Muhu ja Eesti

Kolmikutel on praegu veel Eesti piiridest arusaamisega raskusi. Mis mõttes, juurdlevad nad, sõidetakse laevaga Soome ja see ei ole Eesti, sõidetakse laevaga Rootsi ja see ei ole Eesti, aga sõidatakse laevaga Muhusse ja see on Eesti.
Ei aita ka see, kui seletan, et ühel või teisel naabermaal ei räägita ju meiega sama keelt.
Mis mõttes, juurdlevad kolmikud. Ka muhu keel on ju kohati arusaamatu!
Igatahes- kui eile õhtul praamiga mandri poole loksusin, seljataga pikk ja ülitöökas (seekord töömahu tõttu ilma kolmikuteta) nädalavahetus meie kauni maakodu heaks, sain Jossilt kõne:" Tere emme! Kus oled? Ah praami peal? Kas oled juba Eesti vetes?" :)

Muhu

Siiski ei jõua ma enam nii tihti kirjutada, kui varem. Põhjus on lihtne.
Mul on nüüd Muhu saarel oma talu!
Jah, suvi oli emotsionaalses mõttes tohutult raske, ometi täitus just selle raske suve lõpul üks mu ammuseid unistusi- saada Muhusse päris oma maamaja.
V.oli ostuga nõus tingimusel, et Muhu on minu "projekt".
Mu isa sünnitalu asub meie maamajast linnulennult umbes kilomeetri kaugusel. Lapsena Muhus veedetud suvedel kasutasime just sellest majast möödaviivat teekest ratastega ujuma sõitmiseks. 
Niisiis on rand meie maamajast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel!
Rand oli toona kivine. Sisse läksime tennised jalas. Umbes rinnuni vees asetses hiiglaslik kivilahmakas, mida kutsusime "suurekaks". Päris ujumiseks tuli tennised "suurekale" jätta ja kivilt peakat hüpata.
Praeguseks on rannajoon nii palju muutunud, et "suurekat" ma küll üles ei leia!
Ükskord oli ujumaminekuga hirmus kiire. Pidin isatalust "ujukad" haarama, teised lapsed jäid eemale kurvi peale ootama. Kihutasin mis hirmus. Paksul kruusal aga jalgratas libastus ning kukkusin suure hoo pealt kogu pikkuses kruusale. Mu käed, jalad ning isegi kõht olid verised. Sääreluus ilutsenud auk tuletab praegugi armi näol seda hirmsat kukkumist kui aegluubis meelde. Ujumine jäi muidugi mõneks ajaks ära.
Kas teate, et põldmarjad on päris valmis? Ja et sookured juba lähevad- igatsusest pakatavate kruugete saatel?
Mina aga tulin esivanemate tallatud radadele, oma juurte ligidale, selleks...et jääda.

Murtud luu

Murtud luu (2014)

Sel suvel on mul käed-jalad tööd täis. Olen märkamatult andnud oma jah-sõna umbes kümnele kontserdikorraldajale. Niisiis tuleb igal päeval leida põnev võimalus trio valvsa pilgu alt oreli taha hüppamiseks ja salamisi iseenesega kihla vedamiseks, mitu minutit täna häirimatult harjutada lubatakse. Keskmine on viis.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin lugejaile südamele panna, et kui teil juhuslikult mõni luu peaks murduma, siis ärge uskuge kõrvalseisjate targutusi- eriti mis puutub luumurru väidetavasse ülespaistetusse. Nimelt kalpsasin ma hiljuti nädala jagu ringi murtud varbaga, mis ei olnud kolmanda päeva järel enam sugugi paistes, mistõttu pealtvaatajad-kaasamõtlejad selle diagnoosi otsemaid välistasid ning ka mind, kes ma kõikvõimalikest meditsiiniasutustest nagu katkust hoidun, selles veenda suutsid.
See juhtus Muhus. Mul pidi ülejärgmisel päeval olema kontsert. Oli ka, lisan etteruttavalt.
Olin parasjagu Liiva poest saanud hea noosi. Huvitav, kas mõnele inimesele veel tunduvad maapoed romantilised ja ääretult huvipakkuvad- või olen mina ainueksemplar? Isegi sitsikitleid ja purgi kaanetajaid võin uurida lausa ennastunustavalt! Üks "koopasselohistamist" nõudev saak oli aga umbes seitsmekilone arbuus, millega ma aga kahtsusväärsel kombel (tänu veidi suurtele plätudele) kivitrepil komistasin, maha prantsatasin ning seejärel paar minutit sõnatult sääres haigutavat auku vahtisin. Sellest voolas nimelt üsna ohtralt verd. Varvast ei pannud ma tol hetkel üldse tähele. Tema andis endast hiljem märku.
Orelimäng vajab erilisi kingi. Kingad peavad olema madala, suhteliselt laia kontsa ning tingimata nahktallaga. Hea oleks, kui need joonistuksid täpselt jala järgi. Hetkel, mil üks suur varvas teistest kolm numbrit suuremana ühtlasest rivist välja kõrgub, orelikingi väga hästi jalga suruda ei saa. Küll aga tean nüüd täpselt, mis tunne oli Tuhkatriinu õdedel. No ei suru kristallkingakest jalga, nuta või naera!

Kontserdil see siiski õnnestus. Mingi ime läbi käisin veel kõrgetel kontsadel kummardamaski! Selleks ronisin oreli juurest ühte laudaredeli moodi asjadust mööda alla. 

Ilus vaatepilt, inimesed, on väärtus omaette!
Nagu mainisin, kolmandaks päevaks paistetus taandus ning suvine veidi paindlikum igapäevarütm loksus taas paika.
Ainus, mis valvsaks muutis, olid öised valud. Muutudes päev-päevalt (ehk siis öö-öölt) painajalikumaks, tekitasid nad minus lõpuks lausa voodissemineku hirmu. Oleksin ma uneski aimanud, et mu varbaluu on katki, poleks ma muidugi  kilomeetrite viisi mööda naaberkülade põldusid matkanud, poleks vast ka laste jalgrataste kõrval lidunud ning trepist üles-alla oleksin ehk samuti tormanud vaid äärmisel vajadusel.
Üleeile andsin alla. Kuna mu telefonile tuli abivajav sõnum verekeskusest, mõtlesin, et olgu siis pealegi arstilkäigu-päev. Peale vereloovutamist lubasin kasutada tutvusi, et ei peaks EMO-s tundide kaupa ootama (selle fakti taha põgenedes soovisin arstile minekust üldse pääseda, kuid kuna mu öised valurallid ei jäänud kodustele märkamata, ei võetud seda kuulda). Pääsesin koheselt arsti valvsa pilgu alla, valmis oma simuladiks tunnistamist hiljem pisarateni häbenema... Aga ma polnudki teeskleja.
Hoolimata röntgenülesvõttest, millel isegi viieaastased raskusteta luumurru asukoha tuvastaksid, pole mu jalg kipsis. Välistasin selle variandi eos. Õnneks ei sunnitud ka. Luu pidavat asetsema õigesti ja vajavat palju rahu ning minimaalset liikumist.
Järgmisel nädalal on mul kontsert Narvas, seejärel tulevad kolm ülesastumist orelifestivali raames, galakontsert Toomkirikus ning paar väiksemat esinemist.
Usun, et tegutsedes paranen kõige kiiremini!
Ja magamist ma ka enam ei karda- murtud luul on täielik õigus valutada!
Vaat sellised lood...

Suvel ju tahaks reisida...

Mulle tohutult meeldis reisida! Noh, nii aastat kolm tagasi...
Mõte eelseisvast väljasõidust tekitas mõnusaid ärevusjudinaid ja kuigi kohvri pakkimine jäi mu iseloomu eripära arvestades alati viimasele hetkele, moodustasid elav kujutlusmeel ja sihtkoha kohta tehtud taustauuring mu peakeses juba eelnevalt eriti atraktiivse kombinatsiooni ühest õigest puhkusest (mis, tõsi küll, V. iseloomu eripära arvestades alati ei teostunud, kuna ta kardab paaniliselt neid kolme nimetust, mida mina jumaldan- kõrgust, kiirust ja planeerimatust- ning nii mõnigi kord pidin seetõttu leppima ka tavalise puhkusega).

