16

Mu trioke ja lapselapsed

 Jagan tänase tähtsa päeva puhul killukesi oma kuueteist-aasta tagustest mõtetest. Et kolmikute ootus ja sünnitamine on niivõrd teistsugune, on võibolla põnev lugeda:

 

… Kõht hakkas kasvama peaaegu kohe. See oli naljakas, sest tegelikult on ju lapsed päris mitu kuud nii tillukesed, et nende peatset ilmaletulekut välisel vaatlusel küll aimata ei saa. Minult aga küsis üks mu kolleeg neljanda ootuskuu algul, millal ma sünnitama hakkan. Selleks ajaks oli rasedus vägagi väljapaistev. Võrdluseks võin tuua kursuseõe küsimuse mu esimese lapse ootusaja kaheksandal kuul – oot, kas sa oled rase?

 

Raseduse teisest poolest alates läks olukord keerukamaks. Et olen üsna kribu kehaehitusega, hakkas mu hiiglaslikuks paisuv kõht üha enam tähelepanu tõmbama. Lisaks ei olnud mul õige pea enam ühtegi selgamahtuvat riideeset. Ostsin ootavatele emmedele mõeldud poest kõige suuremad müügilolevad püksid, varsti pidin aga neidki kandma avatud luku ja värvli laienduseks õmmeldud kummipaelaga, üll hiiglaslik tiigritriibuline pluus, mille all too kentsakas püksilahendus võis turvaliselt peituda. Üks mu sõbrannadest laenas mulle mingi pruuni jope, mis keskelt ülilai, alt äärest aga veidikenegi ahenev, mistõttu ma ehk päris mardisandina ei mõjunud, kentsaka emalaevana aga kindlasti. Aluspükstest ma parem ei räägi. Need sain vanaemalt. “Hüvasti noorus” või kuidas neid nimetatigi…

 

…Ühel heal päeval olid mu gabariidid niivõrd suured, et ma ei mahtunud enam oma auto rooli. Pidin tol hommikul, nagu tavaliselt, tütre kooli viima, aga ühtäkki oli see ilmvõimatu. Hakkasin peaaegu nutma. Sõit jäigi tegemata, nagu ka kõik ülejäänud roolisolemised sünnituseni välja. Sel ajal ei saanud ma ka enam ise jalanõusid jalga. Kõht ei lubanud nii sügavat kummardust. Kandsin kuni laste ilmaletulekuni lääpatallatud kannaosaga madalaid laia liistuga kingi. Ka lumega. Need sai lihtsalt jala otsa torgata. Selline ma siis olin, naine, daam…

 

… Kõik lapsed püsisid enamvähem ühes kaalukõveras, kasvades kenasti ja siputades lõbusasti. Tähendab, küllap neil oli lõbus, minul mitte eriti. Mida aeg edasi, seda vähem sain olukorda nimetada mugavaks.

 

 Viimased kaks raseduskuud ma praktiliselt ei maganud. Proovisin küll üht-, küll teistpidi, ostsin endale erinevaid kõhtu toetavaid raseda patju – aga ei midagi! Lamamisele lisaks ei õnnestunud ka seista ega istuda.   Küllap võite aimamisi kujutleda kolmikuid ootava ema üüratut kõhtu. See, kui palju ta tegelikku venimisvõimet omab, pakkus mitmeid üllatusmomente mulle eneselegi. Sellest hoolimata välistas fakt, et lisaks lastele jäid rasedusaegsesse kõhtu ka kõik seal seni viibinud elundid, mis järk-järgult sisemise olelusvõitluse haledat lüüasaamist hakkasid tunnistama, igasuguse kosutava une. 

 

 Kui ühte last ootavad emad teevad oma ümaratest beebikõhukestest fotosessioone, siis mina ei suuda tänaseni oma “viimase vindi” rasedusaegseid ülesvõtteid vaadata. Mu kõht oli üle igasuguse mõistuse suur, käed-jalad aga piitspeenikesed. Nägin välja nagu hirmuäratav hiigel-ämblik…

 

Olin seadnud endale vaikimisi ühe olulise väljakutse – pidada vastu vähemalt 36 rasedusnädalat. Nimelt olin kuulnud, et selleks ajaks on lapsed ilmaletulekuks peaaegu valmis ja viimasel, üheksandal kuul tekib juurde vaid rasvkudet, mis tõstab kaalu ja muudab nad pehmeks ja pontšakaks.

 Muidugi oli säärane väljakutse minu tahtest täiesti sõltmatu, jutustades vaid lugu tervetest, ajaliselt sündivastest lastest, kes oleks valmis peatseks kojuminekuks. Lugesin päevi ja hiljem ka tunde selle eesmärgi saavutamiseks. Kolmikud sünnivad keskmiselt 32. rasedusnädalal, ajal, mil nad vajavad kosumiseks-kasvamiseks arstide abistavat kätt ja toetavat haiglainventari. 

 Mul vedas…

 

… Tahtsin väga oma triot ise sünnitada. Arst aga ütles, et see on ilmvõimatu. Esimene laps pidavat küll ilusti ära sündima, kuna aga emakas on kolmikraseduse puhul tohutult suur, ei jõudvat ta piisavalt kiiresti kokku tõmmata ja sünnitus jäävat seisma. Seejärel tekiks ikkagi vajadus erakorraliseks keisriks. Püüdsin arsti ära rääkida, et äkki siiski proovime.  “Meie, arstid, mõtleme eelkõige laste tervise ja heaolu peale,” muigas ta seepeale, “emade kapriise ei saa me alati arvestada.” Nojah, lõppkokkuvõttes oli tal muidugi õigus…

 

 Ikkagi tundus mulle keisrilõige veidi nagu “lati alt” läbiminek. Eks seda “loomulikku” oli ka piisavalt sotsiaalmeedias propageeritud. Lootsin väga, et vahetult keisri eel hakkab sünnitus siiski ise pihta ja pärast saame ainult käsi laiutada, et oli nagu oli. Aga ei hakanud ta pihta ühti!

 

… 29.12 hommikul kella poole üheksa paiku oligi see elumuutev hetk käes. 36 rasedusnädalat. Plaaniline keiser. Keisrilõige oli raskem, kui ma aimata oskasin. Olen oma päevikusse kirjutanud, et kõige hirmsam osa sellest oli protseduuri ettevalmistus. Operatsioon tehti spinaalanesteesias ehk seljasüstiga…

 

…Kahjuks ei saanud ma ise oma alakõhtu vaadata, sest sirm oli ees. Hetk, mil mu kõht lõhki lõigati, tundsin end aga väga huvitavalt – mul oli tunne, et mu nahka rebiti nagu kangast. Teate küll, kuidas kangapoe müüja, olles kangarullist vajalikud meetrid ära mõõtnud, need rullist lihtsalt ära rebib. Just selline rebimise tunne oligi mul alakõhus. 

 

 Edasi läks kõik kiiresti. Esimesed kaks last tulid kirjade järgi ilmale lausa ühel ja samal minutil – kell 9.11. See minut pidi olema pikk, sest sirmi tagant toodi mulle näha esmalt üks, siis teine tütar. Kell 9.12 kohtusin aga oma vastsündinud pojaga…

 

… Kolmikud olid sündides enam-vähem ühesuurused:

 

Loviisa kaalus 2506 grammi ja oli 46 cm pikk.

Lisann kaalus 2572 grammi ja oli 48 cm pikk.

Karl Johann kaalus 2406 grammi ja oli 47 cm pikk.

 

 Kolmikute sünnitust võttis vastu terve meeskond arste ja õdesid. Iga lapse jaoks oli määratud kolm inimest - ämmaemand, lastearst ja õde. Mind lõikas üks naistearst, abiks oli teine, pluss anestesioloog. Opiplokk oli inimestest tulvil – kõik minu ja trio heaks! See oli vägev! Olime hoitud, miski ei saanud jääda kahe silma vahele.

 

… Peale sünnitust nägin välja nagu üheksandat kuud rase naine. Üks laps oleks otsekui veel kõhtu jäänud. Seda see emaka aeglane kokkutõmbamine tähendaski, millest arst rääkis. Rohketest rasedusarmidest ja kõhulihaste diastaasist – seisundist, mille kohta kuulsin esmakordselt jõusaali treenerilt aastaid hiljem – ei hakka ma siinkohal isegi kirjutama. Ehmatama pani aga avastus, et too keskmine luu, mille külge kinnituvad rindkere alumised roided, oli ruumipuuduse tõttu praktiliselt püsti paindunud ning moodustas naha alla ehmatava mügariku.  Õnneks vajus ta mõne nädalaga normaalsesse asendisse tagasi. Teine küsimusi tekitav kehaosa oli selg – hiilgelkõhu vedimine lükkas puusad ette ja ülaselja ebaloomulikult taha. Otsisin päris tükk aega taga oma tavapärast, loomulikku kehahoidu…

 

… Olin arvestanud, et kui lapsed on terved, saame peaaegu kohe koju. Asi, millele ma aga ei osanud üldse tähelepanu pöörata, oli mu enda vaevarikkast ootusajast ja keisrilõikest taastumine. Mulle ei tulnud pähegi, et kui keha on saanud sellist vett ja vilet, ei ole kohene raseduseelne tippvorm mingi valemiga võimalik. Õnneks reguleeris keha oma suutlikkust ise, kui minutaoline aktivist seda enneaegselt lõhkuma püüdis hakata…

…Tegelikult võttis mu sinise naha ja lillade Dracula-huultega nägu väga kiiresti tavainimese jume, jalad hakkasid taas pearingluseta kandma ning kuuendal päeval peale sünnitust, mis oli 4. jaanuar, lubati meid beebidega koju. ..

… Sünnitumajast kojuminek oli meeleolukas, siis kuulsime esimest korda, millist kisa suudavad teha kolm pisikest kõri korraga. Eks nad tajusid, et muutus on tulekul, kui neile nende esimesi tibatillukesi villaseid kostüüme selga sikutasime – Loviisale roosat, Lisannile kollast ja Karl Johannile helesinist. Täiesti uus eluperiood terendas ees… 

Kadedus

 Kui viimati Jaaniga koos ühte jõuluüritust tegime, tema sõna, mina muusikaga, ütles üks toimunust ilmselgelt liigutatud veekalkvel silmadega vanahärra mulle vaikselt:"Hoidke oma abikaasat. Ta on haruldane inimene." Jaan oli taaskord tõesti südantpuudutavalt kõnelenud. 

