Annan alla!

"Tõstan käed ja annan alla!" Nii laulis kunagi Ivo Linna ja see laul kummitas mind täna täiega. Ja kujutage pilti, asi ei ole sel korral sugugi mitte armumises, milleni too laul hiljem välja jõuab, vaid hoopiski... kibuvitsades!
Kui hakkate mulle seepeale okaskrooni pähe kujutama, läheb jällegi teisest otsast liiale, kuigi on teema poolest hulga soojem. Ütleme siis ausalt ära, et põhiteema on Maarja ja alateema on kannatus. Ehk kibuvits.
Käisin nimelt kaheksandal septembril Naissaarel. Tegu oli tavapärase suvelõpu ürituse, Maarja sündimise pühaga. Et Neitsi Maarja on mind naisena alati kõnetanud, otsustasin ka seekord esiteks korjata punaseid marju ja teiseks teha siia üks mõtisklev postitus. Teine punkt on siiani ootel. Punaseid marju aga (kahjuks) korjasin. Ja mitte vähe. Ja mitte pihlakaid, millega olnuks hulga lihtsam.
Korjasin kibuvitsamarju.
No mis häda peab inimesel olema, kui ta neist rammusatest tulipunastest marjadest nii pöördesse satub, et korjele sugugi piiri ei mõista panna ja terve suure kilekotitäie, mida õieti kandagi ei jaksa, enesele koju vedib? Ah et teised naised korjasid ka? Nojaa, aga teised naised on esiteks märksa kannatlikumad, teiseks fännavad hulga rohkem kokakunsti, kui jätta mainimata, et minu fänluse aste on olnud seni nullilähedane. Inimesed, ma astusin selles vallas liiga suurtesse kingadesse!
Täna hakkasin oma suurt kotitäit lähemalt uurima. Naised kinnitasid, et kibuvitsadest saab teha imelist ravimoosi. Nüüd, kus koroonaviiruse teine laine vaikselt pead tõstab, on see ju igati julgustav kinnitus. Nii ma siis käised üles käärisingi.
Te ju teate, et kibuvitsamari lausa kubiseb heledatest, okkalistest ja ühtlasi kleepuvatest seemnetest? Mina teadsin. Küll oli mulle aga uudiseks, et seemnete eemaldamise kiirus on max kümme marja poole tunni jooksul. Seega kulunuks kotitäie kibuvitsamarjade puhastamiseks ei vähem ega rohkem, kui terve igavik. Mina puhastasin kümme marja ära ja mul oli täiesti kõrini. Otsisin abi internetist. Ei midagi. Helistasin emale. Ka tema ohkas. (Hiljem helistas tagasi ja lohutas siiski ka.)
Niisiis, mul oli kõrini. Võtsin vastu järgmise otsuse- katkusin kiirelt ja rohmakalt ära marjade pikad otsad ja tagused ning ladusin nad koos seemnetega suurde keedupotti. Marjad pehmeks keetnud, hakkasin kogu tekkinud pudrusegust potitäit lusikaga läbi sõela pressima.
Kui te nüüd arvate, et oh, kui kaval nõks, siis ma väga suurt aplausi iseenesele ja tehnika arengule siinkohal siiski ei teeks. See oli nimelt looma töö! Mu üks käsi on siiani pool-krampis. Schubert ei kõla homme kohe kindlasti nii kaunilt, kui mõnel tavalisel päeval, mil ma ei tegele lollustega.
Algul pressisin kohe vägagi korralikult. Umbes tunni- pooleteise pärast vaatasin, et nii ei jõua kuhugi. Siis tegin veel ühe andestamatu vea- tõin mängu õunamahla pressi. Kibuvitsad ainult naersid selle masina peale. Nad pritsisid kogu kaardervärgi sisepinna ühtlaselt löga ja seemneid täis ja sain enesele sellega tunnikese rookimist veel juurdegi. Mu tehnikataibuga sõbrad võiksid siinkohal pead kokku panna ja ühe korraliku kibuvitsamarjade puhastaja valmis konstrueerida. Mina pöördusin lüüasaanult ja pika mokaga sõela juurde tagasi. Hakkasin üha rohkem ülejala laskma. Mul tekkis pikapeale lausa ükskõiksus, kas rikkaliku seemnesaagi vahele jääb veel maitsvat moosimassi või lajatan selle kogu täiega otsejoones prügikasti. Tahtsin vähegi inimlikul ajal lõpetada.
Eks lõpuks saa iga töö otsa, nii ka see. Kahetsusväärne on veel ainult fakt, et moosi tuleb heal juhul 3-4 väikest purki, rohkem mitte. 

Moos pole muide veel kaugeltki valmis. Lisan sellele homme veidike sidrunit. Arvestades kogu töö mahtu, pakun, et kilohind tuleks säärasel sobulopskil umbes saja euro kandis. Lisaks okkad näpuotstes.
Ah, Maris, olgu see nüüd tõesti viimane kord!

Spordivõistlustest

Tutvusin mõni aeg tagasi kirja teel ühe meeldiva meesterahvaga, kes hakkas minu rõõmuks usinasti meie ühiseid huvialasid ja väärtushinnanguid välja peilima- kohe kaugele oli näha, et tegu polnud niisama igavikku tardunud isendiga, vaid reaalse tutvumishuvilisega. Algus tundus paljutõotav. Leidsime mitmeid asju, mis meid omavahel siduda võiksid. Mingil ajal hakkas aga asi kiiva kiskuma. Muidugi pole ka sellest suurt lugu, kui kaaslasekandidaat näiteks eriline teatrifänn pole ja ütleb end ainult komöödiatest huvitatud olevat, sedagi vist kinolinal. Silma saab kinni pigistada ka vähese lugemuse osas- minugi kõrgesti haritud isa on oma pika elu jooksul põhiliselt lugenud kahte raamatut- Švejki ja Krahv Monte Cristot. Neidki kasutas ta tavaliselt emapoolse vanaema juures peale ohtrat söömist ja paari viinapitsi unerohuna. Nii et säärased erimeelsused ei tekitanud mus veel mingit ärevust!
Õige pingeliseks läks aga olukord küsimuse peale, kas mulle spordivõistlused meeldivad. Ma vastasin nimelt otsekui sisemise plahvatuse inertsist "oh ei, palun ainult mitte need!" ja küllap juba selline vastamise viis ehmatab iga ausa mehepoja ära!
Tõepoolest, minu jaoks ei oleks hullemat piina, kui mingi suvalise spordivõistluse jälgimine. Selle asemel keeraksin esimesse võpsikusse ja tõmbaksin ise oksal lõuga, treeniksin üle põõsaste takistusjooksu või võtaksin samblikul erinevaid joogaasanaid- sportimine mulle ju iseenesest vägagi meeldib. Aga Jumala eest, mitte teiste sportimise pealtvaatamine!
Et too inimene osutus aga kekaõpsiks, kelle juhendada oli ka kohalik võrkpallinaiskond, eeldas ta oma tulevaselt partnerilt aktiivset osavõttu kõikidest võistlustest ja kompetentset arutelu nende järgselt, lisaks teistegi spordialade, nagu jalgpall, motokross, jäähoki, maratonijooks ja rannavolle, nimetan esimesi pähekaranuid, ennastunustavat jälgimist. Jah, loomulikult oleks mu viisakas keeldumine probleem, väitis ta õpetajale omase rangusega.
Mu vererõhk tõusis saja pügala võrra ja sinnapaika me tutvus jäi. Rõhutan- mitte teise poole nõrga lugemuse tõttu!
Täna, kui mu maja ümber muru peal pargivad Ironmanide ustavad fännid ja Eesti teises otsas vahivad tuhanded täis elujõus inimesed möödasõitvaid autosid, meenub see lugu mulle taas.
Ma vaataksin spordivõistlust ainult ühel tingimusel- kui seal võisteks mu laps või mu kallim. (Ma ise suurtes rahvamassides ei spordi.) Niisiis, seisaksin finišis. Ulataksin armastusega joogipudeli ja asetaksin ta seljale sooja fliisi. Mul oleks täiesti ükskõik, mitmendaks ta jäi. Ja üldse ei käsiks vastutasuks endaga ooperisse tulla...

Taas sügisesse

Ja olengi taas maandunud oma turvalisse tugitooli. Kui see suunaga akna poole keerata, näen meie vaikse tänava kuma. Veel mõned nädalad ja lampide valgusvihus hakkavad keerlema langevad sügislehed ning kaugel need esimesed lumehelbedki enam on.

Suunaga toa poole istudes võtan aga sihikule kamina. Rahulikult praksuvad puud ja läbi klaasi kumav kollakas leek on iseäranis rahustava toimega. Võin sedaviisi istuda tunde. 

