Kooli-, ei, kirikukiusamine

Vaikne nädal. Palve- mitte vihameelne.

 Laste koolis oli kiusamisjuhtum. Kui see avalikuks tuli, reageeriti sellele väga tõsiselt. Toimus mitmeid arutelusid. Lapsevanemad saavad siiani iganädalasi ülevaateid, kuidas on läinud. Nüüd lähebki paremini. Kohe täitsa hästi. 

Kõige tähtsam asi, mis mulle sellest kiusamisvastasest sekkumistööst meelde jäi, on see, et kõige suurem vastutus on vaikijail. 

Kiusajaid on tavaliselt paar-kolm. Tihti on üks põhikiusajaks, teised on tema jüngrid. Mõni julge või suurema õiglusetundega võib proovida kiusatavat kaitsta, kuid sellega riskib ta ise kiusatud saada. Kõige suurema nn halli ala moodustavad need, kes ei sekku. Vaikijad. Nad mõtlevad, et milleks, neil on ju kõik hästi. Nad ei õigusta küll kiusamist, aga samas ei väljenda ka oma meelsust. Ja see on suurim viga. Nii saab kiusamine lõputult jätkuda.

Kui me kõik hakkaksime koheselt vastu, kui kellegi kiusamist näeme, ei oleks kiusamine võimalik. Kui kõik ütleksid valjuhäälselt “stopp”, ei saaks vägivald eskaleeruda. 

Miks ma seda kirjutan? Põhjus on lihtne. Kaks vaimulikku on millegipärast võtnud oma südameasjaks minu abikaasa hävitamise. Nende nimed on Jaan Nuga ja Ivo Pill💊. Ma ei saa aru, miks nad seda teevad. Mu abikaasa pole neile kummalegi midagi halba teinud. 

Need kaks käituvad aga ehtsate koolikiusajatena, lubades endale avalikus ruumis minu abikaasa kohta nii räigeid kommentaare, et sellest tuleb kindlalt kohtukeiss. Paar prouat kirikust üritavad neid sealsamas keskkonnas iga hinna eest vaigistada või teisiti mõtlema panna, aga iga nende kommentaari peale tuleb tohutu oopus uut sildistamist ja sõimu. Hoopis parem oleks, kui nad ei kirjutaks. 

Samas - reageerima peab. Peaksid need, kelle sõnadel on kaalu. Ja loomulikult mitte sotsiaalmeedias. Reageerima ei peaks mitte ainult minu abikaasa austajad ja poolehoidjad, vaid ka need, kes lihtsalt loevad ja mõistavad, et sellist käitumist ei saa mingil juhul tolereerida, kes taipavad, et sellisel moel ei avaldata ka mingit meelsust, kui see peaks ikka veel vajalik olema. Reageerima peaksid kõik intelligentsed inimesed, kellele läheb Eesti vaimulikkond korda. 

Olen üha enam vihakõne seaduse poolt, sest kuidagi peab ju sääraseid pimesi vihkajaid ja ilma igasuguse pidurdusprotsessita isikuid ohjama! Inimestel ei saa olla karistamatuse tunnet.  

Meil on aga praegu, vaikse nädala algul kaks valikut. Peame solvangud alla neelama. Või kohtusse pöörduma. Ilmselt valime viimase. Siiani ei ütle keegi, et mehed, lõpetage, nii ei tehta. Ja nad ise ei kavatsegi lõpetada. Irvitavad vaid. 

Olen hämmeldunud ja nõutu.