Kriitikast

 Kas olete tähele pannud, kui suur vahe on konstruktiivsel kriitikal, sildistamisel ja kiusul?

Vahel on kriitikat vaja. Teise käitumine või tegevus võib olla selline, et sellega ei saa kaasa minna. Mõni asi ajab lausa pahaseks ning siis on selge, et asjad tuleb sirgeks rääkida. Kas see ka õnnestub, sõltub aga sellest, mismoodi oma jutuajamisi läbi viime. Väidan, et tulemuslik vestlus on võimalik vaid siis, kui kasutame konstruktiivset kriitikat. Sildistamine ja kius ei vii kuhugi. 

Toon näite. Peaksin nädalavahetusel mängima kahes kohas korraga. Tallinnas ja Brüsselis. Teadsin seda juba ammu ja leidsin ühele kohale ammu ka asendaja. Saatsin piisava ajavaruga noodid. Mulle öeldi, mis kuupäeval ja mis kell mu asendaja peaks kohal olema, et proovi teha. Kõik tundus toimivat. 

Millegipärast see proov aga ebaõnnestus. Kas oli harjutamata või polnud asendaja koori saatma harjunud. Mulle helistati ja öeldi, et minu saadetud asendaja “ei oska mängida” ja “mina ei aja asju niimoodi üle jala nagu sina”. Need mõlemad laused oli räige sildistamine. Esiteks, minu poolt saadetud asendaja oskab väga hästi mängida ja teiseks, pean end tohutult kohusetundlikuks inimeseks ja minu poolt tehtavad asjad peavad alati hästi õnnestuma. Põen tohutult, kui see nii ei ole. 

Ometi tegin ma vea. Ma ei astunud sildistamisele vastu. Hakkasin meeleheitlikult asja parandama, et pretensioone esitanu tuju paremaks läheks. Eile, kui juhuslikult kohtusime ja ma rõõmsalt rääkisin, et nüüd saab ainult paremaks minna, et tõin talle veel abiväge ja lindistame koos sõbrannaga järgmiseks aastaks fonod, et tal lihtam oleks ja kindlasti läheb see üritusekene nüüd korda, tuli sealt midagi sellist, millega ma ei saa enam edasi minna. See oli puhas kius, ärategemine, viha. 

Alates järgmisest aastast korraldan antud üritust ise. Või teeb seda tema. Aga igal juhul ei tee me seda enam koos. Ma pole öösiti magada saanud. Mingi pisikese ürituse pärast. Mul on suured kontserdid tulemas! Kamoon!