Jossi killud IV

Joss on dzentelmen.
Vanaema M. tuli õde Ellu sünnipäevale uue soenguga. Olin väheke kriitiline. Olen nimelt näinud märksa õnnestunumaid variante. Mu ristiema, hea inimene, üritas aga olukorda pehmendada lausudes, et talle küll meeldib. Leidmaks oma arvamusele kinnitust, küsis ta ka Jossi arvamust. Joss hindas esmalt Ana juukseid, siis aga heitis kiire pilgu ka üle teiste ruumis viibivate naisinimeste. Tema hinnang oli ühe tubli mehepoja vääriline: "Teie kõigi soengud on ilusad!"

Naisliin

Ööl vastu neljandat juunit aina sadas ja sadas. Rasked vihmapiisad trummeldasid vahetpidamata vastu aknaplekki. Kell sünnitustoa seinal oli jäänud seisma. Olin üksi ja ajatult...
Sinu sünd ja esimesed hingetõmbed panid ajad paika. Pookisid end mu rinna külge uskumatu jõuga. Vaat nii peavad asjad maailmas olema, ütles Su rahulik pilk korrapäraste neelatuste saateks. Ja nii nad jäidki...
Päike näitas end alles seitsmendal. Las ma meenutan!
Tekk. Vanavana tehtud. Ja Sina sellel tekil. Paljas beebi. Päikesekiirte paituses.
Kummardun Su kohale. Imetlen Su siidiseid põski ja selgeid silmi. Siputad ägedalt. Rapsid kätega.
Kohe näha, et kange naine! Nagu me kõik. Meie, naisliin.
Pauliine.
Aino.
Maire.
Mina.
Sina.
Kõik oma lugudega. Erinevad? Ohjaa, näiliselt vägagi.
Kuid ometi- kas pole meis kõigis veidike pauliinelikku halastust, ainolikku sirgjoonelisust, mairelikku õiglusetunnet, minulikku vintskust ja sinulikku sõnakust?
Kirju muster- nagu Su esimesel tekil.
Aga nii oma- ja kordumatu...
Nagu too päev, kui aina sadas ja sadas. Ja nagu kõik päevad ajastu algusest lõpuni.
Ole õnnistatud ja hoitud- Sina, tänane sünnipäevalaps!

Lilleõgardid

Miks ometi arvavad inimesed, et metsalilli peab ilmtingimata noppima?
Ons nad murtuna kaunimad kui ühlase vaibana metsa all?
Ülaseid tassiti meil tuppa ülepäeviti. Ohkasin iga kord. Nad ei seisa ju vaasis! Lõpuks ütlesin. Muidugi- üllatunud silmad. Vanaema ju õpetas, et tuleb korjata!

Praegu õitsevate piibelehtede uimastav lõhn reedab hõlpsasti nende asukoha. (Õnneks mitte meie maja juures.)
Kanäe, juba küünitavadki korjajate hordid oma kondised sõrmed valgete habraste kellukaridade poole.
Veel, veel! Mis sest, et enam pihku ei mahu.
Nopime paljaks!
Vahet pole, kas seisavad vaasis või mitte. Metsa alla ei tohi midagi jääda...

Vastik nõuka-aegne mentaliteet!

Ma tahaksin harjutada

Teate, ma tahaksin harjutada.
Hulluseni.
Võtaksin kõigepealt Bachi prelüüdi ja fuuga h-moll. Mähiksin end pealaest jalatallani sealsete pikkade fraaside võrku ning lainetaksin modulatsioonidel, ootamatuil hüppeil, geniaalseil veepeegeldustel- kindlas rütmis ja kindlas teadmises, et fuuga viimane peateema pedaalis tuleb taas põhihelistikus. Jõuan tagasi koju.
Seejärel paneksin endas helisema Franki prelüüdi, fuuga ja variatsiooni. Teose lõpuosas, teate küll, kus tuleb too imeilus teema palistatuna arpeggiodega vasakus käes- seal muutuksin vulisevaks ojaks. Sätendaksin kuldses päikesepaistes, kosutaksin januste huuli ning kurbade kõrvadele laulaksin sedasama kaunist meloodiat- võidu lindudega.
Nüüd muutuksin loojangu poole kappavaks hobuseks. Liszt. B-A-C-H. Bachi motiiv pedaali forte fortissimos kogub hoogu ning jõuab õige pea vahuste rakmeteni. Aga kes see hull käsib kihutada! Prrrrrrr! Siin on nii vaikne... Surun hingeldamise jõuga tasaseks. Kuulen oma hobusesüdame summutatud tukseid. Kabjad vajuvad rannaliiva. Kidurate põõsaste pikad varjud tähistavad harvasid akorde piano pianissimos. Elu... Kas sinu eest ma kappasingi? Või tahan vaid näha, kuhu päike vajub? Jah, pimedus on päral. Ta kompab mind. Ma astun edasi. Järgneb. Tunnen kuklal ta jahedat hingust. Esimesed galopisammud ei kuuletu hästi. Keha tahaks veel veidike puhata. Kuid suudan end sundida. Walze annab väge ja fortet. Ma ei tea, kas jooksen mööda maad või mööda vett. Tunnetan vaid üha kasvavat jõudu. Mäed lõhenevad. Taevas rebeneb. Viimased akordid ulatuvad päikeseni. Helivõnked täidavad kogu universumi.

Ma tahaksin harjutada. Et kuulda neid ja paljusid teisi mõtteid. Et jõuda äratundmisele. Teistes inimestes. Oma tegudes. Maailma tunnetuses.
Läbi muusika peaks see õnnestuma...

Aga millal ma harjutan?

Lisanni killud III

Loviisal oli kurk kähe ja panin ta veidikeseks ajaks inhalaatori taha istuma. Ise läksin Johanni pesema. Loviisal hakkas magamistoas üksi igav ja ta hakkas mind hõikuma.
Palusin Lisanni: "Ole hea tüdruk, mine õele seltsiks!"
Lisann läkski korraks magamistuppa, paari sekundi pärast aga oli vannitoas tagasi ja podises pahaselt, lõug rinnal:
"Ega ma mingi lapsehoidja ei ole!"

Lisanni killud II

Täna oli taevas pilves. Kui enamus pilvedest lebas laotuses õiges, see tähendab, horisontaalasendis, siis üks vahune isend tundus algavat vaat et maapinnalt, sirutudes püstloodis teiste pilvede vahele.
"Nagu mingi loom istuks seal," arutasid lapsed isekeskis.
"Koer," ütles Lisann veendunult.
Tõepoolest- nagu puudel!
"See on Jumala koer," tegi Lisann ka omaniku kindlaks.

Toortoitlaste viperused III

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Toortoitlaste FB-nurgas läheb põnevaks!
Üks tüüp postitab lingi, kust saab kuulda kapsa surmaeelseid karjeid, enne kui ta nahka pistetakse.
Puhkeb pisuke hüsteeria, kuni teine mõttehiid asjad paika paneb:
"Kapsaaailmas liigub info väga kiiresti ja see, mida üks taim tunneb, kui teda süüakse,on kohe kõigile lähedalasutavatele taimedele teada. Isegi see, keda järgmisena süüakse! Aga kui taime ühisväljaga on head suhted, pole hullu midagi!"
Tore, et kirjasõna ei valda vaid inimliigi esindajad...

Meie aga võtkem jälle kätest kinni ja hüüdkem vabastunult: "Alle-aa, alle-aa!!!"