Loviisa killud 11

Kolmikud mängivad diivanil autot.
"Kas sul juhiluba ka on?" küsib õde Ellu Loviisalt.
Loviisa silmitseb õde pikal pilgul
"Ei ole", viskab ta lõpuks üle õla, "see on ju diivan!"

Loviisa killud 10

Joss jaurab. Ta ei taha neid halle pükse! Need pole üldse kenad! Üüüüü...
"Milliseid sa siis sooviksid", küsin.
"Roosasid!" vastab väike õnnetu mees pisarsilmi.
Loviisa silmitseb venda. Pealaest jalatallani.
"Sa Joss mõtle ikka peaga!" lausub ta lõpuks, kulm kortsus.

Mina, suusataja II

Sel ajal, kui sportlikum osa eesti rahvast Tartu maratoni läbis, püüdsin mina kirikus valutavate tagajalgadega orelit mängida. Autost välja vedisin end vaid nii, et tõstsin  (käte abil) jalad üle autoukse maapinnale ning upitasin kere järele.
Ah et mis siis juhtus?
Suusatamas käisin, mis muud!
Rohkem ei tahagi nagu praegu öelda...

Teadmiseks tolmuimejamehele

"Õnneks ikkagi toru-ummistus," oli tolmuimejamees peale põgusat läbivaatust õnnelik.
Edasine nii kiiresti ei läinud. Võttis tubli tüki aega ja parajalt pusimist enne, kui tubli masin nõustus meile tagastama allaneelatud... lusika.
"Midagi seesugust pole ma varem näinud," pomises tolmuimejamees hämmeldunult. "Ta ju füüsiliselt ei mahu otsikust sisse. Siin on ju see pööru-koht!"
Mina lõin käega.
Mind ei üllata küll miski.
Ah et ei mahu sisse? Mahub, kindlalt mahub!
Teate, majas, kus elavad kolmikud, füüsikaseadused lihtsalt ei kehti!
Siin mahub suurem väiksemasse, kergem kannab vaevata raskemat, tahke muutub hoiatamata vedelaks ja vastupidi.
Muide, meil esineb aeg-ajalt ka maavärinaid. Tornaadosid. Vulkaane.
Lusikas tolmuimeja torus, kuhu ta tegelikult ei mahu, pole, vabandage väga, köhatustki väärt!
Te tulge ja vaadake meie maja päev enne suurpuhastust!
Vaat see on väärtus omaette!
Muidugi omal vastutusel...

Loviisa killud 9

Kolmikud leidsid kohviku mängutoast uue sõbra. Kuna ka see laps oli seltsiv ja julge, läks mäng kohe rõõmsalt käima.
"Kas te käisite vanasti ka siin kohvikus?" küsis uus sõber Loviisalt ühel vaiksemal hetkel. (Arvan, et ta tahtis küsida, kas oleme seal ka varem käinud.)
Loviisa mõõtis tüdrukut pealaest jalatallani.
"Vanasti," lausus ta lõpuks, "elasid inimesed koobastes!"

Loviisa killud 8

Kolmikud joonistavad koos õde Elluga issile sünnipäevakaarti. Kaardile on planeeritud kogu meie pere. Trio, kümne jalaga Leonardo ja päkapikk ongi juba valmis saanud. Järjekord on emmeni jõudnud ja pliiats Loviisa käes. Emme pea tuleb teistega võrreldes hiiglaslik.
"Hirmus suur pea," möönab Lisann.
Loviisa heidab talle hetkeks mõtliku pilgu, siis aga hakkab itsitama ja ütleb: "Las ta jääda! Nalja peab ju ka saama!"

Mina, suusataja I

Minu tänane blogipostitus püüab kirjeldada suusatajaks saamise kõige esimese eelduse- suuskade olemasolu- täitmist ning seiklusi tigu-tädi ja jalgratta-jukuga, kes oma väheldase nõu ja jõuga mulle igati abiks püüdsid olla.
Hea on kohe alguses ära mainida, et edaspidi olen küsimusega "kas ma saan kuidagi aidata?" ettevaatlik, ehk lausa paranoiline. Just sellise küsimusega pöörus minu poole spordikaupluses, mida varem spordikauplusena suhteliselt rahulikult aktsepteerisin, müüjanna, kellest polnud esmapilgul põhjust halvasti arvata. See oli tigu-tädi. "Jah, palun", vastasin viisakalt, "mulle oleks suuski vaja."
See oli viga.
Vaadake, tigu-tädi esitas küll küsimuse "kas ma saan kuidagi aidata?", tegelikult mõtles ta aga selle all hoopiski "kas ma ehk saaksin raisata paar tundi teie väheväärtuslikku aega?" Sest- oh ei, suusatamisest ta küll midagi teadnud- aga no seda nõuda oleks ka kohutav tähenärimine! Tema valis mulle suuski- oma äranägemise järgi! Kujutlegem end korra mõne lapse sünnipäevale, kus käib selline põnev mäng, et üks ütleb omalt poolt, noh, näiteks kriteeriumi suuskade pikkuse, pehmuse ja hinna suhtes. Ja teine valib suusa, mis oleks võimalikult vastupidine soovitule! Eks ole ju vahva mäng!
Ja aega kulub ka päris palju...
Kui olukord hakkas juba naeruväärseks muutuma ning tigu-tädigi minu, kliendi, mängukaaslase või maiteakelle silmis lahkumissoovi märkas, lõpetas ta selle mängu ära. Ta haaras sülle kümmekond juhuslikku suusapaari pikkuses 150-200cm ning vedas mind uuele põnevale atraktsioonile. Pidin nimelt kahe jalaga ühele alusele suuskade peale seisma, tigu-tädi viskas end neljakäpukile ning hakkas ühe metallist jullaga suuskade all edasi-tagasi sõitma. Mina tean küll, et selle kaadervärgiga määratakse suuskade pidamisala ning ühtlasi sobivus ostja kaaluga- aga temal polnud sellest ilmselt aimugi! Viiskümmend korda edasi-tagasi nühkimist tähendas neile- ja ka järgnevale üheksale tublile suusapaarile- ilmselgelt edasist kõva allahindlust.
 Ma ei saanud tigu-tädile selga astuda. Olen loomult liiga viisakas. Seetõttu lihtsalt piinlesin.
Suusad rikutud, hakkas tigu-tädi indeksit arvutama. Taipasin otsemaid, et ei olnud ta omal ajal ega ole ka praegu matas kõige teravam pliiats. Pealegi ei tundunud ta just kõige täpsemalt teadvat, mis indeksit ta parasjagu vajab. Ilmselt toksis ta arvutisse omaenese kodu postiindeksit.
Kulunud oli tund ja kakskümmend viis minutit.
Umbes pooleteise tunni pealt sattus tigu tädi hetkelisse hüsteeriasse, tormates ettehoiatamata ühte samas kaupluses eraldiasetsevasse kuuti, mille seina pealt võisin lugeda "suuskade määrimine".
Toimus pööre.
Mängu astus jalgratta-juku. Tuli sealtsamast kuudist! Muide, heites vaid põgusa pilgu juku paljastele kõveratele säärtele ning pöetud peale, taipasin, et tegu pole mingi suusatajaga. Tegu pole ka tavalise jalgratturiga. Juku on tüüp, kes ilma sadulata pisikesel trikirattal karjäärides, kaljunukkidel ning muudes ohtlikes kohtades peadpööritavaid trikke sooritab. Ette on tulnud ka pea peale kukkumist. Aga talvel pole jukul tööd. Sestap tulebki suuski määrida. Jalgratturi-juku pole mingi tigu! Tema elu keeb. "Need!" kriiskas ta tigu-tädile, näidates näpuga ühtedele imelühikestele (tigu-tädi poolt ärarikutud) suuskadele. "Kule, seisa sirgelt," kostus summutatud kurguhäälel mulle, kui taaskord suusaalusel, nüüs siis jalgratta-juku meelest sobival suusapaaril seisin. "Viuh!" ja "Viuh!", sõitsid jalgratta-juku toimekad käed pidamise-jullaga. Seejärel kargas ta püsti ja tormas sõnagi lausumata oma kuuti tagasi. Audienss oli lõppenud.
Vaatasin ahastusega ilmselgelt liiga lühikesi suuski. Vaatasin ka tigu-tädi. Tema silmist paistis aukartus jalgratturi-juku ees. Ilmselt ta pelgas, et kord, mõnel pilvisel täiskuu-ööl, võib juku oma sadulata rattal ta magamistoa aknast koos raamidega siseneda. Pigem ta valikutega nõustuda.
Tigu-tädi viipas mind kassa poole. Vaevumärgatavalt.
"Ma panen kinni. Homseni,"pomisesin läbi hammaste.
Kaks tundi oli möödunud.
Mul oli palav.
R., kes mind sealsamas ootas, heitis mu poole hävitava pilgu. Ta oli oma nutitelefoniga feissbuukis ära laikinud kõik deep´id laused, armsad pudulojused ja mittemidagiütlevad videod.
Ta võib kinnitada, et kõik kirjapandu on sulatõsi.
Tigu-tädi ja jalgratta-juku tandem tegutseb uusi ohvreid valides segamatult edasi.
Loodetavasti jõuavad vähesed sealsete suuskadega rajale.
Ehk tabavad enne ära...