Esimesel septembril istus meie köögilaua ääres pizzataldrikute taga kuus inimest. Päevakangelased-kooliminejad, minu endine ja tulevane ning ma ise. Lobisesime, naersime, tegime pilti. Meil oli tore.
Miks ei võiks kõik inimesed suuta sellisel moel lahku minna? Me ei ole ju kellegi omandid! Otsus suhtesse astuda, suhtes püsida ja suhtest lahkuda kuulub inimõiguste valdkonda. Miks ei võiks siis surmani kestvate abielude või kohustuslike tsölibaatide kõrval rääkida ka elutervetest lahkuminekutest ning uutest suhetest, kus kõik osapooled on aktsepteeritud ja tunnevad end hästi? Lahutus oli mu parim otsus, millest võitsime kõik. Minestage, kui soovite!
Aeg oleks pöörduda reaalsusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar