Elu kolmestega II

Mul jääb süsteemsusest kõvasti puudu!
Piisab asjad enese jaoks üksipulgi läbi mõelda, kui juba ongi kogu tegevusel hoopis teine tera. Näiteks riidessepanek. Tean väga hästi, et asjad on vaja laduda selgapanemise järjekorras kolme erinevasse hunnikusse, lapsed ükshaaval nende hunnikute lähedale meelitada ning üks-kaks-kolm riided selga toppida. Läheb kiirelt ja valutult. Ometi hakkan aga tihtilugu otsekui enesepiinamise eriti veidra vormina asju ükshaaval välja otsima ning otse loomulikult ei läbe kolmene oodata, millal järg sokkide ja kinnasteni jõuab, vaid traavib ühes kampsuni ja mütsiga ära kõrvaltuppa hoopis põnevamaid mänge avastama- mis omakorda pälvib minu pahameele ja muudab kogu õhkkonna närviliseks.
Sama on magamaminekuga. Tean, et kogu protseduur võtab aega umbkaudu 45 minutit. Selle ajaga jõuame lahti riietuda, pesta, pidzaamad selga toppida, veidi möödunud päevast vestelda ning head-ööd-kallistada. Kuna kogu üritus on hoolimata sissejuurutatud süsteemsusest üsna kontimurdev ning enamuse hilisõhtutest tunneb V. end minu aitamiseks liiga väsinuna, Helis aga pole veel muusikakoolist kojugi jõudnud (mitte et ma arvaks, et ta end peale 12-tunnist kooli(de)päeva pool-vägisi appi hakkaks toppima), tunnen eelseisva vastu intensiivset ülejõu-käimise tunnet ning lükkan üritust minut-minuti haaval üha edasi. See on viga. Kui saabub üleväsimus, on kogu kompott täiesti ohjamatu. Keeldub kolmene näiteks koostööst lahtiriietumisel (mis on üleväsimuse viimane staadium- ja mida juhtub tõesti üli-üliharva), on kogu püha üritus määratud läbikukkumisele. Jõuga pole midagi teha, nõu aga läbi nutu-naeruseguse kisa kuulda ei võeta. Karjutakse veel kõvemini. Olen vist juba maininud, et lärm on mu vastupidavuse nõrgim lüli, mu "Achilleuse kand". Seega langen juba esimeste tugevate detsibellidega sügavasse vaimsesse madalseisu, millest väljatulemiseks enam samal päeval jõudu võtta ei ole.
Tänagi kaebles trio varajase mitmehäälsuse stiilis trepihalli ülemises otsas nii ennastunustavalt, et pidasin targemaks nad pesemata vooditesse suruda. Tegemist oli üleväsimuse eelviimase staadiumiga, kuid mitte minu tegematajätmise tõttu, vaid seepärast, et issi hakkas nendega vahetult enne une-eelsete protseduuride algust puidust nukumaja kokku panema! Loomulikult võttis see aega tunduvalt rohkem, kui "suts ja valmis" (nagu mulle serveeriti).
Süsteemsusest jääb muuhulgas vajaka ka laste käelisel arendamisel. Lähen ainuüksi mõttest, et neile guaššid kätte anda, hetkega halliks. Jah, panen neile määrduda võivad riided selga. Jah, kõigil on oma pintslid, veetopsid, värvipaletid- ja paberid loomulikult ka. Jah, istun juures, kohe päris lähedal. Aga see kõik käib uskumatult kiiresti! Karl Johanni pilt oli möödunud korral hetkega paks ja ühtlaselt pruun (selgitus kunstivõhikutele: selline värv tekkib, kui kõik värvid omavahel kokku segada). Loominguline inspiratsioon! Tegu oli tema sõnul seentega. Lähemal uurimisel olid seened ka mujal kui paberil. Paberialune lausa ujus seentest! Ta oli neid hulgi ka laiaks astunud. Einoh, rõõmustav... või mis? Loviisa ja Lisanni värviküllamad maalid kujutasid vastavalt krokodilli ja papagoid ning vähemasti etteantud raamistikust välja ei kippunud. Ikkagi rookisin hiljem tükk aega nii tuba kui lapsi. Pildid on mängutoas näitusel üleval.
(Vaat lasteaias, seal neid ikka õpetatakse ka, teatas V  peale näitusekülastust ja kohustusliku "väga ilus" ja "väga tubli" äralausumist. Ah soo? Et minupoolne juhendajatöö polnud piisavalt hea? Selge. Järgmisel korral saab igaüks ühe värvi. Me alustame täpist. Jätkame ringiga. Seejärel veame sirgeid kriipse. Et ma ei kuuleks enam seda lasteaia juttu!)
Pedagoogid ja psühholoogid rõhutavad ikka ja jälle, et laste loomingulisust ei tohi pärssida. Ise tehes avanevad nende piiritu fantaasia salalaekad nagu roosid nuppudest, puhkevad õide ja kaunistavad väikest inimest "vanematele õnneks ja ligimestele rõõmuks". Ainult, et ... unustatakse mainimata, et nood õnnelikud vanemad peavad sealjuures ka raudse närvikavaga olema! Minu oma jääb päev-päevalt nõrgemaks. Näiteks küüntega parketilt imepisikesi plastiliiniplärakaid üles kraapides tunnen end ses suhtes üpris "hõredalt". Samuti kohtudes rebimistehnika harjutuse tagajärgedega näost näkku ilmselgelt ebasobivas paigas totaalselt valel ajal...
Õnneks on inimesel oskus unustada! Seetõttu käin oma kallitele meistrimeestele ikkagi iga päev välja uusi eneseteostuslikke ideid. Viimati, näiteks, lõikasime ajalehtedest lõbusaid pilte ning kleepisime paberile (loe: mina lõikasin, nemad kleepisid). Igavesti lahedad kompositsioonid tulid välja, ümbruskonna reostus oli minimaalne ning kuna mul oli aega (pane tähele- see lausejupp on tänase jutu kõrgpunkt, püant, millest koorub välja kogu tõde!), oli mu tuju hea, suutsin säilitada absoluutse rahu ning lapsedki nautisid oma tegevust täiel rinnal! Tegemata söök või peatselt kättejõudev tööleruttamise aeg on niisiis olulised riskitegurid rahuliku laste- ja pööraselt tormleva suurte maailma vastuolude tekkeks...
Aga mis ma ikka filosofeerin!
Lõpetuseks midagi naljakat ka:
Õpetasin neile laulu "Ema, kallis ema, oled nõnda hea...". Kui jõudsime sõnadeni "panen sinu sülle oma väikse pea...", vaatas Loviisa mulle hämmeldunult otsa ja hüüatas: "See ei tule ju küljest ära!" :)
Kas nad pole ikka vahvad?

Elu kolmestega I

Ka kolmeaastased on magades iseäranis armsad!
Muidugi on nad seda ka ärkvel olles, kuid kui näiteks garderoobi rajatud liivaranda puistatakse "liivaks" kõik mu purustatud musta pipra varud, on seda armsust pisut raskem märgata. Hiljem hellusehoos nina pojakese heledatesse kuklasalkudesse vajutades, sealt pahaaimamatult peotäie pipratükikesi ninna tõmmates ning seejärel hullununa aevastades ei ole vast liig pisukest vihatunnetki kirjeldada- eriti peale avastust, et ülejäänud trio liikmetegi juuksekarvakeste vahel leidub sama kraami üsna ohtralt...
Nii me siin elame. Rannamõnusid nautides...
Kuid kui üldiselt võrrelda kahe- ja kolmeaastast last, langeb kaalukauss kindlalt kolmese kasuks. Esimene suurem "braavo" tuleneb faktist, et kolmesed juba tõepoolest oskavad mängida! Neil on päris palju aimu ümbritseva maailma seaduspärasustest ja seda rakendavad nad edukalt- ning tihti tohutult naljakalt- oma lõpututes rollimängudes. Kõige sagedamini moodustub mängudes "pere"- lapse jaoks lahtiseletamist mittevajav institutsioon. Peres on isa, ema ja laps(ed). Tegemist ei pea olema tingimata inim-perega. Olen pealt näinud nii jänese-, kaelkirjaku-, mõmmi-, lamba-, auto- kui traktoripere igapäevaelulisi tegemisi, mida ilmestavad kahtlaselt tuttavad fraasid ühe teise, küll märksa igavama, kuid parema puudumisel siiski ilmseks eeskujuks oleva perekonna igapäevakõnest. Oi, see on lõbus!
Tavaliselt võtab isarolli enda kanda Loviisa. Mõnikord soovib ta ka ema olla. Joss on harva isarolliga nõus. Ega me teda sunnigi. Ta on pikad päevad meie, laus-naiste seltskonnas. Kui tüdrukud hakkavad arutama, et "meie oleme nagu emme, sina Joss nagu issi", tekkib väikemehes arusaadav trots- kuidas nii, me ju oleme siin kõik rõõmsalt koos- ja järsku, selle paikapaneva lausega, nagu tõugataks teda, poisikest, ülejäänud kambast eemale. "Eieiei, mina pole nagu issi, mina olen ka nagu emme!" protestib ta valjuhäälselt. Ja ongi taas aeg seletada, et igas lapses, nii poisis kui tüdrukus, on pisut emmet ja pisut issit. Ning kõige toredam on see, et igas meist elab üks vahva Mina Ise, kes on nii emmele, kui issile tohutult armas!
Jah, paljude asjade kohta nõuatakse ikka ja jälle selgitust. Tüdimuseta! Vastuseid teatakse küll peast- aga oodatakse siiski minu suust!
Miks me talvel tõukerattaid kuurist välja ei võta? (Lumes ei ole mugav sõita)
Miks me täna ei saa lumememme teha? (Lumi ei hakka kokku)
Miks ei või ralliautosid rattaidpidi ruloopaelte külge riputada? (Näe, ükskord juba läks pael katki!)
Miks ei või suurt kastiautot trepist alla lükata? (Auto sõidab lillele otsa ja lill saab haiget. Trepp ja auto võivad ka katki minna.) Ja nii edasi, lõputult...
Mäluke on kolmestel lüheldasevõitu. Mängukooli minekul manitsen neid korralikult õues ootama (kuna pean ju ennastki millalgi valmis seadma). Noogutades arusaavalt oma tillukesi päid kordavad nad mõnikord lausa valjuhäälselt üle, et "ei tohi lumehanges püherdada- riided saavad märjaks". Ometi näen juba minuti-paari pärast hiljutisele ühismanitsusele risti vastupidist vaatepilti- nimelt kolme lumemütakat kaelani hanges. Mu küsiva pilgu peale hüüavad nad (olles enne suu lumest tühjaks neelatanud) sulnil tämbril "me kogemata!" ja arupärimisele mingist müstilisest keelust üleastumise kohta jätavad lihtsalt vastamata. Üks rumal jõuab rohkem küsida, kui kolm tarka vastata, seletavad kõigi kolme kukupaid näoilmed autosse ronides. Nagu väikesed poliitikud...
Muide, vahel moodustavad nad tõepoolest otsekui omaette "erakonna", kus "omasid hoitakse". Noh, näiteks täna...
Kes joonistas seina peale siniseid kriipse? Üsna ebamäärased vastused... Vist Jossu? Aga kaminale küll Jossu ei joonitanud! Seda tegi Loviisa. Ja köögikapile? Arvame, et Lisann!
Hmm... ühesugune hoogne joon- ja nii palju eri tegijaid! Äkki täpsustate? Oot- oot, kuhu nüüd?
Aga ei! Rohkem mulle aru ei anta, garderoobi liuguks on kinni libistatud ning kukepere (just- kaks punast ja üks valge kukk) alustab sees hilinenud õhtuoodet. Külalised pole oodatud.
Õnneks vähemasti purustatud pipar sel korral mängu ei kuulu...

Vastlakuklid

Mulle kohe üldse ei meeldi, et kui on üks püha, praeguses kontekstis siis vastlapäev, võtavad kõik maailma-, või no ütleme eesti-, või no ütleme minu lähi-ringkonna inimesed, paaris-loe ja kihutavad ummisjalu vastlakukleid ostma/valmistama- sest nii on kombeks! Mind huvitab kohe väga, kas need saialised kellelegi ka päriselt maitsevad, ja kui maitsevadki, siis kas keegi ka mõtleb, et seal sees pole mitte kui midagi muud, kui aineid, mis vatsa kergitavad, vastikut täiskõhu-tunnet tekitavad ja seega kogu päeva normaalse menüü hetkega nullivad? Palju suurem kahtlus on mul, et kõik need normaalsed inimesed, kes vastlakukleid teevad/ostavad- sest nii on kombeks- neid tegelikult üldse ei naudi, neist iga hinna eest lahti tahavad saada- ja siis toovad nad need mulle!  "Söö!", ütlevad nad, "sest just need kuklikesed on eriti head! Näe, pakkisin sulle mõned kaasagi, saad perele viia!"
V. magusat ei söö, Helisel on lõputu dieet. Lapsed plökerdavad näpud vahukooreseks, limpsivad veidi, ülejäänu hõõruvad näole laiali. "Me enam ei taha", ütlevad nad seejärel ja jooksevad mängima. Aga mina? Mida ma teen kümnekonna pool-kuivanud saiakärakaga?
Paraku mitte midagi, mis andjad õnnelikuks teeks.
Kui neid see enam huvitabki...

Ütlen ausalt...

Ütlen ausalt ära, et tegelikult mu sisemaailm lausa kubiseb erinevatest kompeksidest (või siis pehmemalt öeldes-"kiiksudest")! Ja mul pole halli aimugi, kuidas neist (võimalikult valutult) vabaneda.
Eile, näiteks, palus V. tuua poest muuhulgas paki sigarette. Ta ei palu seda peaaegu kunagi, kuna teab, milliseid hingepiinu mulle sellega valmistab. Mõnes mõttes õige ka- oma pahedega tuleb inimesel ikka ise ja võimalikult salaja hakkama saada. Seekord polnud aga ilmselt muud võimalust, seega, häält hästi muretuks, et mitte öelda lausa ebaloomulikult laulvaks moonutades, (teravama kõrvaga kuulnuks kindlasti kaasa ka vilelöömist), ütles ta lihtsalt nii: "viska palun üks pakk suitsu ka korvi". Sellest piisas mu poodluseiha täielikuks kustutamiseks. Ma lihtsalt ei taha neid vastikuid sigarette osta! Mulle tundub, et suitsupaki ostukorvi lisamine viib mind otsemaid mingisse "kahtlase naise" staatusse, et see on tegu, mille kaasostjad otsemaid üheskoos häbistava pearaputusega hukka mõistavad ning mulle pikaks ajaks "seesuguse" maine külge poogivad (missuguse siis, polegi ka mu enda jaoks päris selge).
Tervele mõistusele tundub seesugune mõttekäik täiesti jabur, eks ole! Ka ma ise vaatan ju vahel sabas seistes igavusest erinevate inimeste kassalindil jooksvaid kummalisi ostueelistusi, püüdes samal ajal ära arvata ostja päritolu, perekonnaseisu, haridustaset ja positsiooni ühiskonnas. Hetk hiljem on aga katseisikute nägu jäädavalt mälulindilt pühitud ega taastu iialgi.
Miks siis ikkagi on mu jaoks nii raske oma käsi korraks kassa kohal asetsevale riiulile küünitada ja sealt üks pakk, "mis tapab", kiirelt ära napsata?
Ma eile proovisin. Valisin kassasaba, kus tundusid seisvat "kõige neutraalsemad" inimesed. Olin üsna õnnelik, sest neil kõigil oli ka suhteliselt vähe oste ning nad ei jäänud kassa ümbrusse kohmitsema. Kuid oh häda- just siis, kui kätte jõudis too saatuslik "küünitamise hetk", kauaoodatud "hüpe", valis justnimelt selle toreda kassa üks hiigla ontlikuna tunduv perekond kahe lapsega. Pereema lasi kiirelt oma pilgu mu ostudest üle käia, tõdesime mõlemad rahuloluga, et rämpstoitu mu valikutes ei ole. "Piiks, piiks" lõi kassapidaja tooteid aparaati, "piiks, piiks" lõi mu peas häirekell, et "sööst" peaks kohe-kohe toimuma. Ja siis ma sirutasingi käe. Tahtsin ruttu haarata. No mida??? Ei tule! Tõmbasin veel. Appi! Nüüd jäid ka näpud kinni! Tõmbasin valuga. Ontlikud vakatasid seljataga. Lapsed tõmmati instinktiivselt veidi tahapoole. Lõpuks tuli! Koperdasin tõmbejõust kantult sammukese tagasi. Jube häbi oli! Nagu mõnitamiseks ei pannud kassapidaja toda õnnetut sigaretipakki mitte kassalindile, kus ta ehk teiste asjade alla peitu sõitnuks, vaid andis otse mulle, viisakalt ja pehmelt, silmadega otsekui juurde lausudes: "palun, pistke käekotti, saab ruttu ukse juures läita!" Sel hetkel tundsin hiiglaslikku inimparve enesele lähenevat, kõigi ainitised pilgud mulle ja suitsupakile suunatud, kõik otsekui mantrana pomisedes "Milline häbi! Milline häbi!" Ontlik pereema kühveldas närviliste liigutustega lindile äärmiselt tervislikku toitu. Pereisa lõbustas koha valikut arvestades liigoptimistlikult lapsi. Kellelegi otsa vaatamata ladusin asjad kotti ja lahkusin jooksujalu sündmuskohalt...
Mu tunded ei ole ju normaalsed!
Sirvisin hiljuti viimast ajakirja "Psühholoogia". Selles tutvustati erinevaid teraapiaid. Oi, neid oli ohtralt! Sain ainuüksi nende loendamisest stressi! Lisaks kisendas ridade kohal suurte rahade lämmatav lehk. Kas tõesti jagub kõigisse kliente? Minusuguseid? Või veelgi hullemaid?
Ma ei usu, et teraapiad aitavad! Ainus, mis siin elus tõepoolest "vee peal" hoiab, on oskus iseenese üle naerda. Kasvõi läbi pisarate! Või pisarateni.
Teiste üle on aga veelgi magusam naerda, kas pole?
Seega loodan, et ka teie saite sellest loost veidike abi:)

Heliseb

Helis suudab õppida korraga kahes koolis, saavutades mõlemas vaid parimaid tulemusi.
Helis võtab edukalt osa olümpiaadidest ja konkurssidest.
Helis mängib vähemalt kolmes erinevas orkestris.
Helis mängib vähemalt kolmes erinevas bändis.
Helis tegeleb heliloominguga.
Helis käib, kui vähegi võimalik, trennis.
Helis käib, kui vähegi võimalik, teatris.
Helis on truu kaaslane oma sõpradele. Ta ei reedaks neid iialgi.
Helis on hea laps oma vanematele. Ta ei veaks meid ealeski alt.
Mulle tundub, et ma ei hoomagi päris täpselt, mida see kõik tähendab.
Äkki ma olen lihtsalt harjunud?
Äkki ma aeg-ajalt lausa unustan, et see on midagi erakordset?
Miks ma siis muidu närvi läksin, kui ta ühel õhtul sõbrannaga kohvikusse lobisema läks ja suhteliselt hilja koju laekus? Või järgmisel hommikul kohmitsemise tõttu bussist maha jäi...
Ma ei saa võtta ühtki ülesannet Helise turjalt.
Ja hoopiski ei tohiks ma oma isiklikku pahameelt tema kaelale lisakoormaks riputada!
Ainus, mida saan teha, mida lausa pean tegema, on teda jäägitult ja kogu südamest toetada. Kõiges.
Armastus ja austus on ainus viis kasvatada oma järeltulijaist "tugeva alustalaga" väärikad inimesed.
Tegin selle nüüd enesele veekordselt puust ja punaseks.

                                                            ***

Eile täienes Helise diplomite ja karikate kogu veelgi- vabariiklikult muusikaolümpiaadilt tuli II koht ja ees ootab rahvusvaheline olümpiaad! Braavo, Helis!

Veebruari maasikad

Tüdimus on kiire tulema.
Iseäranis siis, kui ei oska asju näha positiivses valguses.
Et aga valgust on praegusel ajal vähevõitu, tuleb positiivsust enamiku ajast pimeduses ja käsikaudu otsida.
Ja üles leides seda mitte kaotada.

 Õudselt külm on. Orelipingi taga undab täistuuridel suur soojaelement. Keha on täiesti soe, aga näpud kui jäätükid. Mängi siis sellistega!
 Õudselt palju juhuslikkust ja minu tahtest sõltumatut varjutab mu täiusetahet. Täna näiteks üürgas üks vali pedaaliregister, allumata ühelegi liigutusele temast vabanemiseks ning tehes vaiksete lugude esitamise võimatuks. Eks ma siis mängisingi vaid ülivaljusti. Loodan, et kuulajad mu mõistuses kahtlema ei hakanud!
 Õudselt palju on tööd. Ma ei saa endale nii palju kodunt eemalolekut lubada. Tihti palun asendajalt abi. Töölkäimine tundub olevat pealemakstud üritus.
 Õudne väsimus. Mitmed kontserdikavad nõuavad harjutamist, valimimas on uus plaat. Kelle või mille arvelt see aeg tuleb? Õigus- uneaja! Orel on mu öötundide lahutamatu kaaslane.
Aga ometi ei ole ma stressis...

