Haiku

Novembrivines

Pikad pilliroovarred

Painduvad palves

Haiku

 Kirikus on külm

Jumala juures ent soe

Mina vahepeal

Paikka panemine

 Paneme aja paikka

Tuleme kuue paikku

Heidame mõne kaikka

Teeme ühekauppa

Kõikke korraga ei saa

Pärast teeme piltti ka

(Kirjaoskamatusest

saavad suhte matused)

Sosinad

Sügis on sadade sosinate aeg 

Pikkade harali näppudega oksad

Sosistavad viimseid lehti teele lennutades

Jumalaga

Hallide pilvede summutatud nuuksed

Tilguvad taevast maapinna poole

Sabades udukangast kootud 

Jahedad sallid

Poriste põldude kohalt

Haihtuvad hämarusse

Kähehäälsete vareste mustjad parved

Õhus lehvib lahkumise pinevus

Jumalaga, sosistab maapind

Jumalaga, kajab kahvatu kuu

Pilveräbalaid pillutav tuul

Huulil uttu sumbunud ulg

Puhub kuuldavaks üksikud oiged

Nähtavaks hääletu ägamise

Lummav väsinud loodus

Ihualasti

Ihualasti astun ma välja 

iseenese silmaveest,

merelainete vahused väljad 

kattevarjuks mu taga ja ees,

hing on peegelsile ja paljas, 

verevermeis ehk süda küll näib,

aga vaim püsib virge ja haljas, 

ajavoogudes kahlamas käib.

Ihu märjaks sai soolase veega, 

veidi valus ta katmata pind,

pisut teistmoodi tuulise teega

kutsub lootus ja armastus mind.

See, mis oli, las jääb seljataha,

upub pisaramerre ja kaob,

kukub tükkideks kivile maha,

iseenesest kindluse laob.

Muud ei olegi tahta ja tunda,

kui see jääv, mis on Jumala and.

Ära kistud või uhutud randa

mille nimel kord kannatand,

mis ei väärigi pisaraid, nuttu,

sest vaid kiindumus väärtuse lõi.

Tahaks helitult haihtuda uttu,

uueks sündida, armuda ruttu.

Kuid ei tea veel, kas suudan ja võin…

Muljed luuletamisest

 Täitsin oma lubaduse ja kirjutasin septembris iga päev ühe luuletuse. Algul oli see põnev, alates kümnendast päevast muutus raskeks ka. Kahekümnenda päeva paiku oli aga juba luulerütm käes ja asi tuli lihtsalt ära teha. Isegi viie Veneetsias veedetud päeva jooksul leidsin selleks võimaluse ja aja. Nii sündis näiteks üks luuletus kirikus, teine aga lausa laeval püsti seistes ning ühelt saarelt teisele sõites. 

Luuletuste kvaliteet ei ole minu hinnangul ühtne. Mõnel päeval lippas sulg paremini, mõnel tuli tekst lausa “välja imeda”. Oli ka kordi, mis algselt loodu kustutasin ja uue kirja panin. Ühel korral jäin avaldamisega päeva võrra hiljaks, aga enamus sellest luuletusest oli siiski õigel päeval valmis ja ootel. 

Need luuletused on tihedalt seotud minu eluga, kuid palju valupunkte esitan ülekantuna looduslüürikasse ja eksistentsiaalsetele teemadele. Mulle meeldib kirjutada armastusest, naiseks olemisest ja suhetest, leian, et seal on oluline mitmekesisus, haaratus ühest või teisest vaatenurgast. Eks päeva meeleolugi ole teravalt tunda. 

Lõppkokkuvõttes leian, et võin selle challenge’i lugeda kordaläinuks. Paljud toetavad mind kogu südamest. Mulle tõesti meeldib kirjutada, aga olen üsna ebakindel. Samas ei juurdle ma kunagi, kas olen halb või hea. See olen mina ja mõni luuletus lihtsalt on palju parem, kui teine. Saan end võrrelda vaid iseendaga. 

Sügis on inspireeriv aeg. Loominguga tegelemine on nagu meditatsioon. Hoiab ära ja ravib kurbi mõtteid. 

30 Minu lend

Septembrikuu päevad mind rõõmuga täitsid,

hinges lootuse läitsid,

et kõik läheb üle,

mis muserdab, rõhub.'

Oktoobrikuu hallade tundmus küll õhus,

kuid armastus südames,

ootusärevus kõhus

kindluse andsid,

viisijupp jupihaaval 

külmadest päevadest edasi kandsid.

Soojemat kohtumist

süda ehk aimas.

Õhu virvendav seisak ja sumbumus

siiski mõtetes painas.

Tegelikkus 

kõik päriselt rikkus.

Ärkasin üles

just enne, kui lagunes koost

minu kõrgele lend.

Nüüd kõlagu toost

raugenud hoole,

lõppenud loole,

kuid ka oktoobrikuu lennu

kõrguse

kauguse

kiirendushoole.

29 Nöör

 Milleks käia nööri mööda

Kui saab käia rajal

Mis viib nöörist hoopis mööda

Teele, mida vajan

Milleks nööril rippuda

Kui ei vii mind tippu ta

Köie kõikuma kui ajan

Valusalt sealt alla sajan

28 Maarja

 Naise allasurutud maailm

Kisendab kirikus hääletult vastu

Hea, kui leiad

enesele mehe

kes su ometi ära võtab

Sinuga õnneks abiellub

Sinu kui väeti eest

Vastutab

Nagu vanal ajal

Kui sa ei ole 

Kellegi oma

Oled lausa lahutatud

Isegi kui see oli sinu otsus

Vaadatakse sind imelikult

Arusaamatuses

Eemaletõukava kaastundega

Või vaadatakse sust lihtsalt 

mööda

Ma ei räägi neist

Kes abieludes õnnelikud

Vaid nendest

Kes ei julge

Oma armetut elu 

Mingilgi määral muuta

Isegi kui see oleks karjuvalt vajalik

Kes on nii pagana tardunud

Oma pühas kristlikus

Kannatusloos

Petetagu või löödagu või alandatagu

või tehtagu mis tahes

Talume kõik ära

Ütlevad nad

Peaasi, et oleks ette näidata

Isiklik naine või mees

Kelle küljes rippuda

Ja abieluseisus

Armastus?

Kui vähesed üldse

Hoomavad selle sõna 

Tõelist tähendust

Olen näinud 

Tohutult palju võltsi

Lausvalet

Kahepalgelisust

Alatust

Kui see ongi nende kirik, mõtlen vahel

Las siis olla

Mina leian alati 

Maarja

Igas kirikus leian ma tema

Ja palun

Igas kirikus toob ta mulle tagasi

Rahu

Õiguse olla iseseisev naine

Ja armastada

Õiguse otsustada

oma keha ja mõtete eest

Ja armastada

Õiguse otsustada 

oma valikute eest

Ja armastada

Maarja on minu pide

Ilma Maarjata

Ma vist väga ei saakski

27 Muutunud maailm

Olen viisakast vormist väljas.

Minu kõrval üks armunud paar,

ihud karjumas kentsakas näljas,

keset roiskunud vett, eemal maast.

Minut viisakust, teine ehk tuju

võtaks mingigi vormi, ma tean.

Kui see ühiseks liibunud kuju

mind ei riivaks. Siin taipama pean-

puutumised ja rikutud rahu,

kuumi suudlusi igatsev suu,

ongi see, mis mu pähe ei mahu, 

minu muutunud maailm, ei muu. 

26 Vale

 Mingil hetkel ei olnud enam vahet

Miks sa valetasid

Põhjus

Ei muudaks mitte midagi

Nüüd on mõlemal

Maskid maas

Sinul rebisin mina 

Küünte all leidub isegi

Pisut verd 

Endal langetasin ise

Me peaaegu ei tunnegi enam

Teineteist

Maasvedelevast

Möödume suure kaarega

Eriti suurega sina

25 Meelepete

 Ilu on vaataja silmades.

Kenades ilmades

kandja kullane kee

vilkalt sätendab vastu.

Luuran paremalt poolt,

vihun vaevata

vasakulegi - 

asjatu unistus,

pisut kui 

meelepete.

Miks

satub varandus alati

vaenlase kätte? 

24 Veneetsia

 Siit tulen ma, Veneetsia,

su kaunist kunsti nautima!

Siin gondlil mõõdan kanaleid

ja imetlen su veteteid.

Su sillad, vanad, uued ka

küll ohkeid kandvad, rinnakad,

on sajandeid sul olnud truud…

Siin tahaks olla armund pruut!

Nüüd tulen ma, Veneetsia

Sul tervist valge veiniga

ma soovin.

Soovin salaja…

23 Kadekops

 Ma tahtsin vaidelda, kui sügis

mind püünelt põrandale nügis,

et ennast kauniks etelda

ja kirjul lehil kätelda.

Ta edevus mind jalust rabas

ja otse südamesse tabas 

mind äratundmine, et nii

saab endast muljet jättagi.

Kui kest on kirju, huvitav,

siis keda sisu huvitab!

Et soojast külma viib meid ta,

ei imetlejad aru saa.

