reede, 23. september 2022

22 Kopp ees

Pikk mees
Lühike mees
Paks mees
Peenike mees
Ilus mees
Inetu mees
Noor mees 
Vana mees
Kiire mees 
Aeglane mees
Lõbus mees
Kurb mees
Lahke mees
Kuri mees
Metsas kuri
Jahimees

Kes ees
See mees
Tee mees
Kohvi mees
Kopp ees
Popp mees
Kopp kopp
Lahti tee


neljapäev, 22. september 2022

21 Ei tule

Ei tule täna luuleridagi
Mis põhjendusi veel on vaja
Kui maha võtsin hetkeks aja
Ja hinges tunnen - sellest pole midagi…

Ei tule täna üldse mingit juttu
Eks räägitud ja mõeldud ole sedasi,
Et elu liigub täiel käigul edasi
Kuid esmalt, arvan, minema peaks tuttu 

teisipäev, 20. september 2022

20 Käes!

 Rohetab, punetab, kolletab!
Käes sügisvärvidega mängu aeg!
Aeg ilutseda,
avalisüli võtta vastu 
need kaunid ehted, tuules keerlevad.
Koos tantsida
ja naerda, vallatleda.
Koos hinges tunda
pisut pitsitust,
kuid käega lüüa.
Veel rohkem hüüda,
päikest püüda
ja veelgi rohkem rõõmu
võtta vastu.
Ses ilu - elumeres,
rohe-puna-kollavärvi
pööripäeva peres. 

Surm,
kõdunenud rootsud,
külm, pori, vihm ja tuul,
on samuti reaalsus.
Ei ole pelgalt luul,
vaid mängu viimne vaatus.
Kui kleepuv põrm,
pruun, 
saapatalla all.

Ka inimese saatus
on veidi sarnane.
Võib võtta võõristama.
Kuid ärgem muretsegem ette,
vaid õnnepiruette
siinsamas, nüüd ja praegu,
kesk õnnelikke aegu
koos tehkem,
nagu homset poleks!
Ah, oleks nii,
et jääkski rõõmu rohkem.
Ja värve.
Oleks…
Oleks…




esmaspäev, 19. september 2022

19 Vahel

 Vahel arvan ma, et pole õige
see, mil viisil ümbritsevat tajun -
tões et tõusen, vales aga vajun,
olles ise pelgalt kõrvalpõige
sellele, mis tegelikult määrab.

Sügavuti arusaamist väärab
tardumus ja püüe saada läbi
ilma, et peaks elus miskit muutma.
Kõige lihtsam tahta on ja suuta
sel, kes kõige vähem tunneb häbi, 
kes ei koge ebakindlusfooni.

Vahel tunnen ma, et annab tooni
ümbruskonna ootus olla õige,
öelda tuimalt igatsusest lahti,
leegist enam imetleda tahti
jahedust ehk tunda üle kõige.

Siiski raputan need mõtted maha,
pühin kokku, tõstan ukse taha.



pühapäev, 18. september 2022

18 Jätsin maha

Täna ma jätsin ta maha
Ei taha
Näha ühtegi igavat meest
Ei tagant, ei eest
Jätsin ta maha
Sest paha 
Nii paha on vaadata taha
Et kuhu ta jääb
Kas maailma üldsegi kogeb
Ja näeb
Ilus ja pikk
Haritud, šikk
Kuid nõnda fantaasiavaene
Oleks siis lihtsalt vaene
Et mina, pirtsakas naene
Võiks ära põlata

Mehise õlata
Ei tundu just liialt helge
Selge
Äkki ma hoopiski ise
Võtsin ta olemise
Olen ehk liiga raju
Maakeeli öeldes ei taju
Aegluse võlu
Tuimuse tugevust
Kidakeelsuse jõudu
Oh taevake,
Paigalseisu armetut õudu…




laupäev, 17. september 2022

17 Aususest ja armetusest

Mis oli vastik
On korraga hea
Kus oli p…
On korraga pea
Kus oli muusika
Nüüd kannab paus
Armetu näilisus
Nüüdsest on aus
S…ne sisu 
Enam ei loe
Kui pole haisev
On siiski vast soe
Vaatame mujale 
Räägime muust
Tõstame jalga
Kui möödume puust
Oleme tähtsate 
Vennad ja õed
Keerame naljaks kõik
Pühamad tõed
Näitleme vagasid
Hinges vaid kräpp
Teistele kõrgumas
Keskmine näpp


reede, 16. september 2022

Mõeldes vanaemale



 Vanaema suri täna, kaksteist aastat tagasi. 

Oli, nagu praegugi, tiigri aasta. Olin kolmkümmend kuus, Helis kuusteist, trio kümnekuused. Sel aastal, nagu praeguselgi, olid pihlakad marjakobaraid täis. Ilm oli aga märksa ilusam. Täna kallab kui oavarrest, sel päeval paistis aga päike. Minu meelest oli ka soojem. 

Käisime emaga diakooniahaiglas ja jätsime temaga hüvasti. See oli ilus hüvastijätt. Seejärel hakkasime ajama matuseasju. 

Matusepäev oli üheksateistkümnes. Toomas Paul tuli mu palve peale matma. Seegi oli rahulik ja väärikas päev. Ämm jäi triot hoidma. 

Meie leinapärjal oli valdavaks tooniks oranž - nagu pihlamarjadki. Vanaema pärg ei saanud olla tavapärane. See oli eriliselt ilus. 

Mängisime Helisega Kadrina kiriku orelil ja flöödil ühe Bachi loo. Suutsime küll. Muu osa talitusest mängis kohalik organist. Laulud olin valinud mina. Mu erisoov oli Mozarti Lacrimosa. See sai täidetud.

Vanaema maeti vanaisa kõrvale, Kadrina surnuaia kõige jämedama puu lähistele. Juba kaugelt hea leida. Vanaema kirst jäi kummalisel kombel hauda veidi viltu, mistõttu kevadist matmispaiga vajumist, nagu see ikka aasta või paar peale matuseid kipub olema, ei toimunudki. Aga mis vahet seal on...

Peielaud oli sealsamas, leerimajas. Meie suguvõsas ei ole erilisi kõnelejaid. Pidasin ise kõne. Laulsime ka Riinu kitarri saatel ühe laulu - Helis, Riin ja mina. Rauno oli ainult selleks päevaks tulnud Inglismaalt, kus nad parasjagu perega elasid, koju. See oli temast imeline. 

See oli ka kelmikas päev. Särav päikesepaiste muudkui vaheldus tujukate vihmasagaratega. Enam rohkem vanaema moodi ei saanuks ilmgi olla. 

Ma ei käi väga tihti Kadrinas. See paik, mis oli mu elus kunagi üks tähtsamaid, elab nüüd põhiliselt mälestustes.  Nii vist peabki olema. Meid ümbritsevad inimesed on neis paigus, mis meile armsaks saavad, kõige määravamad. Kui inimesed kaovad, kaotavad paigad senise olulisuse. Nii läks ka Kadrinaga. Mul ei ole seal enam midagi teha.

Vanaema surmapäevaga lõppes üks pikk ajajärk minu elus. Neile mälestustele ei tule enam lisa. Aastad muudkui lähevad, aga vanaema ei unune mitte iialgi.