Teiseks tantsimine.
Kui J tegi mulle ettepaneku tantsima minna, siis mu hing lausa hõiskas! Vaat see on inimene, kes mu olemust päriselt mõistab! Mis võiks olla meeliülendavam, kui oma kalli mehega, pilgud teineteisel, mööda saalipõrandat liuelda! See viimane lause võib olla ka pisut üle fantaseeritud ning oodatav visuaalne graatsia rohkem kujutlusena peas kui liigutustena kehas, aga mis sest! Vähemalt pole me kumbki algajad ning saime kohe asja kallale asuda. Meil oli ülitore!
Oleme kumbki ka varem tantsinud ja mitmeid tantsukursusi läbinud. Selle eest tuleb au anda ka meie eelmistele kaaslastele. Näiteks V tuli minuga tantsima isegi siis, kui olime juba ammu lahutatud. Võtsime seda lihtsalt kui mõnusat trenni, kus vajalik tantsupartneri olemasolu.
Nüüd aga kogesin, kuidas tants võib muutuda ka viisiks väljendada armastust. Nimelt ei käi me seal tegemas pelgalt kohustuslikku tantsukombinatsioonide sooritust, kuigi ka need õpime muidugi võimalikult kiiresti selgeks, vaid omandame loomulikku liikumist, dialoogi mees- ja naisenergia vahel, detailide paikaseadmist, puudutusi, pilkkontakti ning teineteise üle rõõmustamist. Kui need nüansid on klaarid, omandab tants hoopis teise tähenduse.
Olen olnud üsna suure kontrollivajadusega naine. Olles pidanud kandma suurt vastutust, mille ohjes hoidmisega harjusin ise otsustama, ise asju juhtima ja kui vaja, ka oma tahtmist läbi suruma, on mul üsna keerukas millelegi või kellelegi päriselt alluda. Ka minu elukutsed võimaldavad piisavat isiklikku ruumi, seda nii füüsilises kui emotsionaalses võtmes. Mehe juhtimisele järgnema õppimine võiks selles kontekstis olla lausa uus arenguülesanne! Kui pole hästi aru saada, mis kombinatsioone partner sinuga parasjagu teha soovib, võib ju lihtsalt pühisammu tantsida, selmet koheselt ohjad haarata, mille peale tõenäoliselt mõlemad koperdavad.
Nii me siis tantsime. Tantsusaalis ja elutantsu. Rõõmu ja poognaid jagub igatahes praegu küllaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar