Kuvatud on postitused sildiga SEE LUGU. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga SEE LUGU. Kuva kõik postitused

teisipäev, 5. september 2023

Kuidas see lugu tegelikult oli

 Meie lugu algas hiirvaikselt ajal, mil olin äsja lahutanud oma pikalt kestnud abielu. Põhjus, miks kasutan sõna hiirvaikselt, on selles, et selle loo aeglane algus koosnes niivõrd paljudest eri nüanssidest, et täna on neid lausa keerukas üksikute pärlitena mälestuste ketti lükkamiseks pihku haarata. 

Mõni inimene lihtsalt tundub tähendusrikkam kui teine. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud. Viis, kuidas me oma mõtteid väljendame, kuidas oskame haarata eri teemadesse kas verbaalselt või olemuslikult ühes või teises valdkonnas inspireerivat või ehk hoomata eksistentsi lausa tervikuna, kui palju on meis põnevaid, sügavaid leide, mis, kombineerituna juba varem looduga, suudavad avaneda ja õitseda, mille omakorda võib ümber nimetada šarmiks või isikupäraks, lisades liignimena andekuse - ma lihtsalt armastan seesuguseid! 

Muide, nad ei pruugi sugugi kanda vaid üdini positiivseid jooni. Vastupidi, mõnedes tahkudes võivad nad olla lausa talumatud, ja kui mitte nii hullusti väljenduda, siis ehk mõistetamatud, tüütud, osalt ka saamatud - kui praegu kohe teha mõttes ekskurss kõikide pähekaranud põnevate sekka. Ometi tõmbavad nad ligi. Ikka ja jälle sätid end neid kuulama, jälgima, rõõmustad nende seltskonda ilmumise üle. Vajad neid.

Ühesõnaga, meie lugu algaski vist vajadusest teineteist aeg-ajalt "ampsata" - ja loomulikult hoopiski mitte selles võtmes ja nii sügavuti, millisesse oleme jõudnud tänaseks. Ei, see toimus hoopis lihtsamalt, esialgu pelgalt märkamistes, küllap minu poolt kordades enam, sest tema seisis oma geniaalsete väljaütlemistega tavaliselt püünel, mina aga sattusin kusagile kaugemale ahhetama. Näiteks orelirõdule. 

Eks ma üritasin teda läbi muusika tajuma hakata. Paljud tajutavad ei pruugi seda muide märgatagi, et nende olemus ja sõnum kaunite kunstide keelde tõlgitakse. Jah, loomulikult võiks seepeale tajuda ka ühepoolselt, märkamatult, rohkem nagu iseenesele, aga kuna interpreteeritavate alade puhul pole vastuvõtmisvõimetus väga inspireeriv, tekitaks see kergesti käegalöömismeeleolu. Tema aga märkas. Tundlikkus on samuti joon, mis "seesuguseid" enamasti iseloomustab. Ta taipas, võttis minupoolse oma sõnadesse, viskas mulle rikastatuna tagasi, tekitas mus põnevuse, erutas mu loomingulist närvi, ärgitas veelgi enam pingutama, märgates ja tunnustades minupooltki pakutavat. Nii see tango meil algaski. Üldsusele ei midagi erilist. 

Hakkasin praegu mõtlema, kui palju saavad huvitavad ja andekad inimesed üldse olla "meie omad" ja kui palju tuleks nendega koostööd tehes või niisama suheldes arvestada näiteks nende abielu staatusega, mis sunniks koostöö või ühisloomingu puhul tarduma poolele teele, kuna edasiastumine poleks justnagu sünnis, (eriti kui loomepartner juhtub olema vastassoost). Teatavasti sisaldadab kõik Jumala poolt kingitu omajagu armastust, kirge, passiooni, haprust, jõulisust, naiselikkust, mehelikkust, intiimsust ja isiklikkust ja võib maised loojad kokku põimida teineteisest hoopiski kaugemal, kui seda esialgu aimata oskame. Kui jääme seisma, ei kasuta me Looja poolt antud potentsiaali kogu andekuse määral, kui astume aga edasi, võib see olla lubamatu või ohtlik.

Arvan, et meie puhul sai see punane joon ületatud siis, kui hakkaksime kumbi teise märkamisi märkama, mida hakkasid võimendama kummagi teineteise suunal öeldud head sõnad, mis omakorda moodustasid viljaka pinnase teistegi omaduste - liigutuste, hääletooni ja pilgu - järk-järguliseks tähele panemiseks. Kuni märkajast-ütlejast vormus ühtäkki mees (või naine), temast sai reaalne mind mõjutav ja minu jaoks tähtis inimene ning aju hakkas kollegiaalse suhte kõrval andma alateadlikku hinnangut või aimdust igapäevaelulisestki inspireerivast sobivusest.

Enamuse inspireerivatega ei teki vaimsest toutch'ist enamat. Tean mitut minu jaoks andekat, huvitava mõtlemisega meest, kellega suheldes on surmkindel, et ülalmainitud vastassoolist mõõdet ei saa tekkida. Ka siis, kui mu süda oleks vaba. Isegi juhul, kui ta füüsilises atraktiivsuses ei anna kahelda ja sama võib tajuda ka enda suunal. Klassikaline ilu ei ole selles, mida tajume atraktiivsusena, eriti määrav. Pigem võib meeldivust mõjutada skaala teine ots, kus teine inimene tundub niivõrd ebaatraktiivne, et sellega ka kõik muu meeltega tajutava minimeerib. Needki on harvad juhtumid.

Inspiratsiooniseisund võib loomulikult osutuda ka ühepoolseks. Tugevast, armastavast paarisuhtest ei lähe nimelt läbi ükski isiklik või veel vähem seksuaalselt vibreeriv tundeaisting. Fookus, mis püsib hoidmist väärival abielul, lubab küll teistega üheskoos luua, kuid välistab vähimagi füüsilise, kehastunud imetluse. Ühelt või mõlemalt poolt hoitakse piiri ja teadvustatakse, mis võib juhtuda, kui see ületatakse. 

Vastastikune emotsionaalne ja füüsiline atraktiivsus ning ühesugune pühendumisviis on niisiis eelnevast tekstist läbilipsanud sõnapaaridena need liikumapanevad jõud, mis meid teineteisele esmalt märgatavaks, hiljem juba oluliseks ja vajalikuks muudavad. Taoline suhtetasand võib kesta päris pikka aega, kuid eks tal ole siiski tendents süveneda. Liikudes tasapisi südame poole. 

Muidugi tuleb säärane "ühislooming" vahel ka jõuga katkestada. Juhul, kui kaotada on rohkem kui võita. Näiteks ühe osapoole füüsilise eemaldumise läbi. Meiegi puhul toimis selline variant mõnel korral, kui olime teineteisest umbes 4000 kilomeetri kaugusel. Siis uskusin tõemeeli, et elu temata on täiesti võimalik. Aga ma ei saanud ju sinna elama jääda!

See, et ta oli abielus, oli loomulikult kohutavalt kurb ja pidurdav. Ainsa paikapaneva faktina pelgalt sellest siiski pikas perspektiivis ei piisanud. Väga keerukaks läks siiski. Kirjutan sellest edaspidi põhjalikumalt. 

(järgneb)


esmaspäev, 4. september 2023

Kuldne sära

Käisin sõbranna ja meie kallimatega restoranis. 

Kui olime juba mõnda aega lauas vestelnud, ütles mu sõbranna järsku: “See on uskumatu, milline muutus on sinuga toimunud! Sind ümbritseb ju lausa kuldne sära!”

Mulle tulid pisarad silma. Nii jõuliselt jõudis mulle pärale lihtne ja ilus sõnum, et võin tolla õnnelik ja minu armastus ei ole mingitest elukestvatest vähem väärtuslik. 

Ilus on olla säravaks armastatud! 


Muinasjutt

Me kõik tahame vahel elada muinasjutus. Seal, kus selgelt, ilma mingite varjunditeta eristub halb ja hea. Kus head oleksid kroonitud kuningateks, halvad aga leiaksid teenitud karistuse kas hundi kõhus või muul jõledal kombel.

Kirikurahvale tuuakse praegu selline muinasjutt lausa koju kätte. Ole vaid mees ja haara ajaleht pihku! Pildil on kaks inimest, hea ja halb. Hea on ikka üdini hea, tal pole ainumastki halba omadust. Ja halb on lausa põhjatult halb, ilma ühegi heata. 

Ootame iga päev mõnetise põnevusega, kas täna pääseb võidule hea ja kaunis, üllas ja idülliline või piilub mõne väljaande kaane vahelt ka halb, kes hundi kombel kriiti süües või käppa valgeks võõbates hea mängumaale püüab pääseda. 

Neis muinasjuttudes ei räägita kummagi tööst, vaid ikka sellest, kes pärib kuningriigi. Õige armastus versus väär armastus. Teate küll, hea kuningas, kes kosis kuningatütre ja nad elasid õnnelikult kogu elu, kui surnud pole, elavad tänase päevani. Ja halb, kes tantsitas oma printsesse habemenugadel ja sulges nad seejärel pimedaisse piinakambritesse. 

Pikapeale hakkab neist lugudest muidugi igav. Vägisi tundub, et kirikurahvast alahinnatakse. Mulle meeldivad küll põnevamad lood, kus inimesi käsitletakse ikka inimestena. Kus kõikides on head ja halba. Imalalt positiivsed ja üdini negatiivsed tegelased näitavad pigem kirjaniku halba stiili. Ja muinasjutud jäägu pigem lastele.

Siiski. Mulle meenus üks laul, mis on samuti pärit muinasjutust, nimelt Nukitsamehest. Seda esitas Metsamoori rolli kehastunud äsjalahkunud Ita Ever. Arvan, et see sobiks selle jutu lõpetuseks päris hästi:

Headus on ilmas, kurjus on ilmas
Pahad on pahad ja head on head
Viha on ilmas, õelus on ilmas
Võibolla pahad on hoopis head…

laupäev, 2. september 2023

Mina, naine

Tere. Mina olen naine. Mul ei ole väga palju aru peas. Mul pole ka oma tahet ega arvamust. Mehed võivad minuga teha, mida tahavad.

Näiteks pean ma varsti abielluma. Mul ei ole abiellumise osas mingit oma ideed. Ma ei oska mõelda, kas ma ka ise abielluda tahan. Jah, just mina, mitte minu mees (edaspidi: kasutaja). Sellise tähtsa asja üle otsustavad nimelt ainult mehed. Minu puhul mu oletatav kasutaja ja tema ülemused. Mina olen pelgalt auguga asi ja minu kasutuskorra eest tuleb hoolt kanda kõrgete eetikanormide kohaselt ja minu arunatukesele vastavalt.

Kui peaksin abiellumisest keelduma, tuleks minu oletatav kasutaja oma ülesandega kehvasti toime ja minu kasutuskorra eest hakkasid vastutama tema ülemused. Kindlasti ei tohiks mind kasutada väga suure avalikkuse ees ja liiga sagedasti. Pigem harva. Märkamatult. Et ma tunneksin, et mu protestil on tagajärjed. Vajadusel saadetakse minu ja mu oletatava kasutaja oletatava elukoha juurde valvama kõlblusspetsialistid, kes fikseeriksid mu kasutuskorras kõik eksimused ning halvimal juhul katkestaksid me tegevuse.

Kuniks ma pole oma isiklikku elu kahetsedes ja reeglitele alludes korda seadnud, peaks mu kasutuskorra kohta ilmuma igakuine korrektne avalik graafik. Selle koostaks piirkonna kõrgeim vaimulik ülemus ja esitaks selle kogu maa kõrgeimale vaimulikule ülemusele. Kogu maa kõrgeim vaimulik ülemus ja tema õukond võiksid seejärel seada sellele täiendavaid piiranguid. Küllap oleks neidki vaja. Minusuguse naise kõlbeline tühisus tuleks jõuga murda. Mind ei tohiks säärasena üldsusele näidata. Peaksin mõistma, kes õigupoolest olen ja oma algelisest mõtlemistaolisest tegevusest loobuma. Ilusti abielluma. Armastusega poleks seal mingit pistmist. 

Loomulikult luban olla kuulekas. Ei tea, kust mulle üldse säärased hullud mõtted pähe tulid, et suudan ise midagi arvata! Küllap on hingevaenlane taas kusagil varitsemas. Naised on selle eest iseäranis kaitsetud. 

Abielu on teatavasti otsus. Niisiis mingu kõik nii, nagu päris inimesed, mehed otsustavad. Aamen.

neljapäev, 10. august 2023

Kes otsustab, mis on Jumala tahe?

Kreeka keeles on sõnale “armastus” mitu vastet. Tuntumad neist on ehk agápe, philia ja eros

Kui agape tähenduseks on jumalik armastus, võib öelda ka tingimusteta armastus, mis igal juhul hõlmab Jumala armastust inimese ehk oma kätetöö vastu, siis on see nii tavaelulises kui kiriklikus kontekstis vägagi arusaadav. 

Ka sõnal philia on sügava, võrdsuse printsiibil loodud sõprussuhte või hooliva ligimesearmastuse sildi all oma koht kirikus ning kiriklikes tekstides täiesti olemas ning selle sõna sügavam tähendus meist igaühes täiesti äratuntav ja läbikatsutud.

Erosega võib aga tekkida küsimusi. Et tegu on mehe ja naise seksuaalse armastusega, mis kätkeb endas ühtlasi kirge ja iha partneri füüsise osas, võib see kiriku kontekstis olla ettevaatlikuks muutev, valehäbi tekitav, vääritimõistetud või alahinnatud nähtus. 

Lugesin ühest kunagises Sirbis ilmunud Kaarel Kuurmaa filmiarvustusest "Kes otsustab, mis on Jumala tahe?" viidet usundiloolase Roland Karo mõtetele, mille kohaselt on "teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsuse osas elukauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav lombakus ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri kiikse, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta- mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause "Jumal on armastus" omab vältimatult ka erootilist aspekti."

Hakkasin ülaltoodu üle oma teise eriala, pereteraapia võtmes sügavalt juurdlema ja kaasasin peagi mõtetesse ka oma üle veerandsaja aasta kestnud kirikutöö kogemuse. Õigupoolest tegin selle teemaga algust juba ülemöödunud suve hakul, mil kirjutasin perekonna psühhoteraapia õpingute supervisiooniaastate lõputöö pealkirjaga "Patu mõiste kristlikus pereteraapias". Ülal osundatud tekstilõik oli aga piisavalt intrigeeriv, et teema juurde uuesti tagasi tulla. 

Teoloogiadoktor Arne Hiob hoiatas ühes oma jutluses nn "metsiku armastuse" eest, mis ei viivat kuhugi. Ka minu meelest on "metsik armastus" patt, juhul kui see tähendab moraalitust, truudusetust, juhuslikke seksuaalpartnereid või muul viisil kõlbelise elu allakäiku, kuna seesugune käitumisviis ei ole tegelikult kantud armastusest ning on tugevasti häirivaks faktoriks ka inimese suhtes Jumalaga. 

Samas lisab just erosest kantud armastus suhtele läheduse ja küpsuse mõõtme. Paarid, kelle armastusest on kadunud erose mõiste, võivad ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sattuda üsna tõsisesse suhtekriisi, eriti, kui üks partneritest tunneb selle järele vajadust, kuid puudub turvalise kommunikatsiooni oskus ja/või teise partneri soov olukorda parandada. Kas taoline vajadus ning see, mis võib järgneda- mõtlen siinkohal võõrandumist, kõrvalsuhte tekkimist ning pikemas perspektiivis ka abielulahutust- liigitub sel juhul "metsiku armastuse" kategooriasse ja tuleks eos lämmatada? Või peaks kirik, käsikäes kristliku paariteraapiaga, käsitlema teemat laiemalt?

Sarnaselt inimese intellektuaalse arenguga kujuneb elu jooksul ka seksuaalne eneseteadvus. Positiivne, armastav suhe oma kehaga on üles ehitatud juba varases lapsepõlves, sõltumata sellistest teguritest nagu ilu, sobivus, tervis ja vanus. Neil lastel, kes on juba varakult teada saanud, et nende keha on hoidmist ja kaitsmist väärt, on väiksem emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise ning sõltuvuste oht.

Teadlikkus oma kehast on ka seksuaalsuse nurgakivi. Kiriklikus kontekstis ei peeta aga tänaseni väga siivsaks "kergitada tekki" kristliku abielu mõistelt, mis peaks lisaks otsusele olla elu lõpuni koos ja kasvatada üles ühised lapsed, sisaldama ka teineteise ihaldamist, kehalist hellitamist ja rahuldustpakkuvat seksuaalsuhet. Mil moel sellest tänapäeva noortele kõneleda? Tähtsam veel- kuidas seda kõike pika elu jooksul, ühes ja ainsas paarisuhtes säilitada?

Aastaid tagasi, alustades tööd kristliku terapeudina, olin tihti dilemma ees, kuidas suhtuda teemadesse, mida võiks kiriklikust seisukohast nimetada sõnaga patt. Küllap ilmnes mu toonastes tegemistes sisemist erapoolikust, piiratud oli ka oskus näha inimesi ja olukordi erinevatest tahkudest. Muuhulgas olin näiteks takerdunud müüti, mille kohaselt ei tohi õige kristlane oma abielu lahutada ka juhul, kui see on täiesti väljakannatamatu. Sattusin segadusse, kui nägin, et keegi käitus teisiti. Mu õiglustunne oli riivatud, kuuldes lugusid lahkuminekutest, abieluvälistest suhetest, seksuaalsetest sättumustest ja muudest eluvalikutest, mis tõid paratamatult muudatusi olemasolevaisse peresüsteemidesse – isegi kui need muudatused olid loogilised või kasulikud. Paraku ei saanud ma ka terapeudina väga palju aidata, kuna ei osanud püstitada küsimust- miks? Selle asemel tundsin enesel survet anda hinnang ja hõivata seeläbi Jumala tool. 

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Meie aju kinnistab me vanemate või hooldajate toonase käitumise kui normaalsuse- ka siis, kui olukord on vaikimisi kindlaks määratud normaalsusest kaugel. Ka olukorrad ja seisundid, millest ei taheta ega julgeta rääkida ja mis liigituvad terapeutide keeles kas saladuste või "varuväljapääsude" kategooriasse, on osa iga inimese unikaalsest põlvkondade vahelisest peremustrist, mida pelgalt näpuviibutusega pattulangemise süü osas maha ei murra. 

Nii võivad kiriku mõistes mistahes “patuga” (lahutus, kõrvalsuhe, homoseksuaalsus vms) silmitsi seista ka need kõige "pühamad", kelle suunal viibutaks sõrme kogu kiriklik üldsus. Aga kas see kätkeks endas ka Jumala tahet? Või on tegemist pelgalt inimese tõlgendusega? Kas inimestel, sealhulgas ka vaimulikel, on lõplik voli otsustada, mis on päriselt Jumala tahe?

Nüüd, juba märksa kogenenuma terapeudina, kasutan kristliku teraapia seansil tihti nn Jumala tooli- et Jumala Vaim istuks meie keskel ja õigel hetkel saaksime pöörduda Tema poole- mida Tema antud olukorrast arvab ja kuidas soovitab edasi käituda? Käsitletavad kliendilood ei ole olnud kaugeltki kergete killast, hõlmates pea kõiki kujutletavaid suhtemustreid. Üksikjuhtumitesse liialt süvenemata võin aga täheldada ühte- Jumalat tajutakse eranditult halastava, mitte karistava Isana. Miks peaksin minagi teisiti arvama?

Sellesama halastava Isa poole oleks hea püüelda ka praeguse aja erinevate arvamustega kirikus. Mitte keegi meist ei tea enne, kui on ületanud igaviku piiri, milline see Jumala tahe ühes või teises küsimuses ikkagi täpselt on. Küllap aga teame kõik, et ilma armastuseta võib siin maises elus päris keerukaks minna. 

Armastus on tohutult võimas ja kõikehõlmav tunne, puudutades kõiki elu ja suhte aspekte. Mõiste "metsik armastus" käib vaid sellest ühe osa- armumisfaasi ja sealtkaudu füüsilise armastuse kohta, kuna kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin vastutavad eelkõige iha ja eufooria tekkimise eest. Siiski- mispärast tundub kõige suurem patt olevat seotud just allapoole vööd toimuvaga? 

C. S. Lewis ütleb oma raamatus “Lihtsalt kristlus” nõnda: “Kui keegi arvab, et kristlased peaksid suhtuma seksuaalsesse pattu kui ülimasse pahesse, siis ta eksib. Ihulised patud on halvad, kuid vähem halvad ülejäänud pattudest. Kõige halvemad kuuluvad vaimsesse valdkonda, näiteks teiste tõukamine valele teele, nende käsutamine ja üleolev kohtlemine, tuju rikkumine ja keelepeks, vihkamine ja võimujanu. Minu sees on kaks tegelast: loomalik mina ja saatanlik mina ning saatanlik mina on neist kahest halvem. See on põhjus, miks külm kitsarinnaline inimene, kes käib korrapäraselt kirikus, võib olla põrgule lähemal kui prostituut." Loomulikult oleks parim, kui neist kummagi vahel ei peaks valima.

Kindlasti tuleks eraldi vaatluse alla võtta inimese isikuomadused, sealhulgas seksuaalsuse ning kõrvutama need tema peremustritega. Sedakaudu võib jõuda lähemale ka tema seksuaalse väljakujunemise erinevatele aspektidele, alates tema vanemate ja vanavanemate uskumuste, tõekspidamiste, tabude, usalduse, kriitika ja halvustamise kuulmisest või tajumisest lapseeas kuni iseenda ja oma eluliste vajaduste teadvustamiseni täiskasvanuna.

Seksuaalsus on ääretult erinev. On olemas paare, kelle suhte kandvaks osaks ongi teineteise teenimine, sõprus, austus, lugupidamine- aga mitte seksuaalsus. Kui see mõlemale osapoolele sobib, on kõik parimas korras ja otsus olla elu lõpuni koos võib vääramatult täide minna. 

Kui aga partnerite seksuaalne areng ei toimu mingil põhjusel sünkroonis, on see kahjuks viljakas pinnas ka muude probleemide tekkeks. Kõige kindlamini lendab teravatele karidele just see paarisuhe, kus üks partneritest on leidnud oma seksuaalsusele väljundi väljaspool suhet. Vahemärkusena- üsna hästi teatakse , et pealesunnitud seks on vägivald, vähem aga, et seda on ka seksist ilmajätmine. Soovitused hambad ristis vastu pidada ei pea kahjuks või õnneks paika, sest siin mängivad muuhulgas suurt rolli ka ülalpool mainitud suhtemustrid, mis kipuvad olema üsnagi rigiidsed. 

Liikudes armastuse-skaala teise otsa, pean ära märkima, et järjest sagedamini satub mu vastuvõtule (abielu)paare, kelle seksuaalelu on mitmendat aastat nullilähedane või päris null ja kes on selle olulisuse otsekui unustanud. Paraku on seesuguste paaride elust kadunud ka emotsionaalne lähedus ning tihtilugu sõpruski. Sellist kooslust ei ole kahjuks paljudel juhtudel enam võimalik päästa. Ka laste pärast mitte.

Mida siis teha? Loobuda armastamast? Kas see ongi Jumala tahe?

Ära riku abielu, seisab Piiblis (Mt 9:18, Mk 10:19, Lk 18:20). Ometi lahutatakse. Mõnikord rohkemgi, kui korra. Ühest küljest oleks see tänapäeva kirikus justkui lubatud - kui tõesti muud varianti ei ole. Olen ka ise sellise mõtlemise poolt. Teisalt võib tajuda ääretult taunitavat suhtumist, kuigi on ju teada, et nagu mujal ühiskonnas, on ka kristlaste hulgas sama seis - umbes pooled abielud lagunevad. Puhas statistika ja parata pole midagi. Kas kirikus saab seda seisu paremaks keerata, kui kordame endistviisi: "ei lahuta ja kõik"? Kahtlen.

Ning kuidas suhestuda siinjuures inimestega, kes polegi abielus, aga elavad siiski kellegagi koos? Sedagi osa pole tänapäeva kirikus sugugi vähe, moodustades mingi kummalise "halli ala", mille kohta mitte keegi eriti sõna ei võta.   

Abielutõotus on otsus. Usun, et kõik paarid võtavad seda altari ees seistes ka tõsiselt. Ometi tasuks tähele panna seda, millises ajas me elame, milline on mehe ja naise roll üha enam muutuvas maailmas ja millega me enam kindlasti leppima ei pea. 

Samuti ei tasu alahinnata inimese võimet areneda. On igati loogiline, et kahekümne aastaselt ei ole me väärtushinnangud samad, kui kolmekümne viieselt. Viiekümne aastaselt võivad need kolmekümne viiese omadestki paljus erineda. Võib juhtuda, et partnerid läbivad arenguetappe erinevas tempos ja suunas. Paarisuhte läheduse kadu saabki eelkõige seostada puuduliku kommunikatsiooniga ning oskamatusega kasvada ja areneda partneriga koos. Sellest tulenevalt võib keegi teine osutuda teatud arenguperioodil sobivamaks. Mida siis teha, kui aastate eest altari ees öeldud "jah" on ajapikku  "ei"-ks muutunud? Kas vägisi, ilma armastuseta elamine on Jumala tahe, kuid lahutus mitte? Kas sala-armukese pidamine, kuid üldsuse ees abiellu jäämine on rohkem õigustatud, kui aus lahkuminek? Teeme valikuid kätteõpitud suhtemustritest lähtuvalt, üks pole halvem kui teine, kuid õnne nivoo on mõlemal ülalmainitud juhul kaunis nigel. Mida siis teha? 

Ma ei hakka siinkohal arutlema sõltuvushäirete ega füüsilise või emotsionaalse vägivallaga abielude üle, mille kohta kirik võiks juba täna anda selgesõnalise soovituse seda mitte taluda. Jumala tool mu kabinetis ei leia sellistel puhkudel kindlasti kasutust. Tema tahe on ikkagi armastus.

Kui kaks kristlast sõlmivad suhte väljaspool abielu ja teevad seda teineteist armastades ja austades, on raske näha elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga hävitab kristlikus abielus toimuv alandamine, vägistamine, löömine või muu vihkamise vaimus toimepandud tegu suhte Jumalaga täielikult. Kuidas saab see olla sel juhul Temale meelepärane?

Tähtis pole niisiis niivõrd eetika küsimus, kui see, kas inimese elu ja tegevus panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need seda suhet hävitavad, on kahtlemata tegemist patuga. Siira Jumalale panustava suhte korral on aga võimatu osundada, et see on patune ja Tema tahtevastane. 

Sama loogika järgi peaks toimima ka kiriklik luba abielu lahutada - kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteise ja seeläbi ka Jumalaga rohkem, kui nende lahusolek, oleks igati loogiline tulla neile lunastuslikel kaalutlustel vastu. 

Antud teema nõuaks laiemat debatti. Nii abielu, lahutuse, kui seksuaalsuse teemal. Me ei ela enam keskajas, mil abielul võis olla üsna vähe pistmist armastusega ja võimalused lahkuminekuks minimaalsed. Kõrge eani toimiv armastav paarisuhe oma kõigis väljendusvormides, kaasa arvatud kvaliteetne seksuaalsuhe, peaks olema iga inimese vääramatuks õiguseks. Hambad ristis ei tee siin midagi.

kolmapäev, 26. juuli 2023

Külalise järgselt

 Meil oli viis päeva külas mu ammune peretuttav Saksamaalt. Võtsin ta kaasa, kui käisin Valgamaal kontserti andmas, samuti näitasime talle Muhu- ja Saaremaad. Meil oli palju sisukaid vestlusi ja arutelusid nii maailma asjadest üldse, kui Eestis ja lõpuks ka meie eludes toimuvast.

Meie külaline on õppinud teoloogiat kolmes ülikoolis Saksamaal ja Rootsis ning teab hästi, millised dilemmad on kirikul seoses ülikiirete arengutega inimsuhete vallas, kui fokusseeruda ühest küljest Ukraina sõjale ja üldisele põgenike liikumisele Euroopas ning teisest küljest palju kirgi kütnud samasooliste abielule ja sugude ümbermõtestamisele üldiselt. Seda ebameeldivamalt üllatus ta kuuldes, et kõige selle virrvarri keskel, kus inimesi kirikus niigi üha vähem ja kus omad peaksid eriliselt kokku hoidma, on toimumas ühe seni hästi toiminud koguduse lammutamine ja seda vedanud inimese elutöö läbi häbimärgistamise hävitamine, kuna ta lahutab oma abielu. Jah, tõepoolest, ta ei lahuta esimest korda, aga kuna tegu on kahe võrdväärselt toimiva täiskasvanu lahkuminekuga, ei puuduta see sündmus inimeste töövõimet ega töö kvaliteeti rohkem, kui mis iganes muu kriis, mis inimese elus ikka ette võib tulla. 

Meil oli imelik sellist asja oma külalisele rääkidagi. Karistuse rangust ja väljamõistetud paragrahvi hinnates tundub tegu võrdsustuvat vähemalt lapsepilastusega. 

Olen kuulnud ühte või teist nõudvat aru, mida temaga nüüd tehakse. Minu jaoks on see tänapäeva kontekstis täiesti absurdne küsimus ja ma ei mõista, mis ajastul ja millises imelikus inforuumis seesuguse mõtlemisega inimesed üldse elavad. No mis siis nüüd temaga ikka teha? Ühtegi jutlust pole jäänud pidamata, ühtegi matust, laulatuse ega ristimist läbi viimata - kuniks see oli lubatud. Kirik on imeliselt korras, valgusküllane ja soe. Tänu kellele? Ehk oleks võinud veidi uurida, miks tuli järjekordne lahutus, aga sinna pidanuks asi jäämagi. 

Kordan veel, et paarisuhte probleemid ei alga üleöö, seega kui lugu on tervikuna teadmata - mis on ju ka loogiline, sest inimeste eraelu teatavasti lehtedes avalikustamisele ei kuulu - ei tohiks ükski asjasse pühendamatu jagada ühtegi kommentaari, liiatigi veel ultimaatumit. Teise ajastusse kuuluv arusaam abielust, truudusest, lahutusest ning täiskasvanud, adekvaatsete inimeste karistamisest näitab kristlikku maailmapilti läbi korraliku kõverpeegli. Kaldun üha enam arvama, et too lahutusteema on mingi suurema asja kattevarjuks.

Paralleele võib loomulikult tuua ka piltidega kaugest minevikust, kujutledes juurde rahvahulga hüüded: lööge risti!, samas tunnistades, et risti löömine on juba ilusasti toimunud. Siiski ei tahaks ma pikemalt ohvrirolli omaks võtta. Nii ootamatus kontekstis, nagu tõsiste usumeeste mängumaal mõjub toimuv mõistetamatuna ja libiseksin sellest emotsionaalses mõttes võimalikult kaugele.

Kui üks ametivend kuulutab teisele, et too on ühe jalaga põrgus, kui ta kohemaid oma naist tagasi ei kutsu, tahaks temalt esmalt küsida, kas ta ka ise seda näitemängu usub, millesse ta enesele jumala rolli on valinud või on see lihtsalt meeltesegaduse tragikoomiline vorm. Olgu kumb tahes, kiriku tõsiseltvõetavus kahaneb seesuguste kirikuhärrade tõttu kordades enam, kui kellegi eraelulise lahutuskeissi korral. Ta ajab ju seesugust jama ka lihtinimestele! Kust võtab inimene voli?

Huvitav, milline naine tuleks tagasi kutsuda, et toimimatut abielu vägisi jätkata? Meie heast sõbrast vana tark vaimulik avaldas arvamust, et kui tõesti piiblist näpuga järge ajada, oleks õigus vaid esimesel. Sel juhul aga peaksid päris paljud papid oma esimesed abikaasad üles otsima ning põrgu eeskotta moodustuks lausa järjekord! Või arvab mõni isehakanud jumalatest teadvat, mitmendast lahutusest selline kord kehtima hakkab? 

Nali naljaks. Tegelikult oli meil juba ammu juttu, et ta lüüakse lahutamise korral kohemaid risti, aga mina ei uskunud. Küsisin hoopis provokatiivselt, kas kiriku jaoks oleks salasuhte pidamine ja valedes elamine vastuvõetavam, kui aus lahutus ja uude paarisuhtesse astumine. Ta arvas, et küllap see nii on. Nüüd näen, et tal oli tuline õigus. Näiline korrektsus sobib “patuta” inimestele rohkem. Et aga tõelisi tundeid ei saa isegi “pühakud” kellegi suunal tundma sundida, oleks ta pidanud lihtsalt näitlema, öelgu süda, mis tahes. Kõike seda 21.sajandil, pelgalt ristirahva rõõmuks! Mina ei olnud paraku nõus. 

Kirik võimaldab tänapäeval laulatustseremooniat ka juhul, kui sõlmitav abielu pole partnerite või neist ühe elus esimene. Sarimonogaamiast on kujunemas tänapäeva maailma uus normaalsus ja see tähendab ühe asemel kahte või enamat teineteisele järgnevat paarisuhet elu jooksul. Selle tendentsi esmane põhjus on kindlasti tänapäeva inimese pikemas elueas ja neist tervena elatud aastates. Käisime Saaremaa muuseumis näitusel “Vana-aja saarlane” ning üks seal esile toodud luustiku-leidudest kinnitas kellegi käsitöölisepy surma “keskealisena”, mis oli toona umbes 35 aastat. Nüüd olen aga mitmel korral kuulnud pool-naljaga uueks keskeaks nimetatavat 60+ eluaastaid. 

Veel üks sarimonogaamia leviku põhjusi on küllap tänapäeva naiste üha suurem edukus ja toimetulekuvõime ning suutlikkus oma ootustele ja vajadustele adekvaatselt otsa vaadata. Kuid mitte ainult. Kvaliteetset paarisuhet otsivad mehedki. Kui üks pool ei soovi enam suhet jätkata, võime ju kõrvalt hinnanguid anda, kas meie meelest pingutati piisavalt - aga mida see muudab? Kuna pluss ja miinus annavad kokku miinuse, ei saa ka paariterapeut seesugust otsust muuta. Oma õnne eest vastutab ikka inimene ise. 

Iga kord muidugi nii hästi ei lähe. Meediale ja osale kiriku ringkonnast meeldis ka minust hoopis teistsugune pilt, kui see, mida ise peeglist näen ja mida mu pere ja sõbrad teavad. Kõige enam häirib see, et info, mis avalikkuse ette paisati, tuli ilmselgelt inimestelt, kellega olen kandnud oma arvates ühesuguseid väärtusi. Muidugi müüb “abielurikkumiselt tabamine” suurepärase pealkirjana ka lausvalena, kuid too “tabaja” pidi olema piisavalt usaldusväärse olemisega ning lisaks minu voodiveerel valvanud, kuna vastasel juhul poleks ju saanud teise osapoole suhtes neid kohutavaid paragrahve rakendada. Ainult et mäng pidi käima ikka kõrgelt üle meie peade ja isegi teadvuse. :)

Eks osa rahvast ole ikka soovinud verd ja pisaraid, vaevumata isegi mõtlema, mis on õigupoolest inimese süü. Igaüks võib produtseerida omaenda jutustuse, mille lõpul saab kurjategija õiglase karistuse. Praegu tunduvad konkureerivat sisutühja vallatlemise ja vahelejäämise naiivne muinasjutt ning vaeste naiste ärakasutamise kole, Sinihabeme stiilis lugu.

Ja see pole enam naljakas. Siinkohal kuluks ära meeldetuletus, et teatud teemade, nagu näiteks inimese rahaasjade, laste saamise, tervisliku seisundi, poliitiliste vaadete ja loomulikult ka oletatava intiimelu lahkamine on ääretult inetu ja tegelikult täiesti lubamatu. 

Mulle ei meeldi, et minu eluga räpaste kätega ümber käiakse. Mul on sarnaselt kõikide inimestega õigus oma elu rõõmude ja nukrusega ainulaadsele, tähendusrikkale jutustusele ja tean end seejuures olevat enese ja oma lähikondlastega vägagi vastutustundlikult käitunud. Hoopiski ei talu ma kellegi kõrki üleolekut, avalikku pahatahtlikkust ega varjatud lollikstegemist. Kõik interpretatsioonid lihtsalt ei ole andekad. Huvitav, kas nende produtseerijad magavad öösiti tõesti rahulikult, igasuguste süümepiinadeta? Eks me näe…

See lugu, millesse olen nüüdseks päriselt kohale jõudnud, on olnud otsekui sädelev ämblikuvõrk kastemärgade kadakate vahel. Tormi ja vihmaga on see mitmel korral rebenenud ja katkenud. Alati on aga katkised niidiotsad taas ühendunud. Kui päike paistab ja tuuleõhk paitab, muutub kaunis loodu üha tugevamaks ja kandvamaks. Tulipunase loojangu kuma toob aga õige nurga alt vaadatuna nähtavale kaks tuules värelevat, ühtepõimunud südant…

Vaat, milline sulnis muinasjutt pimeneva laotuse ja tumehallide vihmapilvede taustal! Pea alati on võimalik elu ilusaks luua, kas pole? Ainult et osad vist ei tahagi… 

neljapäev, 20. juuli 2023

Armastusest

 See, et te sellest raskest ajast, kui teie armastusloost üle-Eestiline skandaal tehti, teineteisega koos läbi tulite, on küllap tunnistus, et teie suhe peab kõikidele tuleproovidele vastu. Nii on öelnud üks ja teine, mõni kinnituseks, mõni lohutuseks.

Tõepoolest, mis ei tapa, teeb vigaseks ning paranemine võtab küllap aastaid. Kui kord tunneb üks, kord teine, et jaksu ja hakkamasaamist napib, oleks armastava toetuseta täiesti kujutlematu jalgadel püsida. Aga arvestage, et siiani on tegu pelgalt ekstreem-olukorraga, millel on kindel algus ja küllap ka ajaliselt piiritletud lõpp, misjärel loodame siiski naasta tavapärasemasse elurütmi. Millisesse täpselt, näitab aeg.

