laupäev, 12. september 2020

Annan alla!

"Tõstan käed ja annan alla!" Nii laulis kunagi Ivo Linna ja see laul kummitas mind täna täiega. Ja kujutage pilti, asi ei ole sel korral sugugi mitte armumises, milleni too laul hiljem välja jõuab, vaid hoopiski... kibuvitsades!
Kui hakkate mulle seepeale okaskrooni pähe kujutama, läheb jällegi teisest otsast liiale, kuigi on teema poolest hulga soojem. Ütleme siis ausalt ära, et põhiteema on Maarja ja alateema on kannatus. Ehk kibuvits.
Käisin nimelt kaheksandal septembril Naissaarel. Tegu oli tavapärase suvelõpu ürituse, Maarja sündimise pühaga. Et Neitsi Maarja on mind naisena alati kõnetanud, otsustasin ka seekord esiteks korjata punaseid marju ja teiseks teha siia üks mõtisklev postitus. Teine punkt on siiani ootel. Punaseid marju aga (kahjuks) korjasin. Ja mitte vähe. Ja mitte pihlakaid, millega olnuks hulga lihtsam.
Korjasin kibuvitsamarju.
No mis häda peab inimesel olema, kui ta neist rammusatest tulipunastest marjadest nii pöördesse satub, et korjele sugugi piiri ei mõista panna ja terve suure kilekotitäie, mida õieti kandagi ei jaksa, enesele koju vedib? Ah et teised naised korjasid ka? Nojaa, aga teised naised on esiteks märksa kannatlikumad, teiseks fännavad hulga rohkem kokakunsti, kui jätta mainimata, et minu fänluse aste on olnud seni nullilähedane. Inimesed, ma astusin selles vallas liiga suurtesse kingadesse!
Täna hakkasin oma suurt kotitäit lähemalt uurima. Naised kinnitasid, et kibuvitsadest saab teha imelist ravimoosi. Nüüd, kus koroonaviiruse teine laine vaikselt pead tõstab, on see ju igati julgustav kinnitus. Nii ma siis käised üles käärisingi.
Te ju teate, et kibuvitsamari lausa kubiseb heledatest, okkalistest ja ühtlasi kleepuvatest seemnetest? Mina teadsin. Küll oli mulle aga uudiseks, et seemnete eemaldamise kiirus on max kümme marja poole tunni jooksul. Seega kulunuks kotitäie kibuvitsamarjade puhastamiseks ei vähem ega rohkem, kui terve igavik. Mina puhastasin kümme marja ära ja mul oli täiesti kõrini. Otsisin abi internetist. Ei midagi. Helistasin emale. Ka tema ohkas. (Hiljem helistas tagasi ja lohutas siiski ka.)
Niisiis, mul oli kõrini. Võtsin vastu järgmise otsuse- katkusin kiirelt ja rohmakalt ära marjade pikad otsad ja tagused ning ladusin nad koos seemnetega suurde keedupotti. Marjad pehmeks keetnud, hakkasin kogu tekkinud pudrusegust potitäit lusikaga läbi sõela pressima.
Kui te nüüd arvate, et oh, kui kaval nõks, siis ma väga suurt aplausi iseenesele ja tehnika arengule siinkohal siiski ei teeks. See oli nimelt looma töö! Mu üks käsi on siiani pool-krampis. Schubert ei kõla homme kohe kindlasti nii kaunilt, kui mõnel tavalisel päeval, mil ma ei tegele lollustega.
Algul pressisin kohe vägagi korralikult. Umbes tunni- pooleteise pärast vaatasin, et nii ei jõua kuhugi. Siis tegin veel ühe andestamatu vea- tõin mängu õunamahla pressi. Kibuvitsad ainult naersid selle masina peale. Nad pritsisid kogu kaardervärgi sisepinna ühtlaselt löga ja seemneid täis ja sain enesele sellega tunnikese rookimist veel juurdegi. Mu tehnikataibuga sõbrad võiksid siinkohal pead kokku panna ja ühe korraliku kibuvitsamarjade puhastaja valmis konstrueerida. Mina pöördusin lüüasaanult ja pika mokaga sõela juurde tagasi. Hakkasin üha rohkem ülejala laskma. Mul tekkis pikapeale lausa ükskõiksus, kas rikkaliku seemnesaagi vahele jääb veel maitsvat moosimassi või lajatan selle kogu täiega otsejoones prügikasti. Tahtsin vähegi inimlikul ajal lõpetada.
Eks lõpuks saa iga töö otsa, nii ka see. Kahetsusväärne on veel ainult fakt, et moosi tuleb heal juhul 3-4 väikest purki, rohkem mitte. 
Moos pole muide veel kaugeltki valmis. Lisan sellele homme veidike sidrunit. Arvestades kogu töö mahtu, pakun, et kilohind tuleks säärasel sobulopskil umbes saja euro kandis. Lisaks okkad näpuotstes.
Ah, Maris, olgu see nüüd tõesti viimane kord!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar