Kokkuvõte aastast 2025

 

Ma ronisin tegelikult toolile pildistama, aga lõpuks pidasin kõnet! 😋

Istun kodus kaunilt küdev kamina ees ja mõtlen tagasi läinud aastale. Abikaasa askeldab kusagil siinsamas, lapsed aga sõitsid juba päeval sõpradega Saadjärvele uut aastat vastu võtma. Maja on vaikne ja aasta kokkuvõtte tegemiseks igati sobiv. 

Minu selle aasta märksõna on “rahu”. Just rahulikku elu olen hakanud väärtustama kõige enam. Mulle ei meeldi täiskirjutatud kalender, ühest kohast teise tormamised ja pidev action. Mulle meeldib mõnus päevarutiin, millesse mahuvad pikad hommikusöögid, õhtused kõnniringid kalli mehega, mõnusad musitseerimised mõne esinemise tarvis. Mulle meeldib, kui pere on kodus ja ühe ning teisega saab vestelda. Kui oleme koos - ja samas vajadusel eraldi. 

Sel aastal mul isiklikult mingeid tähtsündmusi polnud, aga Muhus leidis aset Aasta Kohtumine ühe armsa inimese ja tema kaaslasega, mis tegi mulle ja Helisele väga rõõmu. Me polnud suhelnud üle 30 aasta! Kolmikud lõpetasid 9.klassi, Otto alustas 1.klassis kooliteed, Jaan kukkus suvel redelilt alla, sügisel esitles oma uut raamatut. Isal oli hilissügisel tõsine terviserike. Väga palju käisime teatris ja kontsertidel. Head vastukaja leidis Jaani ja minu kontsertmõtiskluse formaat. 

Sel aastal me eriti palju ei reisinud, käisime kolm korda Brüsselis, kaks korda Rootsis ja paar korda Soomes. Kolmikud said õnneks kõik Brüsselis ära käia, kuna Jaan lõpetas nüüd Brüsseli teenimise. Lisaks käisid tüdrukud Lõuna-Itaalias ja Viinis ning meie majutasime novembris nädala jagu enda juures kahte Itaalia poissi. 

Olen Jumalale tänulik, et olen terve, et Jaan on terve, et lapsed ja lähedased on terved ja et isa paraneb. See on kõige olulisem. Mu sõprade ring ei ole liiga lai, usun, et mul jagub piisavalt aega kõikide jaoks, kes olulised. Hea, et ka nendega on kõik hästi. 

Ka sel aastal oli mul kõige keerukam piiride seadmisega. Jah, ma olen selles varasemast tunduvalt parem, kuid arenguruumi on siiski piisavalt. Teiseks probleemiks on mõistlik ajakasutus. Kas sellel teemal olen teoorias tugev, aga vanad harjumused on teadagi visad kaduma. Oleksin hulga produktiivsem, kui peaksin kinni mingistki päevaplaanist. Kolmas asi, mida ma hästi ei suuda, on “minna laskmine”. Mul on kohutavalt terav õiglustunne ja jään teatud asju pikalt põdema. Sellega peaksin tegelema. 

Aga üldiselt on elu ilus! Ja aasta 2025 oli hea aasta. Homme kirjutan uue aasta plaanidest. See on ka nii põnev!

Detsember

 

Pealpool pilvi paistab päike, päikene…

Selle aasta detsember tuuseldab nagu närviline poiss asju pillutades ühest paigast teise. Ta pealagi on vihmaläikene, käes mururohelised käpikud ning jalas porikarva tunked. Siin on soe, näib ta lenneldes hüüdvat, soe ja niiske, juhhei! Ega niiväga soe kah ei ole, tahaks talle vastu hõigata, ikka vastikult kõle, kaua võib. Aga seda ta ei kuuleks. Tal pole dialoogi vaja. 