 Kadedus luusib aga mööda maad ringi nagu kodutu koer. Kusjuures kadedus on säärane peni, kes silmapaistvale või andekale otsemaid säärde tahaks karata, aga argus ei luba. Sestap lõriseb kadedus varjulisemates paikades. Oma pahatahtlikkuse poetab ta välja näiliselt viisakate lõugade vahelt, üsnagi süütuna tunduvate haugatustena. Näiteks sotsiaalmeedias.

 Kadedust on nii kentsakas jälgida. Ühest küljest võib teravalt tajuda, et temagi sooviks olla säärane, kui see, keda ta parasjagu kujutlustes pureb. Teisest küljest aga tahaks ta häiriva elemendi koheselt pikali tõmmata ja endasarnaseks muuta. Kadeduse hääl nõuab põõsa taga näilist võrdsust. Andekust ja sarmi pole tema arvates olemas. Tähendab, ta teab küll, et need on olemas, aga arvab, et naeruvääristamise kaudu saab nad olematuks muuta. Keegi ei tohi olla parem.

Kadedust tuleb lihtsalt ignoreerida. Lapsena õpetati mind, et hoiduksin hulkuva koeraga silmsidet loomast, muidu võivat ta rünnata. Arvan, et kadedusega on sama lugu. Las ta haugub seal põõsas! Temast tuleb julgelt mööduda, ei ta siis külge karga! Kardab. Võibolla on pisut piinlik ka. Halvasoovlikkus ei ole ju ometi mingi auasi. Ka siis, kui ta juba säärde on karanud, ei maksa rapsida. Kadeduse hambad pole enamasti eriti teravad. Kui rahulikult edasi liikuda, ei tohiks verele kiskuda. 

Õnneks ei ilmuta kadedus end liiga sageli. Tema varju võib puude ja põõsaste vahel küll aimata, aga välja julgeb ta üsna harva ronida. Kadedus talub vaid osalist avalikkust. Seal, kus kindel toetusgrupp kajana kaasa lõriseb. Üksi pole kadedus mingi tegija. Tal pole selleks piisavalt ressurssigi. Teistega võrdlemine võtab kogu jõu. 

Õnneks närivad targemad kohe läbi, kui kadedus taas põõsas lõugu lõgistab. Nad ei pane seda õieti tähelegi. Ainult mina tunnen end veidike häirituna. Pean end veel veidike treenima. 

Jõulukingiks raamat!

 Minu raamatu müük on läinud toredasti! Osadest poodidest on see juba ammu otsas. Minugi käes on raamatuid veel üsna napilt. 

See raamat oleks minu arvates hea ja südamlik jõulukink. Siitkaudu saab seda kuni jõuludeni - või kuni neid jätkub - väga hea hinnaga! 

Kirjuta oma soovist okmaris@gmail.com ja panen Sulle raamatu posti!

Mai-Liis Napa foto

Veel sügist

 Elusama elu poole, maisest taevalikku

Tuhatkeelsed tuuled hoogu tiibadele andmas

Mahehäälselt veeretamas viisi anderikkus

Arm see hinge küllusele tekki peale kandmas

Sinu silmad kõnelemas, minu huuled kuulmas

Esmaskordne sügis, mis ei meenutagi ängi

Kirjut kleiti keerutades tantsitab meid tuul. Kas

rõõmust rõkkavale peole või ehk armsalt sängi? 

Igatahes külm ei ole enam külma moega

Küllust külvab südamesse taevast piiluv kuld

Pilvedesse sirutume teineteise toega

Loojangusse sütitame armastuse tuld

See november

 November on oma vibe’ilt kui hell, haigetsaanud hing. 

Sel aastal tundub ta mulle küll tuttav, aga ometi nii lõpmata kauge. Sel aastal ei tunne ma koos temaga valu ega ängi. Mul on sel aastal võime ta rõõmsamaks mõelda. Kohe päris õnnelikuks! 

Tean küll, mida mineviku-november mulle oma koltunud kõrte ja vihmaspisaraist vetruvate pilvepallidega meenutada soovib. Mõistan suurte puude raagus oksi, mis hirmutavalt - või hoopiski hirmunult - hämarduvasse tühjusse osutavad ning metsaraja pruunikas-kollakane krõbisevat lehevaipa, mis tundub suubuvat hilissügiseste pisarate jõkke. Aga see ei puutu enam kuigivõrd minusse. 

Niipalju siiski puutub, et tean temas peituvat ürgset loometungi ning verevermeis hingesügavust, kui ta kurbuse kohal kummuli oma traagikat sõnasse või muusikasse mässib, juuksesalkudes takerdumas viimased vihmast vettinud pihlakobarad. Selles laulus on haprust ja igatsust, mis puudutab ja paneb kuulama. Kel vaja, sel aitab samastuda. 

Praegune positsioon meeldib mulle siiski kordades rohkem. Olen heameelega rõõmust pakatav publik, kes maailma kunstipärase valupunkti ära tabab, selle eri avaldumisvormide peale käed punaseks plaksutab - või oli täna õues lihtsalt erakordselt külm? - ning õhtul kogetut punase veini klaasi taga koos tähtsa inimesega mõnuga mekutab. 

Nii saab pimedus olla ühtlasi valgus, kurbus olla ühtlasi rõõm ja üle kõige kroonida elukogemus, teadmised, aktsepteerimine. Olemise õnnerikas kergus. Armastuse soojendav foon. 

Novembrikuu lohutamatutest looduspiltidest hoolimata.

Hing

 Ta istus mõtlikult laes.

Meie lebotasime all diivanil ja kuulasime podcastist luulet. Aknalaual väreles küünal. Oli hingedepäeva õhtu. 

Korraga alustas ta laskumist. See toimus üsna kiiresti. Ta lähenes meile sirgjooneliselt ja jäi meie silmadest paarikümne sentimeetri kaugusele rippuma. 

Vaatasime teda vaikides.

Ta alustas tantsu. Kõigepealt vibutas kahe esijalaga. Siis siputas kahe tagumisega. Seejärel tõmbas kõik kaheksa koiba kokku ja temast tekkis lill. Sirutas koivad laiali- ja muutus päikeseks. 

Ja siis sõitis ta tagasi lakke.

Luule jätkus. Toas oli hämar. Küünal võbeles veidi, aga valgus ruumis oli rahustav. Lebasime teineteise kõrval. 

Ta istus mõtlikult laes. 

Siis tuli ta uuesti. Liugles otse meie silmade kohale. Kiikus veidi edasi-tagasi. Lehvitas meile. Tegi uuesti lille ja päikest. Tantsis. Vaatles meid.

Ja sõitis taas tagasi lakke.

Vaatasime teineteisele otsa. Vaatasime talle järele. Ta istus mõtlikult laes. Õhus hõljus õdusust. Küünal kumas. 

Ja siis tuli ta kolmandat korda. Libistas end otse me silmade kohale. Tantsis taas oma graatsilist tantsu. Suhtles meiega. Viipas meile.

Lõpuks laskus tasakesi mu pleedile. Seisatas. Mõtles veidi. Ja kõndis rahulikult kusagile ära. Tema etteaste oli lõppenud. 

Selline kohtumine ühe hingega. 

Saade

Anu Saagim küsis mu abikaasalt oma saates "Puuduta mind", mis eile veebis avanes, et kuidas ikkagi olla kindel, et meie kaks kokku jääme - alguses on ju kõik suhted ilusad. See on igati õigustatud küsimus ja mu mees vastas sellele targalt ja armsalt. Sooviksin aga lisada mõned omapoolsed mõtted. 

Garantiikirja ei anta kaasa ühelegi suhtele. Küll aga annab aeg ja elukogemus oskuse tajuda teatud tendentse ja oma otsustes nende järgi talitada. Noorena kipume armuma rohkem ülepeakaela ja meil ei pruugi olla oskust märgata, kas üks või teine inimene meile ka päriselt sobib. 

Põhjus, miks mina arvan, et me jäämegi kokku, peitub tegelikult juba väga ammuses ajas. Küllap olete juba lugenud sellest mõttevälgatusest, mis läbi mu pea käis, kui Jaan Jaani kirikusse tööle tuli ja end töötegijaile tutvustas - see mees sobiks mulle. Tema mõtteviis oli nii arusaadav ja turvaline. Aga ega sellest ei piisa veel armumiseks! 

Meie koostöö ajal oli sageli hetki, mil miski tema kõnes või jutus või palves niiväga puudutas, et hakkasin intuitiivselt sellele muusikalist vastust otsima. Tihtilugu läks see minu arvates ka korda. Sinnapaika oleks see võinud jäädagi, kui tema ei oleks mind vastu tajunud. Eks ole ju nii, et kui ka ise oma töö- või loomepanuse heaks hindad, siis juhul, kui keegi seda ei märka ega hinda, loobud käega lüües "pärlite loopimisest sigade ette", nagu  üks mu kolleeg tabavalt ütles ja hakkad tegutsema "ülejala".

Temaga nii ei saanud. Ega tahtnudki. Sest ta märkas. Teate, kui hea tunne on, kui peale mängu, mis on esinemisolukord, interpreedile püha aeg, öeldakse, et wow, seda sa tegid küll imeliselt! Ja kui vahel öeldakse seda lausa kantslist, teiste ees. Või kui peale esinemist tullakse rahvahulga ees kätt suruma - kuigi talituse formaat seda ei nõua. Need on väikesed asjad, aga omavad tohutut väärtust, sest nad tõstavad inimese enesehinnangut ja tõstetud inimene tahab oma tööd veelgi paremini teha. Tõstetuna pääsevad meie anded tõeliselt valla. 

Nii et tööalane suhe selle mehega oli sobiv. Me tajusime teineteist imehästi. Meie vahel oli nähtamatu dialoogi vormis sünergia, mis tekitas tohutult ägeda tunde. 

