pühapäev, 16. aprill 2023

Teisiti

 Sel korral on minuga kõik teisiti. Minuga on mu lapsed, kelle eest pean vastutama ja vanemad, kelle eest hoolitsema. Lastega reisimisega olen ma harjunud. Neid kordi, mil oleme koos erinevaid maid vallutanud, on palju. 

Vanematele meeldib samuti reisida. Aga nagu ema täna hommikul ütles, ei suudaks ta eluilmaski endale ise reisi organiseerida. Iga väiksemgi teadmatus ajaks hulluks ja halvaks igasuguse mõtlemisvõime. Nemad on seni alati võtnud korraldatud reisid. Sel korral olen siis korraldajaks ainuisikuliselt mina.


Me sõidame Sitsiiliasse. Olen sihtkohas broneerinud kaks autot, kuna ühe peale ei mahuks kogu me seltskond lihtsalt ära. Midagi pole parata, isal tuleb sõita lihtsalt minu järel. Algul võtame suuna saare lõunaossa, kus peaks olema ootamas basseiniga villa. Kui seal on vahva, saame ehk sealoleku aega pikendada, aga praegu on too maja broneeritud kolmeks ööks, et seejärel suunduda saare idaossa, Etna vulkaani, maailma aktiivseima selletaolise lähistele. Aga jah, jätsin meie edasiliikumise päeva praegusel hetkel lahtiseks. Mulle ei meeldi liigne planeeritus! Kui tuju tuleb, tahan matkata, kui tuju tuleb, lihtsalt lebotada. 


Tegelikult ongi praegu hea, et on tegemist-toimetamist. Elus kipuvad võimust võtma pöördelised sündmused. Kuna asjad pole liikunud mu jaoks piisavalt selgelt, tunnen aeg-ajalt tohutut paanikat ja segadust. Ärasõit ja muuga tegelemine annab mõningase rahu tagasi. Teisest küljest on aga ka eemalolek ärevusttekitav. 


Vaatame, mis sest asjast saab.

reede, 14. aprill 2023

Jälle reisil

 Olen jälle sõidus. Jälle Riias hotellis, et siit homme varahommikul lennukiga teele startida. 

Sel korral on aga kõik teisiti. Sellest ei tule üksiolemise ja enesessevaatamise reis. Sellest tuleb, võib lausa öelda. uude eluetappi ülemineku reis.

Ma olen rahulik. Tõsi, vastutus noorte ja vanade ees, kes kaasas, on muidugi suurem, kui tavapäraselt. Aga küll kõik laabub. Pean lihtsalt väga rahulik püsima. 

Tegelikult oli vahepeal veel üks reis. Käisin kaks nädalat tagasi Brüsselis. Seegi reis oli märgiline ja meeldejääv. Siis olin kellegagi kahekesi. 

Vaat sellised ärasõidud…

neljapäev, 30. märts 2023

Unetus

Ma pean oma une korda saama!
Praegu on olukord selline, et ma lihtsalt ei maga. Õigupoolest jään magama küll, aga ärkan umbes nelja paiku ning olen paar tundi üleval. Uinun uuesti, kui varsti tuleks juba ärgata. Ja see ärkamine on muidugi tohutult vaevaline. 
Käin üsna palju trennis, see peaks ometi aitama ööunele kaasa. Aga ta ei tee seda! Minu päevade teised pooled on täis väsimust. Loomulikult muudab see ka närvilisemaks. 
Passi vaadates võiks ju täheldada ka ealisi iseärasusi, aga minu arvates ei ole need veel valdavad. Tavapäraselt ei ole mu ärkamised seotud muuga, kui et uni läheb lihtsalt ära. Ma virgun ja passin tundide kaupa voodis. Tõsi, vahel, keerukamatel eluperioodidel olen täheldanud ka midagi ärevushäire laadset, aga sellega tulen suhteliselt normaalselt toime – kui unise peaga viimaks adun, misasi mind vaevab. Une pealt ründav ärevushäire ei ole samas muidugi mingi naljaasi. Ta kannab endas ikka väga ängistavaid tundeid ning temaga vastandumine nõuab suurt vaimujõudu. On siis seda unisel ja segaduses inimesel ülemäära!
Kuid ega see niisama lebotamine ka parem pole. Vähkren ja vähkren. Maja on vaikne, mitte ühtegi segajat pole võimalik tuvastada, kõik tundub olevat hea ja rahulik. 
Võiks ehk üles tõusta? Toimetada? Lugeda? Vahet ju poleks, mida tehes öist ärkvelolekut sisustan? Uni on uni, unetus on unetus. Millegipärast ei kehti aga ka need mõtted. Ma lihtsalt ei tõuse. Ma ei taha teki alt välja tulla. Napp uni on varmas tekitama külmatunnet ja muid ebamugavusi. Ma ei taha neid tunda. 
Nii ma siis siplen. Ööst öösse. Olen juba tüdinud. Unetus pole inimese loomulik seisund. Midagi on paigast ära. 
Hea, et südamelt ära kirjutasin. Vaatan nüüd, kas jään uuesti magama. Varsti läheb juba valgeks.

 

kolmapäev, 29. märts 2023

Rubi roosa ratas




 Rubi tahtis roosat!
Tahtis roosat ratast.
Roosale ei olnud üldse 
Rubi meelest vastast.

Rubi meelest oli 
roosa aus ja ilus,
sättis ennast istuma,
ratta selga silus.

Väiksed jalad väntama
saivad ratast roosat,
pood sai õnnest ärkama.
Luulet ega proosat

pole luua võimalik
kirjeldamaks rõõmu,
mida meie väikemees,
justkui veinisõõmu

ratta seljas ammutas, 
sõites mööda poodi, 
veidi müksas, lammutas,
see ju poisi moodi!

Prouad ranged kassades
kõõrdipilke heitsid
uih, mis vabakasvatus,
Rubi kohta leidsid.

Poisile käib sinine,
ütleb nõue tugev,
kuidas lapse arvamus
üldse on siin lugev?

Rubi aga kihutab 
ammuilma õues
roosal rattavilinal,
õnnehõiked põues.




esmaspäev, 27. märts 2023

Inimlik vaimulik

 See TP, keda esimest korda kohtasin oma õpingute ajal Muusikaakadeemias, erineb suuresti sellest TP-st, keda tunnen täna. Tõsi, tema nimega käis juba ammu enne minu ajaarvamist kaasas tohutu tarkuse ja erudeerituse oreool, seesama, mis siiani hardunud kuulajaid kirikusaali meelitab, aga minu puhul mängib rolli üks ja ainus oluline argument – ma ei karda teda enam. 

Jaa, aukartuse segune hirm on esimene märksõna, mis mu minevikus TP-ga seondub. Täna mõtlen, et kuidas saingi kahekümneselt eedada, et mu maailmataju ja elukogemus võiksid ligilähedaseltki tema vanuse, lugemuse, kaasahaaratuse ja intelligentsini ulatuda. See on ju loomulik, et ma ei küüni! Mis ma tast ometi kartsin...

Ajal, mil olin nii kuus-seitseteist, tundus kõik kirikuga seonduv nii range ja nii püha. Iseäranis selle kirikuga, kus õpetajaks TP. Kantselei, millest tuli kirikusse sisenemisel läbi minna, oli täis tuubitud tumedat rohmakat mööblit, mille ümber tundus õhk lausa seisvat. Ka pühakoda ise oli tume ja vaevaline – aga ometi aukartust äratav. Minu pühaduse tunne, mõtlen praegu, oli ikka väga tugevalt seotud teadmatuse ja hirmuga. Ja sellega, et kui oled kuidagi vale, saad karistada. Meie, noored plikad, kes tegime aeg-ajalt koolist poppi ja laulsime vahel vanalinna kangialustes ropu alatooniga laule, meie, kes me olime justsama saanud sõõrmeisse armastuse mõrkjasmagusa hõngu, otsisime kirikust pidet, seda, mis meid aeg-ajalt peataks ja paneks oma otsaesisest kõrgemale vaatama. Aga tegelikult ei julgenud me seal õieti ringigi vaadata. 

Muusikaakadeemia ajal asjad veidi muutusid. Olin siis varastes kahekümnendates. TP andis mulle selliseid valikaineid, nagu liturgika ja piiblitundmine. Et see oli vägagi turvaline valik, selgus hiljem. Klass, kus loengud toimusid, oli imetilluke. Ega me grupp ka eriti suur polnud, ehk kümmekond tudengit. TP, kes oli minu jaoks nagu pühaku kehastus, ei passinud kuidagi sinna Suvorovi puiestee tillukesse solfiklassi. Ometi oli ta seal. Ja oli meiega ääretult leebe. Ilselt mõistis ta isegi, et rangusega ei saavuta ta muusikute hulgas midagi. Muide, meil ei tulnud arvestuse saamiseks mitte midagi teha! TP jättis selle, kas me midagi üldse õppisime või mitte, täielikult meie südametunnistusele. Ma ei mäleta, kas mina õppisin midagi. Kui, siis midagi hoopis suuremat. 

Järgmine kohtumine oli kahekümne viieselt. Siis taaskord selles pimedas kirikus. Mind kutsuti asendama, kuna organist oli lapseootel. Enne, kui TP-ga vestlusele läksin, hoiatati mind, et “see kirik on üks väga tõsine paik, seal nalja ei tehta”. Võite kaks korda arvata, kas see lause julgustas või mitte. Otsustasin jääda iseendaks. 

Jah, ta oli tõsine. Jah, ta oli kohati range. Jah, ta oli hiigla-tark ja kui ta mulle vahel midagi seletas või jutustas, siis ega ma ei julgenud ei küsida ega täpsustada. Pelgalt noogutasin, kui sedagi. 

See, et oma tõelise loomuse koheselt avada otsustasin, oli väga õige valik. Tuli välja, et pole see kirik midagi nii tõsine ja rusuv. TP osutus parajaks naljahambaks. Vahel ei saanud ma arugi, kas ta räägib minuga tõsiselt või teeb nalja. Siis hakkas ta lihtsalt ise poole jutu pealt muigama. Muide, kui algul tervitasime teineteist (ja ka teisi töötegijaid) rangelt käteldes, siis õige pea hakkasime kohtumisel kallistama. Kirikusse hakkas paistma päike. 

Muidugi oli ka juhuseid, kus TP oli vihane. Üks säärane kord leidis näiteks aset ühel hardushetkel, kus minul ja solistil oli kokku leppimata, kas ja milliseid lõike kordame barokksonaadi erinevates osades. Solist otsustas korrata kõike ja seeläbi venis meie muusikaline etteaste esimese poole kümnelt lubatud minutilt kahekümnele. TP, kelle kõne arvelt olime nood kümme lisaminutit varastanud, läks seepeale üles kantslisse, ütles päeva piiblisalmi ja põrutas otsejoones kirikupinki tagasi. “Ehk oleks minulgi midagi öelda olnud”, kommenteeris ta mulle hiljem ja oleksin seepeale läbi põranda vajunud. 

Meie koostöö aga jätkus ja mina tundsin end oma töökohas üha vabamalt ja rõõmsamalt. See vist meeldis talle. Veidi enne seda, kui ta siirdus emerituuri, kolis ta välja koguduse ruumidest ning asus elama meie kodu lähedale. Sealt alates võib lugeda meie sõprust. Olen mitmeid kordi mõelnud, miks valis ta just minu, ujeda ning ebakindla, oma lähikondseks. Ega ma õiget vastust teagi. 

Olime V ja Helisega nii mõnelgi korral kutsutud tema koju lõunasöögile. Selle valmistas muidugi ta hiljuti lahkunud abikaasa. Meie kutsusime omakorda neid grillipidudele. See paistis neile samuti meeldivat. V teda küll ei kartnud. Nad leidsid ühiseid arutlusteemasid ja paistsid omavahel hästi haakuvat. 

TP seitsmekümnendal juubelil olime meie V-ga ja üks teine paar ainsad, keda oli kutsutud väljaspool pereringi. See oli suur au ja privileeg. 

Muide, kui me V-ga lahutasime, ei julgenud ma seda TP-le mitmeid aastaid mainida. Ma ei tea, kas ta aimas midagi, igatahes ei küsinud ta kordagi. Sel ajal olid muidugi sündinud ka kolmikud ning TP naise tervis halvenenud. Külaskäigud olid säärases vormis lõppenud. 

Uuel tasandil sõprus tekkis meil TP-ga siis, kui talle oma lahutusjärgses elus toimuvast rääkima hakkasin. Ma ei tea, kui suur šokk võis mu südamepuistamine sellele vanale mehele esialgu olla ja kui palju ta mind õigupoolest mõistis, igatahes muutis mu haavatav olek me sõprussuhte veelgi tugevamaks ja usalduslikumaks. Me pole palju kohtunud, aga need laused ja elutõed, mis neist üksikutest vestlustest välja on koorunud, on mind väga palju aidanud. Kuna TP räägib heal meelel ka oma elust, kui mahti, on ehk minugi tagasihoidlikus isikus midagi, mis teda kuidagi aitab või leevendab. 

TP jutlustes võib viimasel ajal tihti kuulda sõnumit “miks see nii on, seda mina ei tea” või “see seletus käib üle minu mõistuse”. Tean, et mõni inimene arvab, et vaimulik ei tohiks nii väljenduda. Mulle on see aga suureks kergenduseks. Kui juba TP ei tea, siis on see ka minule otsekui luba olla ebatäiuslik ja enesele andestada. Me ei pea kartma karistavat Isa, vaid jätma oma lootuse Tema armule ja halastusele. 

Olen väga rõõmus, et mu elu viis mind kokku nii tähendusrikka inimsuhtega, kui seda on sõprus TP-ga.

pühapäev, 26. märts 2023

Kevade ootel

Kevad ei taha kuidagi tulla. Kõik on nii hall, ni ühtlaselt hall. Tihti sajab.
Tõsi, vähemalt külmakraadid tunduvad olevat nüüdseks taandunud, kuid mine tea, vahel viskab veel aprilliski hanged maha. 

Ma ei mäleta, et mulle kehvast kliimast lapsepõlves või varases nooruses lugu oleks olnud. Nüüd aga igatsevad nii ihu kui hing sooja ja üha raskem on reaalsusega leppida. 

Olen palju lugenud. Tugitoolis, sooja pleedi kaitsva katte all. See on mul nagu omamoodi teraapia. Ja miks ka mitte, eks! Huvitav on see, et viimasel ajal tundub kirjastajaid ja ehk lugejaidki köitvat looming, millel on ajalooline mõõde. Päris viimasena lugesin näiteks Viivi Luige raamatut Kroon, kus iga peatükk jutustab mõnest tuntud, tänaseks lahkunud inimesest, kellega poetessil ja kirjanikul on õnnestunud kohtuda ja millest on sündinud mõtted, seosed ja kujutluspildid. Ääretult inspireerivad kohtumised ja vaatenurgad, loomulikult ka hea oskus märgata ja ära märkida. 

Olen hakanud mõtlema, milline privilleg on sündida kaunite kunstide keskele. Eriti, kui need nii lähedalt puudutama juhtuvad, et ka loojad ise mõnel ajajärgul või kasvõi möödaminnes oma isikupärase kokkupuutepunkti juurde annavad. Et järgmine looja saaks nad endasse ja oma loomingusse haarata ning teistele edasi jutustada. 

Kas ma ise oskaksin nii? Märkan ma üldse nii palju, et sellest tähendusrikkuse välja nopiksin ja kasvõi siia eri nüanssidega vürtsitatult laiali laotaksin? Esmapilgul tahaksin selle taha pugeda, et minul ei olegi väga eriliste inimestega, oma valdkondade tippudega mingeid erilisi kokkupuuteid. Kõik kohtumised tunduvad olevat puhtjuhuslikud ning oleks meelevaldne neist mingit tähendust või seost leida. Kui aga sügavamalt järele mõtlen, leian kõneainet küll. Leian ka niidiotsakesed, millega need lood minu ellu on traageldunud.

Õnneks sündisin perre, kus kaunid kunstid olid suhteliselt väärtustatud. Seda, kui palju need meie isiksuse arengule tegelikult kaasa aitavad, ma siiski täielikult hoomama ei hakanud. Nõuka ajal moodustus kõrgkultuur hoopis teistel tingimustel, kui praegu. Suur osa oli õnnel, intuitsioonil, aga ka lihtsalt sellel, missugusesse keskkonda keegi oma ürgandega maandus. Muidugi oli kõikidel haritud inimestel võimalus tolleaegsetest geeniustest läbi teatrietenduste, kontsertide või kunstinäituste osa saada. Hoopis teine asi tundub aga olevat kokkupuude nendega kui lihtsalt inimestega. Mitte püünel. Tavaelus. Seda privileegi polnud just ülemäära paljudel.

Meie laiemas pereringis osati kauneid kunste hinnata küll. Käidi teatris, balletti vaatamas, kontsertidel, telliti Loomingu raamatukogu, musitseeriti.   Seal kõrval oli aga ka midagi muud. Äkki uskumatus, et ka ise keegi olla suudetakse? Või siis lihtsalt keerukad olud? Oskamatus teineteist toetada? 

Nagu olen varem kirjutanud, olin ääretult hilise küpsemisega. Nii nagu ma ei osanud ega julgenud oma isiksuse pinnal olla pikki aastaid mina ise, ei osanud ega julgenud ma seda ka muusikuna, rääkimata mu mõningasest kirjutamisoskusest. Ometi olen alati austanud ja imetlenud teiste inimeste ürgandeid, nagu ka püüdnud pilkuavardavaid või lausa ehmatamapanevaid nüansse nende eludest. Inimese teekond ja looming käivad ju käsikäes. Tänu nendele olen muutunud ka ise avatumaks ja julgemaks. Julgus omakorda muudab üha tähtsusetumaks selle, mida arvavad teised. 