...sest näiteks täna ma ei olnudki mina! Olin hoopis Lotte-ema. Loviisa oli Lotte-isa, Karl Johann Suur-Lotte ja Lisann Väike-Lotte. Meie pere elas verandal. Päike, vaevu suutes puulatvade kohalt oma kahvatuid kiiri meieni sirutada, kõditas ometi narritavalt ninanöpse ja oli imekspandavalt soe.
Tõelisele eesti perele kohaselt tegeles tähtis Lotte-isa lõputu kamandamisega, sellal kui Lotte-ema väsimatult veranda paksu jääkihti lahti tagus ja Lotte-pojukesed maasikatest kehakinnitust üritasid leida. Maasikad olid suured, valged ja külmunud.  (Üritasin tobeda täiskasvanu kombel mitu korda mängu katkestada, üha valjuhäälsemalt korrutades, et "lund ei tohi süüa"- kuid peale jäid ikkagi "maasikad", nagu võis arvatagi. Laste jaoks ei ole ju mängu- ja päris maailma. Nii varjusin minagi lõpuks allasurutult Lotte-ema pikakoonulise maski taha tagasi ja jätkasin tööd jääkamakate kallal.)

Sellesama päikesesillerdava tunde sooviksin enesele töölnädalail kaasa haarata- et kui jälle külmast ja väsimusest halama kipun, saaksin mõttes ümber kehastuda, saaksin õlgu kehitada, et ei tea, miks küll mõned meist sellised vinguviiulid peavad olema, mina Lotte-ema, saan küll kõigega suurepäraselt hakkama! Tahate, pakun kõigile veidi maasikaidki- suuri, valgeid ja külmunuid. Lapsed ise korjasid!

Potid, pannid

Ma ei saa aru, milline osa päevast on üheksast viieni töölkäiva naise kvaliteetaeg oma lastega?
Minul, kes ma ei käi üheksast viieni tööl, (kes ma ei käi üldse igal nädalal tööl,) tundub seda üha enam nappivat!
Ja teate, mis mind takistab? Potid ja pannid! Ühesõnaga- lakkamatu söögitegemistarvidus! Üha selgemini joonistub mu silme ette ähvardav igapäevasituatsioon, mis laste kasvades vaid süveneb- pilt näljastest suudest laua ääres ning lõputuseni ärakurnatud iseendast, kõiki oma vabu hetki kuuma pliidiga jagamas. Ei ole just ahvatlev...
Ma päris tõsiselt ei taipa, kuidas mõni suurpere ema suudab söögitegemisest mängleva kergusega kõneleda! Ühe või teise roa kohta poetatakse kui möödminnes "oh, see on nii lihtne, podiseb ise potis valmis". (Khmm, äkki oskaks keegi nimetada toitu, mida selles tegevuses kaasa tuleks aidata?) Aga ükski toiduaine ei roni ju iseseisvalt patta, kas pole? Aeganõudev on seega hoopiski ettevalmistus (noh- ja pärast see laga, millest ei taha mitte rääkidagi...) Milline ajaröövel on näiteks selline lihtlabane tegevus nagu kartulite koorimine! Eriti valusalt annab see tunda, kui jalge ümber keerutavad kannatamatult kolm marakratti, kes teeksid mida iganes, et sa ometi se´st tobedast kööginurgast väljuksid ja nendega natukenegi mängiksid. "Kohe, kullake, kohe!", annan tavaliselt lõputuid lubadusi. Ja aeg muudkui jookseb... On päevi, mil ma ei jõuagi nende tillukesse maailma sisse põigata. Julm, aga tõsi.
Mõelda vaid, kui oleks üks inimene, kes kraamiks ja süüa teeks (mitte lapsehoidja!)! Ma tuleksin koju, toit auraks laual, kõik läigiks puhtusest... Mul oleks aega oma lapsi kaissu haarata, päevatööd turjalt heita ning kõik oma mõtted ja teod vaid neile kolmele väikesele ning ühele suurele pühendada. Meeski leiaks eest tunduvalt kaunima ja väärikama naise.
Potid ja pannid on mu maailma hõivanud. Nad kägistavad mu kõri. Nad imenduvad mu ajju. Varsti, tundub, õgivad nad mu jäägitult!
Laual aurab roog kaob kiirelt sööjate kõhtu.
Mina haihtun aeglaselt pottide õõnsasse sisemusse...