Mu jalgade ümber on keeratud pehme ja paks õlasall. Soe tunne on kerge kaduma, seda tuleb hoida. Ka inimsuhetes on samamoodi. Olen näinud ja kahjuks ka ise kogenud, kui külma duššina võib mõjuda pealiskaudsus, hoolimatus, empaatiavõimetus, aga ka valetamine, manipuleerimine või sildistamine. Ootamatu pettumus tekitab jaheduse, kurbus külmavärinad. Mäletan hästi, kui külm oli mul kord südasuvel. Praegu, pisukeses rõskuses, on kordades soojem.

Lähedustunne hoiab ja katab. Nagu ka mõnus sall ja praksuv kamin, ühes millega tundub isegi akna taga pladisev vihm kaunis ja romantiline.

Ühtekuuluvustunne...
Täna siis nõndamoodi.

Telkimine

Lebasime väikese poolsaare pehmel murul. Tuul oli tõusnud ja viskas üksikuid iile üle me kehade. Need õhuvood olid aga soojad, mis on Eeestimaa öö kohta imekspandav. Taevas särasid augustile kohaselt miljonid täheparved. Suur Vanker moodustus otse me vaatevälja kohal. Aga lahe taga plinkis majakas maist turvatunnet.

Muidugi tundus mulle mõte Hiiumaa rattamatkast ahvatlev, eriti kui jutuks tuli Kassari kant. Olulist rolli mängis ka see, et mu sõbrannal on Hiiumaaga oma lugu ja nii vahva on olla teel, kui pedaalide sõtkumise kõrvale kõlavad armsad lood möödunud aegadest, paikadest ja inimestest.

Ainult, et... Hiiumaal olid sel nädalavahetusel kõik ööbimiskohad broneeritud. Ilmselgelt oli sinna planeeritud lugematul hulgal erinevaid üritusi. Meie, spontaansed rattamatkajad, pidime niisiis normaalse majutuse ja puhaste linade vahel magamise mõttest mossis ilmega loobuma. Kuna me aga ei ole kumbki allaandjad tüübid, mõtlesime välja plaani B. Telk. 

Muidugi teadis mu sõbranna hästi, et minust ei ole telgis magajat. Enne seisan kogu öö püstijalu, aga telki ei roni, olen ma ikka ja jälle kuulutanud. Nüüd aga, koristades pööningut, hakkas mulle näppu silma järgi päris kobe telk, mille olemasolust polnud mul halli aimugi, nagu võib öelda paljude sealasetsevate vajalike ja mittevajalike asjade kohta, mis tekitavad aeg-ajalt meeldivaid või ebameeldivaid üllatusmomente. Lisaks telgile olid ootel kaks veneaegset kummimadratsit, mäletate küll, need pealt kangaga, halvasti kuivavad, mille padjaosa puhutakse ühest ja muu osa teisest august ja millega vette hulpima minnes satub esmalt piklike õhupatjade vahelistesse kanalitesse, mis muuhulgas su kehaga paratamatult kontakti saavutavad, hulk külma vett, mis jube ebameeldiva tunde tekitab. Veel leidsin hämaralt pööningult lausa kolm magamiskotti- vali, millist tahad- ja madratsipumba. Suur saak!

Mu kuulutussõna telgi kõlbmatusest magamisasemeks kõlas peas järjest kahvatumana, kuni lõpuks vaibus ja ma sõbrannale oma valmisolekust teada andsin. Ta vastas, et siis olgu juba kaks telki- armastame ka hotellides kumbki omaette toas magada. Kokku lepitud.
Auto pidime jätma Rohuküla sadama parklasse. Sellega sai nalja. Oleme mõlemad suhteliselt boheemlasliku ajatajuga ja seetõttu hakkasime Tallinnast Rohukülla kimama pigem hilja, kui õigeaegselt, millest juhul, kui valge vein oleks emmal-kummal külmkapis oodanud, poleks lugugi olnud. Et aga veini polnud ja ilma selleta tundus telkimine peaaegu kindel hukatus- minul külmakartlikkuse, sõbrannal unetusehirmu tõttu (etteruttavalt ütlen, et tegelikult kujunes olukord risti vastupidiseks), tegime veel veerand tundi enne praami väljumist Haapsalus poepeatuse, sõbranna hüppas peaaegu sõitvast autost välja, mina omakorda jäin takistama ühele väikesele tänavale sissesõitu. Kätte saime!
Rohukülla jõudes vurasid autod juba praamile. Edasi mäletan otsekui aegluubis, kuidas rattad autolt maha tõstsime, kompsud kuidagimoodi pakikale viskasime ja praami poole ajama panime. See info, mitu korda mu telk ja magamiskott pakiraamilt maha kukkusid ja millal saabus hetk, kui rattakoti kinnitusrihm käiguvahetaja vahele keerdus, mu mälupildis puudub. Tuul oli mu juuksed paksult näo ette kuhjanud, jooksin oma sõidukõlbmatu rattaga suht käsikaudu praami poole ja selle sissesõiduluuk sulgus otse me seljataga. Meie matk võis uhkelt alata! (Sõitsime muidugi jänest.)
Saarele jõudnud, koukis sõbranna mu rattakoti rihma ennastohverdavalt käiguvahetaja ümbert lahti ning paarkümmend kilomeetrit Heltermaalt Kassarisse möödus tõrgeteta. Sihtpunkti jõudes hakkas hämarduma.
Kui juba telk, siis olgu see püsitatud sinna, kus laine ukse ees loksub, kõlas sõbranna järgmine uhke loosung. Mina täpsustasin omakorda, et võimalusel hoiduksin metssigade läbikappamisrajast. Leidsimegi sobiva koha vaatega Sääretirbile. Imeline!
Vahepeal selgus pisiasi, et sõbrannal polnudki magamiskotti kaasas (oh seda optimismi!). Mul seevastu oli kotti topitud ülihoolikalt valitud varustus- villased püksid, sokid, kampsun ja müts, rääkimata miinus kahtekümmet taluvast magamiskotist (oh seda pessimismi!).
Öö oli õnneks soe. Jõime ühel väikesel merreulatuval poolsaarekesel veini, sõime peale oliive ja tomateid, jutustasime, naersime pisarateni ning vaatlesime tähti. Kas teie olete sumedal augustiööl murul lebanud, pilk ainiti taevas? Hotelliuksest sellise mõttega küll naljalt välja ei lähe...
Lõpuks tuli aga ikkagi aeg telkidesse pugeda. Siis enam nii lõbus polnud. Hakkasin juba magama jääma, kui kuulsin, et mu telgi taga nuhutab mingi suur loom. Mitte ühe korra, vaid pidevalt. Nonii, mõtlesin endamisi. Siga, hobune, lammas, loetlesid mõtted mu peas, võttes seejärel väsimuse ajel fantaasiarikkamagi suuna- rebane, hunt... karu?! Huvitav, kas ta riiet ka vitsutab, enne kui minuni jõuab? Väga ei julgenud liigutada. Mingil hetkel tekkis aga selgus- tuul! No muidugi, tavapäraselt ei maga ma ju hõreda seina ääres!
Järgmine murekoht ei lasknud end kaua oodata. Selgus, et mu madrats ei pea õhku. Puhusin ta uuesti täis, et seejärel kiiresti uinuda, aga kus sa sellega! Üsna pea lebasin taas konarlikul maapinnal. (Mainin ära, et sõbranna maadles sel ajal külmaga.)
Kolmas unetakistaja hakkas krabistama kella kolme ajal. Vihm.
Kuidagiviisi sai see öö siiski mööda. Magasin umbes kella kuuest üheksani. Ärgates tundsin end täieliku kangelasena. Ilm oli pilve tõmmanud, aga õnneks enam ei sadanud. Sõbranna ültes, et tema käis juba ujumas ära. See kõlas kohutavalt. Aga sama kohutav oli tunne, mis tekkis avastusega, et muid pesemisvõimalusi telgielu ei pakugi. Ma olen nimelt tohutu vanni- ja duššisõltlane.
Inimesed, sel hommiku ületasin end teist korda- kastsin end puhtakssaamise eesmärgil jahedaisse lainevoogudesse! Ihualasti. Küll oli romantiline! Brrrr!
Teisest rattapäevast ei hakka ma pikemalt kirjutama. Sääretirp, mida esimese asjana matkates külastasime, vajab isiklikku kogemist. Minu jaoks on see üks Eesti imelisemaid paiku. Laadisin oma akud täis. Kõhu saime täis magusatest põldmarjadest.
Pärastlõunal hakkas sadama. Sõitsime vihmas Heltermaale tagasi. Õnneks olin taibanud isegi keebi kotti pista. Praami oodates muutus sadu rajuks. Aga siis olime juba turvalises sadama kohvikus.

Kui ilm muutub, sünnib see minutitega. Algul kadusid taevast vaid tuhmimad tähed, eredamad sirasid esimestest kohalepurjetanud pilvedest läbi. Siis aga jäi laotusse vaid üksainus sirav nurk. Aegamisi kadusid pilvevati alla nii Suur Vanker, kui teised selle öö tegijad...

