Näen siiani vahel seda und. Olen laval. Näiteks Estonia kontsertsaalis. Klaveri taga. Või oreli taga, aga mitte varjatult orelirõdul, vaid samuti suurel laval. Saalitäie rahva ees. Mul on soolokontsert, aga ma ei oska mitte midagi mängida. Püüan end iga hinna päästa, mõeldes paaniliselt, et äkki on kuskil mingi noot, millest mõni väga aeglane lugu otse lehest ära mängida, tehes nägu, et nii peabki olema. Õnneks ärkan alati selle koha peal üles. See on õudne ärkamine, hirmuhigi otsa ees, välja arvatud fakt, et kõik juhtus vaid unes.
Kuulan praegu, mil seda lugu kirjutan, klassikaraadiost Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti. Orkestri ees musitseerivad suurepärased pianistid. Esimese loona kõlas just mu ühe lemmik-klaverikontserdi, Griegi, esimene osa. Nautisin väga. Mõtlesin, milline privileeg on mul seda ilusat muusikat siin, meie Saaremaa kodus kuulata. Ja kuidas ma ei tahaks seda ise seal kontsertsaalis esitada. Sest esiteks, siis peaksin ka päriselt selle tundega vastastikku seisma, mis mind vahel unes kummitab. Ja teiseks tean, et oleksin pidanud enne oodatavat suurepärast esitust lausa looma kombel tööd tegema. Aastakümnete viisi. Ning isegi siis poleks olnud kindel, et oleksin kvalifitseerunud. Isegi kui oleksin hullult tahtnud. Aga ma ei tahtnud! Ei taha tänagi!
Kuulasin hiljaaegu ühe psühhoanalüütiku loengut meie ununägude maailmast ja tähendusest. Oleksin väga soovinud saada vastust, miks osad unenäod ikka ja jälle ilmuvad ja mida nendega peale hakata. Analüütik kinnitas küll, et unenäod kannavad mingit kindlat sõnumit ja kui nad sageli ilmuvad, tuleb neid kuulata ja nendega tööd teha- nad tahavad meile midagi öelda, mis on varjul me alateadvuses. Seda ma tean! Olen pikalt kannatanud petturi sündroomi käes ja peljanud, et kohekohe saavad kõik aru, et minu saavutused ja karjäär on vaid õnnelik juhus, millel pole mingit pistmist mu pingutuste ega andega. Aga mis sellega peale hakata?
Kuniks ma saan oma mängule tagasisidet, on kõik hästi. Kui mu etteaste läheb aga igati korda, aga mitte keegi ei märka seda, langen üha uuesti tagasi sinnasamasse kahtluste auku: nüüd on see siis juhtunud… Viimati tundsin end petturina ühel avalikul ülesastumisel, kus olin küll “illustreeriv element”, aga ootasin siiski mingitki märget või märkamist, et mu olemasolust läks üritus kenamaks või kasvõi lihtsalt “aitäh'i”. Aga seda ei tulnudki. See oli õudne tunne!
Huvitav, mõtlesin isekeskis, kas selliseid mõtteid mõeldes saab mind üldse nimetada professionaalseks muusikuks? Interpreediks?
Või kes õigupoolest üldse on professionaalne muusik? Interpreet? Tippmuusik? Iga profesionaalne, ütleme magistrikraadiga muusik ei ole ju tippmuusik, ega? Aga see, kes Estonia kontsertsaalis soolokontserdiga või orkestri ees soleerides esineb, on! Pole kahtlustki. Kui suure saali ja millise kontsertide arvu pealt tõmmata piir?
Annan samuti kontserte. Minu eriala tähendabki pidevat esinemisolukorda. Lühemaid ülesastumisi on mul igal nädalal. Üks kuni kolm kindlasti. Sageli olen andnud ka umbes tunniseid kontserte kellegagi kahasse, mis tähendab, et osaliselt olen kammeransambli partneri või saatja rollis, osaliselt esitan aga orelisoolosid. Ning lõpuks, olen andnud ka soolokontserte. Tõsi, viimasel ajal ei ole ma soolokontsertide pakkumistele enam “jah” sõna öelnud, sest nendeks valmistumine on väga pikk ja tõsine tööprotsess. Mõtlen siinkohal vähemalt tunniajast piletitega soolo-etteastet, mille tarbijaskond on üliväike ja millest arusaajate ring on veelgi ahtakesem. Siiski, kaunite lugudega oreli- või klaveri pooltunde võin raskusteta läbi viia ikka ja jälle. Ükskõik kas orelil või klaveril. Mul on hea noodistlugemise oskus ja suhteliselt külm närv. (Paraku mitte unenäos!) Huvitav, kes ma küll säärasena muusikamaastikul olen?
Põhjus, miks ma sel teemal kirjutan, on hiljutine skandaal MuBas, mis jõudis ajakirjandusse ja mille lõpptulemusel MuBa direktor lahkumisavalduse kirjutas. Mõtlesin neil päevil palju enda muusikuks kujunemise loost, edusammudest ja karidest. Ja neist unenägudest. Tahaksin veidi arutleda, milline oleks minu jaoks ideaalilähedane muusikuks kujunemise mudel. Täna. Ja milline oli see kolmkümmend viis aastat tagasi.
Ma ei mäleta, kas Jaan jutlustas sellest või kuulsin seda kusagilt mujalt, aga jutustuse mõte oli see, et neile, kes ei oska sind hinnata, ei ole kunagi mõtet hakata oma headust vägisi selgeks tegema. Sellega annad oma ande ja väe ära. Sellisest kohast tuleb vaikselt lahkuda ja otsida enese jaoks parem paik. See, kus sind vajatakse, märgatakse ja hinnatakse.