Mind hoitakse ja minu eest hoolitsetakse täiesti erilisel viisil. Ma pole ealeski end nii armastatuna tundnud. Võib öelda, et mind kantakse lausa kätel. Saan olla täpselt selline nagu olen - aga soovin seejuures oma olemisse maksimumi anda, sest näen teda tegevat sedasama. Ta muudab mu elu niivõrd palju lihtsamaks ja ilusamaks, et seda on võimatu ilma õnnepisaraid neelamata sõnadesse panna.

Seda pentsikum tundub praeguse õndsuse ja haavatavuse pinnalt tõdeda, et tegelikult ei ole ükski armastuse lugu kaitstud tavapäraste hoovuste eest. Toon selle nüansi nüüd ja praegu esile seetõttu, et selline see elu lihtsalt on, peatumata pikemalt meid mõjutavatest, juba lapsepõlvest või varasematest suhetest sisseõpitud käitumismustritest, mida täiskasvanud inimestel on küll peaaegu alati võimalik muuta ja murda, kuid mida me tihtilugu üldse ei teadvustagi. Enne kui häda käes. Või liiga hilja. 

Ausa, siira ja lähedase suhtega tuleb ümber käia äärmiselt tähelepanelikult ja selle edu ning ketvus sõltuvad mõlemast osapoolest. Pelgalt ühe partneri hingetarkuse ja pühendumisega pikalt pinnal ei püsi. Kunagi kirjeldasin turvalist seotust, ei, mitte seda, mida paljud mehed pelgavad kui lipsupidi ülespoomist, vaid seda, milles mõlemal säilib ka kirg ja hingeline vabadus, nii:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid
astuvad sinu ja minu käevangus
sätendava valguse poole,
teispool tardumuse
ja paigaltammumise
tumedat piiri.
Võbelev valgusvihk
viimistleb meid tulihingelisteks
taeva poole lõõmavateks 
kaksikleekideks.
Anname ümbritsevale valgust ja sooja.
Lõkendame naerust ja õnnetundest.
Põimume teineteisega ühte,
teineteist kõrvetamata,
painutamata,
sulatamata.
Imestame isegi,
et see kõik on tõesti võimalik!

Olen osalenud sadadel laulatustel ning olnud koos pruutpaaridega armastusest tüünes pühakojas hardusest tõstetud, südames magusvalu igatsus sellesama lendutõstva tunde järele. Ometi tunnen alati selle jah-sõnale eelneva küsimuse ees, mis nõuab elu lõpuni koosolemist, mõningast kahtlust. Mina oleksin küll oma kahekümne kolme aastase vanuse ja olematu elukogemuse baasilt pidanud ütlema vaid seda, et praegu jah, aga kust mina tean, mis saab aastate pärast.

Seetõttu pean sellest jah-sõnast palju tähtsamaks sagedast, igakuist, iganädalast või minu poolest kasvõi igapäevast enese ja oma paarisuhte läbikatsumist - kas meie armastusega on kõik hästi? Või on mõni teema, millest peaks nüüd ja koheselt rääkima? Kui ühel partneritest on probleem, on probleem kogu paarisuhtes. See tuleks meelde jätta. Ja probleemi lahenduseks saavad olla nii üksmeelele jõudmine, kompromissi saavutamine kui eriarvamusele jäämine- kui mõlemale sobib. Me oleme ju isiksused, kas pole tore!

Täna olen oma suhtes õnnelik. Oma tänast päeva ma tagasi ei saa, seetõttu on see ääretult oluline. Kui olen ka homme õnnelik ja nädala lõpul, ja kuu lõpul, ja saan aasta lõpulgi väita sedasama, olen paljude aastate möödudes ja viimaks elu lõpul piisk piisa haaval täitnudki selle Jumala poole antava jah- lubaduse. Armastuses ja austuses. Muidugi on ka minule oma kalli partneriga selle hingematva hetke jagamise ja traditsiooni ilu edasi kandmise mõttes altariesine jah-sõna ülioluline, kuid omavahel sooviksin punase joone ja südame tõmmata ikkagi päeva-päevalt ja samm-sammult üheskoos astumise olulisusele ning teineteise silmaspidamisele. Sest siis ei jää me suhtesse lünki, kraave ega viimaks kuristikke. 

Teate, kui tore on õppida rääkima! Jah, loete õigesti, just seda ma praegu teengi. Kujutage ette, on nii mõndagi, mida ma ei ole osanud, milles olen end jätnud üksinda. Kui ta mind kallistab ja imestunult küsib, et miks sa muretsed, sul olen ju mina ja kui ma saan läbisegi nutta, naerda, imestada ja end taas ülestõstetuna tunda, ei ole mul mingit põhjust mitte lubada temale sedasama. Koos minuga iseendaks olemist. See ongi armastus. See “jah”, mis osutub viimaks tõeseks.


kolmapäev, 19. juuli 2023

Väsimusest

 Tihti tuleb peale kohutav väsimus. See on niivõrd valdav, et niidab lausa jalust. Ta voolab üle keha nagu õhtune udu, tekitab külmatunde ja kananaha käsivartele ning muudab ka mõtte ja meele häguseks ja töntsiks. Rahulikud põllud tunduvad peale päikeseloojangut heal meelel udu jaheda teki all puhkavat, minu aga muudab see tunne ärevaks. Mis painav väsimus… Hea, kui leidub võimalus mõnekümneks minutiks une rüppe pugeda. See aitab. Muidu aga tuleb see tunne lihtsalt üle elada. 

Nojah, ma mõtlen nii palju. Mõtlen peaaegu kogu aeg. Keerutan ja keerutan seda ühteainsat teemat, teen ma siis parasjagu süüa või kraabin aknaraame vanast värvist puhtaks. Ikka needsamad mõtted, ikka seesama uskumatus ja imestus. Ikka pearaputus, et midagi säärast on üldse võimalik. Et sellisel situatsioonil lubati tekkida. Et see nii kohutavalt viltu väänati. Ja kui ebaõiglane see kõik on.

Paar päeva tagasi osundas meile külla tulnud siinse talu kunagine peremees kohvilauas ühele Juhan Smuuli raamatus kõlanud lausele: kust ma tean, mida ma mõtlen, kui ma oma mõtteid välja ei ütle. Kas pole geniaalne tõdemus! Mida keerukam eluperiood, seda enam kipub me peakestes võimutsema vaid sõnasajune virrvarr, vahel õrna pisaraseguse uduvihmana tilkudes, vahel raevukate vägisõnade tornaadona takka andes. Arukas mõtete rittaseadmine ei ole niisiis pelgalt vaimne, vaid ka füüsiline kergendus. 

Minu puhul peaks mõtete välja ütlemise asemel pigem kasutama kirjutamise sõna. Kui näen oma mõtteid väljakirjutatuna, näen ühtlasi seda, millises punktis oma elus ja arengus parasjagu asetsen. Näen ka seda, kas mu enese ja lähedaste elu saab minu valikute kaudu paremaks ja kergemaks muutuda või peaksin milleski ümberarvestusi tegema. 

Samas olen praegu oma mõtete väljendamises üsna kammitsetud. Usun, et see väsitab samavõrd, kui tohutu mõtetetulv. Mõtete ära blokeerimine või välja ütlemata jätmine on otsekui õhuaugud lennukis - sadu meeterid hingematvat vabalangemist ilma igasuguse võimaluseta ise tuult tiiva alla püüda, ise oma lennukõrgust ja trajektoori määrata. 

Arvestama peab aga paljuga ja ma ei ole sellega harjunud. Olen olnud üsna iseteadlik, arvamusega naine. Mulle ei meeldi sugugi kalkuleerida, mis suunal üks või teine mu lause kontekstist välja kiskuda võidakse ja mis siis saab. Samas olen liiga lähedalt näinud, kuidas üheainsa kontekstist väljarebitud lausejupiga võidakse inimesest teha heal juhul monstrum, halval hakkliha. Kõige hullem on see, et too kikivarvul kõndimine toimub valdava vähemuse huvides ja need huvid ei ole sugugi üheselt määratletavad. Uus hoop võib tulla kust iganes. Ma kardan. Hirm väsitab samuti.

Enamus inimesi on loomult head ja arusaajad. Seda teadmist ei tohi silmist lasta. Tänu sellele oleme ellu jäänudki. Võibolla aimab mõni ka päriselt, millises olukorras oleme viimased poolteist kuud tegelikult elanud. Need sajad toetavad kirjad ja sõnumid eesti tuntud ja vähemtuntud kirjandus-, kunsti-, muusika- ja poliitikategelastelt ning vaimulikelt ja mõtlejatelt panevad vahel pisaraid neelama. Selle najal saab kõigest hoolimata püsida. Aga ka nemad ei saa olnut maha pühkida.

Nagu tõrvatilga puhul meepotis, mis inetu plärakana välja paistab ja maiuse osaliselt söödamatuks muudab, on ka selles olukorras, millest täna kirjutan, korvamatu kahju tehtud selle hääleka vähemuse poolt, kes ei soovi või ei suuda näha, mida on üks inimene päriselt teha suutnud. Järades enese poolt ellu äratatud “patu” kontseptsiooni kuivanud konti, närivad nad läbi ka tuiksoone, mida mööda voolab meile Jumala poolt antu, meie oskused, tugevused, elu mõte. Kust võetakse enesele õigus midagi sellist teha? 

Mu vanemad käisid möödunud pühapäeval ühe Eesti väikelinna kirikus ja ema oli jahmunud, et kirikus oli vaid kaheksa inimest. See on Eesti reaalsus. Me peaksime kasvama. Aga kuidas? Kas mitte läbi halastuse ja armastuse?

