Seemneteta viinamarjad

Kunagi käisin peale trenni ühe oma hea tuttavaga ikka ja jälle Nõmme turul viinamarju ostmas. Tema ostis suuri, punaseid ja kividega, mina aga väikseid, rohelisi ilma kivideta. Asi oleks võinud tänaseks olla unustustehõlmagi vajunud, kui ta poleks mulle vaid iga kord ostu sooritamise hetkel südamele pannud, et tegelikult on punased siiski kasulikumad. Neelasin alati selle märkuse pisukese pahameelega alla. Ma ei hakanud nimelt mainima, et jälestan seemnetega viinamarju peaaegu üle kõige maailmas ega mõista, et keegi neid üldse ostab!
Ma ise olen teiste õpetamise teemal väga tundlik. Püüan elada puhta südametunnistusega, kasvatada lapsi parimate oskuste kohaselt, emotsionaalselt toime tulla kuis vähegi suudan ning- ülivähe kaagutada. Jah, eks vahel hakkan minagi "äsjaavastatud elutõdesid" ümber jutustama, aga kuulaja blokkitõmbumine on ju nii lihtsalt tajutav! Kuidas küll kõik seda ei taipa?
Kui keegi pole huvi tundnud, siis mis tähtsust on minu valikutel- kes on mu juuksur, kosmeetik või hambaarst, millist suunda esindan oma laste ja iseenda tervishoiuteemalisi või hariduslikke valikuid tehes. Peaasi on ju see, mis mind ennast kõnetab, millesse ma usun, millele toetun.
Mulle väga meeldis üks kristliku hariduse teemaline raadiosaade, kus VHK direktor, rääkides kooli ajaloost mainis, et algusaastatel olid neilgi esindatud väga erinevad arengusuunad- segunesid Waldorf- kooli ringkond, Montessori pedagoogika suund ning eri konfessioonid. Aga peagi muutus pilt liiga kirjuks. Tuli teha valik, esitada küsimus- millele just see konkreetne kool hakkab edaspidi toetuma? Igaühes eelmainitutest on häid jooni, kuid hea tuleb esile eraldivaadatuna, mitte kokkusegatuna- nii nagu värvidegi puhul, mis segunedes muutuvad ühtlaseks pruunikashalliks.
Infot on liiga palju. Valikuid saab teha vaikuses, sest siis kuuleb kõige paremini südame häält.
Kaagutajatest tuleb aga hoiduda.
Sellised mõtted siis täna väikeste roheliste ilma kivideta viinamarjade kausi kõrval.
Muide, juba mõnda aega söön aeg-ajalt ka suuri punaseid seemnetega isendeid. Kui kusagil pakutakse. Seemned ja koored saab ju järele jätta.
Peaasi, et hapud pole, onju!

Nael

Astusin Muhus naela jalga. Olen nüüd täiesti lombakas. Õnneks oli selle valusa äparduse ajaks juba enamus töid tehtud ning võisin veidi vaiksemalt võtta. Lapsed ütlevad niigi, et mu töörabamine on täiesti mõistetamatu.
Istusin siis vaikselt vanal kännul, pilk taevasse naelutatud ning kurgus taas see tuttav kurbmagus tunne- jälle lendavad kruuksuvad kurekolmnurgad lõuna poole ning Eestis keerab aasta taaskord ette pimeda ja märjema külje. Oh elu...
Õnneks ei olnud palju aega heietada. Pakkisin suve kenasti südamesse ning tulime tulema.
Longates linna.

Ap...

Loetleme trioga kuid: jaanuar, veebruar, märts, ...
Vaikus.
Mina: "Noo, ja mis nüüd tuleb? Aa...?" vaatan küsivalt trio poole.
Vaikus
Mina: "Noh, aa..., ap..."
Ikka vaikus.
Siis aga Lisanni nägu selgineb, ta suured silmad löövad rõõmsalt särama ja tubli lapsena hõikab ühe hingetõmbega välja õige vastuse: "Aptember!!!"

Koolikott

"Ühe mänguasja võib kooli kaasa võtta, õpetaja ütles" sõnas Loviisa, ning kui nad autost välja ronisid, rippus Loviisal käe otsas hiigel-Furby ning Johannil Leemur, saba maani ripendamas. Ainult Lisanni lemmik oli kenasti koolikotti pakitud.
Ähkides-puhkides jõudsime koolimajja.
"Enam nii suuri mänguasju ei võta," teatasin resoluutselt.
Lapsenäod vaatasid mind arusaamatult. Jumaluke, põrkus mõistus tunnetega, nad on ikka veel päris väikesed... Ja ennäe, sealsamas küsibki Karl Johann siiralt ja selgel häälel: "Kus mu koolikott on? Kas sa ei võtnudki seda autost?"
Oh poja, pojake! Minu täiskasvanupea ei jaga enam võimalust, et Leemur on kindlalt käes, kuid kott kõlgub autos. Samas võisin just sel hetkel selgelt näha, mis praegu sinu poisikese maailmas tähtsam on! Ole rõõmuga laps, küll ma aitan sind... :)

Eriline päev

Kas te teate, kui eriline päev oli möödunud teisipäev?

