Triost

Karl Johann tööpostil

 8. klass on edukalt ühel pool. 

See on uskumatu, kui tubli trio mul on! Ausalt, mul polnud sel aastal erinevatel põhjustel üldse ressurssi, et nende õppimisega kursis olla. Stuudiumisse sattusin üliharva. Ja loomulikult vastavad teismelised küsimusele, kuidas koolis läheb, üheselt: hästi. Mõelda vaid, oligi hästi! 

Kaks last lõpetasid klassi ainult viitega, kolmandal olid mõned neljad seas. Vinge tulemus! Ja mis kõige tähtsam - nad tunnevad end koolis hästi, neil on toredad sõbrad. Nad on rõõmsad noored, mu süda saab olla rahulik. 

Ka suvevaheaeg ei tule neil sel aastal tavapärane. Lisann konkureeris ühele stipendiumile, et õppida Saksamaal saksa keelt - ja saigi! 30.06 lendab ta kolmeks nädalaks Bremenisse. Esimest kotda üksi, ilma pereta. Minu tilluke tüdruk! 

Loviisa aga  konkureeris täiesti iseseisvalt suvisele töökohale, et omaenda raha teenida - ja saigi! Teda võib mõnel päeval nädalas näha askeldamas Kuressaare kuursaalis. Ühtlasi õpib ta meie Kuressaare korteris veidi iseseisvat elu. 

Karl Johann on aga juba praegu Soomes tööl, ühes autotehases. Tõsi, tal on isa “turvameheks” kaasas, sest tegu on me tuttavate tehasega. Varsti on ta kodus tagasi ja saab tulla Muhusse puhkama. 

Seda tänutunnet, et mul on nii vahvad ja asjalikud lapsed, ei oska sõnadesse pannagi! Loodan, et meil kõigil tuleb imeline, kosutav suvi! 

Pojengid

 

Peale valge sireli õitsemist on pojengiaeg. 

Need lilled kasvasid esmalt Kadrina kirikumõisas. All orus väikese tiigi kaldal, kus haljendas lopsakas rohi ja kobrulehtede all elutses lugematul hulgal tigusid, mis, kui sissetallatud rajast veidi kõrvale juhtusid astuma, taldade all krõbisesid, seal lopsakas roheluses, mille täidlast muru- ja mullalõhna siiani raskusteta sõõrmetesse kujutan, asus vanaema aiamaa.

Tegelikult kuulus too maalapike kirikule, aga vanaema võis seda elu lõpuni kasutada. Aed oli ta eluarmastus, talle meeldisid peenrad ja marjapõõsad, samuti pidas ta lugu vaarikapuhmastest ja viljapuudest. Ning lilledest. 

Pojengid asusid kasvuhoone taga. Nad olid nagu kõik muugi, mis vanaema kasvatas, lopsakad ja elujõulised. Ometi ei mäleta ma omapoolset vaimustust, kui vanaema kõrges vanuses, tundes, et jõud enam aiast üle ei käi, mul need lilled välja palus kaevata. 

Olime kolinud oma majja, krunt maja ümber oli avar, kuid männimetsane. “Ametlikud peenrad” olid aiakujundaja poolt ära planeeritud ja täis istutatud. Vanaema lillede jaoks ei tundunud olevat ruumi. Siiski võtsin need juurikad vastu. Mul polnud südant ära ütlelda.

Pojeng on ümberistutamise osas suhteliselt pirtsakas. Needki isendid olid happelisse metsaalusesse sattudes üdini solvunud ega õitsenud aastaid. Kolm puhmast istutasin õige pea veelkord ümber, päikese poole. Neljas jäi aga aastateks endisesse kohta kidutsema. Mõned aastad tagasi aga tõstsin temagi teiste lähedale. 

Kolm põõsast kandsid igal varasuvel lopsakaid õisi. See neljas aga minuga enam koostööd ei teinud. Meelitasin, kuis oskasin, aga ei. Lehed küll tulid, aga õisi mitte. Olin nukker, sest hakkasin taipama, kuiväga need lilled mulle korda lähevad. 

Kuna ülejäänud aed on pärit uuest ajast, ei ole tal veel sellist põlvkondade-ülest lugu, nagu neil lilledel, mis mind nähtamatu niidina tagasi lapsepõlve suudavad viia ja mille lõhnad ning aistingud siiani kusagil minus vundamendi või turvapaikadena peituvad. 

Kas pole nii, et sellisel viisil elavadki meie eelkäijad meis edasi ja koos nendega toonane tilluke maailm, öeldud lausejupid ja kõrvaltnähtud liigutused, see sulnis suvelõhn ja lapsesüda, mis on nii kerge, nii rõõmus…

Saan selle tunde läbi nende lillede kevadest kevadesse tagasi. Aga see aasta on veel erilisem - minuga on ära lepitud! Ka neljas pojengipuhmas on sel aastal teiste pojengide kõrval kaunites valgetes õites! Viimaks ometi!

Elu läheb edasi, kevad järgneb kevadele, suvi suvele, aga hea, kui kusagil saavad ühineda minevik, olevik ja tulevik. Ilus, et just lilleõites.

Pühapäevast ja muust

Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud. 

Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…

Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark. 

Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.

Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha. 

Armastust lihtsalt ei saa ära keelata. 

Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi. 

Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.

Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!

See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.

Sõnamäng Delfi uudise juurde, mille teemaks on Jaan Tammsalu uued teenimiskohad

Mulle näiteks meeldib Allar

Abielurikkuja

Abi-elurikkuja

Abi-rikkuja elu

Elurikkuja abi 

Eluabi rikkuja

Rikkuja abielu

Rikkuja-abi elu

Rikkuja eluabi

Rikkuja abi

Abi rikkuja

Rikkuja elu

Elurikkus

Mis rikkus, ikka rikkuja! 

Abielu?

Või elu? 

Appi!!!

Pilvede värvid

Tugev tuul lükkab priske kõhualuse ja hapra kuldäärega pilvi enese ees kuhugipoole. Pilved liiguvad kohevalt ja kergelt, nad tekitavad oma lõputus minekus otsekui pika, aeglase kaubarongi, mille vaguneid võib lugema jäädagi. Varsti, mõtlen ma, on nad Raplas või Tartus või Viljandis. Võibolla ületavad nad sama lõbusalt ja ükskõikselt riigipiirigi, rändavad Lätti või suisa Venemaale.

Aga samahästi võib tuul pilvede kuldse varanduse juba kusagil siinsamas laiali pillutada, neid ennast laotusse ühtlaseks halliks tardumuseks vajutada ning rõõmsa, pilvepatjade taga päikeses õilmitseva sinitaeva maalviibijate pilkude eest sootuks kinni katta

Pilvede teekond sarnaneb mõneti inimese eluteega. Meiegi astume oma ajastu ühtse rügemendina kasvamise ja elukogemuse omandamise suunas. Olenemata meie päritolust ja valikutest puudub meil tagasitee iseenese algosakese, esimese udupiisakese juurde. Mälestuste vine on aga siiski me nähtamatuks saatjaks. 

Aeg-ajalt muudame oma suunda. Mõni meist nimetab seda saatuse keerdkäikudeks, mõni Jumala juhtimiseks. Olgu kuidas on, igatahes peame olema pidevas liikumises. Meie teekonda jälgitakse ülalt.  

Kui meie “kõhualustes” on piisavalt päikest, eristume me teineteisest, justnagu needsamad möödapurjetavad kuldäärtega pilverüngad. Mõni paistab valgem, mõni kohevam, mõnel on sees veidikene halli nutupilve, teine on väike, vilgas ja rõõmus. Ja osad, eraldihoidvad, sõuavad põhimassist eemal. Nagu eluski. 

Mõnda pilve võib vaatama jäädagi. Tuulega ringmängu mängides paelub ta oma kuju, põnevuse ja iluga. Ta on fantaasiaküllane, meenutab vahel üht, vahel teist. Teda on rõõm jälgida. Nagu silmapaistvat inimest. 

Vihmataeva korral on pilved ühtlaselt hallid. Nad ei eristu enam teineteisest. Neil pole otsa ega äärt. Vaid ülalt, näiteks lennukiaknast, võib mõningate pilvede kontuure aimata. All saab aga lugeda vaid pisaraid, mitte pilvi. Otsekui rahvas sõjaajal. 

Aga kõrged kiudpilved on haprad ja läbipaistvad. Jah, just need, mis mänglevad üksipäini eredas taevalaotuses, sillerdavas päikesesäras. Kas need pole mitte meie ise oma säravaimatel õnnehetkedel! Neil, mil jälgijate tunnustus polegi ehk väga oluline. Tähtis on vaid soojus, vaikne tuuleõhk seal kaunis õnnekõrguses. Ja armastus. 

Täna on veidi päikest. Pilved on küll paksud ja laiad, aga piisavad hõredad. Üksikud kiired pressivad neist hõlpsasti läbi, muudavad maapealse küll pisut kahvatuks, aga ei jäta teda ka päris varju. Ei tea, kas see ka miskit meenutab? Või on lihtsalt üks keskmine, tavaline ilm…

Isikukultus

Te ju teate, mis on isikukultus? Vikipeedia sõnul on isikukultus üksikisiku põhjendamatult suur austamine ning tema võimete ja teenete ülehindamine.

Mõnedele kirikust meeldib seda sõna siduda minu abikaasa nimega ja ausalt öeldes on see muutunud suhteliselt häirivaks. Need inimesed vist ei teadvusta päris täpselt, millega nad tegelevad. 

Ajaloost on teada suured, mõjukad kirikuõpetajad. Või mõne muu ala silmapaistvad esindajad, kelle tegevus on rahvast haaranud. Nad eristuvad teistest, neist räägitakse kui legendaarsetest, neid mäletatakse ka kaua peale nende surma. Neil on olnud palju öelda, rahvas on neid kuulanud, neist aru saanud ning tulnud ikka ja jälle tagasi, et taas kuulata. Sellised tegijad võivad olla lausa elumuutvad, kuna nende sõnum võib anda uue perspektiivi, vaatenurga, hingamise. 

Ilmselt ei arva keegi, et neist suurkujudest, olgu siis elavatest või surnutest rääkides peaksime nad pisut tavalisemaks madaldama, nende teeneid vähendama või ehk lausa nende puudustest pasundama, et keegi vähemmärgatu ei solvuks. Küllap ei peetaks arukaks ka kohustust silmapaistvate kõrval esile tõsta nende kahvatumaid ametivendi, et valitseks võrdsus? See oleks ju lausa absurdne!

Oleme kõik unikaalsed inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Meile on kingitud isikuomadused, mis muudavad meid üht- või teistsuguseks, mõnda domineerivamaks, mõnda teiste sekka sulanduvamaks, mõnda avatumaks, mõnda kinnisemaks, mõnda tähelepanelikumaks, mõnda reserveeritumaks. Jumal on meile kinkinud ka eri andeid - mõnele vähem, mõnele rohkem. Meie isikuomadustest sõltub, kuidas oskame oma andeid kasutada ja neid teistega jagada. Vahel juhtub isegi nii, et mõni talendikas jääb teenimatult varju, sest ta lihtsalt ei oska või ei taha end üldsusele esitleda. Kas siis ei tohiks ka keegi teine tema kõrval silma paista?

Minu abikaasal on hämmastav suhtlemisoskus. Ta köidab nii kõnes kui kirjas, nii üks-ühele vestluses kui rahvahulkadele esinedes. Millegipärast tahaksid mõningad inimesed kirikust seda talle süüks panna. Empaatiat nimelt, kui tahate täpsustust. See ju inimesi paelubki, kuidas sellest ometi aru ei saada! Imestan igapäevaselt, kui intuitiivselt õigesti ja samas südamlikult ta meiegi hoogsas kolme teismelisega peres esilekerkivaid olukordi lahendab ja kui vabastavalt ja rõõmustavalt see kõikidele mõjub. Aga nende meelest tundub õige sõna hoopis isikukultus  - mis tuleks kirikust välja juurida. Koos inimesega. 

Kui kirikuõpetaja toob rahva kirikusse, kui tema jutlused ja talitused, mis on õpetuslikult õiged ja head, kõnetavad inimesi, kas siis on tõesti tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii, kuna tema puhul saab uhke trummipõrina saatel tänitada “kohutava teo” üle ning laitjad leiavad enesel õiguse olevat igavesti ärapahandatud, et tal ikka veel kuulajaid leidub.

Kas siis, kui kirikuõpetaja mõtisklusi loeb või kuulab raadiost tohutu hulk inimesi, kes saavad sellest jõudu ja tuge ning väljendavad seda arvukates tänusõnades, on tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii ja teda tuleks piirata, allapoole tõmmata, halvustada, äkki lausa käskida teistega võrdselt või pisut vähem mõtiskleda? 

Huvitav, milliseks need isikukultuse-vennad mu abikaasa teeksid, kui neil oleks võlukepp? Vahel tundub, et mõnede arvates tuleks tal ka avalikus ruumis, oma isiklikul lehel kirjutiste ja mõtete jagamine ära keelata, kuna enese olemasolu meelde tuletamine produtseerib samuti isikukultust, pealegi et enamus temataolisi seda sel viisil ei tee, on see ka liialt eristuv. Siit edasi tuleks ehk kogu tema senised heateod ja saavutused maha kriipsutada või vähemalt tähtsusetuks tembeldada - tal on tema süü, keskendugem sellele. Ning viimaks - ta ei vääri lugupidamist. Õigupoolest peaks ta olema käsist ja jalust seotud ja valvama iga oma sõna üle. Teised aga võiksid tema kohta mõndagi öelda. Kui temast puudust tuntakse, on see vaid isikukultus, punkt. Õnneks neil ei ole võlukeppi. 

Jah, mind häirib see olukord. Samas tean, et mu abikaasa saab alati ja igal pool hakkama. Mulle tundub, et Jumal on tugevalt temaga. Ta on suurepärane kirikuõpetaja ja inimesed oskavad teda hinnata. See pole mingi isikukultus! Paljudele on see hoopis otsetee Jumala juurde. 

Kahju, et väärt inimesi ei osata hoida. Tõeliselt kahju. 

Helisele

See kolmene saab täna kolmkümmend

Paremat tütart, kui Helis, ei oska ma küll tahta! 

Kui Helis sündis, olin 20-aastane noor naine. Mul oli piisavalt elujulgust, kuid napilt elukogemust. Olin usaldav ja habras, rõõmsameelne, aga sisemuses ka veidike kurb, sest elu oli mulle juba selles vanuses näidanud ka oma valusamat poolt. Helise sündides tärkas aga minus tõeline emalõvi. Ta oli mu maailma kõige tähtsam ja kallim osa. 

Helis kasvas tõeliselt kurgu all. Katsetasime küll veidi ühes eralasteaias, aga loobusime peagi. Kuueselt käis ta aastakese ühe kristliku erakooli eelkoolis. Põhiliselt hoidsid teda minu ülikooli ajal mu vanemad ja suviti ka vanaema. Tihti käis Helis mängimas ka oma toonase sõbranna juures, kelle ema oli kodune ja kes ei tahtnud samuti lasteaias käia. Neil kahel oli otsekui oma väike lasteaed ja olen selle võimaluse eest väga tänulik. Kuni koolieani oli Helisel ka naabritädist hoidja, erudeeritud eestiaegne proua, kellega tal samuti klappis.

Helisel oli tohutult hea fantaasia, tema kujutluses elasid hordidena igasugu kummalised olendid, kellega algul mängiti, hiljem tehti muuhulgas raadiosaateid ja kirjutati raamatuid. Nii et Helis mängis heal meelel ka üksi. 

Panin Helise erakooli, kus ta õppis kaksteist aastat, gümnaasiumi lõpuni. Mulle tundub, et see oli tema jaoks parim otsus. Helis õppis väga hästi. Kooli kõrvalt käis ta muusikakoolis, kus oli samuti silmapaistev. Kõik tundus turvaline ja hea. 

Helisel ei olnud väga palju sõpru. Paar tükki koolist, paar muusikakoolist. Südamesõpradega lävib ta siiani. Väga palju suhtles ta täiskasvanutega. Eks minagi vedasin teda omal ajal palju enesega kaasas, teist sama palju veetis ta mu vanemate seltskonnas, eriti suviti maal. Sest laagrilaps polnud Helis hoopiski!

Kolmikute sündides muutus Helise maailm korraga tundmatuseni, aga ta sai sellega uskumatult hästi hakkama. Tal jagus koheselt südant oma kolme väikese õe-venna jaoks ning ta aitas mind alati, kui seda vajasin. Kui ta peale gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikooli ja ühtlasi Elleri muusikakooli astus, igatsesime teda kõik väga. Mäletan kolmikuid korduvalt küsimas, millal ta ometi “Eestisse tagasi tuleb”. Sellest sai aga tegelikult pesast väljalendamise aeg. Kolmikutega on tal sellest hoolimata tihe side siiani. 

Helis ei valinud oma elukutseks muusikat, kuigi võinuks. Aga ma mõistan, miks ta keele-teed läks. Nimelt avastas ta enda jaoks ühe toreda ja kasuliku nišši, mis on peaaegu sama loominguline kui muusika. 

Nimelt annab Helis oma isikliku ettevõtte alt keeletunde välismaalastest eesti keele õppureile. Ta valmistab neid ette erinevate tasemete keele-eksamiteks. Tema kursusi ostavad sisse kõikvõimalikud asutused ja ettevõtted. Tööpõld on hiiglaslik. Olen lugenud Helise õpilaste tagasisidet ja see on alati nii tunnustav ning südamlik, et pisar tuleb silma.

Helis on kirjutanud kolm eesti keele õpikut (koos cd-kuulamisplaatidega), mida saab osta igast hästivarustatud raamatupoest - tõsi, miski oli hiljuti taas välja müüdud. 

Talvel abiellus Helis oma kihlatu ja laste isa Nilsiga, kellega nad moodustavad tõeliselt boheemlasliku armastava tandemi. Nende elu on kõrvaltvaatajale küll paras segasumma-suvila, aga tean, et mu kaks kallist lapselaps-poissi on üle külvatud jäägitu armastusega. Helis lihtsalt oskab!

Me helistame peaaegu iga päev. Igal nädalal aitan veidike lapsi hoida. Vahel aitavad ka kolmikud - eakohaselt veidikese taskuraha eest. Helise kodu oma meie omast seitme minuti autosõidu kaugusel, seega lähedal, mis on hea. Ka nende varstivalmiv maakodu Muhus on kerkinud meie oma kõrvale. Tublid noored!

Vahel me musitseerime koos. Tänagi laulsime Valgret, Helis saatis meid klaveril. Helis oskab teha lugudest ägedaid seadeid, ta on ka andekas laulukirjutaja. Ja niisama kirjutaja - oleks tal vaid rohkem aega.

Helisest mõeldes on mu süda rahulik. Ta oli lihtne laps ja on lihtne täiskasvanu. Kõige keerukamatel hetkedel (ja enne Jaani) on just Helis olnud see, kes on mind lohutanud, aidanud või toonud maa peale tagasi. Teoorias ei tohiks vanema ja lapse suhe niipidi olla, aga teate, siin on midagi sõnulseletamatut… 

 Soovin Helisele palju armastust, tervist, tarkust, rõõmu, julgust unistada ja oma unistusi täide viia. Tean, et temas on ammendamatud ressursid. Tean, et ta on kõrge lennuga, andekas ja julge. Olen Helise úle uhke. Armastan teda üliväga.

Täna saab Helis 30-aastaseks. Palju-palju õnne! 

