laupäev, 2. september 2023

Mina, naine

Tere. Mina olen naine. Mul ei ole väga palju aru peas. Mul pole ka oma tahet ega arvamust. Mehed võivad minuga teha, mida tahavad.

Näiteks pean ma varsti abielluma. Mul ei ole abiellumise osas mingit oma ideed. Ma ei oska mõelda, kas ma ka ise abielluda tahan. Jah, just mina, mitte minu mees (edaspidi: kasutaja). Sellise tähtsa asja üle otsustavad nimelt ainult mehed. Minu puhul mu oletatav kasutaja ja tema ülemused. Mina olen pelgalt auguga asi ja minu kasutuskorra eest tuleb hoolt kanda kõrgete eetikanormide kohaselt ja minu arunatukesele vastavalt.

Kui peaksin abiellumisest keelduma, tuleks minu oletatav kasutaja oma ülesandega kehvasti toime ja minu kasutuskorra eest hakkasid vastutama tema ülemused. Kindlasti ei tohiks mind kasutada väga suure avalikkuse ees ja liiga sagedasti. Pigem harva. Märkamatult. Et ma tunneksin, et mu protestil on tagajärjed. Vajadusel saadetakse minu ja mu oletatava kasutaja oletatava elukoha juurde valvama kõlblusspetsialistid, kes fikseeriksid mu kasutuskorras kõik eksimused ning halvimal juhul katkestaksid me tegevuse.

Kuniks ma pole oma isiklikku elu kahetsedes ja reeglitele alludes korda seadnud, peaks mu kasutuskorra kohta ilmuma igakuine korrektne avalik graafik. Selle koostaks piirkonna kõrgeim vaimulik ülemus ja esitaks selle kogu maa kõrgeimale vaimulikule ülemusele. Kogu maa kõrgeim vaimulik ülemus ja tema õukond võiksid seejärel seada sellele täiendavaid piiranguid. Küllap oleks neidki vaja. Minusuguse naise kõlbeline tühisus tuleks jõuga murda. Mind ei tohiks säärasena üldsusele näidata. Peaksin mõistma, kes õigupoolest olen ja oma algelisest mõtlemistaolisest tegevusest loobuma. Ilusti abielluma. Armastusega poleks seal mingit pistmist. 

Loomulikult luban olla kuulekas. Ei tea, kust mulle üldse säärased hullud mõtted pähe tulid, et suudan ise midagi arvata! Küllap on hingevaenlane taas kusagil varitsemas. Naised on selle eest iseäranis kaitsetud. 

Abielu on teatavasti otsus. Niisiis mingu kõik nii, nagu päris inimesed, mehed otsustavad. Aamen.

reede, 25. august 2023

Une hõlmas

Sind vaatan vaikselt

Kui magad

Me akende taga

Koob kuu kardinakumast

Öösinast, loojangupunast

Su palgele õhkõrna siidi…

Need taevased niidid

On tõesed ja tugevad

Unemuusikat

Noothaaval lugedes

Hingepugevad…


Nii avali silmi

Ühe eluloo sekundeid seirates

Ilu jaatades

Valu eirates

Tilk tilga haaval

Unistusi unesooja pihku püüdes

Vaevu hingates

Kuid mõttes õnnest hüüdes

Ma vargsi huultega su õlga paitan

End läbi sinu une hõlma aitan…





Oskan

 Oskan elada mujale

vaadates teise suunda

Naerdes põhjatut naeru

Nuttes tilgatut nuttu

Mesijuttu

Oskan keerata teekuuma kruusi

Väänates vanu ja uusi

Elutõdesid

Elumahladest tühjaks

Ja tühiseks.

Aega ja ruumi

Mis mõeldud sai ühiseks

Teiseneda

Et aru ei saagi

Mu valestiolekust.

Vildakaist viivudest vahelelõikeidki

Vesta

Hommikukastega iseend nähtavaks pesta

Muuhulgas muuta end aasale lilleks


Kuid… milleks?


reede, 18. august 2023

Viie minuti lugu

 Vahel võibki vist endale veidike valu lubada. Näiteks siis, kui olen alateadlikult tajunud, et midagi on pahasti, kuid pole seda koheselt taibanud lahendama hakata ning ühtäkki avastan, et olen mures ja üksi. 

Käisin nädala algul koolitusel, mis keskendus väga konfliktsete paarisuhete parandamisele. Sealt võtsin kaasa tõdemuse, et üks täiesti tavaline erimeelsus või tüli kahe vastutusvõimelise täiskasvanu vahel peaks ära lahenema kõige rohkem viie minutiga.

Tõepoolest. Edasi hakkavad juba kaasa mängima isiklikud mustrid, mis lubavad tülil kas eskaleeruda või jääda vinduma. Kehvad variandid mõlemad. Oleme mõnes mõttes oma valust sõltuvad ja muutume sellele “pealepuhumise” ootuses otsekui tagasi lasteks - olenevalt isikuomadustest kas karjudes või mossitades. Või hoopis jonnakalt vaikides, tehes näiliselt neutraalset nägu - teine võiks ju ometi aimata, mis häda! 

Aga teine ei aima. Miks peakski. 

Kui teine mängib (sageli teadmatusest või tahtmatult) asjaga kaasa ja ei asu samuti koheselt arusaamatust lahendama, on asjalood halvasti, kuna temagi käitumismuster tuleneb ta isiklikust, kaugest minevikust kätteõpitud kiindumusstiilist, mitte käesolevast paarisuhtest. Niisiis teeme endale asjatult haiget ja liigume läheduse asemel partnerist hoopis kaugemale. Taandareneme ja proovime tüli lahendada, nagu juba ülal mainisin, kas karjudes või vaikides, igatahes võtmata isiklikku, täiskasvanulikku vastutust. Valime toredad rollid, mõni märtri, mõni sõdalase. Einoh, põnev! Aga tüli osas see lahendust küll ei paku. 

Vaat nii. Siin ma siis külitan, kahetsedes, et asja koheselt teemaks ei võtnud. Kell on tiksunud kaugelt üle südaöö. Praegu pole teha midagi ning küllap pean tagasi voodisse kobima. Keegi mind siia “päästma” ei tundu tulevat. Raiskan lihtsalt oma väärtuslikku uneaega. Hommikul vaatan kõigepealt iseendale otsa. 

Ja siis annan asja parandamiseks mõttes viis minutit…

neljapäev, 10. august 2023

Kes otsustab, mis on Jumala tahe?

Kreeka keeles on sõnale “armastus” mitu vastet. Tuntumad neist on ehk agápe, philia ja eros

Kui agape tähenduseks on jumalik armastus, võib öelda ka tingimusteta armastus, mis igal juhul hõlmab Jumala armastust inimese ehk oma kätetöö vastu, siis on see nii tavaelulises kui kiriklikus kontekstis vägagi arusaadav. 

Ka sõnal philia on sügava, võrdsuse printsiibil loodud sõprussuhte või hooliva ligimesearmastuse sildi all oma koht kirikus ning kiriklikes tekstides täiesti olemas ning selle sõna sügavam tähendus meist igaühes täiesti äratuntav ja läbikatsutud.

Erosega võib aga tekkida küsimusi. Et tegu on mehe ja naise seksuaalse armastusega, mis kätkeb endas ühtlasi kirge ja iha partneri füüsise osas, võib see kiriku kontekstis olla ettevaatlikuks muutev, valehäbi tekitav, vääritimõistetud või alahinnatud nähtus. 

Lugesin ühest kunagises Sirbis ilmunud Kaarel Kuurmaa filmiarvustusest "Kes otsustab, mis on Jumala tahe?" viidet usundiloolase Roland Karo mõtetele, mille kohaselt on "teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsuse osas elukauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav lombakus ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri kiikse, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta- mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause "Jumal on armastus" omab vältimatult ka erootilist aspekti."

Hakkasin ülaltoodu üle oma teise eriala, pereteraapia võtmes sügavalt juurdlema ja kaasasin peagi mõtetesse ka oma üle veerandsaja aasta kestnud kirikutöö kogemuse. Õigupoolest tegin selle teemaga algust juba ülemöödunud suve hakul, mil kirjutasin perekonna psühhoteraapia õpingute supervisiooniaastate lõputöö pealkirjaga "Patu mõiste kristlikus pereteraapias". Ülal osundatud tekstilõik oli aga piisavalt intrigeeriv, et teema juurde uuesti tagasi tulla. 

Teoloogiadoktor Arne Hiob hoiatas ühes oma jutluses nn "metsiku armastuse" eest, mis ei viivat kuhugi. Ka minu meelest on "metsik armastus" patt, juhul kui see tähendab moraalitust, truudusetust, juhuslikke seksuaalpartnereid või muul viisil kõlbelise elu allakäiku, kuna seesugune käitumisviis ei ole tegelikult kantud armastusest ning on tugevasti häirivaks faktoriks ka inimese suhtes Jumalaga. 

Samas lisab just erosest kantud armastus suhtele läheduse ja küpsuse mõõtme. Paarid, kelle armastusest on kadunud erose mõiste, võivad ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sattuda üsna tõsisesse suhtekriisi, eriti, kui üks partneritest tunneb selle järele vajadust, kuid puudub turvalise kommunikatsiooni oskus ja/või teise partneri soov olukorda parandada. Kas taoline vajadus ning see, mis võib järgneda- mõtlen siinkohal võõrandumist, kõrvalsuhte tekkimist ning pikemas perspektiivis ka abielulahutust- liigitub sel juhul "metsiku armastuse" kategooriasse ja tuleks eos lämmatada? Või peaks kirik, käsikäes kristliku paariteraapiaga, käsitlema teemat laiemalt?

Sarnaselt inimese intellektuaalse arenguga kujuneb elu jooksul ka seksuaalne eneseteadvus. Positiivne, armastav suhe oma kehaga on üles ehitatud juba varases lapsepõlves, sõltumata sellistest teguritest nagu ilu, sobivus, tervis ja vanus. Neil lastel, kes on juba varakult teada saanud, et nende keha on hoidmist ja kaitsmist väärt, on väiksem emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise ning sõltuvuste oht.

Teadlikkus oma kehast on ka seksuaalsuse nurgakivi. Kiriklikus kontekstis ei peeta aga tänaseni väga siivsaks "kergitada tekki" kristliku abielu mõistelt, mis peaks lisaks otsusele olla elu lõpuni koos ja kasvatada üles ühised lapsed, sisaldama ka teineteise ihaldamist, kehalist hellitamist ja rahuldustpakkuvat seksuaalsuhet. Mil moel sellest tänapäeva noortele kõneleda? Tähtsam veel- kuidas seda kõike pika elu jooksul, ühes ja ainsas paarisuhtes säilitada?

Aastaid tagasi, alustades tööd kristliku terapeudina, olin tihti dilemma ees, kuidas suhtuda teemadesse, mida võiks kiriklikust seisukohast nimetada sõnaga patt. Küllap ilmnes mu toonastes tegemistes sisemist erapoolikust, piiratud oli ka oskus näha inimesi ja olukordi erinevatest tahkudest. Muuhulgas olin näiteks takerdunud müüti, mille kohaselt ei tohi õige kristlane oma abielu lahutada ka juhul, kui see on täiesti väljakannatamatu. Sattusin segadusse, kui nägin, et keegi käitus teisiti. Mu õiglustunne oli riivatud, kuuldes lugusid lahkuminekutest, abieluvälistest suhetest, seksuaalsetest sättumustest ja muudest eluvalikutest, mis tõid paratamatult muudatusi olemasolevaisse peresüsteemidesse – isegi kui need muudatused olid loogilised või kasulikud. Paraku ei saanud ma ka terapeudina väga palju aidata, kuna ei osanud püstitada küsimust- miks? Selle asemel tundsin enesel survet anda hinnang ja hõivata seeläbi Jumala tool. 

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Meie aju kinnistab me vanemate või hooldajate toonase käitumise kui normaalsuse- ka siis, kui olukord on vaikimisi kindlaks määratud normaalsusest kaugel. Ka olukorrad ja seisundid, millest ei taheta ega julgeta rääkida ja mis liigituvad terapeutide keeles kas saladuste või "varuväljapääsude" kategooriasse, on osa iga inimese unikaalsest põlvkondade vahelisest peremustrist, mida pelgalt näpuviibutusega pattulangemise süü osas maha ei murra. 

Nii võivad kiriku mõistes mistahes “patuga” (lahutus, kõrvalsuhe, homoseksuaalsus vms) silmitsi seista ka need kõige "pühamad", kelle suunal viibutaks sõrme kogu kiriklik üldsus. Aga kas see kätkeks endas ka Jumala tahet? Või on tegemist pelgalt inimese tõlgendusega? Kas inimestel, sealhulgas ka vaimulikel, on lõplik voli otsustada, mis on päriselt Jumala tahe?

Nüüd, juba märksa kogenenuma terapeudina, kasutan kristliku teraapia seansil tihti nn Jumala tooli- et Jumala Vaim istuks meie keskel ja õigel hetkel saaksime pöörduda Tema poole- mida Tema antud olukorrast arvab ja kuidas soovitab edasi käituda? Käsitletavad kliendilood ei ole olnud kaugeltki kergete killast, hõlmates pea kõiki kujutletavaid suhtemustreid. Üksikjuhtumitesse liialt süvenemata võin aga täheldada ühte- Jumalat tajutakse eranditult halastava, mitte karistava Isana. Miks peaksin minagi teisiti arvama?

Sellesama halastava Isa poole oleks hea püüelda ka praeguse aja erinevate arvamustega kirikus. Mitte keegi meist ei tea enne, kui on ületanud igaviku piiri, milline see Jumala tahe ühes või teises küsimuses ikkagi täpselt on. Küllap aga teame kõik, et ilma armastuseta võib siin maises elus päris keerukaks minna. 

Armastus on tohutult võimas ja kõikehõlmav tunne, puudutades kõiki elu ja suhte aspekte. Mõiste "metsik armastus" käib vaid sellest ühe osa- armumisfaasi ja sealtkaudu füüsilise armastuse kohta, kuna kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin vastutavad eelkõige iha ja eufooria tekkimise eest. Siiski- mispärast tundub kõige suurem patt olevat seotud just allapoole vööd toimuvaga? 

C. S. Lewis ütleb oma raamatus “Lihtsalt kristlus” nõnda: “Kui keegi arvab, et kristlased peaksid suhtuma seksuaalsesse pattu kui ülimasse pahesse, siis ta eksib. Ihulised patud on halvad, kuid vähem halvad ülejäänud pattudest. Kõige halvemad kuuluvad vaimsesse valdkonda, näiteks teiste tõukamine valele teele, nende käsutamine ja üleolev kohtlemine, tuju rikkumine ja keelepeks, vihkamine ja võimujanu. Minu sees on kaks tegelast: loomalik mina ja saatanlik mina ning saatanlik mina on neist kahest halvem. See on põhjus, miks külm kitsarinnaline inimene, kes käib korrapäraselt kirikus, võib olla põrgule lähemal kui prostituut." Loomulikult oleks parim, kui neist kummagi vahel ei peaks valima.

Kindlasti tuleks eraldi vaatluse alla võtta inimese isikuomadused, sealhulgas seksuaalsuse ning kõrvutama need tema peremustritega. Sedakaudu võib jõuda lähemale ka tema seksuaalse väljakujunemise erinevatele aspektidele, alates tema vanemate ja vanavanemate uskumuste, tõekspidamiste, tabude, usalduse, kriitika ja halvustamise kuulmisest või tajumisest lapseeas kuni iseenda ja oma eluliste vajaduste teadvustamiseni täiskasvanuna.

Seksuaalsus on ääretult erinev. On olemas paare, kelle suhte kandvaks osaks ongi teineteise teenimine, sõprus, austus, lugupidamine- aga mitte seksuaalsus. Kui see mõlemale osapoolele sobib, on kõik parimas korras ja otsus olla elu lõpuni koos võib vääramatult täide minna. 

Kui aga partnerite seksuaalne areng ei toimu mingil põhjusel sünkroonis, on see kahjuks viljakas pinnas ka muude probleemide tekkeks. Kõige kindlamini lendab teravatele karidele just see paarisuhe, kus üks partneritest on leidnud oma seksuaalsusele väljundi väljaspool suhet. Vahemärkusena- üsna hästi teatakse , et pealesunnitud seks on vägivald, vähem aga, et seda on ka seksist ilmajätmine. Soovitused hambad ristis vastu pidada ei pea kahjuks või õnneks paika, sest siin mängivad muuhulgas suurt rolli ka ülalpool mainitud suhtemustrid, mis kipuvad olema üsnagi rigiidsed. 

Liikudes armastuse-skaala teise otsa, pean ära märkima, et järjest sagedamini satub mu vastuvõtule (abielu)paare, kelle seksuaalelu on mitmendat aastat nullilähedane või päris null ja kes on selle olulisuse otsekui unustanud. Paraku on seesuguste paaride elust kadunud ka emotsionaalne lähedus ning tihtilugu sõpruski. Sellist kooslust ei ole kahjuks paljudel juhtudel enam võimalik päästa. Ka laste pärast mitte.

Mida siis teha? Loobuda armastamast? Kas see ongi Jumala tahe?

Ära riku abielu, seisab Piiblis (Mt 9:18, Mk 10:19, Lk 18:20). Ometi lahutatakse. Mõnikord rohkemgi, kui korra. Ühest küljest oleks see tänapäeva kirikus justkui lubatud - kui tõesti muud varianti ei ole. Olen ka ise sellise mõtlemise poolt. Teisalt võib tajuda ääretult taunitavat suhtumist, kuigi on ju teada, et nagu mujal ühiskonnas, on ka kristlaste hulgas sama seis - umbes pooled abielud lagunevad. Puhas statistika ja parata pole midagi. Kas kirikus saab seda seisu paremaks keerata, kui kordame endistviisi: "ei lahuta ja kõik"? Kahtlen.

Ning kuidas suhestuda siinjuures inimestega, kes polegi abielus, aga elavad siiski kellegagi koos? Sedagi osa pole tänapäeva kirikus sugugi vähe, moodustades mingi kummalise "halli ala", mille kohta mitte keegi eriti sõna ei võta.   

Abielutõotus on otsus. Usun, et kõik paarid võtavad seda altari ees seistes ka tõsiselt. Ometi tasuks tähele panna seda, millises ajas me elame, milline on mehe ja naise roll üha enam muutuvas maailmas ja millega me enam kindlasti leppima ei pea. 

Samuti ei tasu alahinnata inimese võimet areneda. On igati loogiline, et kahekümne aastaselt ei ole me väärtushinnangud samad, kui kolmekümne viieselt. Viiekümne aastaselt võivad need kolmekümne viiese omadestki paljus erineda. Võib juhtuda, et partnerid läbivad arenguetappe erinevas tempos ja suunas. Paarisuhte läheduse kadu saabki eelkõige seostada puuduliku kommunikatsiooniga ning oskamatusega kasvada ja areneda partneriga koos. Sellest tulenevalt võib keegi teine osutuda teatud arenguperioodil sobivamaks. Mida siis teha, kui aastate eest altari ees öeldud "jah" on ajapikku  "ei"-ks muutunud? Kas vägisi, ilma armastuseta elamine on Jumala tahe, kuid lahutus mitte? Kas sala-armukese pidamine, kuid üldsuse ees abiellu jäämine on rohkem õigustatud, kui aus lahkuminek? Teeme valikuid kätteõpitud suhtemustritest lähtuvalt, üks pole halvem kui teine, kuid õnne nivoo on mõlemal ülalmainitud juhul kaunis nigel. Mida siis teha? 

Ma ei hakka siinkohal arutlema sõltuvushäirete ega füüsilise või emotsionaalse vägivallaga abielude üle, mille kohta kirik võiks juba täna anda selgesõnalise soovituse seda mitte taluda. Jumala tool mu kabinetis ei leia sellistel puhkudel kindlasti kasutust. Tema tahe on ikkagi armastus.

Kui kaks kristlast sõlmivad suhte väljaspool abielu ja teevad seda teineteist armastades ja austades, on raske näha elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga hävitab kristlikus abielus toimuv alandamine, vägistamine, löömine või muu vihkamise vaimus toimepandud tegu suhte Jumalaga täielikult. Kuidas saab see olla sel juhul Temale meelepärane?

Tähtis pole niisiis niivõrd eetika küsimus, kui see, kas inimese elu ja tegevus panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need seda suhet hävitavad, on kahtlemata tegemist patuga. Siira Jumalale panustava suhte korral on aga võimatu osundada, et see on patune ja Tema tahtevastane. 

Sama loogika järgi peaks toimima ka kiriklik luba abielu lahutada - kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteise ja seeläbi ka Jumalaga rohkem, kui nende lahusolek, oleks igati loogiline tulla neile lunastuslikel kaalutlustel vastu. 

Antud teema nõuaks laiemat debatti. Nii abielu, lahutuse, kui seksuaalsuse teemal. Me ei ela enam keskajas, mil abielul võis olla üsna vähe pistmist armastusega ja võimalused lahkuminekuks minimaalsed. Kõrge eani toimiv armastav paarisuhe oma kõigis väljendusvormides, kaasa arvatud kvaliteetne seksuaalsuhe, peaks olema iga inimese vääramatuks õiguseks. Hambad ristis ei tee siin midagi.

kolmapäev, 26. juuli 2023

Külalise järgselt

 Meil oli viis päeva külas mu ammune peretuttav Saksamaalt. Võtsin ta kaasa, kui käisin Valgamaal kontserti andmas, samuti näitasime talle Muhu- ja Saaremaad. Meil oli palju sisukaid vestlusi ja arutelusid nii maailma asjadest üldse, kui Eestis ja lõpuks ka meie eludes toimuvast.

Meie külaline on õppinud teoloogiat kolmes ülikoolis Saksamaal ja Rootsis ning teab hästi, millised dilemmad on kirikul seoses ülikiirete arengutega inimsuhete vallas, kui fokusseeruda ühest küljest Ukraina sõjale ja üldisele põgenike liikumisele Euroopas ning teisest küljest palju kirgi kütnud samasooliste abielule ja sugude ümbermõtestamisele üldiselt. Seda ebameeldivamalt üllatus ta kuuldes, et kõige selle virrvarri keskel, kus inimesi kirikus niigi üha vähem ja kus omad peaksid eriliselt kokku hoidma, on toimumas ühe seni hästi toiminud koguduse lammutamine ja seda vedanud inimese elutöö läbi häbimärgistamise hävitamine, kuna ta lahutab oma abielu. Jah, tõepoolest, ta ei lahuta esimest korda, aga kuna tegu on kahe võrdväärselt toimiva täiskasvanu lahkuminekuga, ei puuduta see sündmus inimeste töövõimet ega töö kvaliteeti rohkem, kui mis iganes muu kriis, mis inimese elus ikka ette võib tulla. 

Meil oli imelik sellist asja oma külalisele rääkidagi. Karistuse rangust ja väljamõistetud paragrahvi hinnates tundub tegu võrdsustuvat vähemalt lapsepilastusega. 

Olen kuulnud ühte või teist nõudvat aru, mida temaga nüüd tehakse. Minu jaoks on see tänapäeva kontekstis täiesti absurdne küsimus ja ma ei mõista, mis ajastul ja millises imelikus inforuumis seesuguse mõtlemisega inimesed üldse elavad. No mis siis nüüd temaga ikka teha? Ühtegi jutlust pole jäänud pidamata, ühtegi matust, laulatuse ega ristimist läbi viimata - kuniks see oli lubatud. Kirik on imeliselt korras, valgusküllane ja soe. Tänu kellele? Ehk oleks võinud veidi uurida, miks tuli järjekordne lahutus, aga sinna pidanuks asi jäämagi. 

Kordan veel, et paarisuhte probleemid ei alga üleöö, seega kui lugu on tervikuna teadmata - mis on ju ka loogiline, sest inimeste eraelu teatavasti lehtedes avalikustamisele ei kuulu - ei tohiks ükski asjasse pühendamatu jagada ühtegi kommentaari, liiatigi veel ultimaatumit. Teise ajastusse kuuluv arusaam abielust, truudusest, lahutusest ning täiskasvanud, adekvaatsete inimeste karistamisest näitab kristlikku maailmapilti läbi korraliku kõverpeegli. Kaldun üha enam arvama, et too lahutusteema on mingi suurema asja kattevarjuks.

Paralleele võib loomulikult tuua ka piltidega kaugest minevikust, kujutledes juurde rahvahulga hüüded: lööge risti!, samas tunnistades, et risti löömine on juba ilusasti toimunud. Siiski ei tahaks ma pikemalt ohvrirolli omaks võtta. Nii ootamatus kontekstis, nagu tõsiste usumeeste mängumaal mõjub toimuv mõistetamatuna ja libiseksin sellest emotsionaalses mõttes võimalikult kaugele.

Kui üks ametivend kuulutab teisele, et too on ühe jalaga põrgus, kui ta kohemaid oma naist tagasi ei kutsu, tahaks temalt esmalt küsida, kas ta ka ise seda näitemängu usub, millesse ta enesele jumala rolli on valinud või on see lihtsalt meeltesegaduse tragikoomiline vorm. Olgu kumb tahes, kiriku tõsiseltvõetavus kahaneb seesuguste kirikuhärrade tõttu kordades enam, kui kellegi eraelulise lahutuskeissi korral. Ta ajab ju seesugust jama ka lihtinimestele! Kust võtab inimene voli?

Huvitav, milline naine tuleks tagasi kutsuda, et toimimatut abielu vägisi jätkata? Meie heast sõbrast vana tark vaimulik avaldas arvamust, et kui tõesti piiblist näpuga järge ajada, oleks õigus vaid esimesel. Sel juhul aga peaksid päris paljud papid oma esimesed abikaasad üles otsima ning põrgu eeskotta moodustuks lausa järjekord! Või arvab mõni isehakanud jumalatest teadvat, mitmendast lahutusest selline kord kehtima hakkab? 

Nali naljaks. Tegelikult oli meil juba ammu juttu, et ta lüüakse lahutamise korral kohemaid risti, aga mina ei uskunud. Küsisin hoopis provokatiivselt, kas kiriku jaoks oleks salasuhte pidamine ja valedes elamine vastuvõetavam, kui aus lahutus ja uude paarisuhtesse astumine. Ta arvas, et küllap see nii on. Nüüd näen, et tal oli tuline õigus. Näiline korrektsus sobib “patuta” inimestele rohkem. Et aga tõelisi tundeid ei saa isegi “pühakud” kellegi suunal tundma sundida, oleks ta pidanud lihtsalt näitlema, öelgu süda, mis tahes. Kõike seda 21.sajandil, pelgalt ristirahva rõõmuks! Mina ei olnud paraku nõus. 

Kirik võimaldab tänapäeval laulatustseremooniat ka juhul, kui sõlmitav abielu pole partnerite või neist ühe elus esimene. Sarimonogaamiast on kujunemas tänapäeva maailma uus normaalsus ja see tähendab ühe asemel kahte või enamat teineteisele järgnevat paarisuhet elu jooksul. Selle tendentsi esmane põhjus on kindlasti tänapäeva inimese pikemas elueas ja neist tervena elatud aastates. Käisime Saaremaa muuseumis näitusel “Vana-aja saarlane” ning üks seal esile toodud luustiku-leidudest kinnitas kellegi käsitöölisepy surma “keskealisena”, mis oli toona umbes 35 aastat. Nüüd olen aga mitmel korral kuulnud pool-naljaga uueks keskeaks nimetatavat 60+ eluaastaid. 

Veel üks sarimonogaamia leviku põhjusi on küllap tänapäeva naiste üha suurem edukus ja toimetulekuvõime ning suutlikkus oma ootustele ja vajadustele adekvaatselt otsa vaadata. Kuid mitte ainult. Kvaliteetset paarisuhet otsivad mehedki. Kui üks pool ei soovi enam suhet jätkata, võime ju kõrvalt hinnanguid anda, kas meie meelest pingutati piisavalt - aga mida see muudab? Kuna pluss ja miinus annavad kokku miinuse, ei saa ka paariterapeut seesugust otsust muuta. Oma õnne eest vastutab ikka inimene ise. 

Iga kord muidugi nii hästi ei lähe. Meediale ja osale kiriku ringkonnast meeldis ka minust hoopis teistsugune pilt, kui see, mida ise peeglist näen ja mida mu pere ja sõbrad teavad. Kõige enam häirib see, et info, mis avalikkuse ette paisati, tuli ilmselgelt inimestelt, kellega olen kandnud oma arvates ühesuguseid väärtusi. Muidugi müüb “abielurikkumiselt tabamine” suurepärase pealkirjana ka lausvalena, kuid too “tabaja” pidi olema piisavalt usaldusväärse olemisega ning lisaks minu voodiveerel valvanud, kuna vastasel juhul poleks ju saanud teise osapoole suhtes neid kohutavaid paragrahve rakendada. Ainult et mäng pidi käima ikka kõrgelt üle meie peade ja isegi teadvuse. :)

Eks osa rahvast ole ikka soovinud verd ja pisaraid, vaevumata isegi mõtlema, mis on õigupoolest inimese süü. Igaüks võib produtseerida omaenda jutustuse, mille lõpul saab kurjategija õiglase karistuse. Praegu tunduvad konkureerivat sisutühja vallatlemise ja vahelejäämise naiivne muinasjutt ning vaeste naiste ärakasutamise kole, Sinihabeme stiilis lugu.

Ja see pole enam naljakas. Siinkohal kuluks ära meeldetuletus, et teatud teemade, nagu näiteks inimese rahaasjade, laste saamise, tervisliku seisundi, poliitiliste vaadete ja loomulikult ka oletatava intiimelu lahkamine on ääretult inetu ja tegelikult täiesti lubamatu. 

Mulle ei meeldi, et minu eluga räpaste kätega ümber käiakse. Mul on sarnaselt kõikide inimestega õigus oma elu rõõmude ja nukrusega ainulaadsele, tähendusrikkale jutustusele ja tean end seejuures olevat enese ja oma lähikondlastega vägagi vastutustundlikult käitunud. Hoopiski ei talu ma kellegi kõrki üleolekut, avalikku pahatahtlikkust ega varjatud lollikstegemist. Kõik interpretatsioonid lihtsalt ei ole andekad. Huvitav, kas nende produtseerijad magavad öösiti tõesti rahulikult, igasuguste süümepiinadeta? Eks me näe…

See lugu, millesse olen nüüdseks päriselt kohale jõudnud, on olnud otsekui sädelev ämblikuvõrk kastemärgade kadakate vahel. Tormi ja vihmaga on see mitmel korral rebenenud ja katkenud. Alati on aga katkised niidiotsad taas ühendunud. Kui päike paistab ja tuuleõhk paitab, muutub kaunis loodu üha tugevamaks ja kandvamaks. Tulipunase loojangu kuma toob aga õige nurga alt vaadatuna nähtavale kaks tuules värelevat, ühtepõimunud südant…

Vaat, milline sulnis muinasjutt pimeneva laotuse ja tumehallide vihmapilvede taustal! Pea alati on võimalik elu ilusaks luua, kas pole? Ainult et osad vist ei tahagi… 

esmaspäev, 24. juuli 2023

Kontserdielust

 Olen sel suvel päris mitmel korral maakirikutes üles astunud. On olnud imelisi kohtumisi kohalike elanikega, kes on tulnud linnast toodavat kultuuri nautima ja võin täie kindlusega öelda, et vanade hoolitsevate naiste najal paljud kogudused püsivadki. See, millise südamlikkusega meid vastu on võetud, vääriks eraldi lugu. Eilse kontserdi järgne külaskäik oli säärane meistriklass, millest jään veel küllap kauaks lummatuks. Kui palju headust ja külalislahkust mōnes inimeses ikka leidub! Aga mitte sellest ei mõelnud ma praegu kirjutada. 