Ta näib midagi otsivat ja pillutab sellega segi kogu maailma. Isegi tugevad puud tudisevad tema tegevuse turbulentsist, mis veel pisematest-peenematest raagudest rääkida! Murukamarad pöörab ta pahupidi, et julged jalutajad tunneksid kuiva rada otsivais sammudes lirtsuva pori parastavat laulu. Asfaldisse toksib ta saapaninaga löökaugud, et sohvrid neisse raksakaga sisse põrutaksid ning tühjaksjooksvate kummide vilinaga kaasa ägaksid. Oi ta naerab! Naerab kõõksuvat, pisut jubedat naeru. Või hoopis nutab? Vahel näitab ta läbi vidukil pilvesilmade veidike päikest, otsekui meelitades õueilu nautima, siis aga topib rahesegust rähma silmad täis ja jumalaga viimnegi valgus! Juhhei!

Ei ainsatki lumeräitsakut! Ei ainsatki seisatust sädelevas külmas. Vastupidi - vana-aasta viimastel päevadel on justkui veelgi kiiremad tuurid. Plusskraadid purjetavad mustjate rünkpilvedena üle kõrgete inglitiiva-kujuliste kiudpilvede ja tõmbavad jõuludele kriipsu peale. Juba? Et ka jõulud olid kangesti tuuleiilised ja kaikusid läbi metsapuude kohina otsekui sordiini all, päris kohale jõudmatagi, see teda ei huvita. Ega vist seegi, mis siis saama hakkab, kui aastavahetus ukse ees. Torm? 

Jah, torm on õige vastus. Detsembri tuuseldava noorsandi jaoks on üks mõnus torm just see õige pidu! Kui mõni pahkunud puu raksatades teele kukub, kui Hiiumaa praamid taas seisma pannakse, kui osad inimesed elektrita pimeduses passivad ja läbi akende detsembri-noorsandi hullujõudu tunnistavad, võib ehk tõesti mõne raju peoga palalleele tõmmata. Sellisega, millest lõpuks killud järel. Ja ega kunagi ei tea, kaua pidutsejail jaksu ja väge.

Ometi on ka säärasel detsembril oma võlu. Ta hoiab asjad liikumises, mis sest, et see liikumine on rohmakas ja lärmakas. Kui me täna praami reelingule lainemurdu imetlema naaldusime, hetk hiljem suure tuule tõttu hingata ei saanud ja sama kiirelt tagasi reisijate salongi taandusime, oli mul korraga suu kõrvuni. Mõistsin järsku nii selgelt, et loodus etleb ju meid ennast! Ta näitab sind ja mind. Ja teda, mõrumõttelist. Ja teda, kes ühtki tegu korralikult lõpuni ei tee. Ja tedagi, karmi jurakat, kes oma peret praamil hullunult sõimas ja kellele Lihula tanklas politsei kutsusime, sest ta kippus teenindajagi laamendama (siis mul enam suu naerul polnud). 

Meie elu on liiga kiireks läinud. Juhhei! Ärge unustage inimlikkust. Teie ei ole tuul ja torm. Olete mõtlevad olendid. Istuge nüüd veidikegi oma kodukolde ees ja kuulake õues toimuvat. Maailmas toimuv, suuremast väiksemani, on üksteise tegude peelgeldus. Jumal on selle meie jaoks looduse kaudu nii toredasse näitemängu pannud. Aga kedagi on vaja ka vaataja-kuulaja rolli. Rumala laamendamise ja tuuseldamisega väga kaugele ei jõua. Ajad pelgalt iseenese saba taga, ei muud. 

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne siiani, et EELK oleks minu konfessioon, kuigi minu jaoks olulised kirikud kuuluvad just sinna. Mul on paljude sealsete inimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Mõtteid MuBast 2

Otsa-kool oli kui uks täiskasvanu ellu. Korraga oli kogu järgnev haridustee enda otsustada.  Harjutad või ei harjuta. Käid koolis või ei käi. Õpid või ei õpi. Ise tead. 

Otsa-kool oli hoopis teist nägu, kui muusikakeskkool. Siin oli värsket vabaduse hõngu ja eriilmelised inimesed pigem rikkuseks. Või oldi nendega lihtsalt harjunud.