Kas aimate, mis toimub praegu koguduses, kus pühapäevast pühapäeva istus vähemalt viissada inimest? Selles pühakojas, kus on nii palju ära tehtud, kaunimaks muudetud, korda seatud, tänagi avatud kaks uut imekaunist vitraaži, kus Jumal on teinud imesid, muutnud võimatu võimalikuks, teinud osad inimesed heldeteks annetajateks, teised ustavateks koguduseliikmeteks, vankumatuteks kohalolijaiks ja vaikseteks abilisteks. Kõik selle ühe “patuse” kindlal juhtimisel. Miks sellest ei kirjutata ajalehtedes suurt lugu? Me peaksime kasvama! Inimestena.

Ma imestan, et ta ikka veel usub. Ja ei luba ka minul pöörduda. Mitte kirik ei valmista sulle pettumust, ütles ta mulle, vaid seda teevad mõned inimesed. Samuti ei valmista sulle pettumust ajakirjandus, vaid mõned ajakirjanikud, kes ehk ei peaks seda tööd tegema. Kuigi Eesti riigis leidub pätte ja kaabakaid, ei loobu sa ju seetõttu kodakondsusest, rõhutas ta.

Tal on õigus. Jumal ei valmista kunagi pettumust. Ja väsimuse puhul peaksin küllap lihtsalt magama. 




esmaspäev, 10. juuli 2023

Juulikuine

Tallinnas sajab. Mu magamistoa akna all kasvava tamme tugevad, nahkjad lehed on läikivad ja külmad. Soojakraanid on keeratud tublisti alla kahekümne, hea kui viisteistki välja veab. Sellise niiske jahedusega tunduvad voodi ning soe tekk igati õigustatud lahendusena. Vaatan aknast, kui osavalt mu sammaldunud tamme viissada kühmulist sõrme oma naabri, sihvaka männi laitmatu tüve ümber klammerduvad ja mõistan, et see vaikelu pakub mulle, nukrale ja rampväsinule, veidikenegi hingekosutust. Pisutki rahu. 

Ah et miks need puud mu tähelepanu köidavad? Vast seetõttu, et üks on loodud ühte-, teine teistmoodi, kummalgi selgelt tajutav temperament, aga kummaski ka Looja loominguks olemise sügav õigus ja rahu. Kui tuul neid räsida võtab, soleerib üks neist otsekui muusik lehtede rütmilisel klõbinal, teine aga raputab rokitaktis oma taevasse kõrguvat peanuppu, millest miljonikaupa okkaid, otsekui juuksetutte muruvaibale langeb. Paar missugune!

Inimeste maailmas pole mõnikord imestamiseks ruumi. Kurjuse ja pimeda viha ees jaksab vaevu hingatagi. Mõne hagija lõugade läheduses tarduks pigem olematusse, kuna raevunu hammustus rebiks kardetavasti liialt haigutava haava, mis võib suvel palavaga kergesti ka põletikuliseks minna. Nii lähedalt ja nii valusalt pole ma säärast ohtu oma elu jooksul veel kogenud. 

Vahel kurdetakse mulle kabinetis oma kaaslase või lähedase kohta, et “mõtle, ta ütles minu kohta lits, petis, väärakas” või teab mida veel. Küsin seepeale alati, “kas sa ise usud seda?” ning vastuseks tuleb tavaliselt kindel ei. “Ma ei ole kindlasti hoor või kaabakas” või midagi veel hullemat, võdistavad nood head ja korralikud abiotsijad pisarsilmi õlgu. Neil on õigus, nad on täiesti tavalised erilised inimesed. Ja ma ei tegelegi edasise tööna öeldu tõsiseltvõetavuse teemaga, vaid sean küsimuse alla solvatu isiklikud piirid - teda säärasel alatul viisil sildistades sõidetakse neist nimelt julmalt üle. Need vestlused toimuvad muidugi täiesti konfidentsiaalses keskkonnas, turvaliselt ja austavalt.

Kuid kas keegi suudab ligilähedaseltki aimata, kui kohutav võib olla sarneste süüdistusega täiesti avalikus ruumis silmitsi seista? Ja kui aastatepikkune kolleeg, vaimulik ja kaaskristlane need võikad solvangud lausa südamega allkirjastab, lugedes need seega ühegi lisaküsimuseta õigeks, kas näete selles kübetki armu? Mina tunnen küll pelgalt hirmu. Nii ju tegelikult ei tohiks, vasardab kusagil mu südamesopis. Aga näe, ikkagi võib. Karistuseta.

Pange tähele, et kohut mõistetakse inimese üle, kes otsustas lahutada oma abielu. See ei ole kirikus keelatud ja kuulub sügavalt isikliku elu valdkonda. Lahutaval paaril ei olnud ühiseid lapsi, kumbki omab isiklikku kinnisvara. Paraku nende suhe lihtsalt enam ei toiminud. Seda võib ikka juhtuda. Küllap teavad päris paljud meist, ma ise kaasa arvatud, mida tähendab lahutusjärgne kurbus ja lein. Lahutajatest on alati kahju, kuid tean, et nii mõnelgi juhul oleks veelgi hullem jääda õnnetusse ja mittetoimivasse suhtesse. 

Pange tähele veel seda, et lahutuse kasuks otsustanud inimese töö on olnud vägagi silmapaistev, mis peaks üldsusele olema esmajoones lugev. Ta on üliandekas, aga samas tohutult põhjalik jutluste ja kõnede ettevalmistaja, pidev juurdeõppija, raamatute lugeja, lugude  jutustaja, intuitiivne tunnetaja, trööstija ja lohutaja. Eluline inimene. Armastatud õpetaja.

Huvitav, et kohut ei mõisteta pimeda viha üle. Vale üle. Avaliku laimamise üle. Kaasinimese emotsionaalse hukkamise üle. Nii lihtsalt see ühe “õige kristlase” lehel käibki, “kristlike” sõprade innukal kaasabil. Ei tea, kas kadeduse ajel või ärahävitamise segase sooviga. Igatahes ilgelt. Loetud sekundid verist etteastet kujutletaval püünel. Hooletu kivirahe, kummardused ja mõnede verejanuliste jagatud südamed ja laigid. Kõik jumala nimel. Huvitav, millise?

Küllap tunnistab enamus meist seejuures omaenese ainsa elu unikaalseks ning nõustuvad, et hing on habras kui kristall. Ometi imbub teatud tüüpi inimestest kas massipsühhoosi või isikliku küündimatuse ajel välja mingi iseäralik julmus teiste suunal. Ega polegi suurt vahet, kas see raevust haisev väljapaisatu karjub au ja väärikuse räige solvamise tõttu kohese kohtukeissi järele - nimelt näitab filtriteta vihapurse solvaja psüühilise seisundi otsest mõjutatust tegelikest “niiditõmbajatest”, ta lihtsalt ei oska teisiti, kui isiklikuks minnes - või on tegu peenekoelise, piiblitsitaatidest tulvil ja vajadusel mitmetimõistetavust võimaldava mõnitamisega. Need viimased tuleks tegelikult esimesena reeturite ja kurjuse kandjatena vastutama panna. Aga eks neilegi tuleb kunagi kohtumõistmise päev. 

Huvitav, et antud loos pole siiani midagi konkreetset “paljastatud” ning seda polegi võimalik kuidagi üldsusele “paljastada”. Käsikäes õilmitsevad vaid oletused, eeldused, isiklik vaen ja pime viha. Üsna kindel, et asi jääb lõpuks “kuriteo koosseisu puudumise tõttu” soiku, kuna tegu on paraku üsna tavapärase abielulahutuse juhtumiga. Inimese elu ning tema au ja väärikus on aga pöördumatult rikutud. 

Nagu teame, aeguvad isegi mõrvakahtlused kümne aastaga, kui tegu pole leidnud ametlikku kinnitust. Või kas endise alkohooliku puhul peaks talle eluaeg nina peale hõõruma, et näe, kus ikka jõi? Miks siis selle loo puhul tõmmatakse vesi peale kogu inimese elutööle? Julmalt ja empaatiavõimetult. 

Siinkohal meenuvad maailmakirjanduse tippteosed, milles juttu valesüüdistustest, ebaõiglastest karistustest, vaenajate aastatepikkusest pimedast vihast. Mõne puhul ka lunastusest. Neid lugedes valdab küllap kõiki jõuetus ja ebaõigluse tunne. Ka heade lõppude korral jäävad need looritatuks kurbuse ja kahjutundega. Nagu näha, pole praeguses maailmas midagi muutunud.

Minu jaoks on olukord juba liialt õõvastav. Mu tütar aga lubas kirikust sootuks välja astuda, kuna ühe vihast pimestunud kommentaatori postituses riivati tugevalt minugi väärikust ning toosama kõnealune vihakõnesid tolereeriv isik vajutas tollelegi hullunud postitusele tunnustava südame. “Ema, see ei ole normaalne, et keegi ei sekku,” ütles mu teoloogi haridusega laps, “tegemist on ju vaimulikuga, kuidas on säärane avalik sõim tema lehel üldse võimalik?” 

Tema sekkus. Sekkus mu esmasest vastuseisust hoolimata. Jõuliselt ja konkreetselt. Armastusega.

Minagi sekkusin, kui toda lõunasuunal kasvavat tammepuud, mis tänase vihma ajal mu pilgule peatuspaika pakkus, kunagi maha raiuda soovitati. Seda puud, mis suvisel ajal oma kahara võraga elutoa maast laeni akende ette otsekui hiiglasliku telgi moodustab ja sellega kogu majas meeldivat jahedust hoida aitab, võib muide igal sügisel süüdistada paksude, kõdunematute lehtede pikaaegses maharaputamises. Muudkui riisu ja riisu! Aga teate, tegelikult ei ole ka männid igihaljad. Kaks korda aastas on tihe murupealne okasvaip garanteeritud. Kõik on niisiis vaatenurga küsimus ja lageraie poleks siinkohal mingigi lahendus. 

Kui päike on loojunud ja tuul vaibunud, tardub kummagi puu tume siluett mu viimaseks une-eelseks vaatepildiks, andes selge tunnistuse sest lihtsast ja loogilisest ja ometigi nii eripärasest, inimelulegi omasest juurte, tüvede, võrade, latvade ning värisevate lehtede maailmast. Meid teineteisega siduvast austuse ja armastuse võrgustikust. 

(Märkasin, et kas selle postituse ajel või muul põhjusel on kõnealuse loo alt eemaldatud üheksa kõige häirivamat ja agressivselt ründavamat kommentaari, kaasa arvatud minu väärikust puudutavad. Hea seegi.)




laupäev, 1. juuli 2023

Hiiumaal, sel kummalisel saarel

 See on Hiiumaa, saar, millel viibides on mul alati pisut segased tunded. Saar, kuhu harva saab, saar, läbi mille kerkivad esile erinevad tunded ja aistingud, mis kuuluvad tegelikult kusagile mujale, mine tea, kuhu täpselt, mõni minevikku, mõni ehk hoopiski unenägude maailma. Hiiumaa ei jäta mind ükskõikseks. Siin on paar kohta, kust saab ammutada jõudu ja väge. Aga täna panen seda vaevu tähele. 

Täna ma nutan. Näen, kuidas minu kõrval olev mees lihtsalt tükkideks rebitakse ja mitte keegi ei saa seda pidurdada. Mitte keegi. Ajalehega saab tappa nii kärbse kui inimese. Inimest tuleb lihtsalt rohkem taguda. Küllap lõpuks murdub temagi. Ja muidugi ta murdus, peale tänast ei saanukski teistmoodi olla. Palju oleks olnud vastu öelda, ümber lükata, laimamiseks nimetada. Aga rahva ees… Milleks? Jah, täna ma juba kardan tema pärast. 

Mul ei ole mõtet midagi öelda ega teha. Tunnen küll teda võõrastest rohkem, aga see ei loe. Selles maailmas, kuhu meid praegu on paisatud, ei loe mitte miski. Kõik teised tunduvad paremini teadvat, otsekui oleksid viibinud tema nahas, tema elus, tema valikutes. Väärikas mees, kes on oma inimlikkuse ja empaatiavõimega mõjutanud tuhandeid, on loetud päevadega muudetud narriks, tambitud mutta, nullini ära tühistatud. 

Viibin oma toas otsekui laeval. Meri on majale nii lähedal, et aknaalune kaldariba ei paistagi. Isegi kõikumist oleks justkui veidike tunda. Või on see vaid praeguste päevade pinge? Üksikud vahututid laineharjadel lasevad end lõunatuulel üles-alla hüpitada. Eluski käivad tõus ja langus käsikäes. Tihtilugu paraku mitte nii vallatult, kui lainetel. Andekamate tõusud puudutavad vahel päikest ning heidavad meilegi sära. Nende mõõnad võivad seevastu olla eluohtlikult sügavad. Täna ulatasin küll käe, kuid tundub, et üksi ei jaksa…

Oh, need vaesed “ärakasutatud naised”! Nii armsad, abitud, nunnud ja rumalad, suhte osas vastutusvõimetud, iseenda vigade osas pimedad, iseseisva mõtlemisoskuseta kaasalohisejad, aksessuaarid ja lemmikloomakesed. Võtke nüüd korraga ja kordamööda sõna! Teie, kes pole ise suutnud midagi ligilähedastki- inimesi elule tagasi aidanud, tuhandeid leinajaid mõistnud ja lohutanud, tuhandeid lugejaid ja kuulajaid elulisuse ja inimlikkusega puudutanud. Võtke kätte ja purustage, kuis jaksate! Las rahvas õhkab teile, et hoopis teie olete kangelased. Et teie võisite olla ükskõik missugused, süüdi on ikkagi see, kes julges elada ja oma elus muutusi teha. 

Täiskasvanud inimesed teavad, et suhtes on alati kaks poolt. Täiskasvanud inimesed teavad ka seda, et inimene on arenemisvõimeline olend, mistõttu pole kunagi mõtet üles kraapida tema nooruaegseid möödapanekuid. Mitte keegi pole kahekümneselt nii tark, kui kolmekümneselt ning viiekümneselt võime vabalt naerda neljakümnese iseenese arusaamade üle. Täiskasvanud inimene on ehk midagi kuulnud ka suhtemustritest, mis meid üsna jäigalt saadavad. Olete ehk märganud, kuidas mõnes suguvõsas muudkui lahutatakse, kui samas teised, hambad murdumiseni ristis, jonnakalt oma jubedas abielus püsivad. Et täiskasvanud inimeste lahutuslood tihtilugu kõrvasuhte baasilt alguse saavad, pole vist samuti kellelegi üllatus. 

Merekivide siledad seljad vilksatavad lõbusate peeglikestena veevoogude vahelt. Vaata endasse, näivad nad ütlevat, kattes samas end üha ja uuesti ülelaksuvate lainete alla, otsekui narritades. Enda eksimuste osas oleme tihtilugu pimedad, teiste suunal aga mängime jumalaid, näib olevat nende selge sõnum. 

Kui viimati Muhus kiviaeda lappisin, oli kogu “torm” just alanud. Nätaki ja nätaki lendasid kivilahmakad mu käte vahelt vajalikus suunas, kuhu täpselt, seda ei teadnud ma isegi. Tõdesin vaid seda, et ilusaks seda aeda heitmistehnikaga küll ei saa! Loopimine leevendas kõigest viha ja abitust. Inimese pihta loopides võiks arvestada, et suured kivid võivad vigase viske korral tappa. 

Ka mina olen “nende naistega” sarnases olukorras olnud, keda kollane ajakirjandus, hüsteerilised “psühholoogid ja hingehoidjad” ning muu kahtlane kõigevihkajast rahvas teise inimese nime igaveseks äramäärimise hinnaga “päästma” on sööstnud. Ometi ei kujutaks ma ette, et oma ekskaasast midagi säärast üllitaksin. Vastupidi. Ta elab meile praegugi väga kaasa. Kõneleme iga päev. Mahume kenasti ühe laua taha laste sünnipäevadel ja muudel üritustel, istume kõrvuti aktustel ja lastevanemate koosolekutel. Soovin, et tal läheks elus hästi, mis sest, et meie abielu lõppes lahutusega. Oleme me siis seetõttu läbi kukkunud? Meil on ju imetoredad lapsed. Juba see on vastus. 

Miks tiritakse avalikkuse ette lausvaletajast hävitaja, hetkekuulsuse janus vihakõneleja, ammu lõpetatud suhte kibestunud osapool, kes pole kunagi kuulnud andeksandmise ja oma eluga edasimineku vajalikkusest ja miks esitletakse tema käitumist kui normaalsust, kiskudes ehk kunstlikult haletsustki välja? Miks? Vägisi ei sundinud neid ju keegi kokku. Ka siis, kui koosellu mõrad tekkisid, oli mõlemal võrdne võimalus endale sobivat lahendust otsida. Ja leida. Näiteks lahkumineku ja edasiste normaalsete suhete näol. Naine ei ole nukk, kellel meelevaldselt saab jalad küljest või pea otsast rebida. Ma ei räägi siinkohal räigest koduvägivallast, mille tulemusel inimese minapilt aastatega hävineb. Räägin võrdväärsetest partneritest. Võimuvõitlusest. Sellest loost oli märgata, et seda tehti pelgalt kättemaksuks. Kurb ja väiklane.

Loojangud on eriti ilusad. Ka selliste päevade loojangud, kus teiste inimeste julmuse pärast pisaraid valatud. Kujutlen, et mu pisarad on osake sest lõputust silmapiiri taha kaduvast merest, kuhu end päikegi õige pea heidab. Ja ma tean, et seal ootab ees midagi palju paremat, siiramat ja õiglasemat. Küllap homne päike meile vihjeidki saadab…

Mitte keegi, isegi mitte tema ei pea olema sunniviisiliselt abielus ja õnnetu. Mitte kellelgi pole talle õigust öelda, et “sina pead!”. Need on inimeste poolt loodud reeglid. Jumalaga pole siin midagi pistmist. Küll aga on Jumala kingitus oskus kõneleda, lohutada, juures olla, puudutada, meelde jääda. Ärge tehke enam nii, tahaksin praegu sosistada. Mu huuled liiguvadki tasa. Aga kuulda on vaid lainete sügavat müha…


pühapäev, 25. juuni 2023

Armastuse aeg

 Ütlen ausalt, et on olnud keerukas aeg. Tõsi, ühest küljest olen kogenud tohutult armastust ja hoolimist, teisalt ei suuda ma aga mõista, miks peavad just minu suhted ja valikud tooma kaasa nii palju tormi, hullumeelsust, valu või lausa traagikat. Jah, muidugi on armastusel tohutu jõud ning ajaloos on ta vallandanud ka sõdu, kuid oma elus ja paarisuhtes oleksin siiski valinud rahulikuma teekonna – kui see olnuks võimalik. Aga ei olnud. Siis olgu nii.  