Et ainult mõni nädal veel 

ja kõik on märg ja kõdune,

saab küllaga vaid pimedust -

kas see ei piira imetlust? 

Nüüd küllap vangutate pead,

kas näha ma ei oska head,

kas sügis mind ei kütkesta,

kui vaat et armudagi saaks?

Ei, pomisen siit põrandalt,

mind vedada ei saa te alt! 

Ja teie vastu - vaat kus lops!

Sa oled lihtsalt kadekops! 

22 Kopp ees

Pikk mees

Lühike mees

Paks mees

Peenike mees

Ilus mees

Inetu mees

Noor mees 

Vana mees

Kiire mees 

Aeglane mees

Lõbus mees

Kurb mees

Lahke mees

Kuri mees

Metsas kuri

Jahimees

Kes ees

See mees

Tee mees

Kohvi mees

Kopp ees

Popp mees

Kopp kopp

Lahti tee

21 Ei tule

Ei tule täna luuleridagi

Mis põhjendusi veel on vaja

Kui maha võtsin hetkeks aja

Ja hinges tunnen - sellest pole midagi…

Ei tule täna üldse mingit juttu

Eks räägitud ja mõeldud ole sedasi,

Et elu liigub täiel käigul edasi

Kuid esmalt, arvan, minema peaks tuttu 

20 Käes!

 Rohetab, punetab, kolletab!

Käes sügisvärvidega mängu aeg!

Aeg ilutseda,

avalisüli võtta vastu 

need kaunid ehted, tuules keerlevad.

Koos tantsida

ja naerda, vallatleda.

Koos hinges tunda

pisut pitsitust,

kuid käega lüüa.

Veel rohkem hüüda,

päikest püüda

ja veelgi rohkem rõõmu

võtta vastu.

Ses ilu - elumeres,

rohe-puna-kollavärvi

pööripäeva peres. 

Surm,

kõdunenud rootsud,

külm, pori, vihm ja tuul,

on samuti reaalsus.

Ei ole pelgalt luul,

vaid mängu viimne vaatus.

Kui kleepuv põrm,

pruun, 

saapatalla all.

Ka inimese saatus

on veidi sarnane.

Võib võtta võõristama.

Kuid ärgem muretsegem ette,

vaid õnnepiruette

siinsamas, nüüd ja praegu,

kesk õnnelikke aegu

koos tehkem,

nagu homset poleks!

Ah, oleks nii,

et jääkski rõõmu rohkem.

Ja värve.

Oleks…

Oleks…

19 Vahel

 Vahel arvan ma, et pole õige

see, mil viisil ümbritsevat tajun -

tões et tõusen, vales aga vajun,

olles ise pelgalt kõrvalpõige

sellele, mis tegelikult määrab.

Sügavuti arusaamist väärab

tardumus ja püüe saada läbi

ilma, et peaks elus miskit muutma.

Kõige lihtsam tahta on ja suuta

sel, kes kõige vähem tunneb häbi, 

kes ei koge ebakindlusfooni.

Vahel tunnen ma, et annab tooni

ümbruskonna ootus olla õige,

öelda tuimalt igatsusest lahti,

leegist enam imetleda tahti

jahedust ehk tunda üle kõige.

Siiski raputan need mõtted maha,

pühin kokku, tõstan ukse taha.

18 Jätsin maha

Täna ma jätsin ta maha

Ei taha

Näha ühtegi igavat meest

Ei tagant, ei eest

Jätsin ta maha

Sest paha 

Nii paha on vaadata taha

Et kuhu ta jääb

Kas maailma üldsegi kogeb

Ja näeb

Ilus ja pikk

Haritud, šikk

Kuid nõnda fantaasiavaene

Oleks siis lihtsalt vaene

Et mina, pirtsakas naene

Võiks ära põlata

Mehise õlata

Ei tundu just liialt helge

Selge

Äkki ma hoopiski ise

Võtsin ta olemise

Olen ehk liiga raju

Maakeeli öeldes ei taju

Aegluse võlu

Tuimuse tugevust

Kidakeelsuse jõudu

Oh taevake,

Paigalseisu armetut õudu…

17 Aususest ja armetusest

Mis oli vastik

On korraga hea

Kus oli p…

On korraga pea

Kus oli muusika

Nüüd kannab paus

Armetu näilisus

Nüüdsest on aus

S…ne sisu 

Enam ei loe

Kui pole haisev

On siiski vast soe

Vaatame mujale 

Räägime muust

Tõstame jalga

Kui möödume puust

Oleme tähtsate 

Vennad ja õed

Keerame naljaks kõik

Pühamad tõed

Näitleme vagasid

Hinges vaid kräpp

Teistele kõrgumas

Keskmine näpp