Teine asi, mis mulle tema juures korda läks, on inimlikkus. Küllap aimate isegi, et kirikutöö ei tee miljonäriks. Kaugel sellest! Mina pidin ja pean normaalse keskmise töötasu väljateenimiseks töötama mitmes koguduses. Toona ei olnud mul omandatud ka veel teist eriala. Pühapäeviti jooksen tegelikult siiani ühest kirikust teise, ühelt teenistuselt teisele. Jube lihtne olnuks mind võtta pelgalt alluva, naisinimese ja nõrgemana ning oma tähtsust vastu rinda tagudes nõudma, et teeksin valiku, kas Jaani või see teine kirik. Tal oli nimelt kohutavalt palju ametitalitusi ja tihtilugu olnuks mugav panna näiteks lapseristimise aeg teenistuse otsa. Aga ta ei teinud seda, kuna arvestas minuga!

Ükskord venis Jaani kiriku jumalateenistus taaskord liiga pikaks ja Jaan ütles altarist läbi mikrofoni, et organist võib nüüd ära minna. Ta oli viiesaja inimese kõrvalt minu vajadust märganud! Mäletan, et see tõi mulle lausa pisarad silma. Ja sel ajal ei vaadanud me teineteist veel sugugi "sellise" pilguga. Aga teadsin, et mees, kes märkab teist inimest töösuhtes, teeb seda tõenäolisemalt ka perekonnas.

Kolmandaks, Jaan on eluline. Ta on lihast ja luust inimene, kes ei pea end oma ameti tõttu Jumala asemikuks maa peal. (Need "asemikud" on tõtt-öeldes üsna tüütud.) Ma ei julgenud tükk aega tema poole pöörduda, et rääkida oma kavatsusest lahutada. Kui ma seda viimaks tegin ja sain vastuseks siira mõistmise ja toetuse, oli see nii tohutu kergendus, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. 

Olin nimelt sõnumiga, et lahutus on üks suurimaid pattusid üldse, korralikult ära töödeldud. Täna saan väita, et just lahutus aitas mul normaliseerida kehvad suhted oma eks-abikaasaga ja taastada korralik vanemlik suhe. Paarisuhe ei ole tingimata vajalik, aga vanemlik suhe, kui on lapsed, on lausa hädavajalik! Lapsed peavad nägema toimivaid vanemaid, kas siis koos või eraldi. Oleksin kohe pidanud ütlema kõikidele, kes soovitasid purunenut väevõimuga ja vaid nendele teadaoleva piinava Jumala nimel koos hoida, et minge te õige metsa! Nii et jah, elulisus, inimlik soojus... Aga ka siis ei vaadanud me teineteist "sellise" pilguga.

Pikapeale sai Jaanist minu jaoks ikkagi eriline inimene. Ma ei tea kedagi "võõrastest meestest", kes oleks näiteks hinnanud seda, et sünnitasin kolmikud. Jaani silmis olin ma aga selle teoga kangelane ja ta nimetas mind lausa koguduse aasta tegijaks. Et ühel mehel on silma ja südant säärast asja märgata, on väga märkimisväärne.

Alateadlikult unistasin, et mul oleks just selline mees nagu Jaan. Lugesin tema kirjutisi, kuulasin jutlusi ja mõistsin, et see on mees, kes julgeb elada, mees, kes mõistab mind, kes tuleb mu pööraste ideedega kaasa, kellega on põnev rääkida, kes on kõigis oma tegudes kirglik. Ka armastuses. Ja kes kingib samas turvatunde. Aga see kõik oli pelgalt mõtte ja tajumise tasandil, päriselt otsisin ikkagi kedagi teist. Tema osas oli "rong" juba läinud. 

Siiski läks teisiti. Mõistsime päev-päevalt üha enam, kui sarnased me oleme. Nii hingesugulaste kui armastajatena. Nii mõtlejate kui kirjutajatena. Hakkasime teineteist tohutult vajama, et teineteisele puuduolevat jagada. Meil oli valus, aga kleepusime nagu magnetid kokku. Viimaks tuli teha otsus. Sinna polnud midagi parata. 

Ka meie sõbrad saavad praeguseks ideaalselt aru, miks just meie kaks. Nad on seda ka öelnud. Me oleme oma loome-elult sarnased. Meil on, mida teineteise ja maailmaga jagada.

Aga kõige kaalukam põhjus, miks arvan, et me jääme kokku, on kannatused. See, millest me üheskoos läbi oleme tulnud, panustades oma vaimse ja füüsilise tervisega. Peale nii jõhkraid katsumusi ei minda lahku. See oleks lausa eriskummaline. 

Me oleme tõesti väga lähedased. Avaldame teineteisele lugematutel kordadel päevas armastust ja imetlust. Isegi öösel, kui vetsus käime, musitame ja paitame teineteist uuesti uinudes, ise naerdes, et nii teeme. Jaan on täitnud kõik mu ootused tuhandekordselt. Ta on mu rahusadam.

Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui praegu. 

Rännak

Paldiski pankrannikul loojangu eel

Kõige raskem on mul raske üle saada faktist, et Jaan ei tööta enam Jaani kirikus. Tunnen temast nii tohutut puudust, sest need olid uskumatult toredad ja loomingulised ajad. Meil oli äge tiim, innustasime ja tunnustasime teineteist ja teisi töötegijaid, jagasime konstruktiivset kriitikat, soovisime olla üha paremad. Kõik toimis. 

Ma ei lepi nende põhjendustega, mis meile anti. Miks peaksin? See on tänapäevases kontekstis täiesti ebanormaalne. 

Ometi kogub sügis taas värve ja Jaanil on tööelus uued tuuled. Eks veidi ka minul, sest soovin teda, nii palju kui saan, aidata. Selles kõiges on tajuda tohutut Jumala ligiolu ja poolehoidu. Meie ümber on uued, rõõmsad ja tänulikud inimesed. Vanad sõbradki on tulnud uutele radadele kaasa. Jaani hoitakse ja armastatakse. Andeka ja tundliku kirikuõpetajana väärib ta seda igati. Hävitamine ei saa kunagi olla lõplik ja selle läbiviijad on viimaks kindlas kaotusseisus. 

Eile tegime oma kihluse esimese aastapäeva tähistamiseks pika jalgsimatka Paldiski pankrannikul. Majaka ja vaateplatvormini, mis oli me sihtpunktiks, kõndisime mööda kergliiklusteed, tagasi rändasime aga matkarajal täiesti pankranniku äärel. Taevas kogunes pilvi, mille vahele vajus lõõskavpunane loojangupäike. Tuul tuuseldas meid üha tugevamini, ōnneks mitte sügaviku, vaid maismaa poole. Merel rulluvad valge vahuäärega lained laulsid lakkamatul kohinal tuulega duot. Tegin mitmel korral tasakaalu kaotanu siksak-samme, siis aga jooksin taas seeliku lehvides tuulega võidu, ühel pool mäslev meri, teisel paepealne ühes sügiseselt viljakate õuna- ja pihlapuudega. Olin omas elemendis, vaba ja õnnelik - ja ometi õnnelikus abielus. Ometi koos oma imelise mehega, kes mind mitte kunagi ei piira, küll aga tasakaalustab, hoiab ja armastab.

See tee, ütles Jaan, on otsekui meie elu enne abiellumist. Pikk teekond järsaku serval, kesk tormi-iile ja marus merd. Ohtlik - ja ometi meeletult ilus. Teekond, mida ei saanud käia kõrvuti, kuid millel saime ometi haarata vajadusel teineteisel küünarnukist. Kuni enam ei suutnudki lahti lasta. 

Ma tean, et varsti tegutseme me taas lahutamatu tiimina. Veelgi võimsamalt. Läbi Jaani mõtiskluste, minu muusika ja luule ning Jumala õnnistuse. Tähed tõusevad selgesse sügistaevasse seda tunnistama, ajal, mil udutekk katab all maa kohal armastuse ja kunsti salapärast vaipa. Sügislehtede karva. 

Sõprusest ja inventuurist

 Enne kui kirjutan armastusest, panen kirja mõned mõtted sõprusest. 

Mulle väga meeldib Jaani sõbra Mårteni ütlus: õige sõber tuleb sõbrale ka paadi alla järele. Ja kui sõbral pole paatigi, võtab paadi kaasa. 

Tegelikult ongi hea, kui sõpru pole liiga palju. Olgu vähe, aga need, kes on, olgu ustavad. Keerulised eluperioodid on ses osas head, et läbi nende selgub üsna kindlalt ja koheselt, kes on su sõbrad, kes mitte. Saab teha korraliku inventuuri. 

Võlts-sõbrad otsivad su seltskonda eri põhjustel. Kas ise selle foonil pildile saamiseks, põnevuse või uudishimu pärast või tont teab, milleks. Igatahes mitte sinu enda pärast. Huvitad neid vaid vahendina. Tegelikult on üsna kerge aru saada, kas üks või teine tutvus on jätkusuutlik ja saab kasvada sõpruseks või mitte. Aga jõuad sa alati neid inimkatseid teha…

Armastasin kunagi väga pidusid korraldada. Põhjusi leiab ju alati. Küll oli selleks kukeseene, lesta või grilli hooaeg, küll erinevad tähtpäevad. Pingutasin, möllasin - ja inimesed tulid. Seltskond kasvas aastatega üha suuremaks. Oli meeleolukas, sai nalja, sai süüa-juua. Eks mõnele oli pidu ka põhjus kodust välja tulemiseks. Mulle, tollal lahkuläinud naisele, andsid need koosviibimised elurõõmu, võimalust ilutsemiseks ja olmemuredest vabanemiseks.

Lubasin sel perioodil mõne inimese endale päris lähedale. Ma ei ole küll eriti lihtsalt avanev tüüp, aga ometi tekitavad sellised koosviibimised mingi iseäraliku meie-tunde ja neil hetkil sa lihtsalt ei hooma, kes neist võiks sinust keerulisel hetkel ära pöörata. Ilmselgelt rääkisin mõne võlts-sõbraga liiga palju ja liiga südamest südamesse. 

Vaadake, sellest ei oleks midagi, kui olukord ei keeraks võlts-sõpruse puhul ühel hetkel su enda vastu. Õige sõber on usaldusväärne. Talle ei pruugi hoopiski su kõik otsused või elukäänakud meeldida, õigupoolest ei pruugi ta mõnda su käiku üldse mõista - eriti kui oled olnud mõnes asjas meelekindluseta, kõikuv, otsustanud kord nii, kord naa. Saa siis sellisest aru!