Alkohol

ah et miks ma alkoholi suhtes nii kriitiline olen?

hästi, ma räägin

olen olnud kaassõltlane

küll mitte lähiminevikus

aga sellised asjad ei unune kunagi

tean hästi

millised märgid ennustavad joomasööstu

kuidas näeb välja kolm või neli promilli joovet

mida tähendavad pohmell ja tsükkel
kus asub wismari haigla

ja mis juhtub kainel perioodil
olen peitnud pudeleid

liitrite viisi kallist alkoholi 

kraanikausist alla valanud

olen olnud osaline hulludes armukadedusstseenides

näinud pealt, kuidas lõhutakse asju

kuulnud absurdseid valesid

ja veel absurdsemaid süüdistusi

läinud minema

ja tulnud tagasi, 

sest keegi peab vastutama

löönud käega

trampinud jalgu

kartnud

olnud endast väljas

võtnud vastu otsuseid

aidanud klaarida

olen selle kõrval kuidagi oma eluga hakkama saanud

kuigi säärane seljakott 

tõmbab õlgadele veritsevad sooned

ja lõpuks olen selle õuduse jõuga lõpetanud

päästes inimese elu. 

Jah, lugesite õigesti!

Päästsin elu.

Tänan küsimast, keegi ei tänanud.

Mis tuli peale alkoholi

sellest ei taha ma praegu kirjutada.

Loometung

Sel hetkel, kui mu maja on kõige rohkem segamini, tolmuimeja tõmmatud nagu hiiglaslik loom keset tuba, kui siit kostub kõige rohkem kilkeid, kisa ja võitlemist, kui pesumasin on parasjagu pesutsüklit lõpetamas, mis tähendab, et pesu tuleb ruttu kuivama panna, sest lapsed peavad osad riided homme laagrisse kaasa võtma, ja kui pann on kotlettide praadimiseks tulele pandud, aktsiad näitavad arvutiekraanil langustendentsi ja ka kõik muud asjad veavad viltu, valdab mind tavaliselt kõige vastupandamatum loometung.
Tahan praegusel ajal väga muusikat kirjutada. Mul on mitmed mõtted, mitmed teemad, motiivid ja viisijupid, mis tuleks kuidagimoodi tervikuks sulandada ja selleks tuleb aega näpistada absoluutselt igalt poolt.
Eks lapsedki tajuvad, et olen närviline. Nad hüppavad ratta selga, ütlevad kiirelt tsau ja väntavad oma sõnul parki. Ma peaksin neile järele hüüdma, et ettevaatust, noh, tegelikult seal polegi midagi ohtlikku, aga ikkagi peaks vast manitsema, aga mina ainult vaatan neile järele ja hääl oleks nagu ära. Mingil määral on tegu otsekui süütundega, aga patt tunnistada, samavõrd ka vabanemistundega, eks see olukord ole igale üksikvanemale tuttav. Õnneks tuleb mulle uuesti loometuhin meelde ja kablutan nagu tagaaetav hirv trepist üles, kaks-kolm astet korraga, seelik jalgade ümber takerdumas...
Orel teeb võimatult kaua restarti, kõik harilikud pliiatsid on puldilt rändama läinud. Ka noodijoonestikku oleks vaja juurde paljundada. Oh taevake, see paljundusmasin uriseb ka enne tükk aega, kui tuurid sisse võtab. Sunnin end rahulikuks.
Esimesed taktid lähevad kiiresti. Teise ja kolmanda juures löön siiski veidike kõhklema. Raamaturiiul mu oreli kõrval vajaks väga lisamooduleid, et ka vanaema korterist siiatoodud raamatud oma koha leiaksid... Teen kolmanda ja neljanda takti ümber.
Õudne väsimus tuleb peale. Peas taob endiselt kirjapanekut nõudev motiiv, aga oleks vaja mingit meloodiajoont, mis muusika sinnani kannaks. Pesumasin esitab majapidamisruumis lõpulaulu. See eksitab veidike. Mul oleks vaja mitut modulatsiooni, aga kõik võimalikud tunduvad mitte-minulikud, nõmedad või liialt äkilised. Oleks vaja hoida rahulikku joont. Meenub, et panin vee keema, teeks tilga kohvi, saaks äkki erksamaks...
Pagana pann, röögatan mõttes, kui kööki jõuan. Pahalane suitseb pliidil nagu korsten. Kui mu vanaema elu lõpul haiguse tõttu dementne oli, pani ta ka vahel pliidiplaadid maksimumi peale, meenub mulle absoluutselt asjassepuutumatu seik. Viskan kotletid hooletult pannile ja keeran tule igaks juhuks nulli. Lisan kohvile tilga Jägermeistrit.
Oreli juurde tagasi jõudes on loometuhin möödunud. Noot jõllitab mind tühjal pilgul, mina teda ka. Kisa järgi tean, et lapsed on juba pargist tagasi jõudnud. Vahel ei viitsi pikalt olla, mis teha. Istun siiski poolvägisi oreli taha. Seelikuäär on veidi ülespoole tõusnud, kui kirikus esinemisel sünnis oleks, aga see paljastab pisikese musta eluka mu jala küljes. Puuk! See ka veel!
Kotletid on ühelt poolt mustjad, teiselt toored. Tolmuimeja pole grammigi liikunud. Pesu on endiselt masinas. Arvuti on unerežiimi vajunud, aktsiate seis on teadmata. Pintsetid on kadunud. Lapsed taovad välisust, võti on ilmselt maha jäänud.
See on minu igapäev...
Kaks lugu olen siiski sel suvel kõige kiuste valmis saanud. On seda vähe või palju, ei oska hinnata. Kellegagi võrrelda ei oleks päris aus.
Vaatan mõttesse vajunult, kuidas lapsed kõik pooltoored-poolkõrbenud kotletid ühe jutiga ära söövad. See on siis tehtud...  nüüd veel puuk... ja pesu. Tolmuimeja jäägu homset ootama.

