reede, 20. august 2021

30 aasta tagune meenutus


 Kui olin sama vana, kui minu trio praegu, oli aasta 1986 ja ma vahetasin parasjagu Tallinna 2. keskkooli ehk Reaalkooli Tallinna Muusikakeskkooli vastu. Kui 2.keskkoolis oli hiiglasuur klass ja vaid üks õpilane ei olnud pioneer, siis muusikakeskkoolis oli suhteliselt väike klass ja minu mäletamist mööda päris mitu mitte-pioneeri. Millegipärast tuli see praegu meelde...

Toonane teismeiga jättis mu jaoks riigis ja ühiskonnas toimuva veidi tahaplaanile, aga nüüd mõtlen, et juba õige pea peale mu koolivahetust hakkasidki toimuma pöördelised muutused. Esimesed spontaansed öölaulupeod olid ju juba 87-nda aasta suvel. Nendest mul mälupildid puuduvad. Fosforiidisõda samal aastal meenub küll. Ja laul “Ei ole üksi ükski maa”.

Suurepäraselt mäletan aga 88-ndal lauluväljakul toimunut. Meile, puberteetidele, oli see muidugi eelkõige üks ülipõnev üritus. Mõelda vaid- ka meie tohtisime erandkorras öösel kodunt eemal olla! Võimas ülevus- ja ühtsustunne on hästi meeles. Lehvivad sinimustvalged, viis isamaalist laulu ja ka pisuke hirm, mis võib saada. 

1989-nda aasta augustis toimunud Balti kett on samuti mälupiltides. Meie seismise kohad pandi vist paika isa töökoha kaudu ning need asusid kusagil Rapla kandis. Sõitsime sinna kogu perega. Ketis oli teisigi tuttavaid. Siiski ei adunud ma piisavalt hästi selle ajaloolise sündmuse tähtsust ja mastaapsust.

Kui 1991.aastal Eesti Vabariik taas välja kuulutati, olin kodus. Järgmisel päeval liikusid mööda Järvevana teed lakkamatud nõukogude vägede tankikolonnid, mida emaga aknast õudusega piilusime. Nii jubedat pilti pole sealt küllap enam kunagi avanenud. Isa käis vist ka telemaja juures, et kui on vaja kaitsta...

Nii see oli. Mälestustes täiesti olemas. Meie riigi taassünd. 

Aga lõppu pisut nalja ka- 2015. aastal, kui trio oli veel viimast aastat lasteaias, hargnes me vahel järgmine vestlus:

Loviisa:”Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?”
Oot, misasja?
Loviisa:”Kas sa ei mäleta siis?”
Mkmm. Ausalt!
Lisann (teisest toast):”Kuule, nad laulsid vist ikka!”
Johann (joonistuse juurest):”Öeldi vist jah, et laulsid...”
Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest. 
Jajah, lapsekesed, muidugi mäletan ma laulvat revolutsiooni! Aga hetk tagasi olin ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu...


laupäev, 14. august 2021

Tark ei torka



Jätan teatrisse minemata. 
Peaksin etenduse nautimiseks maksma topeltsumma ning raiskama topeltaja, et teha test, tõestamaks riigile ja ümbruskonnale, et ma ei ole haige. Aga ma pole ju...
Teise võimalusena pidanuks ma lubama endasse manustada minu jaoks liiga kontrollimata preparaati. Toodet, millel olen kuulnud esinevat tõsiseid kõrvaltoimeid ja mille tegelikke tagajärgi polegi veel teada. 
Ma ei ole selleks valmis. Andke andeks.
Mulle on selles elus antud üksainus keha. Olen tema eest püüdnud kanda head hoolt. Tõsi, vahel olen teda ka rämpstoidu, mitte kõige tervislikuma keskkonna, samuti stressi ja mitmel viisil ebatervislike harjumustega kahjustanud. Kuid küllap pole keegi üliinimene.
Üldiselt olen sportlik, tervislikult toituv ning toimekat, tähendusrikast elu elav inimene. Teater ja head kontserdid on vägagi kuulunud mu senisesse ellu. 
Hiljuti lugesin nöökivat juttu, kus inimesse manustatavat süsti võrreldi talvesaabastega, mida minusugused lollikesed keelduvad kandmast. Huvitav, et selline naeruväärne võrdlus kogus sotsiaalmeedias ka mitmeid laike. 
Aga kõige hirmutavam, mida seesuguste ja ka hoopis vihasemate kirjatükkide puhul kogen, on see, et minu hirm, mu soov asjale selgust saada, ühesõnaga mu mõtlemisvõime kutsub esile mingit omamoodi julmust. Üha valjemini kuulen sõnumit “sa PEAD õigesti mõtlema, sa PEAD selle süsti ära tegema, sest meie tegime, kuidas sina võid vastu hakata!” Või lausa “muidu külvad surma enese ümber ja oled ohuks ümbritsevale ning iseendale.” Absurd... Praeguseks on ju ka peavoolu meedia tunnistanud, et viirust kannavad samaväärselt edasi nii vaktsineerimata, kui vaktsineeritud inimesed.
Nähtamatu vihane surve minu “allumatuse” üle, mis võib päädida sellega, et kaotan häid tuttavaid (ei, sõprade kadumist ma siiski ei karda), muudab mind pisut pelglikuks. Ma ei tea, kui kaugele on inimesed võimelised karjakaupa koondudes välja minema. 
Pean end vastutustundlikuks kodanikuks, tubliks emaks, oma erialadel pädevaks inimeseks. Ometi ei veena mind üldsuse surve end koheselt torkida. Mind ei lohuta lause “mis see siis ikka ära ei ole”. Minu jaoks on. Ja eriti hirmutab mind viha, sõimamine ja naeruvääristamine.
Nii “siia kui sinnapoole” arvamuse, hirmu ja kaalutletuse piiri kuulub tarku, haritud ja mõtlemisvõimelisi inimesi. Haigena ei välju vast enam kodudest ükski olukorda teadvustav. Aga tervena... 
Mina ei või niisiis tervenagi väljuda. Mul ei ole õigust olla süstita terve. Sest üks osa inimestest on nii otsustanud. 


neljapäev, 12. august 2021

Märgilisus



Mul pole mingit mineviku määra,
mis tänasesse tõstaks taevalikkust,
vaid käega viipan head ja taunin väära,
nii püüan teed, mis õige. Päeva pikkust, 

mis koidukumast algab, ööga lõpeb
küll mõtted ei saa märgiliseks muuta.
Vaid pilk ja sõnad, puudutus ja ohked
need võivad luua, suunata ja suuta.

Muu märgiline voolab kohvitassi,
ja kauni kleidina end lubab kanda.
Ei olemise kergus küsi passi,
kui elule vaid tagasi on anda,

mis laenatud. Mis loeb ja kestab, 
ei päiksena saa pimestada silma!
Ma oma valge kübara alt sestap
nii avasilmi kaeda suudan ilma,

mis rikub vahel riivamisi rahu.
Siin risti märgi ärtu mastiks muuta
kord võtan, kord ka muud, mis pihku mahub.
Kes otsib, sel ka leida tasub suuta...

Kas pole nii, et kogu õnn on õuel, 
kus elu tiksub armastuse väega?
Kus püüad päeva, õnnepärlid põues
ja imet maalid võbeleva käega...

Mul pole mingit mineviku määra,
mis tänasesse tõstaks taevalikkust,
vaid käega viipan head ja taunin väära,
nii püüan teed, mis õige. Inimlikkust.

esmaspäev, 26. juuli 2021

Jälle see töömees...

Ma lihtsalt ei saa aru! Ja see asi, millest ma aru ei saa, ei käi üldse müstika valdkonda, vaid on ülimalt loogiline, ütleksin lausa, et iseenesestmõistetav! Aga mitte neile.

Jutt käib töömeestest. 
Kaks aastat tagasi juba oli jama. Mulle esitati müstilisi arveid ja töötunde ja kui täpsustust küsisin, keelduti. Ei tahetud näidata ühtki tšekki, kus kajastuks ehitusmaterjalide kogus ja hind. Töötundide arv oli kolossaalne. 
Kui tšekid lõpuks siiski välja nõudsin ja üsna karm pettus ilmsiks tuli, karjuti mulle näkku mu s...a iseloomu ja ülbet suhtumist tublidesse meestesse. Minu tagant varastamine oli otsekui enesestmõistetav. 
Niisiis,  mind peteti korralikult. 

Nüüd siis jälle. 
Seesinane on täiesti suvaline vend. Ladusin talle kohe, kui kohtusime, välja, et mulle on vaja selgust. Ma pean teadma a) millal tehti b) mida tehti c) kui ajamahukas oli tehtav töö. Jaajaa, noogutas ta. Ja sokutas mu maja peale alltöövõtja. 
Neelatasin säärasest vangerdusest kuuldes paar korda ja olin vait. Peaasi, et mu köögi korda teevad!

Asi jäi aga venima. Aeg-ajalt esitati mulle arveid, mis, tõsi küll, ei olnud eriti suured ja ma ei hakanud a, b ja c punktis juuksekarva lõhki ajama. Enne jaanipäeva olin aga pettunud ja maruvihane- minu maaletulekuks vajalikud tingimused: vesi ja toimiv elektrisüsteem köögis, olid täitmata ning vennad tahtsid minna rahulikult jaani pidama!

Sain ühel siiski kraest kinni. Midagi läks elektrikilbis loogilisemaks. Sinna tekkisid kirjad, millise nupu taga mis ühendus paikneb. Köök jäi aga endiselt vee ja elektrita. 
Nüüd aga taheti taas esitada arve. Ütlesin, et töö tuleb eelnevalt lõpetada. S..t iseloom, mis parata. 

Köögi ühendas veega mu isa, pliidi toimimise tarvis kutsus päris elektriku mu eksabikaasa. Elektrik aga ei saanud ka tol päeval rohkem teha, kui hädapärase.

Töömees tuli oma songermaad likvideerima nädal tagasi, pika palumise peale. Pani köögiseina kaks pistikupesa. Tekkinud augud jättis krohvimata.

Ja siis tuli arve. Kahtlaselt suur. 
Vaat see oli liig mis liig! Arvutasin ise üle, panin veel mõned tunnid boonuseks juurde ja maksin ära. Kindlasti üle tegelikkuse, kuid vähem soovitust. 
Muidugi ta ei vaikinud. Palusin seepeale selgitust. Tahtsin teada, millal need “tasumata” töötunnid üldse aset said leida- olen ju praegu palju siin, Muhus, viibinud.
Tundub ju mõistlik soov? Või mitte?

Seesinasel on lühike süütenöör. Ta pistis röökima veel enne, kui olin oma küsimused lõpetanud. Kas sa tahad aruannet, kisas ta. Jah, tõsi, püüdsin rahulikult selgitada, ma pean ju teadma, mille eest maksan. Leppisime selle ka eelnevalt kokku, kuna olen saanud kõvasti kõrvetada! Kuna nii on aus!
Minu hinnangul on kahes tööpäevas poole vähem tunde ning sadade eurode eest ei külastata ju ka läheduses asuvat ehitusmaterjalide poodi- kaksteist eurot töötund, seletasin. Ostud lähevad niikuinii koheselt minu arvele ja saadetakse poe poolt otse. Lisasin veel tasakesi, et kannan kohe puuduoleva summa, kui saan mingigi seletuse. Palun, mingigi...
Ma ei tee aruannet, karjus ta edasi. Mitte midagi ma ei seleta. Mul on kirjas töötunnid- ja kõik! Ei tea, ei mäleta! Maksa! 

Oeh. Mida ma siis teen...

Kuidagi kurb on. Pean end üsna heldeks. Aga vaat ebamäärasuse ja ebaaususega ei tule ma toime. 
Miks just mulle sellised inimesed tee peale saadetakse?

neljapäev, 22. juuli 2021

Rottide tõkkejooks


 Täna toimusid meil rottide tõkkehüppevõistused.
Muhu vannituppa, kus asub suvel rotikeste puur, oli üles pandud takistusrada. Korraldajad müüsid meile, täiskasvanuile, vip- ja poistele tavapiletid, hinnaga vastavalt 5 ja 2 senti. Vip- istekohad asusid põrandal, tavapileti omad vanniäärel. 
Tahtsime olla popid ja noortepärased, seetõttu alustasime võistlust huilete ja vilekooriga. Seepeale oleks meid äärepealt areeni juurest eemaldatud- kisa ärritavat vaeseid loomakesi sedavõrd, et nende sooritus ei pruukivat nii filigraanselt õnnestuda, kui korraldajaist treenerid eeldasid. 
Võistlus koosnes kolmest voorust. Korraldajad olid lisaks treeneriametile ka kohtunikud ja hindajad. Meie, pealtvaatajad tohtisime aga ühele, teisele või kolmandale rotile rahaliselt panustada. Mina panustasin Bettyle, maakeeli autorotile, kes kunagi südatalvel, meie juurde kolimise sõidul transpordikarbist auto sügavasse sisemusse sööstis ja sealt enne 24 tundi välja ei tulnud, mistõttu mu närvid suhteliselt läbi läksid. Auto silmaga nähtamatutes paikades võib teatavasti vedeleda igasugu tähtsaid juhtmepuntraid, mis noore roti teravatele hammastele närimiskommide kombel läbihammustamilusti pakuvad.  Ega ta järgmisel päevalgi vabatahtlikult autost väljunud- Lisann püüdis ta lihtsalt kavalusega puuri! 
Niisiis- mina panustasin Bettyle. 
Mu sõbranna valis panustamiseks valge, punaste silmadega rott Peanuti. Ma ei tea, kas teda vōlus rotikese sale keha või liikuv loomus, igatahes tundus Peanut olema just see, kelle sooritust hinge kinni pidades jälgida.
Poisid olid märksa pragmaatilisemad. Mustanahalised on teatavasti parimad jooksjad maailmas. Seega oli asi otsustatud- nemad fännasid tumepruuni karvkattega Pätut. 

Võistlus algas tasavägiselt- kõik rotid tegid rahuldava soorituse. Meie sosinahäälsetest hõikepiuksatustest ei kohkunud vast keegi. Ainus asi, mis veidi küsimusi tekitas, oli kohtunike punktiarvestus. Noh, selgus, et nad annavad neid suht suva järgi. Et kes kellele parasjagu meeldis. Rahalised panustajad võisid oma näpud punktiandmissoovist puhtaks lakkuda. Õiendada ka ei tohtinud- kohe võisid vannitoast, khmm, tähendab areeni lähistelt kõrvaldatud saada. 

Teine voor ebaõnnestus. Tõkked olid ühest otsast kõrgemaks tõstetud ja loomakesed vudisid ükshaaval ja välejalgselt lati alt. Skoor- null. Meie, vip-vaatajad olla süüdi, et rotikesi võistluse algul vapustasime. No mina küll ei usu! 

Kätte jõudis kolmas, otsustav voor. Ma ei mäleta õieti, mis atraktsioonid olid seks puhuks võistluspaigale seatud, igatahes tundusid loomakesed jälle täis tegitsemistahet, kohtunikud eelmisest voorust lööduna veidi leebemad ning meie, vip-vaatajad teadmises, et peale selle vooru väljakannatamist saame köögis šampust. 

Noh, ebaõiglust kogesin siiski. Bettyle nimelt ei antud kolmandas voorus teist võimalust- tal mingi asi läks untsu, vist ei saanud piisavat hoogu sisse- seevastu Pätu (või Peanut) selle samas situatsioonis sai. Minu valjuhäälse hala peale aga juhtus kõige hullem, mis sai juhtuda- meid, vip-e ja ka tavapiletid lunastanud poisse paluti viivitamatult lahkuda. Õnneks selgus hiljem, et see oli vajalik vaid punktide kokkulugemiseks. 

Mustanahaline, ei, mustakarvaline võitis. Minu panustatud euromünt liikus poiste põhjatutesse püksitaskutesse. Võistlus oli edukalt lõppenud. Rotid tõsteti puuri. Atraktsioonid lammutati. Meie avasime šampuse.

Elagu võitjad! 

teisipäev, 13. juuli 2021

Soolokontsert


Ma ju tean küll, et mängin orelit päris hästi. Aastate jooksul on mul välja kujunenud lai repertuaar, millest osa kasutan igapäevaselt kirikutöös, teist osa aga- kontsertrepertuaari-  treenin esituskõlblikuks enne spetsiaalseid kontserte. Päris uut repertuaari omandan täna tunduvalt harvemini, kui kahekümneselt. Püüan eelkõige välja sõeluda rahvast kõnetavat muusikat, kirikusse sobilikke “hitte”, mida orelile seada, et seeläbi inimesi üllatada. Pikki kontsertpalu ei jõua enam nii suure pühendumusega omandada, kui vanasti- eks üllatusmomentki ole nende puhul tagasihoidlikum, sest soolo-orelimuusika on eelkõige ikkagi nišitoode. 

Kõigest hoolimata andsin üle pika aja taaskord soolokontserdi. 

Nende kontsertidega on pull lugu. Tavaliselt jagatakse neid lahkelt välja umbes-täpselt sügiskuudel, kui vaim veel suvest ja puhkusest virge ning peas mõtted tohutust võimalikust enesearengust. Ka uhkusenoodike, et just mina väljavalituks olen osutunud, ei mängi tähtsusetut rolli. Küll jõuan, olen taolistel puhkudel lennukalt mõelnud. Mis ei ole aga tõsi. 

Alati tuleb arvestada segaseid asjaolusid. Segased asjaolud on minu elus nimelt valdavad. Palju valdavamad, kui selged asjaolud. Segastel asjaoludel on mu pind jalge alt tihtilugu kadunud- ja eks sa siis anna säärasel moel soolokontserti! Et tuua asjasse pisukestki selgust, ütlen välja, et segased asjaolud jaotuvad tavaliselt kahte kategooriasse- esiteks- liiga palju tööd ja teiseks- pinged isiklikus elus. Lisan veel, et kui mõlemad saavad parasjagu elus esindatud olla, siis seda nad ka on! 

Olen kirglik naine nii armastuses, kui töös. Tõsi, terapeudina hoian end konstruktiivsuse lainel, muusikas ja armastuses pääseb aga valla nii tuul kui torm. Aju mandelkeha, see kummaline emotsioonide juhtija, käivitab mu ürgnaiseliku jõu. Hingan täiel rinnal, luban end tunda ja tunnetada, naerda ja nutta. Töötan meeletu tambiga. Armastan tingimusteta. Kuni saan haiget või väsin. Olen täiesti läbi. Jõuetu. Tühi.
Need ongi need segased asjaolud, kuhu kipun kõige pingelisematel eluperioodidel välja jõudma ja millega peaksin oskama nüüd, 47-aastase väljakujunenud naisena juba ette arvestada. Aga kas mina siis oskan! 

Sel korral oli jälle nii. Enne kontserti korjasin jaksu raas-raasukese haaval. Ütlesin ära kõik kõned ja kohtumised, hoidusin inimestest. Kui vähegi sain, siis lihtsalt lebasin. Päev enne kontserti puistasin südant ühele vägevale vanale mehele. Sain jaksu ja lootust, mind õnnistati. Olin oma haavatavuses piisav, ilus, lausa täiuslik. Kahetsemata elu ja armastust. Tundes olemise lihtsust. Looja loomingu osadust.

Kõik õnnestus! Kuidas saanukski teisiti? Mina teen seda minulikul moel, teised ehk teisiti. Keegi pole õigem, targem, osavam. Minu klahvide alt kõlab minu muusika, minu elu, minu kogemus, julgus ja armastus. Päike moodustas noodile kirikuakna kujutise. Neitsi Maarja silmad vaatasid rahulikult otse noodipuldi kohalt. Kõik loksub elus paika, kas pole? Isegi, kui on raske! Isegi siis, kui ise oma elu üdini raskeks elad. 

Tavapärasel on vähem värve. Ideaalne võib olla surmigav. Aga kirg, ka siis kui üle elumaali oleks kui visatud siia-sinna mustjaid plärakaid, teeb pildi elavaks. Mu pintslitõmbed on tugevad. Mõni värvipotška saab vahel päris tühjaks. Aga tean, see täitub taas. 

Nii on ka muusikas. 
Ma ei tahtnud mängida. Ma ei soovinud kedagi näha. Aga juba esimesed helid andsid kindluse. Taevaisa valvas taas mu üle. Tema ja mu armsad armastavad mind. 
Võin teha vigu. Võin olla tühi.

Aga tänu sellele vean välja. Ja naeran taas!




neljapäev, 8. juuli 2021

Kuumusejärgne

 

Kuumus andis tasapisi järele. 
Mu ihu, mis veel hetk tagasi napist suvekleidist hoolimata enese ja teiste objektide suhtes kleep-paberina oli käitunud, muutus taas normaalsele ihule omaselt kuivaks ja siledaks. Vähe puudus kuumaga harjunu petlikust jahedusaistingustki! Ei, kõik oli siiski täiesti paras. Ideaalne.
Üks lind rõkkas teistest laiema häälelise amplituudiga. Täielik solist mul põõsas! Tõstsin aeg-ajalt raamatult silmad, et tema asukohta kindlaks määrata. Muidugi ebaõnnestunult, ja sillerdavad toonid otsekui naersid mu üle. Kohendasin end, tehes näo, et mul muudki teha- aga tema muudkui lisas volüümi.
Hakkas hämarduma. 
Nojah, nüüd liigume ju jälle pimeduse poole. Püüdsin uuesti raamatusse süveneda. Männiladvus kahises õrn tuuleke. Muru, mõtlesin murelikult, on talla all kuivusest lausa krõmpsuv. Pidanuks kastma. Oot, kus mu järg oligi...
Raksaki!, lendas üks musträstas otse läbi humalapuhma ja maandus mu kõrvale käsipuule. Püüdsin lebada väga liikumatult. Kui raamatukaas poleks ootamatult laperdanud, võinuks me vaikus jäädagi kestma. Sel linnul oli tark pilk. Ja kiire minek.
Põõsast kuuldus uus ooperiaaria. Tahtmatult heitsin kiire pilgu sinnapoole, siis aga küünitasin uuesti raamatu kohale. Heldeke, kui hämar juba! Tähed sulavad sumedasse öhe. Silmad ei võta. 
Keegi ragistab tasakesi peenras. Hiir? Ei, vist keegi suurem...
Korraga on lamamistoolis nii hea. Rahu ja rammestus haarab mu endasse. Siin, jah siin ongi peidus ebakindla maailma pisuke kindlus. Lasen raamatu aeglaselt rinnale vajuda. Pimeduses enam ei loe. 
Miski ei loe. 
Miks ma lasin sel kõigel juhtuda? Ja kui kergesti see kõik käis... nagu viuhti... nagu liumäest allasõit! 
Aga need hetked siin- need tõid mu viimaks tagasi. 
Laula, linnuke, laula! Sulen silmad. Ehh... mida mul maailmast otsida oli? Kuude kaupa kondasin ringi. Ei olnud must ühte ega teist. 
Ja lamamistool oli kõik see aeg käeulatuses...