Ukse ees näiteks seisid kindlad suitsetaja-tüübid. Iga kell ja iga ilmaga. Need olid Otsa-kooli igavesed õpilased. Nad arutasid uksel maailma asju ja andsid tunnistust, et ega Otsaski kerge pole. Kui mu tütar põlvkond hiljem gümnaasiumi kõrvalt Otsa-koolis käis ja mõlemas koolid hiilgavad tulemused püüdis, nentis ta, et just need uksealused olid kõige suuremad kaeblejad, et “mitte midagi ei jõua”. No muidugi ei jõua, kui sa lävepakul pidama jääd! 

Kes aga pakust üle sai, leidis eest toreda sopilise maja. Selles majas peitus nii klassikat kui poppi, nii jazzi kui rocki. Ilmselt olime meie, klaverdajad, ühed igavamatest Otsa-kooli asukatest. Kogu meie kursus olid suht nohikud ja harjutasid palju. Mina ka. Keelpilliosakond asus teises majas. Nemad olid vist sama igavad.

Pillimängu tase oli ebaühtlane. Aga see on ka loogiline, sest Otsa kooli sai õppima asuda nii põhi- kui keskkooli baasil. Siin oli mõneaastase pillimängu kogemusega õppureid Kapa-Kohilast, kui väga kobedaid tüüpe mõnest muust põnevast Eestimaa nurgast. Kõik inimesed olid aktsepteeritud ja neid võeti sellistena nagu nad olid. 

Õhkkond oli loominguline, ja seda paljuski tänu just sellele akadeemilises ringkonnas paljukirutud kergema muusika suunale. Vähesed teavad, et “klassikutega” on tihtilugu nii, et nad on oma erialas kõvad käpad, aga kui paluda neil näiteks mängida “happy birthday to you” ning õiges helistikus nooti pole pakkuda, siis nad seda ei tee. Sest nad ei oska. Vaat selles osas oleks küll akadeemilises muusikahariduses vaja kohest muudatust! Mõni popmuusik tundis vaevu nooti, aga mängis nagu kulda.

Kõik, mis puutus improvisatsiooni või muusikalisse vabasse väljendusse, olgugi, et see ei pruukinud ehk olla nii kõrgel tehnilisel tasemel, kui muusikakeskkooli klassikalised pärlid, oli niisiis selles majas toredasti esindatud. Meie, klassikud, püsisime siiski visalt oma liistude juures. Minagi olen kahjuks suht kehv improviseerija. Aga vähemalt oskan teha lugudele ilusaid seadeid.

Õpilase-õpetaja suhe oli Otsa-koolis kollegiaalne. Sain pikkamisi isegi oma hirmudest vabamaks! Profesionaalse muusikalise väljendusvabaduseni oli muidugi veel pikk tee käia, aga vähemalt oli mu tehniline tase igati konkurentsivõimeline. Meie kursusel oli mitmeid häid mängijaid. 

Tegelikult otsustas ja ilmselt otsustab ka praegu iga muusiku taseme ära see, kas ta pääseb peale lõpetamist edasi õppima. Otsa-koolist ja ka Tartu Ellerist kokku võeti kindlasti vähem õpilasi Muusikaakadeemiasse, kui Muusikakeskkoolist. Klaveris võis see suhtarv olla lausa kaks kolmandikku ja kolmandik või veelgi suurem Otsa ja Elleri kahjuks. Aga kes ikka pingutas ja kel eeldusi oli, see võeti vastu ja jätkas oma teekonda juba koos Muusikakeskkoolist tulijatega. 

Millegipärast arvan, et koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialale võeti enamus just Otsast ja Ellerist. Aga ega ma eriti tea. 

Sellega, et Otsast ehk siis MuBa kutseõppest peaks interpretatsiooni erialad üldse ära kaotama, ma nõus ei ole. Samas püüded Otsa ja muusikakeskkooli tasemeid keskkooli lõpuks ära ühtlustada, millest olen praegusel ajal palju kuulnud, on minu hinnangul määratud luhtuma. Otsas on liiga erineva taustaga õppurid. Ja teisalt ei saa tippusid madalamaks lihvida. 

Ehk peaks see kutseõpe lihtsalt osaliselt tasuline olema?

Sellised meenutused siis Otsa koolist…

Mõtteid MuBast 1

 Muusika on lihtsalt nii kaunis kunst ja maailmas on elanud nii palju geniaalseid heliloojaid, et interpreet peaks seda ilu esitama vaid sära silmis ja armastus südames - vaid siis muutub ta kaasloojaks ning tema esitus võidab publiku südame. 

Interpreet on otsekui sild helilooja ja maailma vahel. Interpreedi isikust ja tema interpretatsioonist sõltub uskumatult palju. Välja kujunenud interpreedile peaks olema tema esituslaad kui uus äraõpitud keel. Seega pole vähem oluline ka interpreedi “kasvulava”. Kas teda on õpetatud kuulama selle kauni “keele”, muusika kõla, kas teda on julgustatud “rääkima” ehk mängima. Või on ta “suu” tigeduse, ranguse või halvasti ütlemistega varakult “kinni teibitud”. Imestan, et kunsti on suudetud teha ka väga rangetes tingimustes. Küllap võtab sel viisil heade tulemusteni jõudmine topeltenergia.

Jälgisin huviga, mida sotsiaalmeedias või ajakirjanduses kolme ühendatud kooli, Muusikakeskkooli, Otsa-kooli ja balletikooli kohta jagati. Mul ei ole olnud mingit erilist arvamust nende koolide liitmisest. Küll aga olen kuulnud palju teemakohaseid arvamusi teistelt. Olen mõned korrad käinud MuBa majas, esimest korda ekskursioonil, teised korrad mõnel kontserdil. Maja on jätnud sümpaatse mulje. Ilus ja uus. Aga sisu…

Arvatakse, et muusikakeskkooli ja Otsa-kooli ei oleks tohtinud kokku liita. Et üks on nn kutsekool, teine süvendatud muusikaõpet pakkuv gümnaasium. Ega minagi täpselt aru saa, mismoodi need kaks seal üheskoos toimivad, aga et olen ise õppinud mõlemas, tean natuke, mis koolidega on õigupoolest tegemist. Siiski on mu andmed veidi vananenud, kuna sain keskhariduse taasiseseisvunud Eesti algusaastail, mil valitses veel nõuka-aja mentaliteet.

Muusikakeskkool oli kummaline kool. Ühest küljest oli ta tõesti hästi range ja tulemustele orienteeritud. Mis on ju ühest küljest ka õige. Sellest koolist kasvasid aegade algusest välja tippinterpreedid, kes juba lapsena võitsid (minu mäletamist mööda põhiliselt Tšehhoslovakkias, aga hiljem ka mujal korraldatud) konkursse ja vallutasid hiljem kodu-, kõige paremad ka välismaised lavad. Tähele tuleb panna siiski seda, et päris “tippusid” polnud (siis ega pole ka praegu) palju. Nende kõrval oli klassitäite kaupa “tavalisi” lapsi, kellest kasvasid samuti muusikud. Või siis ei kasvanud. Joondumine käis siiski kõige andekamate järgi. Õpetajalegi oli prestiižne õpetada “üliandekat”, et sellega konkursile sõita. Aga küllap oldi rahul ka keskmise korralikuga.

Üldiselt valitses selles koolis (või äkki ainult meie klassis ja sõpruskonnas?) loominguline õhkkond. Seda ei tekitanud aga mitte õpetajad, vaid me ise. Kahjuks mida aeg edasi, seda rohkem vajus seesama loomingulisus ära. 

Mõned erialaõpetajad, aga ka üldaineõpetajad võisid endale lubada käitumist, mille tõttu tänapäeval vallandataks päevapealt. Küllap enamus olid ikkagi normaalsed ja tasakaalukad, aga eks need tõrvatilgad meepotis jää ikka meelde. Küllap oli sääraseid ka teistes koolides. Nii juhtus, et mõni lõugas, mõni loopis mööblit, mõni sõimas inetute sõnadega. Õnneks mul endal päris “marutõbiseid” pedagooge polnud. Küll aga esines emotsionaalset väärkohtlemist. Selle eest oli end võimatu kaitsta. 

Täiesti legaalne oli õpilaste avalik võrdlemine- andekad ja andetud. Kuna mina tulin muusikakeskkooli hiljem, kuuendasse klassi, olin teistest klaverimängijatest nõrgem. Oma eakaaslaste poolt ei mäleta ma mingit kiusu, aga kuulsin-nägin ise, et nad on minust hulga tublimad. Muidugi vajanuks ma õpetajate toetust. Aga mitte keegi ei osanud seda mulle anda. 

Avaliku võrdlemise hirmu tõttu tekkis mul õige pea paaniline esinemishirm. Mis kõige kurvem- ühel hetkel kadus fookusest ka see, mille pärast ma õigupoolest üldse musisteerin. Muusika ilu ja minu roll selle esiletoomises jäi tahaplaanile, tähtsaks muutus vaid sooritus. Kadus rõõm muusikast. Tihtilugu ei mäletanud ma isegi, mida laval tegin ja kuidas sealt ära sain. Kui õpetajad peale arutelu saalist väljusid, väljus sealt ühtlasi pahvak külmust. 

Üks asi veel. Minu klaveriõpetaja surus mitu aastat mu käsi “õigesse asendisse” ja andis mulle järjest lihtsamaid lugusid, et suudaksin kõike “õigete kätega” mängida. Ma ei saa siiani aru, mis mu käte juures valesti oli, sest ühegi varasema ega hilisema õpetajaga samu “probleeme” ei esinenud. 

Arvan, et sellest ajaperioodist pärinevadki mu alateadvuses ekslevad ja aeg-ajalt silme ette tulevad unenäod, milles ma ei oska mängida ainsatki nooti. Vältisin paaniliselt koolimajas harjutamist, kartes, et äkki keegi kuulab ukse taga, kui halvasti ma mängin. Ometi, kordan veel, ei mäleta ma ainsatki ebameeldivat võrdlemist oma eakaaslaste suunalt. 

Üks asi meenub mulle veel. Keelpilli osakond- sest seal oli õpilaste võrdlemine eriti aktiivne ja seda tegid hoogsalt ka õpilased. Näiteks oli teatud õpetajate juures õppimine suur privileeg, millest tähtsa näoga räägiti. Loomulikult pandi muuhulgas kõva häälega paika ka see, kes üldse oskab mängida ja kes on täielik äpu. Mul, asjasse mittepuutuval, on see siiani meeles!

Aga minagi sain kaasa tohutud kompleksid ja kindla teadmise oma andetusest. Üheksandas klassis peale järjekordset eksami-mäluauku soovitati mul asuda õppima koorijuhtimist, mida peeti vaikimisi interpretatsioonist aste madalamaks leveliks. Kuna olin selleks ajaks täiesti ära peedistatud, tundus eriala vahetus tupikseisust väljapääsuna. 

Peagi aga selgus, et minus ei peitu kübetki koorijuhti. Kõik see “seina vehkimine” (kujutletava koori juhatamine) ja häälepartiide pähetuupimine tegi mind veel õnnetumaks. Lisaks tuli välja, et ka koori saab juhatada ainult “spetsiaalsete” kätega. Minul neid muidugi taas ei olnud. Järk-järgult tekkis vastuseis õpetajaga. Ta sai ju aru, et mind asi ei huvita. 

Otsustasin end ise üles töötada ja jätkata siiski klavermängijana. Mingil ajaperioodil ma enam koolis ei käinud. Ega see kedagi ei huvitanud ka. Aga olen uhke,et tegin meeletu harjutamisega oma otsuse teoks! Mind aitas selle juures üks imeline inimene, mu üldklaveri õpetaja. Tema uskus minusse. 

Võrreldes nende “muusikakeskkooli traumadega”, millest ajalehest ja sotsiaalmeediast lugesin, pääsesin siiski päris hästi. Antud meenutuste juurde ei olnud kahjuks lisatud õpingute aastaarve, aga kahtlustan, et see pidi olema kas “minu aeg” või äärmisel juhul “mu tütre ehk järgmise põlvkonna aeg” (kuigi tema seal koolis ei käinud). Ma ei tahaks uskuda, et tänasel päeval saaks MuBa toimida sel viisil, kui vanasti. Vanemad lihtsalt ei nõustuks sellega! 

Olen vägagi eri-andekate noorte toetamise poolt. Ainult et mitte teiste arvelt. Inimest tohiks võrrelda ainult tema endaga. Jah, konkursil seatakse küll osavõtjad pingeritta, aga et konkursile minnakse vabatahtlikult, tuleb seal sellega arvestada. 

Lõpetuseks, vana muusikakeskkooli ei peaks küll MuBasse taga igatsema! Jah, ka sel viisil kasvatati tippe, aga samas ka sandistati inimesi ja nüüd olgu need ajad möödas. 

Arvan, et palju paremad tulemused saab heaga. Motiveerimise ja kiituse kaudu. Tõsi, väikseid lapsi tuleb siiski ka harjutama sundida, sest ega see meeldiv tegevus pole. Selles valdkonnas olema kooli-kodu koostöö eriti tugev. Ilma vanemate toetuseta oleks vist suht keerukas.

 Igatahes ka see, kes lõpuks ei soovigi saada muusikuks või see, kes otsustab mitte käia konkurssidel, väärib head kohtlemist. Õpetust, mis paneks muusikat armastama. Kasvõi teadliku ja tundliku tarbijana. Muusika on nii ilus kunst, et seda lihtsalt ei tohi halvaga ära rikkuda!

Järgmises postituses kirjutan Otsa-koolist.

Unenägu

 Näen siiani vahel seda und. Olen laval. Näiteks Estonia kontsertsaalis. Klaveri taga. Või oreli taga, aga mitte varjatult orelirõdul, vaid samuti suurel laval. Saalitäie rahva ees. Mul on soolokontsert, aga ma ei oska mitte midagi mängida. Püüan end iga hinna eest päästa, mõeldes paaniliselt, et äkki on kuskil mingi noot, millest mõni väga aeglane lugu otse lehest ära mängida, tehes nägu, et nii peabki olema. Õnneks ärkan alati selle koha peal üles. See on õudne ärkamine, hirmuhigi otsa ees, välja arvatud fakt, et kõik juhtus vaid unes. 

Kuulan praegu, mil seda lugu kirjutan, klassikaraadiost Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti. Orkestri ees musitseerivad suurepärased pianistid. Esimese loona kõlas just mu ühe lemmik-klaverikontserdi, Griegi, esimene osa. Nautisin väga. Mõtlesin, milline privileeg on mul seda ilusat muusikat siin, meie Saaremaa kodus kuulata. Ja kuidas ma ei tahaks seda ise seal kontsertsaalis esitada. Sest esiteks, siis peaksin ka päriselt selle tundega vastastikku seisma, mis mind vahel unes kummitab. Ja teiseks tean selle ameti telgitaguseid. Tean, millist tööd enne oodatavat suurepärast ettekannet tehakse. Aastakümnete viisi. Isegi siis pole kindel, et kvalifitseerutakse. Ka siis, kui seda hullult soovitakse. 

Mina pole midagi säärast kunagi tahtnud. Ei taha tänagi. Ometi satun ikka ja jälle “lavale”. 

Kuulasin hiljaaegu ühe psühhoanalüütiku loengut meie ununägude maailmast ja tähendusest. Oleksin väga soovinud saada vastust, miks osad unenäod ikka ja jälle ilmuvad ja mida nendega peale hakata. Analüütik kinnitas küll, et unenäod kannavad mingit kindlat sõnumit ja kui nad sageli ilmuvad, tuleb neid kuulata ja nendega tööd teha- nad tahavad meile midagi öelda, mis on varjul me alateadvuses. Seda ma tean! Olen pikalt kannatanud petturi sündroomi käes ja peljanud, et kohekohe saavad kõik aru, et minu saavutused ja karjäär on vaid õnnelik juhus, millel pole mingit pistmist mu pingutuste ega andega. Aga mida sellega teadmisega peale hakata?

Kuniks ma saan oma mängule tagasisidet, on kõik hästi. Tavaliselt saan. Kui aga mu etteaste läheb igati korda, aga mitte keegi justkui ei märka seda, võin kergesti langeda tagasi sinnasamasse kahtluste auku: et nüüd on see siis juhtunud… Viimati tundsin end petturina ühel hiljutisel ülesastumisel, kus olin küll “illustreeriv element”, aga ootasin siiski mingitki märget või märkamist, et mu olemasolust üritus kenamaks muutus - või kasvõi lihtsalt “aitäh'i”. Aga seda ei tulnud. See oli räbal tunne!

Paralleelselt mõtlen seda lugu kirjutades sellele, kes õigupoolest üldse on professionaalne muusik? Interpreet? Tippmuusik? Sest iga profesionaalne, ütleme magistrikraadiga muusik ei ole ju tippmuusik, ega? Aga see, kes suures kontsertsaalis soolokontserdiga või orkestri ees soleerides esineb, on, eks? Aga kui suure saali ja millise kontsertide arvu pealt tõmmata piir?

Annan samuti kontserte. Minu eriala tähendabki pidevat esinemisolukorda. Lühemaid ülesastumisi on mul igal nädalal. Üks kuni kolm kindlasti. Sageli olen andnud ka umbes tunniseid kontserte kellegagi kahasse, mis tähendab, et osaliselt olen kammeransambli partneri või saatja rollis, osaliselt esitan aga orelisoolosid. Ning lõpuks, olen andnud ka soolokontserte. Tõsi, viimasel ajal ei ole ma soolokontsertide pakkumistele enam “jah” sõna öelnud, sest nendeks valmistumine on väga pikk ja tõsine tööprotsess. Mõtlen siinkohal vähemalt tunniajast oreli soolo-etteastet, mille tarbijaskond on üliväike ja mille raskusastmest arusaajate ring on veelgi ahtakesem. Paljude teoste puhul, mis nõuavad metsikuid harjutustunde, pole võhikul võimalik arugi saada, kas mängitakse hästi või halvasti, pihta või mööda. Möönan, et nii mõnegi heliteose kuulamine on mulle eneselegi piin, liiatigi siis teistele. Seevastu kaunite meloodiatega oreli- või klaveri pooltunde meeldib mulle läbi viia ikka ja jälle. Eelmainitud etteasted ei roni kunagi mu unenägudesse.  

Põhjus, miks ma sel teemal üldse kirjutan, on hiljutine skandaal MuBas, mis jõudis ka ajakirjandusse ja mille lõpptulemusel MuBa direktor lahkumisavalduse kirjutas. Mõtlesin neil päevil palju enda muusikuks kujunemise loole, edusammudele ja raskustele. Ja ülaltoodud unenägudele. Tahaksin veidi arutleda, milline oleks minu jaoks ideaalilähedane muusikuks kujunemise mudel täna. Ja milline oli see kolmkümmend viis aastat tagasi. Küllap kuulub nii mõndagi mu alateadvuses toimuvast just viimatimainitud perioodi.

Ma ei mäleta, kas Jaan jutlustas sellest või kuulsin seda kusagilt mujalt, aga jutustuse mõte oli see, et neile, kes ei oska sind hinnata, ei ole kunagi mõtet hakata oma headust vägisi selgeks tegema. Sellega annad oma ande ja väe ära. Sellisest kohast tuleb vaikselt lahkuda ja otsida enese jaoks parem paik. See, kus sind vajatakse, märgatakse ja hinnatakse. 

Üldjoontes on mul selle asjaga siiski hästi.