neljapäev, 8. aprill 2021

Kaassõltuvuse lugu

 See lugu on kaassõltuvuse äärmuslikust vormist. Sellest, kuidas oma partneri elu ja valikute eest vastutuse võtmine kaassõltlase enda elu tasapisi hävitab ja tema minapildi ning väärikuse järk-järgult niivõrd maatasa teeb, et reeglina ei tule kaassõltlane sellest olukorrast ise, ilma kõrvalise abita üldse välja. Paradoksaalsel kombel on kaassõltlased enamasti väga tublid, võimekad ja empaatilised inimesed (enamasti naised). 

Minu jaoks oli selle loo kõrvaltegelase roll otsekui osalemine mingis näidendis või raamatu peatükis. Elan ka oma elu kui lugu, millel on dünaamika, kulminatsioonid ja tagasilangused. Miks siis mitte astuda veidikeseks kellegi teise loosse? Lihtsalt uudishimust. 

Selles, et Mirell oma meest kõrvalsuhte pidamises kahtlustama hakkas, olen küll mina süüdi. Imelik, ütles ta, viimasel ajal on Atsil kole palju tööd. Kõik õhtud ja... vahel poole ööni... Ütleb, et ema korteris olla rahulikum. 

Ma pole loll. Kui mees järsku teisiti käituma hakkab, kui tavapärane, on tal reeglina kõrvalsuhe. Mehed on mugavad. Nad ei muutu üleöö, lihtsalt niisama, muutumise pärast. 

Ei usu, raputas Mirell seepeale ägedalt pead. Kehitasin õlgu. Tahad, lähme vaatame õhtul?

Me ei jõudnud veel õieti Atsi ema hoovi sissegi sõita, kui nägime kolmada korruse valgustatud köögiaknale nõjatumas blondiini kahvatut kuju. Näed nüüd, müksasin küünarnukiga Mirelli. Too jõllitas uskumatu pilguga minu poolt ettekuulutatud vaatepilti. See oleks olnud saja esimene kord selles loos, kus nende kesisele, et mitte öelda kohutavale suhtele rasvane punkt panna. 

Mirelli mees oli vahel joomatsüklis. Vintis peaga rääkis ta välja, et too blondiin lausa elab ta ema korteris! Tal polevat hetkel kuhugi minna. Aga et nende vahel ei olevat mitte midagi. Mirell oli maruvihane. Imestasin, et ainult maruvihane. Aga selle asemel, et sellegi koha peal kogu loole rasvane punkt panna, otsustas ta blondiini omavoliliselt Atsi ema korterist välja kolida. 

Vaadake, kaassõltlane hakkab ise teise inimese “probleeme” lahendama. Ta kehtestab reeglid, mis ei kehti, sekkub jõuliselt absurdsetesse olukordadesse, mis ei ole tema kontrolli all, unustades seejuures iseennast. Väärikusest ja täitmata vajadustest rääkimata. 

Igatahes kiskus kogu lugu põnevaks. Võtsin nõuks kolimisaktsioonis osaleda. Kui Ats järjekordses viinauimas magusat und magas, varastas Mirell temalt ema korteri võtmed. Selles majas oli muuhulgas tubli naaberivalve endise olümpiavõitja näol. Pidime talle trepil oma külastuse eesmärgist aru andma. Ta oli meie tuleku peale väga vihane. Mis sest, et me teda ei külastanud. 

Armukese asjad asusid lukustatud ruumis. Mirell teadis, et kusagil peab olema selle toa võti. Hakkasime otsima. Mirell muutus otsimisaktsioonis järjest intensiivsemaks. Ühel hetkel küünitas ta vana veneaegse sektsioonkapi ülemise osa peale, et äkki on võti seal. Oligi. Ainult et õnnetul kombel oli kapi ülemine osa alumise külge kinnitamata ning hoobilt kukkus raske kapiosa Mirellile pähe. Mirell lebas elutuna mu jalge ees, haav peas. Minu kõrvalosatäitja roll muutus korraga väga süngeks. Mõistsin, et politseile ei ole mu ilmsüütu viibimine võõras korteris surnud inimese kõrval eriti veenev.

Õnneks ilmutas Mirell varsti elumärke, raputas end ärkvele, kohendas juuksed peahaava ette, leidis, et tal pole midagi häda ja keeras lukusoleva ukse elegantse liigutusega lahti. Toppisime armukese riided kiiruga kilekotti, vinnasime selle õlale ja puistasime endise olümpiavõitja valvsa pilgu all prügikonteinerisse. 

Sellest, et Mirellil Atsi armukese garderoobist kahju hakkab, polnud mul õrna aimugi. Magasin kodus õiglaseund, kui Mirell pimeduse varjus konteinerisse ronis, armukese pitsilised trussikud, t-särgid ja muu, mis haisvate jääkide vahelt näppu juhtus, uuesti kilekotti toppis ning endise olümpiavõitja taskulambi valgusvihus tuppa tagasi vedis. 

See, et ta järgmisel päeval koos lastega ootamatult korterisse astudes Atsi koos armukesega otse teolt tabas, mistõttu lapsed närvišoki said, oleks olnud adekvaatne koht sellele loole veel üks rasvane punkt panna. Aga ei. Mirell käskis mehel püksid jalga toppida ning armukese kriiskava sajatamise saatel asus perekond koduteele. 

Järgmisel päeval ei saanud ma kõrvalosatäitja rolli sisse elada. Mirell läks nimelt otsejoones armukese töökohta ühes reisibüroos ja nõudis tema kohest vallandamist. Teil töötavad prostituutidest perelõhkujad, oli ta armukesele osutades kindel. Millegipärast ähvardati teda ennast politseiga. Kättemaksuks kirjutas armuke Mirelli tööandjale närvihaigest Mirellist värvika iseloomustuse ja sellest tuli omakorda palju jama. Muidugi polnud ka siis õige aeg lahkuminekuks ja oma elu kordaseadmiseks. 

Siis aga avastas Mirell, et Ats ja ta armuke on omavahel avastanud toreda ja ühendava hobi- rahvatantsu. Vaat selles vaatuses sisenesin jälle mängu, kuigi V oli mu sekkumise rangelt ära keelanud. Ats on siiski lapsepõlvesõber ja meeste sõprus on püha. Aga kuna lugu kiskus nii jaburaks, ei suutnud ma kuidagi eemale hoida. 

Rahvatantsurühma nimi oli “Kabujalakesed”. Trennis tantsiti sussides. Sussid olidki süüdi, et Mirell asja uurima hakkas. Need hiigel-sussid suuruses 43 lebasid korralikult Atsi kapis.  Mustad. Nad käivad rahvatantsus, sisistas Mirell mulle telefoni, see lõbu tuleb kohemaid lõpetada. 

Mirell võttis ühe musta hiigelsussi ära. Asemele pani samas suuruses valge isendi paarist, mida Selverist ekstra ostmas käis. Kui Ats armukesega taaskord trenni läks ning kotis kelmikat must-valget sussipaari nägi, kostus ta suust vihamöire ja sel päeval ei veennud armuke teda trenni jääma. Midagigi lõbusat...

Ühist hobi siiski kohe ei katkestatud. Mirellil tuli veel pingutada. Nii helistas ta rahvatantsurühma juhendajale ning rääkis poolsosinal, et asi on delikaatne. Tema mees Ats tahtvat küll väga selles tantsurühmas käia, kuid ta partneril olevat üks suur viga- suust tulevat väljakannatamatut lehka. Ats ei julgevat seda ise kellelegi rääkida. Treener lubas vaadata, mis teha annab. 

Et noorte armulugu kohe kaugeltki läbi polnud, selgus me ühisel suusareisil Skandinaavias. Armuke saatis sõnumi, millest selgus, et ta teadis Atsi ilma pereta suusatamas olevat. Ma ei tea, kas Atsil oli sügavalt ükskõik või oli ta lihtsalt juhmard, igatahes ei õppinudki ta kunagi ära, et armukese olemasolul ei jäeta telefone hetkeksi ripakile. Meie igatahes sepitsesime sellele sõnumile üheskoos toreda vastuse. 

Vale-Ats teatas seal sõnumis, et tema ja ta pere tervitavad armukest üheskoos lumiselt suusanõlvalt ja et kahjuks on nende armulool nüüd lõpp, sest armuke polevat ta kallile naisele mitte ligilähedanegi. Lisasime veel mõningaid vürtse, mis armukese eriti vihaseks pidid ajama. 

Edasised prožektorid koondusid Atsile, kes sel reisil enam hetkekski rahu ei saanud. Ta ei julgenud me kõigi nähes märatseda, kuid allasurutud raev pritsis välja selle läbisõimatud kutsika igast ihurakust. 

Laev jõudis koduteel vaevu sadamakaid puudutada, kui läinud ta oligi- asja klaarima. 

Ats oli imelik. Ta hoidis selle naise poole, kes temaga kõvemini karjus. Sõltlased pole nimelt oma tunnetega absoluutselt kontaktis. 

Kogu loole püändiks tuleb aga veel üks “pommuudis”. Kogu ülal jutustatud loo taustal tegutses veel üks “daam”. Armuke number kaks. Too oli Atsist kena viisteist aastat vanem ja teda kasutas Ats oma joomatsüklitest väljatulekuks- kuna ka too naine ise pitsi põhja ei sülitanud, teadis ta hästi, et klõmakas kanget võib raske pohmelli korral päästa elu. Pohmellivälisel ajal oli tal kasutada Atsi aiamaa, mille olemasolu selgus Mirellile alles kogu tolle armudraama tugevas keerises. 

Mirell ei jätnud tuuleveskitega võitlemist. Ta kloppis püksipõlved puhtaks ja koos asusime aiamaa poole teele. Mirell oli välja nuhkinud, et Ats oli selle maalapi koos suvila-putkaga millalgi salaja ostnud ning lahkelt armuke number kahele kasutada andnud. Armuke number kaks oli sinna istutanud kardulaid, sibulaid ja muid aiasaadusi. Saime kena saagi. Osad kartulid andis Mirell tänutäheks mullegi. Mina omakorda valmistasin V-le toreda õhtusöögi ja V kiitis kartuleid taevani. Päritolu osas hoidsin suu kinni. 

Seda, kuidas aiamaa-armuke ja ta sõbranna järgmisel korral silm-silma vastu kohtudes Mirelli labidaga ära tahtsid tappa, ei hakka ma üksikasjalikult jutustama. Ka seda mitte, kuidas need armulood edasi arenesid. Astusin mingil hetkel näidendist välja ja jätkasin oma elu elamist. 

Kõik see juhtus umbes viisteist aastat tagasi. Kuni... eile tuli kõne, helistajaks murtud Mirell. Armuke number kaks tegutsevat jälle. Olevat vahepealselgi ajal aeg-ajalt pead tõstnud. Ta olla nüüdseks umbes seitsekümmend. 

Me peame oma elu võtma kui lugu. Otsekui raamatut. Vahel võiks mõelda, kas ehk üks või teine peatükk juba liiga pikalt ei kesta. Lugejal hakkaks ehk igav?

 Minul tekkis küll ahastus. Mirelli elus on selline jama väldanud kolmkümmend aastat. Ja ta ikka jaksab. Ja ta ikka loodab. Ta teeb selle kõrvalt tublit tööd. On üles kasvatanud kolm toredat last. Ta hoiab oma õlgadel kogu maailma. 

Aga ta ise? Täiesti kadunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

Liiga külm

 Maapind otsekui tuksleks soojuseihaluses. Hallikas-kollakad päikeselaigud, mis vaevaliselt läbi porikarva pilvede koltunud rohutuustidele väge andma maanduvad, värelevad nende kukaldel ootusärevalt. Olemegi kohal, kas kuulutame üheskoos  kevadet? Ja teie, kus ometi olete, te noored, erkrohelised võrsed?

 Aga ei- veel ei tule kahvatutest päikeselaikudest raasugi sooja, see kõik on vaid ettevalmistus, eelmäng. Mannetu kujutelm. Lohutamatult nutma pursates paiskub õlgkollaste kõrte püstjas parv uuesti kummuli, tuul lükkab paksemad pilvekardinad hooletult rapsides niigi viletsalt kumava päikeseketta ette ja see, mis mõneks sekundiks lubati kevadet kuulutama, kaob hetkega. Vähe sellest- needsamad pilvevatid sülgavad veel lumehelbeidki takkajärgi. Lompidele moodustuvad tuhanded mõtlikud sõõrid. Oleks siis vihm...

Liiga külm, ütlen ma teile. Liiga külm! Vaatan ootusärevalt ringi. Keegi ei ühine, ei vasta. Vaid tuul, see igipõline tujukas kambajõmm, tõukleb ja tuuseldab, mõistmata vahelgi vaikida. Kusagil siinsamas raksatab suurem puuoks. Madal-krobeline heli mõjub ehmatavalt otsekui ahelsuitsetaja mahlane köhatus. Märja puu pehkinud lõhn jõuab tuultkaudu sõõrmetesse. Peenemad oksad klõbisevad piisku pillutades niisama kaasa. Nagu kastanjetid.

Mu kinnastatud käed tõmbuvad üha külmemaks. Niiskus tungib kontidesse. Hallil pilvetaustal lendab kolmnurk musti kogusid. Haned. Kaagatused kaiguvad kuidagi valulikult. Küllap on neilgi külm. Vähemalt sama talumatu, kui mul. Lohutav! 

Liigutan tasakesi käsi. Randmed on nõtked ja liuglevad üles-alla nagu baleriinil. Küünarnukid tõusevad tasapisi järele. Peagi haaran liigutustesse õlavarredki. Lennusulgede tekkimist õieti ei märkagi. Tugevad tiivad kannavad mind ühtäkki laotuse suunal. Rünkmustad pilved moodustavad mu ees ähvardava müüri. Sisenen neisse joovastava hüüdega, mille kõrguses lehviv tuuleiil hetkega endasse püüab. Edasi libiseme juba üheskoos- tuul ja mina, nagu ikka sellistel puhkudel. Läbime ränkrasked sajupilved mängleva kergusega, magustoiduna raiume end läbi paksude valgete vatitoppide. Hõredad kiudpilved ülal taevase ilu lävepakul on vaid hooletuks ampsamiseks. Kirsid tordil.

Ja ongi päike. Täies hiilguses. Säravkollane, soe! Emban ta kuldseid kiiri, surun pea ta sooja sülle, luban end kallistada, hellitada. Mind valatakse otsekui kullaga üle. Ah, päike, ma pole seda väärt! Kuid silita siiski...

Õnnis soojus, mu pidev igatsus, palun püsi minuga veel kaua!

laupäev, 3. aprill 2021

Suur reede

 Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Löödi risti. Pilt, mis karm mu
silmis ja mu südames
täna püsib,

otsib asu,
korralikult kohutab. 
Tõotus taevalisest tasust
täna küll ei lohuta!

Pilt, mis piinarikas, püsib.
Ristil ripub, minu eest...
Millal keegi minult küsib
kas ma tundsin seda meest?

Tundsin ma? Kui äkki salgan,
pilku peidan, kartma löön,
enne lõpetan, kui algan,
risti rüpes sõnu söön?

Jah, neid sosistasid huuled,
palveis, täis mis armastust...
Äkki siiski kohut kuulen,
taevast näen, mis süsimust? 

Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Isa, ära ole karm mu
vastu. 
Tunnen seda meest...

Päike paistis minu peale
täna kahvatult- mis sest.
Juba vaikselt kirjareale
sõnum Ülestõusmisest,
muusikasse helged toonid
ellu armastuse tee
joonistan. Jah, tean, et kroonib
Sind mu Päästjaks ristitee...

laupäev, 27. märts 2021

Kõnnin...

  Kõnnin loojuva päikese poole
Silmapiirini, edasi veel...
Võtan armastuse ja hoole,
Annan loobumise sel teel.

Annan loobumise. Jah, sulle
Ja ei tagasi vaadata saa.
Ainult armastus, see jäägu mulle
Puhast õnne siin väärin veel ma.

Päiksekuma mul punaseks paled
Silmapiiri peal paitab. Ma tean,
Mis on tõesed mu elus, mis valed
sammud. 
Teod, mis on halvad, mis head. 

Kõnnin loojuva päikese poole
Seljataha jääb pettumus, tusk
Siin ma jätan kõik Jumala hooleks
Õnneks saatvad mind lootus ja usk. 

Õnneks palju ei olegi vaja. 
Vaja loojangut, patja ja pead
Vaja paitust ja naerude kaja. 
Vaja rammestust, uinumist head...

laupäev, 13. märts 2021

Põgenik



Ah et mis siis ikkagi juhtus? 
Nüüd, kus kõik on lahenenud, võin selgitada küll!
Ühesõnaga- kaks rotti oli meil juba lemmikloomadena olemas, kui tüdrukud märkasid, et samast pesakonnast on järel veel üksainus õeke. Kiiresti peeti Jossiga läbirääkimised, et poiss endalegi loomakest nõuaks ja vaene üksi pessajäänud rotike meile elama asuks. Joss nõustus vaid selle klausliga, et ei peaks puuri puhastama. Niisiis tegelikult nõudsid tüdrukud enesele kolmandat rotti ja mina mõtlesin- läks trumm, mingu ka pulgad...
Algul paistis kõik normaalselt minevat. Lepiti V-ga kokku ja toodigi loomake majja. Siis aga ilmnes esimene “aga”. Õed olid nädalaga kolmanda sõsara ära unustanud! Nad ei võtnud teda omaks! Ründasid! Pidime uustulnuka nendest eraldama. Aga kuhu? 
V. ei olnud enam abivalmis, seega pidin ise ohjad haarama. Viisin loomakese tüdrukute pisarate saatel kasvataja juurde tagasi. Leppisime kokku, et toon ta uuesti meile, kui oleme leidnud lisapuuri ja saame hakata teda rahulikult ja korrapäraselt õekestega kokku harjutama. 
Järgmisel päeval saimegi lisapuuri. Millegipärast arvasin, et nüüdsest on lemmikud minu mure- kuigi olime rangelt kokku leppinud, et roti-teemaga tegeleb täiskasvanuist ainult V.- ja sõitsin ise kolmandat rotikest uuesti koju tooma. See oli suur viga! 
Panin looma kingakarpi, mille kaanele olid uuristatud õhuaugud. Ühtäkki märkasin aga, et loom on karbist väljas! Jalutab autoistmel! Püüdsin teda rooli tagant krabada, aga ebaõnnestunult. Viuhh- ja läinud ta oligi!
Niisiis- mul oli rott autos lahti. Kusagil. 
Jõudsin koju ja kupatasin lapsed otsima. Õige pea selgus, et rotike oli roninud pedaalide juures asuvast avausest sisse ja pesitses nüüd kusagil esipaneeli all. Ja ega ta sealt enam vabatahtlikult välja ei tulnud. Mkmm. Meelitasid nad mis meelitasid, korra vilksatas, siis jälle kadus. 
Minus tõstis tasapisi pead paanika. Rott autos ei olnud just ülemäära atraktiivne väljavaade. Pigem niruvõitu. 
Väljas oli miinus viisteist kraadi. Olin sõitnud garaaži. Mul polnud mingit tahtmist äsja emme juurest eemaldatud hirmunud loomakest surnuks külmetada. Lisaks aga tekitas mu elav kujutlusvõime pilte katkinäritud elektrijuhtmetest, voolikutest ja muudest autole elutähtsatest organitest, samuti kolme-neljakohalistest arvetest, mis nende likvideerimiseks väljastatud...
Kell lähenes südaööle. Rott ei olnud end kätte andnud. Lastel oli järgmisel hommikul taas algamas kool. Neil tuli kiiremas korras voodisse minna. Tundsin korraga selgelt, et midagi minus murdub. Et ma enam ei jaksa. Et see mäng käib liiga kõrgelt üle mu pea.
Puhkesin lörinal nutma.
Lapsed on mind üliharva nutmas näinud. Kui üldse. Nüüd siis nägid ja ega see neile kerge ei olnud. Nutsin kohe pikalt ja südamest. Vahepeal saabus öö, suigatasin ja nutsin edasi. Piirasin paar korda öö jooksul ka ise auto juures rotti, aga asjatult. Hommiku saabudes olin roidunud ja paistes silmadega. See oli õudne tunne. 
Et oma jutuga mitte liiga pikaks minna, ütlen vaid, et päev oli sama lootusetu, kui öögi. V. tuli niipaljuks appi, et tõi Bauhofist lõksu, mis on kui pikk puur ja mille uks lajatab roti seljatagant kinni just hetkel, kui ta konksu otsast maiust võtma küünitab. Teate, rott ei läinud selle lõksu ligidalegi! Olin väga tujust ära. 
Lahendus saabus alles päris õhtul. Ligi 24 tundi hiljem. Olin siis parasjagu jalutamas ja saadud sõnum tuli kui uusaastasoov! Head uut aastat! Head roti aastat! 
Rott oli viimaks tabatud! 
Tüdrukutel oli see ühtäkki õnnestunud. Napilt, nagu hiljem selgus. Aga mis vahet sel enam! Igatahes on rotike nüüd kodus ja kujutage ette- juba õdedega äragi harjunud!
Mina aga istun nüüdsest iga päev autosse mõttega- küll on hea, et siin pole rotti! Ja et kõik juhtmed ja voolikud jäid samuti terveks. 

neljapäev, 4. märts 2021

Eeslike

 Oh eeslike, miks kahe kuhja vahel
sa nõnda kurvalt jätad nälga end?
Näe, isukalt seal krõmpsutab su vend-
jääb kängu nii su toitumiseahel!

Näh, lontiskõrvu keeldud kuulmast nõu!
Lööd kabjad vastu maad ja kokku huuled.
Siin rammus hein! Ja sina vaevu kuuled
et söömiskonkurentsi täis on õu...

Mis enam loeb su kõva eeslikisa,
kui otsas roog on siit- ja sealtpoolt kuhjast?
Saad aru isegi, et tüli tühjast
tõi vaid su jonn, mu vaene eesel visa!

Nüüd jäta meelde see, et kui ka vahel
on kuhi rammus siin ja sealpool külge,
ei maksa neelatada sülge. 
Jääb kängu nii su toitumiseahel!

Vaid vali üks ja asu krõmpsutades sööma
Su vats ei suuda kahte koormat kanda! 
Saad kõhuvalu. Teisele võid anda, 
ka siis, kui parem tahaks minna lööma. 

Oh, vaene väike eesel, kangekael!
Näed ju, et nõu ei ole üldse laita, 
kuid kõik! Nüüd viin su otsejoones aita!
Su nälgimisest saagu päeva nael!




kolmapäev, 3. märts 2021

Rotid

Olen siia ka eelnevalt kirjutanud, et triol on minuga raske, kuna ma ei ole absoluutselt huvitatud lemmiklooma(de) majjatoomisest, neile aga on see juba aastaid olnud otsekui eluküsimus, vähemalt tüdrukutele. 
Annan nüüd tagasihoidlikult teada, et on toimunud pööre. Alates pühapäevast on me kodus elutsemas kaks väikest rotipoega, valge ja must. Pätu ja Peanut. 
Ärge küsige, kuidas neil viimaks ikkagi minu ärarääkimine õnnestus! Tegelikult jäin lõpuni eriarvamusele. Ma lihtsalt taipasin, et neile on neid loomakesi tõepoolest üliväga vaja- ja alistusin. 
Ah et miks just rotid? Sest mulle pisteti nina ette arvukalt teaduslikku lektüüri rotikeste erakordsest intelligentsist. Ma ju pidin hakkama uskuma, et ilma nende tarkade loomakesteta on me maja ajumahult poole vaesem! Pidin ju ometi tunnistama, et ega need kaks tagasihoidlikku küll mingit tüli ei tekita, et nemad astuvad kohemaid kaks sammu tagasi, kui minu närv üle keema hakkab. 
Rottide korteriks sai ülisuur, 3-korruseline puur, kuhu muuhulgas kuuluvad ronimistorud, kiik ja köis. Ühesõnaga- uhke. Esimese öö veetsid loomakesed oma puuris tüdrukute magamistoas, kuna aga neile ka öösiti mõned mängutuurid peale tulevad, mil nad end tavapärasest häälekamalt väljendavad, tegin ettepaneku puuri asukoha muutmiseks. Panime selle mängutuppa. Nii saavad kõik öösel magada (noh, mina olen küll paar korda krabina peale ärganud, kui mu enda magamistoa uks on praokile jäänud, aga see ei loe.)
Tüdrukud on oma rottide üle uhked ja nende sõbrad vaimustuses. Nad ilmuvad vahel oma distantsõppe kaamerate taha, rotid õlal ja on kohemaid popid plikad. Rott sarnaneb oma ronimisoskusega ahvile. 
Nii me siin elame. Mina, trio ja kaks rotti. Vähemalt neil viiel tundub elu olevat lill. Miks siis mitte minulgi...