Noored

 

Kui üks emeriitvaimulik minuga hiljuti tänaval kõrvuti sattus ja küsis, kas oleme Jaaniga ikka veel abielus, tajusin selles küsimuses mõningast pahatahtlikkust. Siiski muutis see pöördumine napakaks vaid küsija enese. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. 

Kui Jaan eile katusele ronis, omandas võimalus mõne aja pärast mitte abielus olla päris hirmuäratavad mõõtmed. Räägin allpool lähemalt.

Ühesõnaga, tuleb välja, et oleme Jaaniga täitsa sarnased. Kui mina eelmisel aastal katusele ronisin - muide, ma ei teinud seda nalja pärast, vaid läksin sinna okkaid pühkima! - ja hooletust astumisest päris mitu head meetrit katuseääre poole libisesin, mõistsin korraga, et vabalangemine maaühenduse poole kestaks vaid hetke - aga seda hetke enam tagasi keerata ei saa. Siiski pühkisin toona katuse ära, rääkisin juhtunust Jaanile ja lubasin pühalikult, et enam nii ei tee. Ta nimelt palus minult seda lubadust. 

Aga mis ta nüüd ise tegi! Ütlen ühe hingetõmbega- ta ronis katusele ja kukkus seda survepesuriga pesema! Ei, ega sellest polekski midagi, kui asjalood olnuks nii, nagu ma esiti arvasin. Siis kirjutaksin lihtsalt, et mul on erakordselt tubli mees. Mida ta muidugi ongi. Nägin küll, et ta seal katusel toimetab. Tulin jooksmast ja isegi lehvitasin talle. Aga siin on üks oluline nüanss - ma teadsin tal olevat ohutusrihmad. Aga tal ei olnud! See viimane selgus alles õhtul voodis. Sõber, kes lubas nimetatud rihmad tuua, unustas asja ära. Jaan seletas mulle, et tema polnud märjal katusel sugugi katuseääre poole libisenud, seega pidavat tema katuselkäik justkui ohutum olema, kui minu mullusuine. Aga polnud ju! Üksainus vale liigutus, mõelge ometi! Mulle meeldiks küll temaga edasi abielus olla. Ikka veel. Igatahes lubas ta mulle pühalikult, et enam nii ei tee.

Novot. Ja siis käisime jooksmas. Jah, mäletate õigesti, varem käisime ikka kõndimas, aga üleeile, kui mina tüdrukutega mere ääres olin, otsustas tema joosta. Ütles pärast hooletult üle õla, et Laagri-Harku-Laagri võttis 45 minutit. Kõndides teeme selle tunniga. 

Loomulikult ei saanud ma asja nii jätta! Kui Jaan katust pesi, käisin mina ka jooksmas. Ja tegin Laagri-Harku-Laagri 43 minutiga. 

Täna läksime üheskoos. Algul leppisime kokku, et ei hakka kiirustama. Aga kus sa sellega! Juba peaaegu koduukse juures panime ajama. Muidugi tuli ka täna täitsa hea aeg, kah 43 minutit. Aga point on selles, et me kumbki pole ammu jooksnud. Nüüd rullib Jaan mu kõrval massaažirulliga oma reielihaseid ning mina pean pöialt, et homme ikka keriku’ saaks. 

Sellised me oleme. Üks vapram ja hulljulgem kui teine. Kõigest tuleb võtta maksimum. Noored, noh! 

Palve laste eest

 

Jumal, hoia lapsi. 

Laps ei saa valida, millisesse perekonda ta sünnib. Taevane Isa, tee, et meie lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate perekonda. Lõpuks pole ju tähtis see, kes sinna perekonda täpselt kuuluvad, vaid see, kuidas nad on lapse sünniks valmis. Lapse sünd tähendab ju rõõmu kõrval ka pisaraid, magamata öid, vaevusi ja muret. Jumal, tee, et me lapsed sünniksid peredesse, kus ollakse selleks piisavalt valmistunud. Kus teatakse, mis juhtub, kui paarist saab pere. Kus jagub südant nutva lapse lohutamiseks, väldaku see kasvõi tunde. Kus isad ei jätaks emasid üksi. Kus mõlemal vanemal jaguks aega lapsega silmsideme loomiseks, et väikesel inimesel saaks tekkida usaldus. Kus jagub rahu ja rõõmu, toetust ja empaatiat. Taevane Isa, tee, et meie peredes oskaksid ja julgeksid lapsevanemad ka ise vajadusel abi küsida. Tähtsad ei ole kaalukõverad ja muu tabelijärgne areng, mõningal juhul ei ole tähtis isegi rinnapiim. Normid ei sisalda tundeid. Tähtis on vaid üks. Armastus. 

Issand, tee, et meie väikesed tüdrukud võiksid olla oma isadele ainulaadsed, kõige kaunimad ja toredamad printsessid, et nad noorte naistena oskaksid seda ka oma tulevastelt oodata. Tee, et me pojad oleksid austatud ja tunnustatud, et nad teaksid seda tulevikus ka oma pruutidelt loota. Tee, et me kodudes ei oleks kohta vägivallale, ei füüsilisele ega vaimsele. Kõrvalda me kodudest alandamine ja näägutamine, hinnangute andmine, oma või teiste laste halvustamine. Kes tahaks olla maadligi või kaltsuks surutu? Jumal, õpeta meid oma lastest lugu pidama. Suhtlusviisid kanduvad edasi põlvest põlve. Aita meid!

Taevane Isa, palun kõrvalda me suhtlemisest liigne nõudlikkus, aga tee, et seal ei oleks kohta ka ükskõiksusel. Issand, aita, et me ei jäta oma lapsi, ka suuremaid, üksinda. Laps vajab vanemaid kuni täiskasvanueani. Lapsed, kel tekivad probleemid, on enamasti emotsionaalselt üksi jäänud. Aita vanematel seda ometi märgata - enne kui on hilja. Enne, kui laps, vastavalt oma isikuomadustele sulgub endasse, langeb depressiooni ning muutub suitsidaalseks või hakkab hulkuma, otsides omataolisi hingelt üksikuid ning leides ühtlasi meelemürgid, alkoholi või narkootikumid. Issand, aita neid hädasolevaid lapsi!

Armas Jumal, aita lapsi, keda kiusatakse ning anna nende vanematele tarkust seista oma laste eest südikalt ja vankumatult. Kui laps ei saa ka kodust kaitset, kust ta seda siis üldse saab? Anna pöördumist ka kiusajatele. 

Issand tee, et me oskaksime oma lastele õpetada hinge- ja kehateadlikkust. Et lapsed oskaksid oma hinge ja keha pidada pühaks. Et nad julgeksid vastu hakata, kui keegi neid vastu nende enda tahtmist puudutab. Hea Taevane Isa, hoia lapsi seksuaalsete kontaktide eest, kui veel teadmisi, enesekindlust ja vastutust napib. Hoia olukordade eest, kus tuleb teha valik halva ja veel halvema vahel. 

Tee, armas Jumal, et kõik lapsed julgeksid minna koju - mis iganes murega. Ja tee, et märkaksime neid lapsi, kes ei saa seda teha, kuna kodu on liialt äraarvamatu või ohtlik. Aita lapsi, kelle kodu ongi üks suur mure. Issand, aita sõltuvushäiretega vanemate lapsi, anna nende eludele lahendus. Sõltlane ei ole usaldusväärne ka lapsevanemana, tema läheduses on emotsionaalselt haige kogu perekond. Taevane Isa, palun aita lapsi, kel pole kusagil õppida ja magada või kes ei saa seda teha pideva pidutsemise või lärmi tõttu. Palun aita lapsi, kelle kodudes ei jätku piisavalt süüa, kuna kogu raha kulub alkoholile ja kelle vanemad ei suuda selle olukorra eest vastutada. Aita, et sellised olukorrad tuleksid kiiresti avalikuks ja leiaksid lahenduse.

Laps vajab toimetulevaid vanemaid. Oh, Issand tee, et inimesed julgeksid vägivaldsetest suhetest lahkuda. Tee, et mitte ükski laps ei peaks pealt nägema, kuidas tema ema pekstakse või piinatakse. Tee, et ükski laps ei peaks ise olema oma vanema või kasuvanema vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohver. Hoia, oh Issand, selliste juhtumite eest! Tee, et ükski laps ei peaks tundma hirmu ega valu. 

Issand, aita lahutatud perede lapsi. Inimesed, kel ei jagu südant oma parneri lapse jaoks, ei peaks kärgpere loomisele mõtlemagi. Issand, Sina tead, et kõik lapsed on sündinud oma vanematele, nad on sündinud armastusest ja väärivad armastust. Nad on olnud enne, kui tekkis uus partner ja nemad ei ole teda valinud. Neil on isegi raske ja neil puudub ka võimalus lahkuda. Issand, pehmenda inimeste südameid, et nad ei teeks oma partneri laste elu iskliku kibestumise, viha või meeleheite pärast põrguks. 

Jumal, tee, et ükski laps ei peaks nägema oma vanema lõputuid pisaraid ja meeleheidet. Et ükski laps ei peaks kuulma teisest vanemast lõputult halba. Tee, et iga laps võiks armastada oma mõlemat vanemat ja et ta ei peaks seda teise vanema eest varjama. Lahenda keerukad olukorrad, kus lapsel puudub võimalus teise vanemaga suheldagi. Issand, aita, et meie lapsed saaksid jääda lasteks ka siis, kui peresse tulevad eluraskused. Issand tee, et me ei asetaks oma laste õlule raskemaid koormaid, kui nad jaksavad kanda. 

Hea Jumal, hoia me lapsi õnnetuste ja haiguste eest. Tervenda haigeid, leevenda puuetega laste vaevu, kosuta enneaegseid beebisid.

Issand, õnnista kõiki lapsi väga.

