Rännak

Paldiski pankrannikul loojangu eel

Kõige raskem on mul raske üle saada faktist, et Jaan ei tööta enam Jaani kirikus. Tunnen temast nii tohutut puudust, sest need olid uskumatult toredad ja loomingulised ajad. Meil oli äge tiim, innustasime ja tunnustasime teineteist ja teisi töötegijaid, jagasime konstruktiivset kriitikat, soovisime olla üha paremad. Kõik toimis. 

Ma ei lepi nende põhjendustega, mis meile anti. Miks peaksin? See on tänapäevases kontekstis täiesti ebanormaalne. 

Ometi kogub sügis taas värve ja Jaanil on tööelus uued tuuled. Eks veidi ka minul, sest soovin teda, nii palju kui saan, aidata. Selles kõiges on tajuda tohutut Jumala ligiolu ja poolehoidu. Meie ümber on uued, rõõmsad ja tänulikud inimesed. Vanad sõbradki on tulnud uutele radadele kaasa. Jaani hoitakse ja armastatakse. Andeka ja tundliku kirikuõpetajana väärib ta seda igati. Hävitamine ei saa kunagi olla lõplik ja selle läbiviijad on viimaks kindlas kaotusseisus. 

Eile tegime oma kihluse esimese aastapäeva tähistamiseks pika jalgsimatka Paldiski pankrannikul. Majaka ja vaateplatvormini, mis oli me sihtpunktiks, kõndisime mööda kergliiklusteed, tagasi rändasime aga matkarajal täiesti pankranniku äärel. Taevas kogunes pilvi, mille vahele vajus lõõskavpunane loojangupäike. Tuul tuuseldas meid üha tugevamini, ōnneks mitte sügaviku, vaid maismaa poole. Merel rulluvad valge vahuäärega lained laulsid lakkamatul kohinal tuulega duot. Tegin mitmel korral tasakaalu kaotanu siksak-samme, siis aga jooksin taas seeliku lehvides tuulega võidu, ühel pool mäslev meri, teisel paepealne ühes sügiseselt viljakate õuna- ja pihlapuudega. Olin omas elemendis, vaba ja õnnelik - ja ometi õnnelikus abielus. Ometi koos oma imelise mehega, kes mind mitte kunagi ei piira, küll aga tasakaalustab, hoiab ja armastab.

See tee, ütles Jaan, on otsekui meie elu enne abiellumist. Pikk teekond järsaku serval, kesk tormi-iile ja marus merd. Ohtlik - ja ometi meeletult ilus. Teekond, mida ei saanud käia kõrvuti, kuid millel saime ometi haarata vajadusel teineteisel küünarnukist. Kuni enam ei suutnudki lahti lasta. 

Ma tean, et varsti tegutseme me taas lahutamatu tiimina. Veelgi võimsamalt. Läbi Jaani mõtiskluste, minu muusika ja luule ning Jumala õnnistuse. Tähed tõusevad selgesse sügistaevasse seda tunnistama, ajal, mil udutekk katab all maa kohal armastuse ja kunsti salapärast vaipa. Sügislehtede karva.