Aja(lik) küsimus

Mai 2020.
Iga ajahetk ampsab tüki tulevikust, jättes jälje minevikku. Läinud aeg on kunagi olnud tulev aeg. Aastatega järk-järgult toimuvad elu keerdkäigud on algselt ajahetkedena läbikogetavad imepisikesed muutused, mis asetsevad tundmatute puzzletükkidena tuleviku suunal. Nendest tasapisi vormuvat suuremat pilti saab aga näha vaid minevikku vaadates, järgmised kümme tuhat puzzletükki uues tulevikus ootel...
Mul pole päris puzzletükkide kokkupanekuks raasugi asu. Tahaksin ilusat pilti kohe ja praegu! Ka elus olen kiire otsustaja ning tihtilugu sisemiselt kärsitu. Küllap kahmaksin võimaluse korral tuleviku telje tagant pihud puzzletükke täis ja prooviksin neid olevikus kokku sobitada, nii et ragin taga. Ses mõttes on hea, et nähtamatu vaid imetillukeste osade kaudu nähtavaks saab muutuda. Sekundiseierid järavad tulevikku niikuinii mõnuga tiksudes edasi. Ja pilt moodustub minu tahtmisest sõltumatult- ikka siis, kui on õige aeg.
Mulle meeldib praegune hetk ja selles viibimine. Tulbid veranda ees peenral on lausa ebareaalselt ilusad. Mul oli küll juba eelmisel sügisel pakendil kujutatud foto kaudu aimu, milliseks nad praeguseks hetkeks kasvavad, aga hoopis teine asi on neid lilli hetkes tajuda. Elusatena, kergelt õõtsumas mahedas kevadtuules.
Tean ka seda, et nad varsti närbuvad. Ometi moodustub minevikupuzzlele mälupilt elusatest lilledest.

August 2020.
Augusti viimane kolmandik. Maikuus kujutasin selle suve pilti ette hoopis teistsugusena. Läbikogetu on aga jälle ühed puzzletükid õigetesse kohtadesse asetanud. See oli ärev ja närviline suvi. Ometi sisaldas ta taaskord palju kauneid hetki, pilke, lauseid ja kohtumisi. Kellegi poolt öeldu kõlas otsekui kajana minevikust, sillutades ometigi nähtamatut teed tulevikku. Teise innustus või kiitus võimaldas siinsamas, olevikus litsuda õigele kohale rõõmu ja enesekindluse puzzletüki, mis tulevikus seljataha vaadateski kaunilt vastu sätendab. Ja mõni pilk või sõna kinkis ehedaid emotsioone, pannes lihtsalt punastama või naerma purskama või õhku ahmima. Kes teab, mis pilt sellest veel kunagi moodustub!
Kell tiksub ammuilma üle südaöö. Uned on alati ühesugused. Kosutavaks refrääniks tänase ja homse, oleviku minevikuks moodustumise ja tuleviku endassehaaramise vahel...