Loojang

Harju-Madisel Jaani oodates

 Õhus hõljub pühaduse hõngu

Taamal madal meri kõhutab

Varjud õhtupikaks rõhutab

Otse vette veerev päiksepall

Siin all soe

Kesk kadakate süle

Kus vaikus trallib linnuhäälses loos

Kus rist ja rõõm on muutumistes koos

Ja olnu läheb pikkamööda üle

Las siidisilmselt läbi õiteilu

Sind merreuppund päikselaik veel paitab

Sa loojang oma lootusesse silu

Et varjuks muutumise viivul vilul

Öö mahekeelselt unemaale aitaks

Tibi

Tibi koduküla rannas

Tahtsime osta Muhu kalapoest pardimune. Pood oli aga alles kinni. Tagaukse juures askeldas üks mees, kelle käest küsisin, ega tema siiski neid mune anda ei saaks. Aga ei, tema olevat hoopis kalamees. 

Hakkasime juba ära sõitms, kui poeperenaine meid tagasi viipas. Kepsutasime rõõmuga poodi. Müüja vaatas meid naervail silmil. Üks tibi tahab mune osta, olevat kalamees öelnud. 

Tibi! See olen vist mina? Mitte ometi Jaan? 

Igatahes sain korrapealt oma päevale piraka pöidlamärgi, kõrvuni naerusmaili ning paki toredaid pardimune pealekauba! 👍😀

Varahommikul

 Varahommikul

Olin otsekui kiiges

Ühel pool magasid sina

Oma sügav-nohisevat und

Teisel pool laulsid linnud

Oma värskeimat ärkvelolekut

Nii kiikusin minagi 

une ja ärveloleku piirimail

Libisesin linnulaulu poole

Taandusin su turvalise turja taha

Taas linnulaulul männiladvusse

Sinu hingamisega unemaale

Kiiga-kaaga

Kardinate vahel tantsisklevad õhupahvakud

Lükkasid mu meeltele 

üha suuremat hoogu

Kõrgelt kaudu Kõnnumaale

Madallennul Muhumaale

Tasa Tallinna tagasi

Päkkadega päikesesse

Kandadega suikumisse

Kiiga-kaaga

Une ja ärkveloleku piirid

Olid kui habras ämblikuvõrk

Sätendamas hommikupäikeses

Kastepiisad niitidel

Ilusas ilmaruumis

Suunaga suurde päeva

Kevad

 Näita, kus on sinu juurdunud rada

Oskad ehk käies ka naeratada

Suudad ehk silmata tüvede toone

Latvade kohinat all pilvejoone

kuulda. Ja kullata õied kui merre

Kevade südames mesilasperre

Armastustunde kesk päikesekrooni

Tänu ja kerguse lehtede tooni

Ärgates ilusse, kuigi ei maga

Paigus, mis ees ja mis kohal ja taga

Rajal mis juurdunud ammustest aegust

Piiritut rõõmu kesk lummavat praegust 

tunda. Jah, kauaks jääb südames kanda

Kevad - tee soojade soovide randa… 

Püha Vaim

Minu jaoks on õige õhusoojuse määr see, mis lubab einestada verandal - ja lõpuks ometi on need päevad kätte jõudnud! Verandal peetav söömaaeg olgu pikk ja rahulik. See sisaldagu endas õidepuhkenud looduse imetlemist ja linnulaulu kuulamist. Tingimata peaks veranda-eine juurde käima ka klaasike punast veini - välja arvatud hommikul - ning sisukad vestlused lauasolijatega. 

Eilsel veranda-einel palusin oma targalt abikaasalt, et ta teeks mulle “inimkeeli” selgeks, mida see Püha Vaimu väljavalamise püha ehk Nelipüha õigupoolest ikkagi tähendab ja kas ehk minagi saaksin seda ilma ekstreemsusteta kogeda. Julgesin oma puudulikku teadmist tunnistada, kuna minu arvates on ka paljudel kaaskristlastel sellest vaid hägune aimdus ning jutluste formaadist pole seni täit abi olnud. Muidugi tean hästi nelipühal loetavaid piiblitekste, seda, kuidas Jeesus ilmus oma jüngritele viiskümmend päeva peale oma ülestõusmist ja mis siis kõik juhtus. Ka nelipühi laulud on mul enamalt jaolt peas. Aga selle kõigega tundub siiski väga keeruline üks-ühele suhestuda. Tunnistasin abikaasale muret, et äkki jääb minus siinkohal midagi puudu. Mingeid tulekeeli pole mu peale nimelt kunagi langenud. 

Inimeste palveelu on väga erinev. Mina olen alati olnud “vaikset laadi”. Õigupoolest ei ole mulle sobinud isegi “Jumala rahu” soovimine võõrastele inimestele ja nendega kätlemine, mis on mõnes kirikus jumateenistuse osa. Pean tunnistama, et see lausa häirib mind. Tahan pühakojas olla rahulikult, vaikselt ja omaette. Õnneks ei ole kummaski koguduses, kus muusikaga teenin, seda osa jumalateenistusse pressitud. 

Hoopiski ei sobi mulle aga karjakaupa käed ülestõstetult ja silmad kinni õõtsumine ega emotsioone üleskütvad enemalt jaolt primitiivse tekstiga laulud, rääkimata paljusõnalistest tunnistustest, ekstaasi minekutest ja pikali kukkumistest. See kõik mõjub mulle võõristavalt ja peletab eemale. Millegipärast seostatakse mõnikord Püha Vaimuga just midagi säärast. Võibolla just see ongi segadust tekitanud? Mulle isiklikult tundub, et sellisel moel näidatakse oma usklikkust pigem väljaspoole, aga päriselt saab Jumala Vaimuga kohtuda vaid rahu- ja sisemise tunnetuse seisundis.

Viimati nähtud etendus “Fundamentalist” aitas mul siiski mõista, et teatud olukorras inimesed võivad vajada ka radikaalsemaid ususekte, karismaatilisi juhte, keda järgida, teatud kontekstis isegi hirmu. Nii et eelolev ei ole mitte niivõrd kriitika, vaid pigem arutlus Püha Vaimu olemuse üle tänapäeva materiaalses ja ratsionaalses maailmas, kuhu mahub samas üha enam “uhhuu-d”, kas siis kummaliste sektide või mitme usundi kokkusegatud kastme näol või padu-uuendusliku moevooluna, peaasi, et inimesel hakkaks kergem. Aga kas hakkab?

“See kohutav tühjuse tunne, mis mu sees oli… “, ütles etenduses ususektiga liitunud neiu. Tal võis olla õigus. Pigem andnud kuulumine kiriku rüppe, kui psüühika- või sõltuvushäire. Paraku kipuvad ülalmainitud sektidesse või usulahkudesse kuulujad olema veendunud oma suuremast või õigemast lähedusest Jumalaga, mis võib riivata teistsuguse Jumala tunnetusega inimeste usuvabadust. Ka seda olen tegelikult isiklikult kogenud.

Mu mehe vastus rahustas mind. Sellega on nii, vastas ta, et kui sa teed midagi, mille jaoks oled kutsutud ja seatud, suure pühendumise ja kirega, tekib su tegevusele mingi kummaline sisemine sära. Saad jõudu ja inspiratsiooni, su tegevus kannab vilja, seda märgatakse, tunnustatakse. See sära ja kergus tähendabki, et sulle on osaks saanud Püha Vaimu puudutus. Jumal kiidab su tegevuse heaks, Ta suunab seda ja lisab sinna oma väge. 

Sellest seletusest sain ma hästi aru. Mulle meenus mitu Püha Vaimu puudutust mu enese elust. Sära, ilma igasuguse ekstaasita. Kergus, ilma maailmale kuulutamata. Rahutunne õigete valikute üle. 

Inimesed on erinevad ja küllap mõned vajavadki usus tugevamaid väljendusvorme. Mina mitte. Ometi võin ka seesuguses seisundis olla Vaimust kantud. 

Selle üle, kas ka seesinane kirjatükk valmib Püha Vaimu puudutuse abil, ma ei juurdle. Tunnen, et see võib vabalt olla ka soe tuuleõhk, mis mind kirjutades rahustab ja paitab. Jah, ka tuul on täna nii pehme ja hää…

Nelipüha 2

 Orelihäälil

Pühast Vaimust täitudes

Keeltega räägin

Nelipüha

 

Püha Vaimuga

Süttivad hingepalves

Küünlad kastanil

Meie kultuurielu

Tallinna päev. Foto: Maksim Toome

“Freudi viimane seanss” kinos Artis. Film Sigmund Freudi elulõpust II maailmasõja künnisel. Freud (1856-1939) oli psühhoanalüüsi teooria ja metoodika rajaja, kes tõi psühholoogiasse alateadvuse idee, rõhutas lapseea mälestuste tähtsust ning teadvustas inimese seksuaalsuse, mille eesmärk ei ole ainult soo jätkamine. See film on aga põhiliselt usust ja eriarvamustest Jumala olemasolu üle. Aga ka lapsepõlve, eelkõige vanemate mõjudest, haigetsaamistest, edasistest hoiakutest elus. Haiget Freudi külastab kirjanik Clive S. Lewis, kellega dialoogis tulevadki eelnimetatud teemaks jutuks. Puudutav ja mõtlemapanev film. Freudi mängib Anthony Hopkins, üks mu lemmikuid.

“Erakõnelused” Draamateatris. Ingmar Bergman. Annal on kirikuõpetajast abikaasa ja kolm last, aga ta armastab meeletult endast kümme aastat nooremat teoloogia üliõpilast Tomast. Kui oled kord abiellunud, kas siis üldse on mingeid “aga-sid”, eriti kui oled naine? Mis roll on inimese seksuaalsusel? Kas selleks, et olla ühiskonnas aktsepteeritud, peab järgima teatud norme, millest kõrvalekaldumise korral inimene hüljatakse? Kas normidele allumine ongi õnn? Kas Jumal saab kõneleda läbi teatud inimeste suude? Või on see lihtsalt rollimäng inimeste ja nende saatustega? Hingekriipiv näidend ja suurepärased näitlejatööd.

“Fundamentalist” Von Krahlis. Noorukese usuaktivisti Heidi ja temast kümmekond aastat vanema luteri kiriku õpetaja, avaliku elu tegelase, liberaalse kristluse esindaja Markuse suhtedraama, väga ägedalt lavastatud lugu. Kahe inimese vaimne ja emotsionaalne duell Piibli tõlgendamise ning “õigesti” uskumise üle ning aastaid kestnud seksuaalsete tunnete allasurumine ja taasvallandumine on vaid mõned märksõnad. Tegelikult on too lugu märksa mitmekihilisem ning selle ajaline skaala võib pendeldada 90ndate usulise ärkamisaja ning tänapäeva kiriku konservatiivse ning liberaalse suuna dilemmade vahel. Erki Laur ja Liisa Saaremäel on suurepärane lavapaar. Üks viimase aja tugevamaid teatrielamusi.

Üks ääremärkus. Ka minu abikaasa on vaimulikust avaliku elu tegelane ja et temagi on sattunud hiljuti skandaali ja kuigi see lugu oli täiesti teine, tajusin publiku pilke ka meie suunal ning ühe või teise koha peal ka teatud äratundmist (ta on näiteks üks kahest vaimulikest, keda on kutsutud Plekktrummi saatesse, kus käis näidendis ka skandaalse raamatu kirjutanud tegelane Markus). See ei vähendanud aga sugugi meie teatrielamust. 

“Maria Montessori” kinos Artis. Taaskord lugu naiseks olemisest. Arstiks õppinud Maria Montessori (1870-1952) rajas oma, algselt erivajadustega lastele suunatud pedagoogika koolkonna. Et tolleaegne moraal ei kannatanud vabaabielu välja, Maria aga ei soovinud abielluda, kuna siis polnuks naisel võimalust teadust teha ja kooli luua, tuli ta oma pojal aga elada kasuperes. Poja oli ta saanud suhtest oma koostööpartneriga, kes aga kandis samuti tagurlikke arusaamu naise rollist. Tegu oli võimsa ja liigutava looga. Millises olukorras olid naised veel üsna hiljuti! Selles valguses tundub kogu see tobedalt ülevõimendatud abielu-teema ja see, et kellelgi saab veel praegusel ajal olla ütlemist, kes kellega abiellub, kellest lahutab, kellega elab kooselus, suhtes või on vallaline, täiesti absurdne! 

Vaat milline kultuurielu on minul ja Jaanil olnud selle nädala jooksul! Pluss veel Tallinna päeva kontsert-vastuvõtt. Olen siiralt õnnelik, et mul on partner, kes hindab samu väärtusi. Et mul on inimene, kellega koos minna ja kogeda, kellega elu ja selle eri nüansside üle arutleda. 

Koristamine

 Vahel tunnen end olevat liiga vähe vaimse. Tunnen, et kõik mõtted, mida mõtlen ja kõik teod, mida teen, on liialt argised ja tavalised. Tunnen, et päevad muudkui voolavad ja voolavad ajamerre, aga mina olen ikkagi millegi otsingul, millest ma sisimas tean, aga mille peaksin justkui enesest välja “puistama”, sest muidu pakitseb see liialt  lihtsalt ja sõnastamata kusagil mu hinges ja meeltes ning mis kasu sest sel juhul maailmale oleks…

Ja siis ma hakkan koristama. Võtan esmalt vannitoad, vahel ka sauna. Räpased tualetid ja pesuruumid on täiesti lubamatud. Kraanikausid ja wc potid peavad läikima. Plaaditud põrandal ei tohi olla mingit puru ega tolmu. Sanitaarruumid on maja visiitkaart. Mul on kollased kindad käes ning teises vean ämbriga pesuvahendeid ning švamme. See töö on alati perfektselt organiseeritud. Ja tavaliselt hakkab just seda tehes vasardama mingi ürgandekas mõttekatke. Kui uuesti toolile vajun, on see muidugi kadunud.

Äkki peaksin end väljendama ainult ja ainult muusika kaudu? Olen kirjutanud sadu koraali eelmänge. Osad neist on minu arvates täitsa head. Paljusid on ka juba aastaid pühapäeviti kirikutes kõlanud. Vahel komponeerin mõne uuegi. Ainult et… ma ei oska noodigraafikat ja seetõttu on need kritseldused loetavad ainult mulle. Ma ei suuda neid korrastada ega süstematiseerida. Mingit “sõnumit maailmale” siit seetõttu tulemas ei ole. Korraks ilmub … ja kaob.

Magamistoaga on palju lihtsam. Õudne, kui palju on ruumis, kus veedame ööpäevast kolmandiku, tolmu! Et Jaanile meeldib hubasus, on varjatud tolmuallikaid veelgi rohkem, kui vaipade, kardinate ja maalide-eelsel perioodil. Ka voodi massiivne äär on tolmule hea peidupaik, minu teravale pilgule see aga märkamata ei jää! Kui tuba on ammu koristamata, kogunevad voodi alla suured tolmurullid. On neid vast mõnus tolmuimejasse tõmmata!

Interpretatsioon oleks samuti arvestatav eneseväljenduse vorm. Just praegu tegelen olude sunnil soolorepertuaari ülessoojendamisega. Aga et kellegi teise loomingut esitades tuleb mind ennast lugeda veelgi rohkem “ridade vahelt” ja et need teosed, mis ei ole pelgalt “tilulilu”, nõuavad ikkagi konkreetset ja järjepidevat harjutamist ning et inimeste arusaamine soolo-oreli meelelaadist ja väljendusviisist on pehmelt öeldes kesine (loe: orel kui sooloinstrument on nišitoode, kulmu panevad kergitama vaid tuntud hitid, muu on arusaamatu ja raskepärane), siis tekib õige pea küsimus, milleks… 

Ja hakkan taas koristama. Kabinet on kohutav. Seal asuvad nimelt osa me kahe tuhande köitelise raamatukogu teostest. Riiulid kõrguvad lakke, enamuseni pääseb vaid redeliga. Mina küll iga kord seda kobakat redelit ei viitsi võtta (mitte-kobakas oleks aga eluohtlik), kui mõnda teost tagasi soovin asetada. Surun tagastatavad raamatud ajutiselt mõnele madalamale riiulile. Ajutised asjad on aga teadagi kõige püsivamad. Jaanil on omakorda pidevalt kümme teost pooleli. Nii et meie kabinet on pidevalt sellises pool-segamini olekus. Võtan vähemalt noodid põrandalt üles. Sest orel on samuti kabinetis, tolmune, mis hirmus.

Imetlen, kuidas mõni, näiteks Jaan, suudab end ka suusõnaliselt väljendada! Minu head ideed elutsevad ikka ja ainult peas. Ma võin need isegi ilusti ära süstematiseerida, et juhuks kui peaksin näiteks kõnet pidama, oleks asi punkt-punkti haaval läbi komponeeritud ja mõjuksin kompetentsena. Aga niipea, kui see hetk kätte jõuab, keerlevad nood punktikesed nagu pudru ja kapsad mu suus ja edasi toimub juba mäletsemine. Olen tähele pannud, et niipea, kui võtan oma mõtete koondamiseks ja väljaütlemiseks aega, sõidetakse mu jutule sisse ja sinnapaika see asi jääb. 

Aga pesu oskan ideaalselt masinast välja võtta! Sorteerin selle juba restile asetades perfektselt ära. Isegi sokid peavad olema õigetpidi ja paaris, siis on kandjail neid hea võtta. Kuigi tegelikkuses võtan need ise ja viin kandjaile kätte. Kui me pesumasin vahetpidamata ei töötaks, oskaksin ehk seda tegevust isegi nautida! Sest ka pesu riputades tulevad geniaalsed ideed, fraasid, luuletuste algused, teoste pealkirjad ja muu väljendusrikkaks eluks vajalik ilusti esile. 

Nii saangi õhtul Jaanile näidata, kui puhas ja korras kodu meil on. Midagi erilist ja maailma muutvat lisamata. Nojah, tema loeb muidugi ka ridade vahelt, mida see tänane kirjatükk õigupoolest tähendab. Õnneks. 

Emadepäeva eel

Alustasin selle blogi kirjutamist, kui kolmikud olid pooleteist aastased. Olen vaid väga põgusalt puudutanud nende ootust, sündi ja imikuiga. Nüüd, emadepäeva eel, tuli tahtmine ka seda aega taas meenutada. Olles esmalt sünnitanud ka üksiku lapse, võin kinnitada seda, mida enamus inimesi laste arvust olenemata aimata võib - kolm korraga on ikka hoopis teine lugu. 

Juba ootus oli täiesti teistsugune. Kui esimese lapsega ei saanud üks mu kursuseõde veel isegi maikuus mu lapseootusest aru (laps sündis juuni algul), siis trio puhul küsiti juba augustis, millal sünnitan (plaaniline keiser oli detsembri lõpus.)

Lapsed sündisid 36-ndal rasedusnädalal täiesti plaaniliselt. Nad olid kõik umbes kahe ja poolekilosed ning viiekümne sentimeetri kanti pikkusega. Olime kuus päeva sünnitusmajas, kusjuures mitte laste pärast, nendega oli kõik korras, vaid minu turgutamiseks. Nii pikalt väljakantud kolmikrasedus on haruldus, mille eest olen oma kehale lõpmata tänulik. Siiski vajasin peale sünnitust kahte vereülekannet ja veidike puhkust.

Kui oma kolme vastsündinuga koju jõudsime, algas elu, mis erines totaalselt eelnevast. Toona 14-aastane Helis oli seni "kurgu all kasvanud laps". Olime temaga väga lähedased. Kõik, mis minusse puutus, toimis ja oli tema jaoks turvaline. Ka minu süda oli meie ema-lapse suhte osas rahul. 