Tean seda omast käest. Olen näinud palju mulle kummastavaid suhteid, otsustamatust, muutlikkust, talumatu talumist. Aga on suur vahe, kas näen neid terapeudi või sõbrana. Sõbrana on mulle mingil põhjusel tähtis ja kallis kindel inimene, mitte see, mis valikuid ta teeb, kellega elab või kellest lahutas või kuidas oma lapsi kasvatab või milline on tema kodu. Loomulikult olen ma ta kõrval ka tema elutormides, heitlustes, kahetsustes, ümbermõtlemistes, kõhklemistes ja muus, mida üks inimelu sisaldab. Võin ju soovida talle mõnel hetkel nõu anda või loota, et ta ühel või teisel viisil otsustaks või käituks, aga kui ta seda ei tee, ei hülga ma teda selle eest. Jään tema kõrvale. Sest mu sõber on tähtis just selle inimesena, nagu ta on, koos oma veidruste, nõrkuste ja vigadega. Kes olen mina, et tema eluteed juhtida?

Paistab, et osadele mu võlts-sõpradest ei meeldinud minu aastatagused skandaalsed valikud kohe sugugi. Nad pole kordagi küsinud, kuidas mul nüüd läheb, kuidas end tunnen, mis on praegu teisiti. Kui päris sõbrad on teinud komplimente, et tundun olevat nii õnnelik, et lausa säran - mida ma ju tegelikult olengi - siis seda kohta võlts-sõbrad ei kuule ega näe. Nad väljenduvad südamerahuga nii, nagu poleks mind enam üldse olemas. 

Uhh, see ei ole sugugi tore tõdemus! Kuigi neid endisi võlts-sõpru on vaid mõni ja nad kuuluvad eranditult ühte ja samasse ringkonda, on ikkagi jube mõelda, et ma nad toona enesele nii lähedale lubasin. Nüüd on sellega muidugi kriips peal. Olen halastamatult kõik säärased oma suhtlusringkonnast kõrvaldanud. Nad ei soovi head, kindel see. 

Päris sõbrad on aga kõik alles, sajaprotsediliselt! Imelised minu inimesed! Ja see ongi kõige olulisem. Inventuurid on aeg-ajalt väga vajalikud. Peab olema hoopis tänulik, et elu nad ette kannab.

Kirjutan harva, sest…

Miks ma nii harva kirjutan? Tegelikult ei kirjuta harva. Kirjutan lausa iga päev, mõnel päeval kohe pikalt. Aga seda kirjutist ei saa ma veel siin jagada, sest sellest sünnib mu uus lapsuke, uus raamat. See on ilus töö, mis kannab mind uuesti läbi ühest erilisest eluetapist. Varsti jagan lähemalt! 

Aga tegelikult soovin varsti ka siia kirjutada. Tahan kirjutada armastusest. Taipasin hiljuti, et ma ei ole siiani päriselt toibunud sellest, millest me Jaaniga oleme pidanud läbi tulema ja kui jõletult ja halastamatult on meiega käitutud - selle eest, et julgesime olla teistsugused, julgesime elada. Et valisime armastuse. 

Enamik inimesi on muidugi head. Ka kirikus on häid hulga rohkem. Paljusid ma aga enam lihtsalt ei usalda. Pigem olla ettevaatlik. Näiteks neid, kes esinesid mu suurte sõpradena, kui mul oli kõik hästi, aga kes mu koheselt hülgasid, kui jamaks läks, muide, kõik “kirikuinimesed”. Mõni andis sõnadega hagu juurdegi, nagu olen kuulnud. Ja mõni teine on hakanud käituma nii, nagu mind ei oleks olemaski. Ma ei saa öelda, et säärased reeturid ei oleks teinud haiget. Jah, seisnuks nad kaugemal, oleks mul ükskõik. Aga nad käisid ju mu koduski!

Aga see pole veel kõik. See, et avalikus ruumis räuskavaid “kristlasi” kõrgemalt poolt ei peatatud, teeb samuti kohutavalt kurva tunde. Omasid ei hoita. Meie’t pole olemas. 

Vahel tahaksin kõige agaramatele obaduste jagajaile lihtsalt karjuda, et teie, kes te me elu ära laastasite - selle eest, et meie kaks valisime koosolemise, kuigi ei tohtinud seda teie arvates teha - teie olete samuti kõigest inimesed, kuigi kujutate endast eiteamida. Ehk arvate siiani, et kõnelesite oma kurjuse ja hävitamisega Jumala nimel? Jätke meelde, te olete inimesed, täpselt nagu meie! Ükskõik milliste auastmetega te end üle ei külva või kui vagana te end ka ei esitleks. Te olete inimesed, kes on arvanud enesel olevat õiguse kaasinimeste elusid purustada. 

Kust teie teate, kui palju me oleme isekeskis kannatanud? Kust teie teate meie alandlikkuse määra? Kust teie teate, milliste raskuste ja dilemmadega seisime silmitsi enne ja pärast elutähtsate otsuste langetamist? Kust te, kalgid, teate, kui palju oleme andestust palunud päris Jumalalt, halastavalt Isalt, et me teisiti ei suutnud, ei osanud? Päris Jumal on andestav. Inimene võib aga olla lõpmata julm. 

Muide, varem ma tundsin nende osas, kes oma kolme-, nelja- või viiekümnendat abieluaastat avalikkusega jagasid, mõningast kadedusetorget. Nüüd on mul aga üksõik. Ma ei keskendu enam üldse võõrastele eludele, mille nüansse ma ei tea. Julgen seista iseenese eest ja valju häälega öelda, et minu elus on imeline armastus. Ja armastust on mu elus eelnevaltki olnud. Nagu ka Jaani elus. Lühemalt kestvad armastuslood ei ole mitte kuidagi väärtusetumad, armastus, mis ei kesta kogu elu vältel ühe ja sama inimese vastu, ei ole mitte mingil määral lahjem ega ebaõigem. Tähtis on kvaliteet. 

Jah, tahan kirjutada armastusest. Ja sellest, kuidas me oma äralaastatud elud jälle kokku korjasime. Ja sellest, kuidas Jumal meid hoidis - kui osad “padukristlikud” inimesed võtsid voli meid hävitada.

Varsti. 

Eesti pidupäeval

 Ma ei annaks mitte päevagi Eestimaa suvest, et olla kusagil võõrsil. Juba sellest ajast alates, kus puudel pungad puhkemas ning õrnrohelised rohututikesed mullusuiste kollaste mätaste vahelt ninad välja pistnud, ei taha ma reisimisele mõeldagi. Õigemini, reisida võib. Aga ainult armsas Eestis. 

Külma aja võiksin seevastu vabalt veeta mujal. Soojem kliima meelitaks mind vägagi libedalt enese rüppe - näiteks novembrist aprillini - kui mu pere ometi samal arvamusel oleks! Kui enamusele inimestest meeldib lumerohke talv - nende jutu järgi on siis valgem ja helgem, siis mina võiksin seda valget tardumust väga vabalt pelgalt piltidelt vaadata, kui sedagi. Mulle sobiks pidevad plusskraadid, soovitavalt üle viie, alates kümnest oleks meie kliimas täiesti suurepärane. Aga teame ju kõik, et nii ei ole. Talv võib olla kohutavalt pikk ja hullult külm. 

Ometi armastan Eestimaad. Suvist, kevadist, sügisest. Talvistki kui oma kodu. Enim meeldib mulle kivine rannik, meri, kadakased aasad, avarus ja liikuv õhk.  Aga sama hästi võin armuda mõnda kaunisse väikelinna, tillukesse kirikusse, müstilisse vaatesse, imeliselt lõhnavasse metsasihti, oma sängis rahulikult voolavatesse jõgedesse, vastupeegeldavatesse järvesilmadesse. Võin lõputult imetleda pilvede värve, kodumetsa turvalisi radu, hilisõhtust hiiglaslikku täiskuud, merre vajunud päikese kuma, sädelevaid kastepiisku hommikusel ämblikuvõrgul, pääsukeste lennuharjutusi päevases leitsakus. Isegi liginevaid äkesepilvi ja tõusvat tuult pean armsaks. 

Ja inimesi. Tähendusrikkaid kohtumisi. Suhete võrgustikke. Eestimaa väiksuse tõttu võib kogeda väga palju toredaid äratundmisi, teadmisi, aimamisi. Üheshingamist. Poolehoidu. Armastust. 

Läheks Eestimaal ometi hästi…

Söögitegemisest ja muust

 Viibisime Jaaniga nädala keskel ühel toredal üritusel ühes Eestimaa keskel asuvas väikelinnas. See päädis suurema seltskonna ühise lõunasöögiga. Mina sain taas uusi tutvusi, kõik inimesed olid lahked ja heatujulised. 

Aga mitte selles ei tahtnud ma kirjutada. Minu mõtteisse jäi hoopis üks teema, mida tänapäeva noorte maailmas hoopis teistsugusena tajutakse, kui nn vanema põlvkonna seas. Nimelt soorollide teema. Kusjuures ma pole kunagi väga valjult julgenud mõelda, et seisan siinkohal noorema põlvkonna poolel.

Üks eakam härrasmees meie lauast hakkas nimelt korraga väga oma prouat kiitma. See oli väga-väga ilus. Inimesed on kaua abielus olnud, aga ikka armastavad teineteist ja soovivad seda teistegagi jagada - kui südantsoojendav! Aga siis ütles härra sellise lause: ”Eks ma ta ikka söögitegemise pärast kunagi võtsin, sest nii hästi kui tema, ei tee süüa ükski kokk! Ma ise ei tea köögiasjadest mitte midagi.” Laudkond noogutas. Mina mitte. Hingasin sügavalt sisse ja välja. 

Kui me Jaaniga “kokku saime”, siis meie esimesel kooselu nädalal, mis ei möödunud üldsegi Eestis, tegi süüa eranditult Jaan. Olin seni arvanud, et kirikuõpetaja Tammsalu ei oska isegi muna praadida. Ta tundus nimelt olevat reaalsest maailmast üsna hoitud. Pealegi tundub selles valdkonnas kehtivat pigem reegel, et naine peab tegema pirukat ja pesema kohvitasse. Minu sees oli sel teemal palju sisemisi vastuolusid. Meie esimene nädal üheskoos kõneles aga hoopis muud. Olin toona Jaani söögitegemise oskusest lausa vaimustuses. Toidud olid lihtsad, kuid maitsvad. Ta üllatas mind.  

