägib mõnuga oma viimatisest Itaalia reisist. Ma pean jätma mulje, et ei tea, kus see maa asub. Ma pean õhkama, kui tore. Talle meeldiks, kui ma ütleksin, et lennukipiletid on väga kallid. Et ma käisin bussiga Poolas. Oh, Poola pole ikka see...
Aga mina ei taha viisakas olla.
Hiilin vaikselt väljapääsu poole.
Jätan särgiserva maha- see jääb mu vestluspartneri kätte. Pandiks. Niikuinii leian selle hiljem humanitaarabi kotist. Koos aegunud kommidega- mis koos kaltsudega prügikasti rändavad.
Suu on mul endiselt kõrvuni.
Taamal tõstab dirigent käed....
Täna toimus Haapsalus suurepärane üritus- eestirootslaste laulupidu, teine omataoline, kusjuures esimene leidis aset kaheksa aastakümmet tagasi. Ilm oli ilus, meeleolu ülev.
Sel hetkel istusin üksi pikal puupingil tagumises reas. Koor oli end laval valmis seadnud, pealtvaatajategi pilgud esinejatele suunatud. Päike säras. Puud kohisesid. Nad sosistasid, et mõistavad mind. Olin tänulik, sest ma ei olnud ju midagi öelnud.... Järsku kaardusid neist kahe lähima massiivsed alaoksad otsekui hiiglaslike labakätena mu pingiotstele ning tõstsid mind tasakesi üles platsi kohale. Ah, milline vaade sealt avanes! Avar ja piiritu! Inimesed all tundusid kui sipelgad. Näe, ka tema on kohal! Ja tema ja tema... Ma lihtsalt vaatlen neid. Ja ma ei peagi neile tere ütlema, neid ülevoolavalt kaisutama ja virila naeratuse ning pingutusest moonutatud häälega "välkommen!" kruuksatama. Ma ei pea järgnevad veerand tundi teemat otsima ning leides lõpuks tavapärase kolmikute-teema, ei pea ma erutusest väriseva häälega seletama, kui vanad nad siis nüüd täpselt on ja kuidas sarnasusega lood. Ja nad ei saagi solvuda, mind ülbeks ja enesekeskseks tembeldada ning edasistel kohtumistel mu olemasolu ignoreerida, näitamaks välja, et see kord on neil meeles- sest nad lihtsalt ei näe mind!
Ja ma kõlgutan seal üleval jalgu. Naeran.
All kogub jõudu laulu kõiki ühendav voog. Mina olen pärlikeest minemaveerenud pärl. Olemas- aga kaugemal. Suhtlusulatusest väljaspool. Kus ükski ainitivahtiv pilk ei ahista, ükski hõlmasthaarav käsi ei küünista ja ühegi sõnamulin ei keeda lõunasöögiks kaasinimese ajusid...
"Kas siia võib istuda?"
Kolksti! Tagasi maa peal. Hetkega.
Näolihased pingulduvad kutselise klouni treenituse tasemel. Paljastuvad irevil hambad. Ilus naeratus? Oh, mis te nüüd! See oli eile... Täna tuleks karta! Tuiksoon on inimkaelal ilusasti näha...
"Muidugi võib!"
Dirigent lõpetab parasjagu kolmandat lugu. Kogu platsi rahvas tormab hullunult minu poole, et küsida, kui vanad need kolmikud siis lõppude lõpuks on ja kuidas on lood sarnasusega.
Puud teevad näo, nagu ei tunneks...
"Oo, see oled sina! Välkommen! Kram! Jaa, lapsed elavad tõepoolest hästi- ei ole kolm, on juba neli, kus aeg alles lendab..."
Lendab.
Vares. Isegi kraaksub õhus.
Ei, vabandust, see oli kaasvestleja. Ta räägib oma lapselastest. Neid on kuus. Kõik nende vanaksjäänud asjad saan ma endale. Värvilisi komme jäi jõuludest üle lausa mitu kilo. Jaa, rootsi lastel on kõige hullemate värvainete peale allergia. Meie omadele käivad küll. Aegumistähtaeg on august kaks tuhat kümme- aga ega seegi midagi tee. Järgmine kord saab autoga tuldud, küll siis mahuvad kõik kastid peale.
Ma pean olema viisakas. Talle meeldib mõelda, et elame endiselt nõuka ajas. Talle meeldib mõelda, et mu koduks on laudadest kokkuklopsitud sara. Ta räägib mõnuga oma viimatisest Itaalia reisist. Ma pean jätma mulje, et ei tea, kus see maa asub. Ma pean õhkama, kui tore. Talle meeldiks, kui ma ütleksin, et lennukipiletid on väga kallid. Et ma käisin bussiga Poolas. Oh, Poola pole ikka see...
Aga mina ei taha viisakas olla.
Hiilin vaikselt väljapääsu poole.
Jätan särgiserva maha- see jääb mu vestluspartneri kätte. Pandiks. Niikuinii leian selle hiljem humanitaarabi kotist. Koos aegunud kommidega- mis koos kaltsudega prügikasti rändavad.
Suu on mul endiselt kõrvuni.
Taamal tõstab dirigent käed....
neljapäev, 6. juuni 2013
Jossi killud V
Vahel pole Joss üldse dzentelmen!
Mu sõbranna S. oli külas. S. suitsetab- aga muidu oleme mõlemad oma arust super vormis! :)
Sain Jossi rahutust piidlemisest aru, et tal on midagi keelel. "Pauk" tuli nii möödaminnes, ronimisseinast üles turnides, rohkem nagu iseendale- aga siiski nii, et kõik kuulsid: "Suitsetamine ei ole üldse tervislik, aga vanad naised ei tea seda!"
Mu sõbranna S. oli külas. S. suitsetab- aga muidu oleme mõlemad oma arust super vormis! :)
Sain Jossi rahutust piidlemisest aru, et tal on midagi keelel. "Pauk" tuli nii möödaminnes, ronimisseinast üles turnides, rohkem nagu iseendale- aga siiski nii, et kõik kuulsid: "Suitsetamine ei ole üldse tervislik, aga vanad naised ei tea seda!"
Tellimine:
Postitused (Atom)