Muide, trio heidab mulle täna ette, et ma neid rohkem ei sundinud ning pilliõppe lubasin pooleli jätta. See on absoluutselt tõsi. Mul polnud selleks lihtsalt jaksu. Õnneks käivad vähemalt tüdrukud nüüd kunstikoolis. Küllap toetab seegi piisavalt nende vaimseid väärtusi. 

Kui aga nüüd andekate ja tähendusrikaste inimeste teema juurde tagasi pöörduda, siis tunnen, et võiksin nende peale sügavuti mõtelda küll. Äkki neist kirjutadagi. Peaksin katsetama. Põnev!

teisipäev, 7. märts 2023

Kojusõit

 Tagasijõudmine oli keerukas. Nimelt oli too lumetorm, mis Eestiski möllu tegi, jõudnud mu lennuki maandumisajaks Riiga. Ime, et lennuk sellise tuule ja lumesajuga üldse maandus! Mul, nagu ka eelnevalt mainisin, olid seljas vaid õhukesed riided. Parkla, kus ootas mu tore punane autoke, asus küll üsna lähedal, kuid säärase ilma puhul pole ükski vahemaa väike. Ma pidin iseend ja oma kohvrikest sõna otseses mõttes tormist läbi murdma. Oi, see oli külm kogemus! Õnneks oli mul meeles, mis reanumbri alla olin auto ses hiigelsuures parklas jätnud. Leidsin ta vaevata üles. 

Otsustasin siiski koju sõita. Teine võimalus olnuks jääda üheks ööks Riiga. Mina aga tahtsin oma voodit. 

Sõit oli algusest peale konarlik. Tuisust tekkinud vaalud sikutasid autot siia-sinna. Olin kui uiskudel. Mõtlesin, et kui linnast välja saan, läheb lihtsamaks. Tühjagi!

Maanteel pole teatavasti tänavavalgusteid. Seal valgustasid minu auto esituled lakkamatult langevaid lumehelbeid. Nägin läbi esiklaasi otsekui miljoneid langevaid tähti. Sõitsin kui kosmoses. Loomulikult ajas see lõpuks une peale. 

Sain sõitma kella kümne ajal. Eesti piiril olin kuupäeva vahetumise paiku. Selleks ajaks olin une ärapeletamiseks läbi kuulanud terve Tšaikovski klaverikontserdi. Palju paremaks see muidugi olukorda ei muutnud. Tõdesin lihtsalt taaskord, et tegu on vapustava teosega. Ja jätkasin Liszti transententsete etüüdidega. 

Need mõjusid kui unelaul, olles ometi tehniliselt ülikeerukad. Ei ühtki uinutavat elementi, puhas klaveril laamendamine. Aga oi, kuidas seekord uinutas! 

Viimaks sai mul etüüdidest villand. See oli kusagil Pärnu kandis. Lumesadu oli peaaegu lakanud, galaktika oli taas oma kohale asetunud, oma eksistentsi minu esiklaasilt kokku korjanud. Elu tundus loogiline. 

Aga see uni… Mu sõidustiil kõikus 85-lt 107 kilomeetrise tunnikiiruseni. Ebastabiilne, kui soovite, sest mind valdas kohutav väsimus.  Viimases hädas panin kõlama Mozarti Reekvieni. Ossa, oli see vast ilus! Millised fuugad, kui kaunis Lacrimosa! Ma ei sõitnud ühtegi kiiruskaamerasse, mõelda vaid. Lausa pidulik viimane teelõik ja jõudsingi turvaliselt oma koju, oma garaaži. Mu reielihased olid pikkadest lennusõitudest ja 4,5 tunnisest roolis olemisest nii kanged, et ma ei saanud algul autost väljagi. Õnneks see ei jäänud nii. 

Loviisa oli ärkvel ja ootas. Ta vist muretses mu pärast. Kell oli pool kolm öösel. Sõime mu kojutuleku terviseks koos grillkana ja pajatasin veidi reisimuljeid. 

Siis läksime magama. Uuel päeval olid ootamas uued väljakutsed. Esimese asjana näiteks Otto sünnipäeva tähistamine Loodusmuuseumis. Tuli puhata.