Kohtumised maakirikute orelitega kannavad endas sama erilist hõngu. Nad sisaldavad endas mõningast ootusärevust, kuid samavõrra ka tavalist ärevust. Juba ammu ei oota ma midagi imetabast sõnast “renoveeritud”. Arvan, et see on orelite maailmas lihtsalt üks meelevaldselt käibele lastud udupeen sõna ja peaks mulle tekitama samu tundeid nagu tavainimesele sõnad “pneumaatiline traktuur” või “sperventil” - ühesõnaga, mitte midagi. 

Kohtuda võib niisiis millega iganes, hoolimata sellest, milliseid toredaid sõnu selle “millegi” iseloomustamiseks eelnevalt on laiali pillutatud. Tähele tasub panna ka seda, et instrumendi “omapära” või iseloom, kui soovite, võib ilmneda juba esimesel “käpaandmisel”, näiteks võib ta hakata koheselt haledasti nutma, et mitte öelda üürgama, aga samahästi võib ta ka oodata ja hoopis hiljem, noh, näiteks kontserdi ajal ja kõige ebamugavamas kohas mõne või lausa hulgi vimkasid visata, vigurvänt selline!

Ühesõnaga, sõna “renoveeritud” ei pruugi tähendada maakirikute orelite puhul mitte midagi. Või tähendab ta midagi taolist, nagu “võtab hääle sisse küll” või “kohati isegi töötab”. 

Sellest tulenevalt kannab maakiriku kontsert hoopis teistsugust hõngu kui nn tava-kontsert. Minu poolt vaadatuna ei seisne asi sugugi mitte musitseerimises, vaid hoopiski selles, kuidas kohalik rahvas osavalt ära petta, et nende “renoveeritud” pill tõepoolest lausa mängib. Ja see, kinnitan, on juba omaette kunsttükk, sest orelid, sindrinahad, on kole kavalad!

Veelgi piltlikumalt seletades on tegu otsekui katsega säravalt naeratada, kui pooled esihambad puudu, aga ilmnenud tungiv ja kohene vajadus klantspildi järele. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled noogutaksid, veatut hambarida kiidaksisd ning hambutu isegi rahule jääks? Sest arvestatagu sellega, et olen siiski professionaal!

Ega palju võimalusi polegi. Ütleme, et orelimäng on nagunii tohutut koordinatsiooni nõudev ettevõtmine. Selliste kontsetide puhul on siis lihtsalt tegu koordinatsiooniharjutusega kuubis, muusikaga väga mitte, andku mu võrratud solistid mulle sndeks. Kui näiteks kogu kontserdi vältel tuleb meeles pidada, et pedaalis kesksel kohal ja peaaegu kõikides lugudes vajaminev do-noot tuleb alati ja järjekindlalt üle viia manuaali, st seda nooti alati mängida sõrme, mitte jalaga, et kuulaja ei kogeks selle koha peal mingeid imelikke auke, aga kui ma seda kontserdi vältel ikka ja jälle ära unustama kipun, meenub vägisi mu vanaema kunagine ütlus “ära sa selle suupoolega küll naerata”, mul polnud nimelt varases nooruses hambad nii perfektses reas, kui praegu. Ühesõnaga, lihtsam oleks üldse mitte naeratada, muusika keelde tõlgituna, lihtsam oleks pooled lood lihtsalt ära jätta. Aga ma pole allaandja tüüp! 

Ühesõnaga, I did it again, ühesõnaga, rahvast oli palju ja aplaus vägev, ühesõnaga vastuvõtt oli fantastiline, kuigi orel oli tavapäraselt “renoveeritud” ja vahepeal sekundeeris mingi sisemine ventilatsioon otsekui gaasilvalu möirates kaasa, ühesõnaga, ma lugudest suurt ei mäleta, ühesõnaga, petsin nad osavalt ära ja pärast ütlesin mokaotsast vaid seda, et “kui hea, et pill oli eelnevalt häälestatud”, sest millegi peale olid nad ju ometigi koguduse niigi vähest raha kulutanud ja milleks inimestele meelehärmi, ühesõnaga, oli imetore väljasõit. 

Tegelikult ka. Sest tõelise väärtuse annavad ikkagi need vapustavalt südamlikud inimesed. Meie kõikide imetabane kooslus ja oskus võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Rõõmuga. Luban, et muutun ka ise selles veelgi paremaks. Sama heaks, kui orelite käsitlemisel - kuid ilma pettuseta!