Aga nüüd tuli tal päevapealt saada suureks. Mul ei olnud enam aega millegagi aidata! Ma ei tea siiani, kuidas see olukord talle tegelikult mõjus. Näiliselt oli ta vägagi vapper, aidates mind selles "segasumma suvilas" kordades enam, kui ta aimata oskab. 

Õnneks oli mul ka mujalt tulevat abi. Esimesel viiel kuul käisid meie juures vaheldumisi kaks ööhoidjat. Teatavasti magavad vastsündinud lapsed üsna kaootiliselt. Need noored ämmaemandaks õppivad naised päästsid me pere suuremast katastroofist, kuna öösiti ei oleks mul vastasel juhul olnud loota kellelegi, pikalt magamata olek mõjub aga laastavalt eelkõige närvisüsteemile. Loomulikult tilkus mu süda verd, aga vahel tuleb valida keerukatest valikutest parim. Minu lapsed said hommikuti väljapuhanud emme. Jaksasin päeval ihu ja hingega tegutseda. Tänu nende isale selle võimaldamise eest.

Ka päeval käis meil algul kodutööde-abiline. Hiljem käis hoidmisel abiks ja emotsionaalseks toeks laste vanaema, mu hea ämm. Aja möödudes lisandus veelgi häid lapsehoidjaid.

Mäletan, et üritasin trio sünnist saati kujundada neile ühtset ja kindlat päevaplaani. Tegelikult õige pea see ka õnnestus. Juba umbes viiekuuselt magasid nad enam-vähem kogu öö. Siiski mäletan ka olukordi lõpututest magamapanekutest, kas siis vankriga ringi traavimise või verandal tuhandeid kordi edasi-tagasi kõigutamise näol. Mäletan liigvarajasi ärkamisi, haiguste tõttu olematuid öid, mäletan hirmumomente ja nuttu. Mäletan ahastust, et mind on vaid üks. Emotsionaalset üksindust. On üksikuid sündmusi, mida ma sellest perioodist ei mäletagi. Ometi sain hakkama.

Emadus on üks olulisemaid ja ilusamaid osi minu elust. Kõik mu lapsed olid meeletult oodatud ja on väga armastatud. Kui ma neid kõiki praegu vaatan, olen tänulik, rahul ja uhke. Helis saab varsti kolmkümmend, tal on tore abikaasa ja kaks imearmsat last, minu ülikallist lapselast. Suhtleme temaga peaaegu igapäevaselt. Kolmikud on viisteist. Nendestki on kasvanud arukad, tundlikud ja iseseisvad noored. Saame omavahel kõigest rääkida. Julgen rõõmuga öelda, et meie suhe on lähedane ja hea. Nad tahavad minuga koos olla, käia ja avastada! 

Samas tean endas mitmeid puudujääke ja vajakajäämisi. Ka emarollis. Olen olnud kärsitu ja vahel äraarvamatu. Minus on vähe järjepidevust. Ma ei ole alati olnud nende jaoks olemas. Olen olnud väsinud ja ületöötanud. Ometi tean, et minuga saab mure korral rääkida. Loodan, et mu lapsed tajuvad igal päeva, kuiväga neid armastan. 

See aasta ei ole olnud kerge. Ometi on just emaroll olnud see, mis on jäänud muutumatuks ja murdumatuks. See eriline side ei katke iial. 

Järelsõna raamatule

 

Seisan jälle sel kivil. Mina, naine. Mereniiskusest raskeks muutunud tugevast kangast maani kleit laperdab üht- ja teistpidi vastu mu jalgu, üle õlgade heidetud päikesetriibune villane pleed vajutab end aga soojalt ümber ülakeha. 

Tuul tuuseldab tavapärases äraarvamatuses, kord raevuhoogudena roostiku kallal, kord valju vinguhäälega kadakaladvus, siis aga hoopiski rannikuvetes, lajatades pisikesi vihaseid laineharjasid üle vees kükitavate kivirahnude. Ta väsimatus tundub mõneti imekspandav. Ometi võib sääraseid ammendamatuid jõuvarusid täheldada ka keerukais oludes viibivate inimlaste heitlusis. Iseasi, kas nemadki nendega midagi targemat peale mõistavad hakata, kui too tuuseldav tuul. Kuid rapsigu pealegi tühja, pelgalt liikuminegi hoiab ju elus. Tean omast käest…

Elu! Mis sa muu oled, kui armastus, Jumala and! Kuidas ma sind kohe ei märganud valida! Kohates oma teel tuhandeid tuulenäolisi tervitajaid, takerdusin üha ja üha paksude puhmaste valusalt torkivatesse salaokastesse, komistasin tormi poolt väljakistud mastimändide hiiglaslikele juurejurakaile, tallasin tee läbi võpsiku verele kriipivate oksaraagude. Uskusin, et tormlemine toob lahenduse, kasvõi enese lõhkumise hinnaga. Tõelisus oli aga ammu mu südames, miks ma lihtsalt ei oodanud? 

Naerukajakas kukutab terve heliredelitäie kõõksatusi ülalt laotusest otse merre. Paljud meist ikka uskuda söendavad, kui käega katsuda ei saa, näib ta parastav kisa osundavat inimloomuse nõrkusele. Mis viga lõkerdada, kui tuul tiibade all ja jäägitu usaldus kindlast õhuspüsimisest rinnus! 

Tegelikult on ka inimsüdame hääl piisavalt jõuline. Paraku osutub ümbritsev elu tihtilugu kordades häälekamaks, pakkudes tõe pähe hulgaliselt valeviiteid ning tupikteid, milles suunataju kerge kaduma. Kui paljud teadsid minulegi kõrvalt öelda, kui parasjagu kõige hoogsamalt tuult tallasin, et armastusest vähemaga pole mõtet leppida? 

Õnneks ma ei leppinud. Vajasin viimaks killukestki rahu ja tuulevaikust. Tajusin selgelt, et nii nagu on kõige pimedam ja jahedam vahetult enne uue päikeseküllase päeva koidikut, võib ühes ja samas loos kogeda ühtaegu nii lõppu kui algust. Kui vaid tahta ja julgeda.

Sulgesin oma senise põneviku kaane. Kirjutasin end vargsi uue päeva kuldava äärega hakku. Kõndisin kirjaridadega üle hommikupäikeses kümblevate tulbiväljade, jalutasin ümisedes läbi tumeroheliste niiskete tammikute, seisatasin lõbusalt hüplevate kärestikujõgede kõrgetel kallastel. Keskpäevaks jõudsin lõputu liivaribaga tuulevaiksele rannikule. Ja ennäe - jäljed liival ei kuulunudki enam vaid mulle. Nende kõrval võttis ühtäkki mõõtu teinegi jalapaar. 

Sellest sai alguse uus lugu. Ühe armastuse lugu. Kas eelnevaga põimunu või lihtsalt järg, pole oluline. See on väekas lugu, mille viiulite õhkõrnad flažoletid meid hommikukasteste ämblikuvõrkudena hellalt ning hapralt teineteise embusse mässivad. Lugu, mille sumedad tšellosoolod lisavad suudlustele sametist fooni. Lugu, kus flöödi ja klarneti ojavulina ning linnulaulu särav duett tõstab lendlema enneolematusse kõrgusse, kuhu selgehäälsed trompetid tõusevad Jumalat kiites väge lisama. Lugu, mis jääb me ühtepõimunud südameisse alati kestma - ka siis, kui sõber tuul ta helid igasse ilmakaarde laiali pillutab…

Jänesed

 Meie aias olid juba täna käinud jänesed, Vaiksele Laupäevale kohaselt väga vaikselt, aga siiski ka veidike vallatult. 

Kui Otto ja Ruben meie juurde jõudsid, olid jänkud ühe kirja peegli vahele pistnud. Kiri ütles, et üllatused on kuuris. Nii vahva oli vaadata, kuidas kaks väikemeest kuuri poole vudisid. Meie Helise ja trioga püsisime vaevu sabas. 

Aga kuuris oli vaid üks imetilluke šokolaadijänku. Ja uus kiri, mis juhatas, et üllatus on hoopis järgmises kohas. Kus teda jälle ei olnud! Oli taas šokolaadijänku ja kiri, mis juhatas kolmandasse kohta. Sealt neljandasse, viiendasse ja nii edasi. Väikemehed muudkui vudisid, meie nende kannul. No on alles jänkud!

Lõpuks tulid muidugi ka üllatused. Ja siis läksime tuppa ja värvisime kõik koos mune. Poiste õhkamine, et “see kõik oli nii tore” tegi mulle ja triole palju rõõmu. Usun, et jänkudki itsitasid rahulolevalt põõsas! 

Räuskamisest ja muust

Kirik peaks olema mitmekesine, mitte hävitav

Huvitav, kas varsti läheb kirikusiseseks sõjaks? Või lahenevad asjad siiski väärikalt?

Üritan küll võimalikult vähe sotsiaalmeedias skrollida, aga ikka on üht-teist silma jäänud. Kasvõi näiteks see, et Tartu Jaani kogudus jäeti ristitee marsruudist välja, kuna sealsel (nais)õpetajal on väidetavalt abielu mõistest teistsugused arusaamad, kui osade arvates tohiks. Või et tuleks viivitamatut kusagilt välja astuda või kellegagi koheselt sõprus lõpetada - jah, pean silmas Soome kahe erineva abielukäsitluse arutelulauale jõudmist.

Kõik oleks okei, kui olekski kaks tasakaalukat arvamust, üks konservatiisvsem, teine liberaalsem. Mõlemad oma põhjenduste ja argumentidega. Paraku on aga praegune olukord selline, et üks osapool ei tohiks justkui midagi arvata, teisele poolele on aga vastase aadressil lubatud kõik - räuskamine, roppused, sõim. Seda saab karistamatult teha, sest mitte keegi, kes saaks ja kelle sõnadel oleks kaalu, ei sekku. Mida ja kuidas saaks sellises olukorras tõsiselt võtta?

Jah, muidugi on ka ses teises leeris räuskajaid märgatav vähemus, enamalt jaolt need, kes ametialaste saavutustega eriti silma ei paista. Ometi suudavad seesugused olla tõrvatilkadeks, kelle tõttu ka tasakaalukad arutelud lugemata jäävad ning kelle tõttu ei ole diskussioon isegi mitte võimalik, kuna sealt tuleb vaid arutuid hoope, mida nimetatakse muide vägivallaks. Toon näite:

Mees ütleb naisele peretüli käigus “igavene lits selline”. (Tüli pole naise üleaisalöömisest.) Kas siinkohal oleks kohta dialoogile à la “ausõna, ma ei ole lits” vms? Ei ole ju! Tegu on sõnalise vägivallaga. Igasugune edasine diskusioon viiks kursi mehe meelepahalt naise suunal täielikult moonutatud rajale. 

Miks peaksid siis haritud inimesed vaidlema inimgrupiga, kes kirjutavad sotsiaalmeedias, et homod on “igavesed p…d”? Teades, et seda loevad ka igati toredad inimesed teisest sättumusest ja see teeb neile haiget. See ei ole ju sel juhul enam arutelu teemal, kas lubada homoabielud või mitte. Vähe sellest, sellised väljaütlemised ka välistavad nimetatud arutelud! Ka siinkohal on tegu vägivallaga. Miks on selline asi lubatud ja keegi ei sekku?

Kui inimene hakkab teist inimest paika panema, kui ta teeb seda avalikult ja mitteadekvaatsete sõnadega, kui tema tekst on mõnitav või alandav, kui ta sildistab või mõistab kohut, siis see inimene ei vahenda Jumala sõna. Siin ei tohiks olla mingit kahetimõistetavust. Kurjus on kurjus.

Kõige rohkem näib köitvat ikkagi see va “allapoole naba” teema. Nojaa, ka minu kui pereterapeudi jaoks on suhete teemad põnevad. Inimloomus tervikunagi pakub üha laiemat avastamisrõõmu. Ometi ei huvita mind absoluutselt, kes kellega voodit jagab. Mind ei veena loosungid, et lahutada ei tohi ja et homoseksuaalsus on haigus, millest tuleb “terveks ravida”. Mis mõttes? Selles teemas ei saagi olla ühest tõde. Eriti veel nii hinnangulist! Iga inimene on erinev ja eriline. Need on inspireerivad tööd inimeste õnne ja hingerahu nimel. 

Kõige ohtlikum on nn piibliga pähe lajatamine. Need argumendid, mis sel moel toimides esile kerkivad, on me praeguse ajastu ja elu-olu kontekstis tihtilugu nii jaburad, et naeruvääristavad kogu kirikliku pühaduse. Esmalt tahaks ikka vaimselt tervet diskussiooni!

Mulle tuleb aeg-ajalt kirjakasti kellegi pikki piibliteemalisi üllitisi. Olen mõne neist avanud ja lugedes kahe käega peast kinni hoidnud. Viimane seesugune käsitles abielu ja lahutuse teemat. Autor näib väga täpselt teadvat, mis sillutab tee taevasse, mis põrgusse, kusjuures põhjendused on niivõrd primitiivsed ja arhailised, et ei aja isegi naerma. Too isehakanud jumal jätab kogu kremplist nii kohtlase mulje, et hoia ja keela!

Veelgi hullem on aga see, kui sääraste seisukohtade pooldajad pürgivad oma “tõdedega” avalikkuse ette. “Lahutus on kohutav patt” või “lahutusele ei ole ühtegi õigustust” on loosungid, mis panevad inimese, kelle minapilt on niigi mutta tambitud, täielikku suluseisu. Olen isiklikult näinud abielusid, milles esinevast vägivallast ja/või sõltuvushäirest päästaksid vaid kiired jalad ja hea peidupaik. Või kes erinevate nägemuste tõttu suhte osas teineteisel kõri läbi näriksid. Kui see pole argument, mis siis üldse on? “Pääsed ainult siis, kui oma esimese abikaasa juurde tagasi pöördud ja meelt parandad, ühtegi muud pääseteed pole.” Päriselt? Alle-aa!

Ah et lahutada ei tohi? Tohib küll. Muidugi on lastele parimaks variandiks elada koos oma heades suhetes ema ja isaga. Sellest sobivuselt järgmine oleks aga õnnelikud eraldielavad vanemad. Mitte hambad ristis kooseksisteerivad vanemad. Laps tahab näha toimivaid täiskasvanuid, sest siis saab ta ka ise lapsena eakohaselt ja sümptomiteta toimida. Kui minult küsitakse, kas laste pärast tuleks koos elada, vastan alati nii: “jah, loomulikult peaks laste pärast koos elama, see on väga oluline põhjus - aga tehke oma suhe esmalt korda!” Ka lastetutel ja täiskasvanud lastega paaridel ei ei saa ükski inimene käskida “jumala nimel” koos elada. Üks väga lugupeetud vaimulik ütles laulatuseks mõeldud lauluridade “Nüüd, Issand, oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte” kasutamise kohta, et “hakkasin kahtlema, kas kõik käed ja südamed on ikka Issanda poolt ühte seotud…” Või mõne puhul me vaid arvame nii. 

Palju erinevaid vaatenurki. Vähe elutervet disskussiooni. Palju lubamatut.

Kui mu abikaasa ja teised asjassepuutuvad leiavad, et internetis kodukiriku ühe postituse all kommentaariumis tema kohta rippuvad inetused näitavad vaid kirjutaja enda kurjust ja rumalust ja las need olla, siis mina ei saa sellega leppida. Mulle teeb see siiani haiget. Saan sellest sõnumi, et sõimamine, sildistamine, alandamine ja räuskamine on ka kaasvaimulike poolt lubatud, see võib kesta lõputult ja mitte keegi ei sekku. Aga see pole ju okei! Kellegi vaimse tervise seisukohalt mitte. 

See, et tean ka inimesi, kes tegutsevad vaikselt ja süsteemselt, et Jaan elusalt tükkideks rebida või ta hoopis maamuna pealt kaotada, on omaette teema. Eks ma kunagi kirjutan, kui palju kurjust ja viha mõni endas kannab. Ehk annab see patu mõistele ka teise dimensiooni. 

Ma ei tea, mida lõpetuseks öelda. Mu mees on oma viimastes jutlustes ja mõtistlustes mitmel korral viidanud ühe kuulsa kirjaniku ja filosoofi Uxley soovitusele:

“Äkki oleksime teineteisega veidike lahkemad?”

Aga ma ei tea, kas see aitab.

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.

Mõnikord on

 Mõnikord on puudutus

Hoopis midagi muud

Mõni lause su suust

Kuu udune vine

Me minek kesk külmasid tuuli.

Su tasa liikuvaid huuli

Läbi iilide vaevu märkan

Kuid nagu unes tundes nende sametpinda

Kesktalvest kevadöösse ärkan.

Nii tunnistades armastuse hinda

Veel lähemale nihkun niiskes õues

Arm kevadlilledena pihus

Ootus põues.

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…

Üks tore kontsert

 

Kui ma olin laps, oli mu lemmiklauljaks Ivo Linna. Umbes üheksandast-kümnendast eluaastast ma muudkui käiasin isa lindimakki Rock Hoteli lauludega ja laulsin kaasa, kuni kõik laulud mulle pähe kulusid. 

Minu lemmiklauludeks olid “Skandaal perekonnas”, “Kikilips” ja “Suur lilleaed”. Aga laulu “Sõlmi juustest lahti pael”, teate küll, selles kohas, kus on sõnad “… võtku homme mind või saatan …”, olin alati vait. Kusjuures Jaan väitis täpselt sedasama! 

Nii tore, et Ivo Linna kutsus Jaani ja noh, siis ühtlasi ka mind, oma seitmekümne viienda sünnipäeva kontserdile! Sain sel kontserdil kinnituse, et mul on ikka veel kõik laulud peas. Mu ilus lapsepõlv elustus taas! Juubilar oli endiselt üliheas vormis, nii vokaalselt kui füüsiliselt. 

Kontsert oli väga hästi korraldatud ja läks väga hinge. Laule saatis bändimeeste kõrval keelpilliorkester, mille dirigent Edmar Tuul oli omaette vaatamisväärsus - lihtsalt nii lahe! Ning lõpus, isamaaliste laulude ajal tuli lavale lausa suur koor.

Muide, mul olid igaks juhuks kõrvatropid kaasas, sest käin sellistel ülisuurtel kontsertidel haruharva ja valjut muusikat ei talu, aga neid ei läinudki tarvis! Mõne laulu ajal läks hoopis taskurätikut. 

On see Iff ikka üks andekas ja vahva Muhu mees! 

Emakeelest

Ma pole kunagi mõelnud, et need esimesed sõnad, mida mu lapsed kunagi kuuldavale tõid, olid minu huulilt üles nopitud, olid kordi järele aimatud, olid pisikeste pingutustega omale suupäraseks sätitud, olid ema keeles. 

Kui sõnad selged, pugesid nende peakestesse emakeelsed mõtted, esialgu vaid esmavajaduste katketena, hiljem juba ilus iseeneses. Mäletan ka seda aega. Mõelda vaid, me toome emakeeles esile õnnetunde ja õnnetuks olemise, rõõmu ja valu, armastuse ja viha. Esmalt sünnib see nappide vahenditega, siis aga üha väljendusrikkamalt, kuni miski vormub mõne andeka sulest lausa sõna-säravaks kunstiteoseks. 

Ma jumaldan ilusat eesti keelt, lõpuni viimistletud mõtteid, sõna puudutust. Mind inspireerivad erinevad hääletämbrid, väikesed erilised nüansid teatud sõnade kasutamises või nende häälduses, rõhuasetused.

 Meie emakeelel, nagu ka teistel keeltel on vorm ja sisu, kõla ja tähendus. Näiteks toob puhta diktsiooniga loetud luuletus esile keele voolavuse ja omapära. Eesti keel on sel puhul nagu ülikonnastatud noormees - või ballikleidis neiu - särav ja kaunikõlaline. Sama tähendust ei kanna aga tavaline teineteisega suhtlemine. See, mis loob keelele elava sisu. See, mis on muutuv ja tuuldelendav.

 Ma pole kunagi mõelnud, et tähenduse tasandil võib emakeel olla ka kole. Seda siis, kui vestlus kannab kurjuse, alatuse või vihkamise fooni. Kui sõnadega tehakse haiget. 

Armastavad inimesed loovad aga keelele kauni sisu. Olgu mistahes ajastu, mistahes kombed, silmside ja kokkupõimunud käed annavad sõnadele erilise rahufooni. Emakeeles pääseb see igal juhul võidutsema.

Toidublogi

 

Teatud inimestele meeldib tohutult rääkida toidust. Näiteks takerdus meie pere naisliini vanem põlvkond minu mäletamist mööda peaaegu igal koosviibimisel mingi rosolje või marineeritud heeringa teemasse, mis oli minu arvates teiste juttude kõrval lausa surmigav! Ka mõned mu sõbrad-tuttavad võivad toidu teemaga kergesti tüütuks muutuda, ometi peaksid nad hästi teadma, et ma tõesti ei viitsi peaaegu kunagi süveneda perfektse pasteedi saladustesse. Toidust tuleks minu arvates rääkida muude põnevate söögilaua vestluste kõrvale vaid niipalju, et tegijale selguks, kas roog on ülihea, väga hea või … mmm, huvitav. Hautiste tekstuurist, salatite omapärast või suppide eksootilistest koostisosadest poleks vaja väga pikalt plärada. Alati saab ju vahetada retsepte ja asi ants.

Täna aga kirjutan tõepoolest toidust, sest kuigi söögitegemine ei kuulu mu meeldimiste esiviisikusse, olles pigem suure pere ema vältimatu kohustus ja kuigi palkaksin enne koka kui koristaja (eeldusel, et kokk koristaks ka söögitegemisel tekkiva laga), ei pea ma oma söögitegemise oskusi sugugi häbenema. Nii Jaan kui trio eelistavad iga kell minu tehtud roogasid ning pole kunagi kiitusega kitsid. Minu tehtud toidud on ka tervislikud ning värske ja rohelise arvelt ma kokkuhoidu ei tee.

Minu talvise perioodi põhiline ampluaa on supid ja pajaroad. Viimased podisevad ise valmis, mulle jääb vaid hakkimise ja maitsestamise töö ning untsuminek on pea võimatu. Pajaroogadest on mu hittideks saanud põrsapada õlle ja kadakamarjadega (laste sõnul “armastuse toit”), lõhehautis, tšilline veisepada salsaga, sisefilee õunte ja sinepiga, broileri-riisipada ananassisalsaga ning uudsena, kuna Jaan tõi sügisel ühelt Saaremaa lähistelt asuvalt laiult pool lammast, mitu lamba pajarooga. 

Mu asendamatuks abimeheks on aurupott, kuna aurutatud köögivilijad - brokoli, lillkapsas, sibul, küüslauk, paprika ja muu - säilitavad oma kasulikud ained kõige paremini just sel moel. Ka lõhe või forelli asetan tihtilugu ahju asemel aurupotile. Jääb ahjus tehtust kordi mahlasem. 

 Lisaks valmistan tihti toorsalatit, mis mulle isiklikult meeldib väga näiteks rukolaga ning rikkalike seemnetega. Nuikapsast sööme heameelega lihtsalt kangikesteks lõigatuna toorelt.

Suppidest on minu ja mu pere lemmik üks riisine lihasupp, mille leem koosneb suurelt jaolt piimast ja sojakastmest, selge kanasupp köögiviljadega, koostisosadeks muulgas porru ja suvikõrvits ning köögiviljane läätsesupp. Teen ka tavapärast kana-klimbisuppi, keetes kollase leeme saamiseks sibula koos koorega ja veiselihaga hapukapsasuppi. Kala- ja värskekapsasuppi roheliste hernestega armastame meie Jaaniga, lapsed vähem. 

Kastmetest meeldib mu perele tavaline hakklihakaste (ohtra küüslauguga), mida ma ise väga ei söö, kuna tarbin vaid puhast kvaliteetset liha, broileri maksakaste köögiviljadega ning porgandine kanakaste. Kõrvale sobib kartulipuder või riis.

Üks mu hittidest on krevetipirukas, mida küpsetasin viimati üle pika aja paar päeva tagasi. See söödi kohe ära. Teine hitt on lihapallid (kvaliteetsest veise hakklihast). No need on tõesti maitsvad!

Magustoite ma pigem väldin. Inimesed, eriti minu teismelised, tarbivad niigi liiga palju suhkrut. Siiski saan nimetada oma lemmikud, mis tulevad alati imehead - rootsi kringel, mida tegi juba mu vanaema ja kirju koer. Viimane käib kindlasti hapu marmelaadiga! Väga maitsev on magustoiduna lihtsalt kreeka jogurt meega või smuuti peotäie külmutatud marjade ning pähklite-seemnetega. 

Laste, nende sõprade ning Otto ja Rubeni meelest on maailma parimad minu soolased või magusad pannkoogid, olgu siis suured õhukesed või väiksed paksud. Ma ise pannikatest suurt ei hooli. Küll aga armastan hommikuks muna, kas siis omletina koos köögiviljadega või näiteks avokaado-kodujuustu mäârde koostisosana - hulga maitsvam ja tervislikum kui tavaline munavõi!

No näete, jäin nüüd ka ise toidust lobisema! Täitsa huvitav… 

Haiku 3

 Tii-tii, tihane!

Talvekülm on mööda läind,

sitsikleit seljas!

Haiku 2

 Külma ja kuuma

Üleminekuiga

Kevadet kiusab

Haiku 1

 Jäise teki all

kuumahoogudeta, näe

lumikelluke!

Kevadeigatsus

 

Virtsu-Kuivastu praamitee ilmutas igatahes mõningaid kevade märke. Seda, et meri on olnud täiesti jäätunud, sai iseäranis selgeks just nüüd, mil laevarada näis sinises taevas särava päikese all nagu asfalttee. Selle külgedele kokkulükkunud pooleldi ärasulanud jäätükikesed näisid nagu teeäärne lai kiviklibu viirg ning klaasjaks sulanud jäine lagendik, mis muidu Suure Väina nime kannab, tundus otsekui hiiglaslik põld. 

Päike küttis esmakordselt me nägudele sulaselget soojust ja tuult polnud ollagi. Seisime esmalt ontlikult ukse varjus, siis aga julgesime astuda laevatekil kaugemalegi - ikka soe! Üle minu libises koos selle kahvatukollase soojusega siiras õnnetunne. Lõpuks ometi saab see pikk, külm, pime ja tüütu talv otsa. Ei, mitte veel, küllap pakub märtski omajagu vimkasid - aga varsti! Külma valitsemise osas oli selgelt tunda mõningast jõuetust, pehmemaid toone, allaandmist. Siinkohal võiksid kõik rõhkkonnad, kelle võimuses on siiapoole kanda sooje ja veelgi soojemaid õhumasse, ühineda. Las see teadmine, et elame siiski põhjamaal ning õhkamine, et kui tore, et meil on neli aastaaega, olgugi, et see üks hõlmab enamuse osa aastast, saab kordki ümber lükatud! 

Metsaalused olid lumest puhtad. Lombid, tiigid ja järvekesed läikisid aga siiski tumedate õhukeste jääkaante all. Neile oleks mõnus peale astuda, sest see tore pragunemise hääl ja murdumiskohtadelt pinnale immitsev vabaks pääsenud vesi on samuti kindlaiks kevade märkideks. Et mul lapsena selle tegevuse käigus mitmel korral vesi üle kummikuääre juhtus minema, pole üldse oluline. Küllap ootasin juba sel ajal kannatamatult sooja. Kannataksin märjad kummikud praegugi ära - peaasi, et kevad juba saabuks! 

Otto 6

 

Mu kallis lapselaps Otto sai täna kuueseks. Käisime niisiis sünnipäeval. Ainult Jaan puudus, kuna oli Brüsselis, kõik teised sugulased olid kohal. Pidu oli armas ja sünnipäevalaps vahva!

Juttu tuli pidudest üldse. Huvitaval kombel leidsid kõik, et väärtustavad üha enam väikseid, südamlikke koosviibimisi, selliseid, mis puudutavad hinge, kus viibivad inimesed on üksteisele tähendusrikkad, kuid kust jõuab aegsasti koju, oma mõnusasse voodisse. 

Kui siit edasi mõelda, siis ühtlasi meeldivad mulle kodused ärkamised ja pikad hommikud. Näiteks sellised, kui olen öökapile asetanud aurava rohelise tee, mida ühes hea raamatuga lonkshaaval neelan, akna taga laulmas esimesed kevadekuulutajad. Või sellised, kus oleme Jaaniga oma hommikused “viis tiibetlast” juba ära teinud, pliidil kerkib õhuline omlett köögiviljade ja muu hea-paremaga ja lisaks tassikesele teele otsustame võtta ka kruusitäie kohvi, sest kiiret pole kusagile.

Jah, üha vähem huvitab mind teiste elu. Juba ammu ei jälgi ma mingeid sotsiaalmeedia story'sid ega jaga ka enda omi. Mul on täiesti ükskõik, kuhu keegi pool-võõras reisib, mida selga paneb või mida toredat ta lapsed teevad. Katsun selle asemel endal ja oma lähedastel silma peal hoida. 

Sisemine üksindus ajendab näitama oma elu väljaspoole, tihtilugu täiuslikumana, kui see tegelikult on. Mulle meeldivad väikesed päris-hetked. Tillukesed kallid ukse peal, palju naeru ja muud väga tähtsat. Sellist, mis jääb ka meelde ja moodustab oma toreduses ühise ajaloo…