Kolmikutega on aga reisimine omandanud hoopis teise tähenduse.
Mõistus, see va sirge sell, vasardab väljasõidu eel pähe talumatult kibedat tõde: "Maris, see pole puhkus! Usu, kodus on teil kõigil kõige parem!"
Aga tunded, mu naiselik pool, kellele paratamatult liig palju järeleandmisi teen, kiunatavad nutuselt vastu: "Ma tahan ju ka midagi muud! Tahan vaheldust!"
Seekord sõitsime Muhu- ja Saaremaale.
Pakkimist alustasin kaks päeva varem. Vajaminevatest asjadest nimekiri täitis tihedalt A4 paberi mõlemad pooled. See täienes pidevalt. Jälestasin seda lehte! Kuid õnneks taipasin, et selle mitte-järgimise tagajärgi jälestaksin kordi rohkem.
Et nimekirjas esikohal pidanuks olema kõrvatropid, mõistsin kahjuks siiski liiga hilja...
Tegelikult polegi erilist vahet, kuhu täpselt sõita. Kogu reisi sisu on niikuinii üks- laste vajaduste pidev rahuldamine. Kui ebaproportsionaalselt suure aja hammustab muust tegevusest näiteks laste pissitamine! Minu meelest ma pidevalt ainult pissitangi kedagi! Jõudnud vaevu end võimalikult märkamatult (süle-rünnaku ohvriks langemise hirmus) kuhugi tooliservale istuma nihutada- ja ma ei räägi siinkohal mingist lõõgastusasendist, vaid tavalisest sirgeselgsest tagumikutoetamisest- kui juba tuletab esimene trio liige end valjuhäälse "Pissileee!"- hõikega meelde. Kui teised koheselt "mina ka, mina ka!" sekundeerivad, olen kergelt pääsenud. Tihtilugu nad aga ei taha kohe- vaid just siis, kui ma teist- (ja kolmandatkordselt) sama ülisalajase toolilenihkumisega istumistseremoonia olen läbinud ning kogu ülejäänud seltskond juba mitmendat köitvat jututeemat keerutab. Et miks mind keegi ei aita? Oh, alguses nad proovisid! "Lähme Anaga!", püüdis mu ema Jossikesele kätt pihku suruda. Vapra väikemehe alumine mokk tõmbus aga torssi ja ta kuulutas valjuhäälselt vaevuaimatava nutumaiguga, mis hääletooni loomulikust veidi kõrgemakõlaliseks tõmbab "Tahan mammat!" (Mamma- see olen mina, mõelda vaid!) "Lähme issiga!", püüdis V.-gi Lisanni meelitada, kuid too kuraasikas sirts tegi otsemaid ta ilme all perfektse sildaviske ning jäi seejärel ristseliti murule lebama, lastes kurgukesest kõlada maailma valusaimal kaebelaulul, mille sõnad vajanuks täpsustamist, refrääniks oli aga seitsmekordne "Ei!" ning Coda´ks alt üles glissandos "Emmeeeee!"- misjärel vestlusse tekkis mitmesekundiline hämmeldunud paus- noh, kuni ma Lisanniga tualetti kadusin. Loviisa potinõude peale enam abikäsi ei sirutunud. Õnneks. Seda tüdrukut ei maksa nimelt torkida. Kui tema on oma peakeses mingi plaani välja mõelnud- ütleme, et selleks on näiteks emaga potileminek, ning keegi julgeb asjast oma versiooni välja pakkuda- ütleme, et selleks on kellegi teisega potileminek, võib kogu ümbuskond asjast omamoodi aru saada- kujutledes näiteks kellegi elusalt nülgimist! Niipalju siis abist...
 Teine puhkusereisi totaalselt häiriv faktor, mida kuidagi tähelepanuta jätta ei saa, on laste unereziim- või ehk täpsemalt öeldes reziimitus. Püüdsin küll üliväga kõik uneajad pikemale autosõidule või siis sootuks tubaseks sättida, aga ikkagi suikusid nad täiesti valel ajal, magasid ilmselgelt liiga vähe, hiljem enam ei uinunud ning õhtuks muutusid täiesti pööraseks.
Üleväsinud Karl Johann käitub kui üleskeeratud jänes. Ta jookseb haake tehes siia-sinna, tõukab pikali, maha või eemale kõik elus ja elutu ettejuhtuva, naerab laginal ning keeldub igasugustest adekvaatsetest kontaktidest. Tema vägisi rajalt mahavõtmine toob kaasa lohutamatu nutuhoo.
Üleväsinud Loviisa hakkab looma vaid talle arusaadavat korda. "Kus minu auto on?", tatsub ta valjult sõideldes edasi-tagasi. "No ei ole autot! Auto kadunud! Ära kadus! Kus auto on? Kus on, hoopis?" ("Hoopis" on ta lemmiksõna.) Selletaoline jauramine kogub märkamatult tuure ning võib õigeaegse sekkumiseta lõppeda hüsteerilise kisaga.
Üleväsinud Lisann surub aga lõua rinnale, nii et juuste heledad salgud üle kogu ta näo valguvad ja kõnnib sellisel pool-pimedal kombel kuhu väsinud jalad iganes kannavad. Talle tuleks ka heameelega nutt peale, kuid esiteks vaja leida põhjus! Ega Lisann rumal pole, ta teab väga hästi kuiväga ma ei salli tühja karjumist. Kui üleväsinud Karl Johann samal ajal hullunult mööda tuba jooseb, ei tule tüli kaua oodata- õige varsti lükkab ta õe pikali ning kõlav kisa võib igati õigustatult alata. Teine võimalus on aga lihtsalt peadpidi millegi otsa tonksata- ajab kah asja ära!
Sellised nad on, mu vaprad väikesed reisikaaslased! Täiesti tavalised pisikesed põngerjad, kellele võõras keskkond, uued muljed ja sassiläinud päevareziim pisut liig on, kuid kes muudmoodi oma ebamugavust väljendada ei oska. Ma ei saa neile rohkem pakkuda, kui mul on- üks süli ja kaks kätt. Kuid sellest jääb kolmele ilmselgelt väheks...

Mõistus ütleb mulle peale reisi karmilt: "Said nüüd, mis tahtsid!"
Ma tean, et tal on õigus. Vaadates kodumurul õnnelikult karglevaid ja "Kodu, minu kodu!" laulvaid kolmikuid, ei saakski seda kaksipidi mõista.
Ka pikad lõuna- ja ööuned koduvoodis kinnitavad rutiini möödapääsmatut vajadust.
Mina aga istun jälle arvutis.
Tunded kihutavad takka: "Suvel võiks ju siiski veidi rännata!"
Book now... Tehtud!
Järgmisel nädalal läheme Soome.
Andke mulle juba ette andeks, lapsed!
Mõistus, sina ka...