Mul on kahju, et minu vaatenurk armastuse käsust on kardinaalselt teistsugune kui konservatiivsemal osal eesti kirikust. Psühhoteraapia õpingud, oma kabineti avamine ning sedakaudu päris elu tundma ja armastama õppimine on mind tublisti muutnud. Et kedagi aidata, tuleb teda esmalt aktsepteerida, seejärel empaatiliselt mõista ja kolmandaks tingimusteta armastada. Ilma nende kolme komponendita ei oleks mu tööl mõtet ega tulemust. Võin ausalt öelda, et kuigi hoian vahel esmakohtumistel mõttes pead käte vahel, kui keerukaks võib mõni inimene oma elu elada, avanevad need lood juba teisel või kolmandal kohtumisel sedavõrd, et saan vaid mõistvalt noogutada – jah, igati loogiline, et ta tegi just sellised valikud. 

Mitte ükski inimene ei ole halvem kui teine. Me oleme lihtsalt erinevad. Sündides ja kasvades areneb järk-järgult välja me toimetuleku pagas, avalduvad võimed ja anded. Meid lükatakse teele, kus kõnnime kas kindlal või konarlikul pinnal, kas suhteliselt eksimatult või vahel ka komistades ja kukkudes. Enamus inimesi liigitub kusagile vahepeale. 

Nii karjääris kui inimsuhetes mängivad rolli kolm olulist faktorit: esiteks kassasündinud isikuomadused koos kasvamisel omandatud perekondlike käitumismustritega, teiseks meie loomupärane andekus ühes töövõimega ja kolmandaks x-faktor, nimetagem seda siis kas saatuse sõrmeks, Jumala juhtimiseks või kasvõi pimedaks juhuseks. Need kolm määravad meie saatuse, juhatades meid edukamalt või keerukamalt läbi elu mitmetasandiliste ristteede, teravate löökaukude ning ohtlike pimekurvide. 

21.sajand on ühest küljest kaasa toonud mõningase languse nn keskmise või tavalise inimese akadeemilises võimekuses, tõusujoones on aga tundekasvatusega seonduv. Tänapäeva noored istuvad küll rohkem arvutis, kuid oskavad vajadusel esitada ka miks – küsimusi. Meie elu peaks nende arvates alluma kindlale loogikale, miks midagi tehakse, kas selle tegemine on hädavajalik või elumuutev ja mis juhtub siis, kui see tegemata jätta. Tänu kallistamise-kultuuri taaselustumisele mõned aastakümned tagasi ja kasvukeskkonna suuremale tunnetekesksusele, on märgatav tõusutrend ka empaatia osas. Üha vähem nähakse meie eripärades probleemi, üha enam kerkib esile mõistmise ja armastuse väärtus. Kalkus ja paindumatus on tänaseks saavutanud hoopis teise, tõsisema varjundi, seondudes üha enam vägivalla, mitte kehtestatud reeglite vaistuvaidelmatu täitmisega. Eriti, kui need reeglid on kehtestajatele enestelegi tänapäeva kontekstis vastuolulised, segased ja läbimõtlemata. 

Kirik on nende arengutega seoses sattunud suhteliselt keerukasse positsiooni. Ühest küljest säilitada range, ajalooliselt "õige" kuvand, teisalt pakkuda üha enam armastust ja halastust, on balansi hoidmise mõttes päris korralik väljakutse. Tõsi, mitmetuhande aastast institutsiooni kiirelt ei muudagi, võibolla ka kümnete aastatega mitte, samas on paljude nüansside osas muutused juba toimunud või toimumas, sest teisiti lihtsalt enam ei saa. Vaimulikel on siikohal iseäranis suur vastutus. 

Aga vaimulikkond on kirju.

Kuna kirjapandu puudutab hetkel väga konkreetselt minu elu, pean tunnistama, et olen suures mures. Minu kirikust on saanud võitlustander. Võideldakse riigi, meedia ja erinevate huvigruppidega, mis aga kõige kurvem – suurim ja ebameeldivaim võitlus käib kiriku enese sees. Tõsi, eri institutsioonid ja grupieeringud on kindlasti riigi ja ühiskonnas parasjagu toimuva väiksemad peeglid, miks peaks see kiriku puhulgi teisiti olema, aga samas on kirikul tugev eelis olla armuline, vastu võttev, hooliv, lohutav. Miks ta siis seda ei ole? Miks ei võiks helgemad mõtlejad koonduda ühise laua taha ja tekkinud sõlmkohad kiriku põhisõnumi kohaselt lihtsalt selgeks rääkida? Mingil juhul ei tohiks seda üritada jõu- ja võimupositsioonilt, nagu näen praegu tehtavat, hävitades head ja toimivat, madaldades võimekaid, korraldades näidishukkamisi, lõhkudes sõgedalt inimeste hingesid ja emotsionaalset keskkonda. Küsimata kordagi, "miks". 

Olen hakanud paljusid kristlasi ja vaimulikke kartma. Vahel tundub, et viibin otsekui kiskjakarjas. Tegelikult on olukord veelgi hullem, sest kiskjate puhul oskab eeldatavat puruksrebimist vähemalt karta. Inimeste maailmas aga ei pruugi osade “õigete” kurjust ja silmakirjalikkust aimatagi. 

Enne, kui järgmises postituses “ asjast” rääkima hakkan, kirjutan endast. Olen hiljaaegu kahes eri seltskonnas elanud üle klassikalise koolikiusu valdkonda puutuva olukorra. Ikka seoses mu isiklikus elus toimuvaga. Tegu oli muidugi täiskasvanutega, kes arvasid ekslikult, et neil on õigus minu elu ja valikud suhtluse blokeerimisega tühistada. Vagaduse ja “õige kristluse” egiidi all. Avalikult ei saanud nad seda teha, kuna mul on piisavalt palju sõpru ja toetajaid. Seega tuli tegutseda varjatult. Oi, see oli ebameeldiv! Aga samas ka huvitav. 

Ma ei tea, kas teised samades seltskondades olijad märkasid, et tühistamine toimus naeratades ja muu melu varjus. Ma olin - ja samas mind lihtsalt ei olnud. Mind üritati muuta nähtamatuks, aga ma ei läinud omalt poolt selle mänguga päris hästi kaasa. Olin olematuna ikkagi olemas. Üsna jõuliselt. See polnud lihtne. Väsitas. 

Ma ei arutanud antud olukorda mitte kellegagi, kuna võimalik, et teised sealolijad oleksid öelnud, et näen tonti seal, kus seda pole. Aga olles sarnast olukorda tunnistanud, tegeledes tööalaselt koolikiusu juhtumitega, kus kiusatava kaasõpilased väidavad, et mingit kiusu ei ole, ei lähe ma selles osas õnge. On küll! Seda saab teha nii peenelt, et ainult kiusatav märkab enese ignoreerimist, teised mitte. Kiriku kontekstis kipub muidugi säärane käitumine jalust rabama, sest kus mujal peaksin ma inimesi rohkem usaldama, kui kristlikus keskkonnas, aga paraku ei muuda see tõdemus midagi.

Olen enda arvates päris tubli naine. Tõsi, häid mõtteid on mul kordades enam, kui tegelikke ärategemisi, aga ka viimaste osas ei saa väga kurta. Olen oma elus piisavalt õppinud, pingutanud ja praktiseerinud. Toimin nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Oskan nii mõneski asjas kaasa rääkida. Tean üsna hästi enda tugevusi ja nõrkusi. Seda kõike arvesse võttes on minu küündimatuks, madalaks ja rumalaks tegemine lihtsalt lubamatu. Ja ometi olen seda praegusel ajal korduvalt kogenud. Kahjuks just selles institutsioonis, kus peaks inimesi märkama, mõistma ja armastama. Äkki ka tunnustama? Mina küll erilist ligimesearmastust ei tunne, kui mõned õiged ja õilsad isegi ei räägi minuga. Nojaa, tagarääkimine on muidugi vägagi tajutav. 

Ja veel. On ka neid kirikuga seotud inimesi, kes on end eelnevalt minu sõpradeks nimetanud, aga on nüüd “minu pärast väga mures”, väljendades seda “mure” läbi ignoreerimise - kuna toimin teisiti, kui nemad oleksid eeldanud. Kuna olen loomult inimeste ühendaja, korraldades aeg-ajalt toredaid pidusid ja koosviibimisi, siis läbi selle tunnetuse, keda tahan edaspidi külla kutsuda, kellega soovin edaspidi oma elu jagada, tajun ka sõpruse sügavust või pinnapealsust. Mulle meeldib ütlus, et tõeline sõber tuleb sõbra juurde isegi paadi alla, ja kui ka paati pole, tuleb koos paadiga. Kes mind päriselt ja igal ajal ei väärtusta, ega sellega peagi suhtlema. 

Õnneks on ka kirikus palju südamlikke inimesi. Need, kellega olen eelnevalt sügavat sõprust tajunud, on sõbrad ka praegu. Nad lubavad mulle mu oma elu. Kujutage pilti, et see võib ka tänapäeval probleemiks osutuda!

Helis ütles mulle kuldsed sõnad. Ema, mille pärast sa õigupoolselt muretsed, küsis ta. Sinu elus on nii palju armastust ja headust. Sul on mees, kes sind armastab. Sul on pere, kes sind armastab. Su lähedased on terved. Sul on kodu ja maakodu. Sul on sõbrad, kes sind ealeski ei jäta. Sul on töö. Milleks mõelda nendele ebaolulistele, taipamatutele ja kurjadele? Vilista neile, kes püüavad haiget teha! Luba endale oma õnne - ka nende nähes. Näita, et oled üle! Armastus võidab alati. 

Kas mul pole armas laps?

Tegelikult on olukord siiski tõsine. Teine inimene on kaotanud minu armastamise tõttu töö. Me ei tea, kas ta saab selle tagasi. Ja me ei saa praegu mitte midagi muud teha, kui oodata. See “näidishukkamine” on pisut liig. Ei, mitte pisut. See on tänapäeva kontekstis mõistusevastane.

Kirjutan sellest õige pea.