Millegipärast olin arvamusel, et just söögitegemisest saab meie paarisuhte “nõrgim lüli”. Nimelt, kuigi ka mina teen süüa hästi ja mis põhiline, kiiresti ning võin seda teha järjepanu nagu mingi kombain, sest pere on suur, siis peetagu meeles - see ei ole tihtilugu sugugi mu esimene valik. Samas, eks mullegi meeldib, kui Jaan kiidab ja lapsed ütlevad, et emme toit on maailma parim. Ja rõõmu teha mulle ju meeldib. Aga kui Jaan väidaks, et ta võttis mu naiseks pelgalt söögitegemise oskuse pärast, oleksin ikka väga pettumud. 

Hoolimata meie esimese nädala üllatusesinemisest ei jäänud Jaan meie pere söögitegijaks. Mkmm. See olen endiselt mina. Nimelt õige pea, kui meil toidu-teema jutuks tuli, tunnistas ka tema üles, et tegelikult talle see absoluutselt ei meeldi. Samas tabasin ära, et see ei tähenda sugugi, et see mees köögis ei suudaks viibida ja et tal asjad käest kukuks - ei! Selgus, et talle meeldivad köögis risti vastupidised toimetused kui mulle ning seega sai paika pandud, et võin vabalt võtta söögitegemise protsessi enda kanda, ilma igasuguse pingeta. Tema teeb lihtsalt neid teisi asju. Tihti toimetamegi kahekesi. Või kasutame muid toiduhankimise variante. Igatahes võib öelda, et sööme tervislikult ja hästi.

Naised ei pea olema kudujad ja küpstajad, kui nad on hingelt hoopis maalrid või restauraatorid. Uute põlvkondade jaoks on selline suhtumine elementaarne. Isad hoiavad lapsi emadega võrdselt, karjääri võivad teha mõlemad - kui nad seda soovivad ja teistmoodi ei otsusta. Naise rollile on hoopis vähem eeldusi. 

Muide, meie peres on enamus asju siiski soorollide-põhised, aga mitte meie vanuse pärast, vaid seepärast, et meile sobib nii. Jaani jaoks polnud mingi probleem, kui soovisin Muhus mõnel päeval tõrvaõlitada ja saagida ning lõunasöögi termopotiga mujalt lauale tõin. Ilmselgelt armastab ta mind hoopis muude asjade pärast. Jumal tänatud!

See paar, kellest eelnevalt kõnelesin, oli ikkagi imearmas. Nad on lihtsalt teistsugused, oma ajastu lapsed. Maailm muutub koos ajaga. Mõned võtavad uued arengud koheselt omaks, osad aga ei soovi muutusi oma elupäevade lõpuni. Usun, et valesid variante polegi. Peaasi, et kõik osapooled oleksid rahul ja õnnelikud. 

Ahjaa, üks asi veel. Minu vanaisa tuli alati söögilauda hõikamise peale, kui laud oli kaetud. Vahel pöördus ta aga sõnatult oma tuppa tagasi. Kui vanaema küsis, mis siis nüüd, vastas ta: “Ma ei saa sea kombel sööma hakata. Võid pole laual!” Ja vanaema tõigi või lauale. Heh…

Üle pika aja

 August on sel aastal kuidagi noor. Eelnevail aastail olen tajunud suve vananemist ühes ta kärbuv-kollakate juuksetuttide ja lopsakate roheleheliste kehavormidega ning üha varasematel õhtutundidel pealetikkuva ööunega märksa varem, juba kuu algul. Aga kuna aeg soosib nooruslikkust ja head vormi, küllap siis püüab me suvigi oma “parim enne” möödumist iga hinna eest varjata. Või mine tea, ehk ongi sel aastal kauem noor…

Kuna on soe, on ka mugav ja mõnus. See ei ole parim loomeaeg, kuna mõtted hüplevad pidevalt kusagil mujal, üha uutel ärategemist nõudvatel radadel, küll õues, küll sees. Süda nõuab küll oma pärisosa, vaba eneseväljendust, aga tunnike hüplemist siin ja teine seal vormivad enne, kui sõnagi oma tahet vahele saan pista, tähtsate tegude saiapätsiks tänase, homse ning ülehomsegi päeva. Õhk on tulvil pidulikku sõtkumist, kuid meeled suurtest ideedest puha puutumata.

Olin täna päris mossis. Näen ju, et mõned teised jõuavad, aga mina mitte. Mõtlen siinkohal eelkõige neile andekaile, kes oma kaunite kunstide, kas siis sõnaseadmise, pintslitõmmete või helide maailma ilu ja võluga mu hinge võbelema panevad. Nende hetkede järgselt ei suuda ma muud, kui oma mõtteis ja meeltes pool-laulva, pool-nutva “tahan ka”-igatsuse kuuldavale lasta. Mis on muidugi loomingust kaugel.

Hall pilvkate ja niiske soe õhk soosisid mu halavat meelelaadi. Aga mu abikaasa mitte. Teate, kui hea, kui üks pool suudab sedaaegu, kui teine oma emotsioone pinnale puistab, asjalikuks jääda. Kui ta sealjuures veel hüva nõu oskab anda, on tegu täieliku lotovõiduga. 

Mu mees ütles, et kui tahan tegeleda loominguga, pean selle jaoks võtma eraldi tööaja, mille lülitan oma päevaplaani samamoodi nagu teraapiad või orelimängud. Muide, ta oskas mulle öelda isegi ajad mu päevaplaanis, kuhu hõlpsasti kogu loomemajanduse paigutada saaksin, ilma et keegi mind segama hakkaks. See kõlas nii lihtsana, olles seejuures täiesti geniaalne! Miks ma ise selle peale ei tulnud?

Maalisin hiljuti Muhu köögi laetaladele lillemustreid. See tegevus rõõmustas mind väga. Ometi meenus mulle just sel päeval pidevalt lause: “mingi Puškin sa muidugi pole…” Pikapeale muutus see lausa häirivaks. Arvasin, et olen selle lausega juba ammu rahu teinud ja ütlejale sama rabeda ja ebaviisaka pallipõrgatusena tagasi saatnud - aga kanäe, sellises kentsakas kohas, päris lae all, suutis ta mu tegutsemist ühtäkki siiski takistada. 

Kõige suuremaks komistukiviks osutus sel päeval karikakra maalimine. Esialgu nägi mu maaling välja nagu saialill, edasiste pintslitõmmete abil muundus mingiks iseäralikuks väekaks õistaimeks, mis mind vägisi lae alt alla diivanile häbenema suruda üritas. Olin päris hädas. Siis aga otsustasin, et meie lae all olgu eluõigus igasugustel lilledel. Ühtlasi otsustasin, et ma ei taha olla ei Puškin ega Šiškin. See lause ei kuulu minu maailma! Tahan olla mina ise, tundes rõõmu sellest, mis mind kõnetab, tunnistades ühtlasi ka oma haavatavust. Ollagi tundlik naine! Seepeale tuli karakakar enam-vähem tõetruult välja. 

Nüüd siis kavatsen tegeleda loominguga iga tööpäeva hommikul umbes üheksast kuni poole üheteistkümneni. Sel ajal ei vaata ma sotsiaalmeediat ega võta vastu telefonikõnesid. Ühtlasi hoian inimeste poole, kes mind inspireerivad ja innustavad. Me kõik vajame teineteise toetust ja tunnustust. 

Õhus ei ole veel sügise märke. Isegi vihm nutab täiesti sooje pisaraid. Õigupoolest tunduvad need tilgad hoopis õnnepisarad, läbi naeru, läbi rõõmu, läbi heldimuse. Olla tohtimise tee võib olla küll käänuline, kuna on juba lapseeas selliseks astutud, aga peaasi, et me ei laseks sellel rohtu kasvada. Mina enam ei lase. 

Vihmajutt

Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm. 

Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.

Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…

Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…

Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama. 

Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal. 

Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima. 

Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida. 

Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole… 

Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…

Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus! 

Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….

Sitikas

Huvitav, mismoodi oleks olla see imepisike putukas, kes parasjagu mu magamistoa laelaudadel jalutab? Mina siin all voodis peaksin talle tunduma kui hiiglane. Ja minu köha peaks sinna üles kostma kui avamaalahing. Aga vaevalt ta mind üldse märkab!

Huvitav veel, kas ta mingilgi määral hoomab, et tema jalutuskäik üle mu laelaudade käib pea alaspidi? Ja kas tal oleks pisutki teine tunne, kui ta võtaks sellesama asja ette samade laudade teisel pool, õigetpidi asendis? Muidugi ei ole ta poolt sõnagi kuulnud maa külgetõmbejõust - mis sa sest ikka tudeerid, kui see sinu kohta ei käi. Aga huvitav, kui avar ta silmaring üldse on? 

Laelauad, juhul kui ta oma pea-alaspidi-käigul peaks vaatama ainult otse ette ja juhul, kui meie silmad mingilgi määral funktsionaalselt sarnanevad ja muidugi ka juhul kui ta silmad meie mõistes loogilises kohas asetsevad, mitte kusagil külgedel nagu jänesel, ühesõnaga siis peaksid laelauad ka tema jaoks tunduma siledana ja tekitama võimsa tasandiku kogemuse. Vähemalt mina arvan nii. 

Vaheldust saab sel teekonnal kogeda vaid värvide mõningase muutumise kaudu - oksakohad on tumedamad. Tema tundub muidugi ühtlase tempoga kõikidest eripäradest üle jalutavat. Nojah, kui teekond on eesmärgistatud, ei tohikski üksluisus väga kurnata. Aga kas on?

 Laudade vahel, mis kaunilt külg külje kõrval laes lebavad, on muidugi praod, millest tuleb ka kuidagi üle saada. Aga mulle tundub, et need tema mõistes hiigelkraavid pole siiski midagi, millega ta oma sitikapead eriliselt vaevata võtab. Mingit Doonaud või Missisipit siit ei leia.

Aga ikkagi- kas ta mind näeb, kui seal sedaviisi astub? Või olen ma tema jaoks hoopis mingi kauge loodusnähtus, aeg-ajalt liigutav mägi ja paukuv äikesetorm, kellele ei pöörata mingit tähelepanu? Kas ta üldse nii kaugel asetsevaid kehasid kogeb? Võibolla pole tal kõrvugi? Lähen ma talle mingilgi määral korda? Kas ta teab, et mul ilmus luulekogu? Tuhkagi…

Aga muide, ka teatud inimestel tuleb minna lasta, kui oleme nende teekonda juba piisavalt jälginud, saamata vastu seda, mis inimsuhted märgiliseks teeb. Võibolla polegi nad halvemad ega paremad, lihtsalt nende vaateväli on teine. Silmad võivad asetseda külgedel või olla teistsuguse ülesehitusega. Mõned võivad olla ka kadedad või lubamatult ükskõiksed. Nad ei näe elu samal viisil, aga kipuvad aeg-ajalt siiski lähedale, võttes sellega vaid aega ja energiat. Kõtt!

Näh - ja kadund see sitikas ongi!

Pean vist kah üles tõusma…

Triost

Karl Johann tehases

 8. klass on edukalt ühel pool. 

See on uskumatu, kui tubli trio mul on! Ausalt, mul polnud sel aastal erinevatel põhjustel üldse ressurssi, et nende õppimisega kursis olla. Stuudiumisse sattusin üliharva. Ja loomulikult vastavad teismelised küsimusele, kuidas koolis läheb, üheselt: hästi. Mõelda vaid, oligi hästi! 

Kaks last lõpetasid klassi ainult viitega, kolmandal olid mõned neljad seas. Vinge tulemus! Ja mis kõige tähtsam - nad tunnevad end koolis hästi, neil on toredad sõbrad. Nad on rõõmsad noored, mu süda saab olla rahulik. 

Ka suvevaheaeg ei tule neil sel aastal tavapärane. Lisann konkureeris ühele stipendiumile, et õppida Saksamaal saksa keelt - ja saigi! 30.06 lendab ta kolmeks nädalaks Bremenisse. Esimest kotda üksi, ilma pereta. Minu tilluke tüdruk! 

Loviisa aga  konkureeris täiesti iseseisvalt suvisele töökohale, et omaenda raha teenida - ja saigi! Teda võib mõnel päeval nädalas näha askeldamas Kuressaare kuursaalis. Ühtlasi õpib ta meie Kuressaare korteris veidi iseseisvat elu. 

Karl Johann on aga praegu Soomes ja vaatab ühes autotehases, kuidas töö käib.  Tõsi, tegelikult on ta ühtlasi koos isaga külas, sest tegu on me sõprade tehasega. Varsti on ta kodus tagasi ja saab tulla Muhusse puhkama. 

Seda tänutunnet, et mul on nii vahvad ja asjalikud lapsed, ei oska sõnadesse pannagi! Loodan, et meil kõigil tuleb imeline, kosutav suvi! 

Pojengid

 

Peale valge sireli õitsemist on pojengiaeg. 

Need lilled kasvasid esmalt Kadrina kirikumõisas. All orus väikese tiigi kaldal, kus haljendas lopsakas rohi ja kobrulehtede all elutses lugematul hulgal tigusid, mis, kui sissetallatud rajast veidi kõrvale juhtusid astuma, taldade all krõbisesid, seal lopsakas roheluses, mille täidlast muru- ja mullalõhna siiani raskusteta sõõrmetesse kujutan, asus vanaema aiamaa.

Tegelikult kuulus too maalapike kirikule, aga vanaema võis seda elu lõpuni kasutada. Aed oli ta eluarmastus, talle meeldisid peenrad ja marjapõõsad, samuti pidas ta lugu vaarikapuhmastest ja viljapuudest. Ning lilledest. 

Pojengid asusid kasvuhoone taga. Nad olid nagu kõik muugi, mis vanaema kasvatas, lopsakad ja elujõulised. Ometi ei mäleta ma omapoolset vaimustust, kui vanaema kõrges vanuses, tundes, et jõud enam aiast üle ei käi, mul need lilled välja palus kaevata. 

Olime kolinud oma majja, krunt maja ümber oli avar, kuid männimetsane. “Ametlikud peenrad” olid aiakujundaja poolt ära planeeritud ja täis istutatud. Vanaema lillede jaoks ei tundunud olevat ruumi. Siiski võtsin need juurikad vastu. Mul polnud südant ära ütlelda.

Pojeng on ümberistutamise osas suhteliselt pirtsakas. Needki isendid olid happelisse metsaalusesse sattudes üdini solvunud ega õitsenud aastaid. Kolm puhmast istutasin õige pea veelkord ümber, päikese poole. Neljas jäi aga aastateks endisesse kohta kidutsema. Mõned aastad tagasi aga tõstsin temagi teiste lähedale. 

Kolm põõsast kandsid igal varasuvel lopsakaid õisi. See neljas aga minuga enam koostööd ei teinud. Meelitasin, kuis oskasin, aga ei. Lehed küll tulid, aga õisi mitte. Olin nukker, sest hakkasin taipama, kuiväga need lilled mulle korda lähevad. 

Kuna ülejäänud aed on pärit uuest ajast, ei ole tal veel sellist põlvkondade-ülest lugu, nagu neil lilledel, mis mind nähtamatu niidina tagasi lapsepõlve suudavad viia ja mille lõhnad ning aistingud siiani kusagil minus vundamendi või turvapaikadena peituvad. 

Kas pole nii, et sellisel viisil elavadki meie eelkäijad meis edasi ja koos nendega toonane tilluke maailm, öeldud lausejupid ja kõrvaltnähtud liigutused, see sulnis suvelõhn ja lapsesüda, mis on nii kerge, nii rõõmus…

Saan selle tunde läbi nende lillede kevadest kevadesse tagasi. Aga see aasta on veel erilisem - minuga on ära lepitud! Ka neljas pojengipuhmas on sel aastal teiste pojengide kõrval kaunites valgetes õites! Viimaks ometi!

Elu läheb edasi, kevad järgneb kevadele, suvi suvele, aga hea, kui kusagil saavad ühineda minevik, olevik ja tulevik. Ilus, et just lilleõites.

Pühapäevast ja muust

Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud. 

Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…

Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark. 

Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.

Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha. 

Armastust lihtsalt ei saa ära keelata. 

Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi. 

Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.

Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!

See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.

Pilvede värvid

Tugev tuul lükkab priske kõhualuse ja hapra kuldäärega pilvi enese ees kuhugipoole. Pilved liiguvad kohevalt ja kergelt, nad tekitavad oma lõputus minekus otsekui pika, aeglase kaubarongi, mille vaguneid võib lugema jäädagi. Varsti, mõtlen ma, on nad Raplas või Tartus või Viljandis. Võibolla ületavad nad sama lõbusalt ja ükskõikselt riigipiirigi, rändavad Lätti või suisa Venemaale.

Aga samahästi võib tuul pilvede kuldse varanduse juba kusagil siinsamas laiali pillutada, neid ennast laotusse ühtlaseks halliks tardumuseks vajutada ning rõõmsa, pilvepatjade taga päikeses õilmitseva sinitaeva maalviibijate pilkude eest sootuks kinni katta

Pilvede teekond sarnaneb mõneti inimese eluteega. Meiegi astume oma ajastu ühtse rügemendina kasvamise ja elukogemuse omandamise suunas. Olenemata meie päritolust ja valikutest puudub meil tagasitee iseenese algosakese, esimese udupiisakese juurde. Mälestuste vine on aga siiski me nähtamatuks saatjaks. 

Aeg-ajalt muudame oma suunda. Mõni meist nimetab seda saatuse keerdkäikudeks, mõni Jumala juhtimiseks. Olgu kuidas on, igatahes peame olema pidevas liikumises. Meie teekonda jälgitakse ülalt.  

Kui meie “kõhualustes” on piisavalt päikest, eristume me teineteisest, justnagu needsamad möödapurjetavad kuldäärtega pilverüngad. Mõni paistab valgem, mõni kohevam, mõnel on sees veidikene halli nutupilve, teine on väike, vilgas ja rõõmus. Ja osad, eraldihoidvad, sõuavad põhimassist eemal. Nagu eluski. 

Mõnda pilve võib vaatama jäädagi. Tuulega ringmängu mängides paelub ta oma kuju, põnevuse ja iluga. Ta on fantaasiaküllane, meenutab vahel üht, vahel teist. Teda on rõõm jälgida. Nagu silmapaistvat inimest. 

Vihmataeva korral on pilved ühtlaselt hallid. Nad ei eristu enam teineteisest. Neil pole otsa ega äärt. Vaid ülalt, näiteks lennukiaknast, võib mõningate pilvede kontuure aimata. All saab aga lugeda vaid pisaraid, mitte pilvi. Otsekui rahvas sõjaajal. 

Aga kõrged kiudpilved on haprad ja läbipaistvad. Jah, just need, mis mänglevad üksipäini eredas taevalaotuses, sillerdavas päikesesäras. Kas need pole mitte meie ise oma säravaimatel õnnehetkedel! Neil, mil jälgijate tunnustus polegi ehk väga oluline. Tähtis on vaid soojus, vaikne tuuleõhk seal kaunis õnnekõrguses. Ja armastus. 

Täna on veidi päikest. Pilved on küll paksud ja laiad, aga piisavad hõredad. Üksikud kiired pressivad neist hõlpsasti läbi, muudavad maapealse küll pisut kahvatuks, aga ei jäta teda ka päris varju. Ei tea, kas see ka miskit meenutab? Või on lihtsalt üks keskmine, tavaline ilm…

Isikukultus

Te ju teate, mis on isikukultus? Vikipeedia sõnul on isikukultus üksikisiku põhjendamatult suur austamine ning tema võimete ja teenete ülehindamine.

Mõnedele kirikust meeldib seda sõna siduda minu abikaasa nimega ja ausalt öeldes on see muutunud suhteliselt häirivaks. Need inimesed vist ei teadvusta päris täpselt, millega nad tegelevad. 

Ajaloost on teada suured, mõjukad kirikuõpetajad. Või mõne muu ala silmapaistvad esindajad, kelle tegevus on rahvast haaranud. Nad eristuvad teistest, neist räägitakse kui legendaarsetest, neid mäletatakse ka kaua peale nende surma. Neil on olnud palju öelda, rahvas on neid kuulanud, neist aru saanud ning tulnud ikka ja jälle tagasi, et taas kuulata. Sellised tegijad võivad olla lausa elumuutvad, kuna nende sõnum võib anda uue perspektiivi, vaatenurga, hingamise. 

Ilmselt ei arva keegi, et neist suurkujudest, olgu siis elavatest või surnutest rääkides peaksime nad pisut tavalisemaks madaldama, nende teeneid vähendama või ehk lausa nende puudustest pasundama, et keegi vähemmärgatu ei solvuks. Küllap ei peetaks arukaks ka kohustust silmapaistvate kõrval esile tõsta nende kahvatumaid ametivendi, et valitseks võrdsus? See oleks ju lausa absurdne!

Oleme kõik unikaalsed inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Meile on kingitud isikuomadused, mis muudavad meid üht- või teistsuguseks, mõnda domineerivamaks, mõnda teiste sekka sulanduvamaks, mõnda avatumaks, mõnda kinnisemaks, mõnda tähelepanelikumaks, mõnda reserveeritumaks. Jumal on meile kinkinud ka eri andeid - mõnele vähem, mõnele rohkem. Meie isikuomadustest sõltub, kuidas oskame oma andeid kasutada ja neid teistega jagada. Vahel juhtub isegi nii, et mõni talendikas jääb teenimatult varju, sest ta lihtsalt ei oska või ei taha end üldsusele esitleda. Kas siis ei tohiks ka keegi teine tema kõrval silma paista?

Minu abikaasal on hämmastav suhtlemisoskus. Ta köidab nii kõnes kui kirjas, nii üks-ühele vestluses kui rahvahulkadele esinedes. Millegipärast tahaksid mõningad inimesed kirikust seda talle süüks panna. Empaatiat nimelt, kui tahate täpsustust. See ju inimesi paelubki, kuidas sellest ometi aru ei saada! Imestan igapäevaselt, kui intuitiivselt õigesti ja samas südamlikult ta meiegi hoogsas kolme teismelisega peres esilekerkivaid olukordi lahendab ja kui vabastavalt ja rõõmustavalt see kõikidele mõjub. Aga nende meelest tundub õige sõna hoopis isikukultus  - mis tuleks kirikust välja juurida. Koos inimesega. 

Kui kirikuõpetaja toob rahva kirikusse, kui tema jutlused ja talitused, mis on õpetuslikult õiged ja head, kõnetavad inimesi, kas siis on tõesti tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii, kuna tema puhul saab uhke trummipõrina saatel tänitada “kohutava teo” üle ning laitjad leiavad enesel õiguse olevat igavesti ärapahandatud, et tal ikka veel kuulajaid leidub.

Kas siis, kui kirikuõpetaja mõtisklusi loeb või kuulab raadiost tohutu hulk inimesi, kes saavad sellest jõudu ja tuge ning väljendavad seda arvukates tänusõnades, on tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii ja teda tuleks piirata, allapoole tõmmata, halvustada, äkki lausa käskida teistega võrdselt või pisut vähem mõtiskleda? 

Huvitav, milliseks need isikukultuse-vennad mu abikaasa teeksid, kui neil oleks võlukepp? Vahel tundub, et mõnede arvates tuleks tal ka avalikus ruumis, oma isiklikul lehel kirjutiste ja mõtete jagamine ära keelata, kuna enese olemasolu meelde tuletamine produtseerib samuti isikukultust, pealegi et enamus temataolisi seda sel viisil ei tee, on see ka liialt eristuv. Siit edasi tuleks ehk kogu tema senised heateod ja saavutused maha kriipsutada või vähemalt tähtsusetuks tembeldada - tal on tema süü, keskendugem sellele. Ning viimaks - ta ei vääri lugupidamist. Õigupoolest peaks ta olema käsist ja jalust seotud ja valvama iga oma sõna üle. Teised aga võiksid tema kohta mõndagi öelda. Kui temast puudust tuntakse, on see vaid isikukultus, punkt. Õnneks neil ei ole võlukeppi. 

Jah, mind häirib see olukord. Samas tean, et mu abikaasa saab alati ja igal pool hakkama. Mulle tundub, et Jumal on tugevalt temaga. Ta on suurepärane kirikuõpetaja ja inimesed oskavad teda hinnata. See pole mingi isikukultus! Paljudele on see hoopis otsetee Jumala juurde. 

Kahju, et väärt inimesi ei osata hoida. Tõeliselt kahju. 

Helisele

See kolmene saab täna kolmkümmend

Paremat tütart, kui Helis, ei oska ma küll tahta! 

Kui Helis sündis, olin 20-aastane noor naine. Mul oli piisavalt elujulgust, kuid napilt elukogemust. Olin usaldav ja habras, rõõmsameelne, aga sisemuses ka veidike kurb, sest elu oli mulle juba selles vanuses näidanud ka oma valusamat poolt. Helise sündides tärkas aga minus tõeline emalõvi. Ta oli mu maailma kõige tähtsam ja kallim osa. 

Helis kasvas tõeliselt kurgu all. Katsetasime küll veidi ühes eralasteaias, aga loobusime peagi. Kuueselt käis ta aastakese ühe kristliku erakooli eelkoolis. Põhiliselt hoidsid teda minu ülikooli ajal mu vanemad ja suviti ka vanaema. Tihti käis Helis mängimas ka oma toonase sõbranna juures, kelle ema oli kodune ja kes ei tahtnud samuti lasteaias käia. Neil kahel oli otsekui oma väike lasteaed ja olen selle võimaluse eest väga tänulik. Kuni koolieani oli Helisel ka naabritädist hoidja, erudeeritud eestiaegne proua, kellega tal samuti klappis.

Helisel oli tohutult hea fantaasia, tema kujutluses elasid hordidena igasugu kummalised olendid, kellega algul mängiti, hiljem tehti muuhulgas raadiosaateid ja kirjutati raamatuid. Nii et Helis mängis heal meelel ka üksi. 

Panin Helise erakooli, kus ta õppis kaksteist aastat, gümnaasiumi lõpuni. Mulle tundub, et see oli tema jaoks parim otsus. Helis õppis väga hästi. Kooli kõrvalt käis ta muusikakoolis, kus oli samuti silmapaistev. Kõik tundus turvaline ja hea. 

Helisel ei olnud väga palju sõpru. Paar tükki koolist, paar muusikakoolist. Südamesõpradega lävib ta siiani. Väga palju suhtles ta täiskasvanutega. Eks minagi vedasin teda omal ajal palju enesega kaasas, teist sama palju veetis ta mu vanemate seltskonnas, eriti suviti maal. Sest laagrilaps polnud Helis hoopiski!

Kolmikute sündides muutus Helise maailm korraga tundmatuseni, aga ta sai sellega uskumatult hästi hakkama. Tal jagus koheselt südant oma kolme väikese õe-venna jaoks ning ta aitas mind alati, kui seda vajasin. Kui ta peale gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikooli ja ühtlasi Elleri muusikakooli astus, igatsesime teda kõik väga. Mäletan kolmikuid korduvalt küsimas, millal ta ometi “Eestisse tagasi tuleb”. Sellest sai aga tegelikult pesast väljalendamise aeg. Kolmikutega on tal sellest hoolimata tihe side siiani. 

Helis ei valinud oma elukutseks muusikat, kuigi võinuks. Aga ma mõistan, miks ta keele-teed läks. Nimelt avastas ta enda jaoks ühe toreda ja kasuliku nišši, mis on peaaegu sama loominguline kui muusika. 

Nimelt annab Helis oma isikliku ettevõtte alt keeletunde välismaalastest eesti keele õppureile. Ta valmistab neid ette erinevate tasemete keele-eksamiteks. Tema kursusi ostavad sisse kõikvõimalikud asutused ja ettevõtted. Tööpõld on hiiglaslik. Olen lugenud Helise õpilaste tagasisidet ja see on alati nii tunnustav ning südamlik, et pisar tuleb silma.

Helis on kirjutanud kolm eesti keele õpikut (koos cd-kuulamisplaatidega), mida saab osta igast hästivarustatud raamatupoest - tõsi, miski oli hiljuti taas välja müüdud. 

Talvel abiellus Helis oma kihlatu ja laste isa Nilsiga, kellega nad moodustavad tõeliselt boheemlasliku armastava tandemi. Nende elu on kõrvaltvaatajale küll paras segasumma-suvila, aga tean, et mu kaks kallist lapselaps-poissi on üle külvatud jäägitu armastusega. Helis lihtsalt oskab!

Me helistame peaaegu iga päev. Igal nädalal aitan veidike lapsi hoida. Vahel aitavad ka kolmikud - eakohaselt veidikese taskuraha eest. Helise kodu oma meie omast seitme minuti autosõidu kaugusel, seega lähedal, mis on hea. Ka nende varstivalmiv maakodu Muhus on kerkinud meie oma kõrvale. Tublid noored!

Vahel me musitseerime koos. Tänagi laulsime Valgret, Helis saatis meid klaveril. Helis oskab teha lugudest ägedaid seadeid, ta on ka andekas laulukirjutaja. Ja niisama kirjutaja - oleks tal vaid rohkem aega.

Helisest mõeldes on mu süda rahulik. Ta oli lihtne laps ja on lihtne täiskasvanu. Kõige keerukamatel hetkedel (ja enne Jaani) on just Helis olnud see, kes on mind lohutanud, aidanud või toonud maa peale tagasi. Teoorias ei tohiks vanema ja lapse suhe niipidi olla, aga teate, siin on midagi sõnulseletamatut… 

 Soovin Helisele palju armastust, tervist, tarkust, rõõmu, julgust unistada ja oma unistusi täide viia. Tean, et temas on ammendamatud ressursid. Tean, et ta on kõrge lennuga, andekas ja julge. Olen Helise úle uhke. Armastan teda üliväga.

Täna saab Helis 30-aastaseks. Palju-palju õnne! 

Noored

 

Kui üks emeriitvaimulik minuga hiljuti tänaval kõrvuti sattus ja küsis, kas oleme Jaaniga ikka veel abielus, tajusin selles küsimuses mõningast pahatahtlikkust. Siiski muutis see pöördumine napakaks vaid küsija enese. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. 

Kui Jaan eile katusele ronis, omandas võimalus mõne aja pärast mitte abielus olla päris hirmuäratavad mõõtmed. Räägin allpool lähemalt.

Ühesõnaga, tuleb välja, et oleme Jaaniga täitsa sarnased. Kui mina eelmisel aastal katusele ronisin - muide, ma ei teinud seda nalja pärast, vaid läksin sinna okkaid pühkima! - ja hooletust astumisest päris mitu head meetrit katuseääre poole libisesin, mõistsin korraga, et vabalangemine maaühenduse poole kestaks vaid hetke - aga seda hetke enam tagasi keerata ei saa. Siiski pühkisin toona katuse ära, rääkisin juhtunust Jaanile ja lubasin pühalikult, et enam nii ei tee. Ta nimelt palus minult seda lubadust. 

Aga mis ta nüüd ise tegi! Ütlen ühe hingetõmbega- ta ronis katusele ja kukkus seda survepesuriga pesema! Ei, ega sellest polekski midagi, kui asjalood olnuks nii, nagu ma esiti arvasin. Siis kirjutaksin lihtsalt, et mul on erakordselt tubli mees. Mida ta muidugi ongi. Nägin küll, et ta seal katusel toimetab. Tulin jooksmast ja isegi lehvitasin talle. Aga siin on üks oluline nüanss - ma teadsin tal olevat ohutusrihmad. Aga tal ei olnud! See viimane selgus alles õhtul voodis. Sõber, kes lubas nimetatud rihmad tuua, unustas asja ära. Jaan seletas mulle, et tema polnud märjal katusel sugugi katuseääre poole libisenud, seega pidavat tema katuselkäik justkui ohutum olema, kui minu mullusuine. Aga polnud ju! Üksainus vale liigutus, mõelge ometi! Mulle meeldiks küll temaga edasi abielus olla. Ikka veel. Igatahes lubas ta mulle pühalikult, et enam nii ei tee.

Novot. Ja siis käisime jooksmas. Jah, mäletate õigesti, varem käisime ikka kõndimas, aga üleeile, kui mina tüdrukutega mere ääres olin, otsustas tema joosta. Ütles pärast hooletult üle õla, et Laagri-Harku-Laagri võttis 45 minutit. Kõndides teeme selle tunniga. 

Loomulikult ei saanud ma asja nii jätta! Kui Jaan katust pesi, käisin mina ka jooksmas. Ja tegin Laagri-Harku-Laagri 43 minutiga. 

Täna läksime üheskoos. Algul leppisime kokku, et ei hakka kiirustama. Aga kus sa sellega! Juba peaaegu koduukse juures panime ajama. Muidugi tuli ka täna täitsa hea aeg, kah 43 minutit. Aga point on selles, et me kumbki pole ammu jooksnud. Nüüd rullib Jaan mu kõrval massaažirulliga oma reielihaseid ning mina pean pöialt, et homme ikka keriku’ saaks. 

Sellised me oleme. Üks vapram ja hulljulgem kui teine. Kõigest tuleb võtta maksimum. Noored, noh! 

Palve laste eest

 

Jumal, hoia lapsi. 

Laps ei saa valida, millisesse perekonda ta sünnib. Taevane Isa, tee, et meie lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate perekonda. Lõpuks pole ju tähtis see, kes sinna perekonda täpselt kuuluvad, vaid see, kuidas nad on lapse sünniks valmis. Lapse sünd tähendab ju rõõmu kõrval ka pisaraid, magamata öid, vaevusi ja muret. Jumal, tee, et me lapsed sünniksid peredesse, kus ollakse selleks piisavalt valmistunud. Kus teatakse, mis juhtub, kui paarist saab pere. Kus jagub südant nutva lapse lohutamiseks, väldaku see kasvõi tunde. Kus isad ei jätaks emasid üksi. Kus mõlemal vanemal jaguks aega lapsega silmsideme loomiseks, et väikesel inimesel saaks tekkida usaldus. Kus jagub rahu ja rõõmu, toetust ja empaatiat. Taevane Isa, tee, et meie peredes oskaksid ja julgeksid lapsevanemad ka ise vajadusel abi küsida. Tähtsad ei ole kaalukõverad ja muu tabelijärgne areng, mõningal juhul ei ole tähtis isegi rinnapiim. Normid ei sisalda tundeid. Tähtis on vaid üks. Armastus. 

Issand, tee, et meie väikesed tüdrukud võiksid olla oma isadele ainulaadsed, kõige kaunimad ja toredamad printsessid, et nad noorte naistena oskaksid seda ka oma tulevastelt oodata. Tee, et me pojad oleksid austatud ja tunnustatud, et nad teaksid seda tulevikus ka oma pruutidelt loota. Tee, et me kodudes ei oleks kohta vägivallale, ei füüsilisele ega vaimsele. Kõrvalda me kodudest alandamine ja näägutamine, hinnangute andmine, oma või teiste laste halvustamine. Kes tahaks olla maadligi või kaltsuks surutu? Jumal, õpeta meid oma lastest lugu pidama. Suhtlusviisid kanduvad edasi põlvest põlve. Aita meid!

Taevane Isa, palun kõrvalda me suhtlemisest liigne nõudlikkus, aga tee, et seal ei oleks kohta ka ükskõiksusel. Issand, aita, et me ei jäta oma lapsi, ka suuremaid, üksinda. Laps vajab vanemaid kuni täiskasvanueani. Lapsed, kel tekivad probleemid, on enamasti emotsionaalselt üksi jäänud. Aita vanematel seda ometi märgata - enne kui on hilja. Enne, kui laps, vastavalt oma isikuomadustele sulgub endasse, langeb depressiooni ning muutub suitsidaalseks või hakkab hulkuma, otsides omataolisi hingelt üksikuid ning leides ühtlasi meelemürgid, alkoholi või narkootikumid. Issand, aita neid hädasolevaid lapsi!

Armas Jumal, aita lapsi, keda kiusatakse ning anna nende vanematele tarkust seista oma laste eest südikalt ja vankumatult. Kui laps ei saa ka kodust kaitset, kust ta seda siis üldse saab? Anna pöördumist ka kiusajatele. 

Issand tee, et me oskaksime oma lastele õpetada hinge- ja kehateadlikkust. Et lapsed oskaksid oma hinge ja keha pidada pühaks. Et nad julgeksid vastu hakata, kui keegi neid vastu nende enda tahtmist puudutab. Hea Taevane Isa, hoia lapsi seksuaalsete kontaktide eest, kui veel teadmisi, enesekindlust ja vastutust napib. Hoia olukordade eest, kus tuleb teha valik halva ja veel halvema vahel. 

Tee, armas Jumal, et kõik lapsed julgeksid minna koju - mis iganes murega. Ja tee, et märkaksime neid lapsi, kes ei saa seda teha, kuna kodu on liialt äraarvamatu või ohtlik. Aita lapsi, kelle kodu ongi üks suur mure. Issand, aita sõltuvushäiretega vanemate lapsi, anna nende eludele lahendus. Sõltlane ei ole usaldusväärne ka lapsevanemana, tema läheduses on emotsionaalselt haige kogu perekond. Taevane Isa, palun aita lapsi, kel pole kusagil õppida ja magada või kes ei saa seda teha pideva pidutsemise või lärmi tõttu. Palun aita lapsi, kelle kodudes ei jätku piisavalt süüa, kuna kogu raha kulub alkoholile ja kelle vanemad ei suuda selle olukorra eest vastutada. Aita, et sellised olukorrad tuleksid kiiresti avalikuks ja leiaksid lahenduse.

Laps vajab toimetulevaid vanemaid. Oh, Issand tee, et inimesed julgeksid vägivaldsetest suhetest lahkuda. Tee, et mitte ükski laps ei peaks pealt nägema, kuidas tema ema pekstakse või piinatakse. Tee, et ükski laps ei peaks ise olema oma vanema või kasuvanema vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohver. Hoia, oh Issand, selliste juhtumite eest! Tee, et ükski laps ei peaks tundma hirmu ega valu. 

Issand, aita lahutatud perede lapsi. Inimesed, kel ei jagu südant oma parneri lapse jaoks, ei peaks kärgpere loomisele mõtlemagi. Issand, Sina tead, et kõik lapsed on sündinud oma vanematele, nad on sündinud armastusest ja väärivad armastust. Nad on olnud enne, kui tekkis uus partner ja nemad ei ole teda valinud. Neil on isegi raske ja neil puudub ka võimalus lahkuda. Issand, pehmenda inimeste südameid, et nad ei teeks oma partneri laste elu iskliku kibestumise, viha või meeleheite pärast põrguks. 

Jumal, tee, et ükski laps ei peaks nägema oma vanema lõputuid pisaraid ja meeleheidet. Et ükski laps ei peaks kuulma teisest vanemast lõputult halba. Tee, et iga laps võiks armastada oma mõlemat vanemat ja et ta ei peaks seda teise vanema eest varjama. Lahenda keerukad olukorrad, kus lapsel puudub võimalus teise vanemaga suheldagi. Issand, aita, et meie lapsed saaksid jääda lasteks ka siis, kui peresse tulevad eluraskused. Issand tee, et me ei asetaks oma laste õlule raskemaid koormaid, kui nad jaksavad kanda. 

Hea Jumal, hoia me lapsi õnnetuste ja haiguste eest. Tervenda haigeid, leevenda puuetega laste vaevu, kosuta enneaegseid beebisid.

Issand, õnnista kõiki lapsi väga.

Loojang

Harju-Madisel Jaani oodates

 Õhus hõljub pühaduse hõngu

Taamal madal meri kõhutab

Varjud õhtupikaks rõhutab

Otse vette veerev päiksepall

Siin all soe

Kesk kadakate süle

Kus vaikus trallib linnuhäälses loos

Kus rist ja rõõm on muutumistes koos

Ja olnu läheb pikkamööda üle

Las siidisilmselt läbi õiteilu

Sind merreuppund päikselaik veel paitab

Sa loojang oma lootusesse silu

Et varjuks muutumise viivul vilul

Öö mahekeelselt unemaale aitaks

Tibi

Tibi koduküla rannas

Tahtsime osta Muhu kalapoest pardimune. Pood oli aga alles kinni. Tagaukse juures askeldas üks mees, kelle käest küsisin, ega tema siiski neid mune anda ei saaks. Aga ei, tema olevat hoopis kalamees. 

Hakkasime juba ära sõitms, kui poeperenaine meid tagasi viipas. Kepsutasime rõõmuga poodi. Müüja vaatas meid naervail silmil. Üks tibi tahab mune osta, olevat kalamees öelnud. 

Tibi! See olen vist mina? Mitte ometi Jaan? 

Igatahes sain korrapealt oma päevale piraka pöidlamärgi, kõrvuni naerusmaili ning paki toredaid pardimune pealekauba! 👍😀