Mina teadsin sellest päevast juba siis, kui ühel lõpmata külmal jaanuarikuu pärastlõunal punast kolmikutevankrit kõigutasin ja seda kõike elavalt ette kujutasin. Aeg näis tol uudsust ja segadust täis talvekuul venivat nii tohutult aeglaselt! Hulluksminemise tunne külastas regulaarselt vähemalt korra päevas. Hirm tundmatuse ees tahtis hinge seest süüa. Kolm imetillukest habrast olevust, lutid suus, vankris magamas ning mina, maailma kõige abitum emmeke, mängimas järgneva mõttega, mis veidikenegi aitas ja lohutas:

Sealt nad ühel päeval lähevad. Loviisa kõige ees- ta on korralik ja kohustundlik. "Tulge nüüd!", hüüab ta korralekutsuva häälega tagalonkivatele õele ja vennale. Lisann lisab kuulekalt kõnnakule hoogu, Johann on aga otsustanud kõik teele sattunud kivikesed varbaotsaga teeäärsesse kraavikesse tonksata, mis on mõistagi aeganõudev tegvus. Muidugi on ta soovi korral paari hüppega õdedel järel. Aga... kes ütles, et just seda peaks soovima?

Nüüd see siis juhtuski. Kiiremini kui osanuks eales kujutleda! Ranitsad seljas läksid nad tükk maad eespool mind- ei, mitte veel päris kooli, aga eelkooli küll. Muide, see toimus täpselt nii nagu tol pakaselisel jaanuaripäeval ette olin kujutanud! Ainult tunne oli nüüd hoopiski teine. Pisar tahtis vägisi silma tulla. Aja kulg tundus pigem liig kiire poole kreenis. Jah, sealt nad tõttasid, Loviisa ees, teised järgi, endapikkused gladioolid higistes pihkudes. Suured ja ometi väikesed. Minu väikesed päikesed!

Tagasivaade

Mulle see suvi meeldis. Lõviosa ajast veetsime saarel, aga avastatud sai ka Ida- Viru ning Lõuna- Eesti, mida triokene külastas esimest korda (nad polnud seni Tartust lõuna poole saanudki).
Muhus oli vaieldamatult kõige vahvam! Toredad on need ridamisi kulgevad päevad, kus otseseid kohustusi pole ning lõpuks ka ajaarvestus sassi keerab. Tegime metsikult tööd, samas võtsime vastu ka palju külalisi ning pidasime mitmeid meeldejäävaid pidusid.
Renoveerimistöödest olen siiani teinud:
1) Kümme suurt veraandaakent- eemaldasin kuumapuhuriga aknakiti, võtsin klaasid raamidest välja, raamidelt kraapisin pahtlilabidaga kuumapuhuri abil pehmeksmuutunud värvi, lihvisin puitpinna lint- ja/või taldlihvijaga siledaks, parandasin ebatasasused, oksakohtadele pintseldasin shellakit, õlitasin raamid linaõliga ning värvisin linaõlivärviga valgeks. Peale esimest värvikihti viisin aknad klaasimisele, oma mugavuse huvides eelistasin puitliiste, kuigi kittimine jäi veidike kripeldama. Too töö oleks aga olnud liiga aeganõudev.
2) Kuus meetrit kiviaeda- kõrgus umbes 90 sentimeetrit, kergelt koonusekujuline
3) Kaksteist siseakent- see töö on veel pooleli. Eemaldasin aknaklaasid ja raamidelt värvi nagu kirjeldatud punktis 1. Lihvisin. Korralikult ettevalmistatud puitpinnale kandsin mee-ja linaõlivaha, mille u tunni pärast villase soki abil siledaks-läikivaks poleerisin. Sama tegin aknalauaga. Tulemus jäi vapustav! Mnjah, kaheksa akent ja viis aknalauda ootab veel ees. Kas jõuan külmadeks valmis?
Igatahes olen rahul. Jalutasin täna täies üksinduses oma õunaaias, mis oli küll metssigade poolt ära songitud, kuid tunne, mis mind valdas, oli siiski üsna ligilähedane täiuslikule õnnele...

Kärbsed

Kärbestel on ka neli "inimtüüpi". Flegmaatikust kärbest on kõige mugavam tappa. Ta lendab aeglaselt ja ilusti su silma all ja maandub mugavatesse löögikohtadesse, näiteks laua voi muu aluse peale. Kui esimene hoop miskipärast ei taba, lendab ta lihtsalt teise sama käepärasesse kohta, et sealt juba kindla minekuga teise ilma lennata. Sangviinikuga on veidi raskem. Ta, naljahammas, teeb enne surma igasugu komejanti- lendab siuh- säuh siia-sinna, katsu teist siis tabada! Õnneks ei keera sangviinik- kärbeski mängu üle võlli ning peale pisukest narritamist laseb end ilusti maha lüüa. Melanhooliku  ja koleerikuga on aga märksa keerukamad lood. Melanhoolikust kärbest pole nimelt üldse näha. Küll on aga kuulda ta lennuhääl- kusagilt, kas laua alt või kapi tagant. See käib koledal kombel närvidele, sest hommikupoole ööd saab ta tingimata oma tujulangusest üle, muutub sangviinikuks ja hakka siis tema pärast soojalt asemelt tõusma, et piitsa otsida. Kõige vastikumad on aga koleerik- kärbsed. No nende närvid on küll veel hullemini läbi kui minu omad! Asi on selles, et nad peaaegu ei maandugi! Ja kui, siis hästi lühidalt kuhugi tassi serva peale või lakke. Pole mõtet piitsa haaratagi, nagunii tõusevad kohe õhku ja lendavad hullunult siksakitades ja sealjuures eriti ebameeldivalt pirisedes kord su pea kohal, siis jälle kusagil kaugemal- ja niiviisi lakkamatult. Koleerik kärbes kätte saada on kui loterii peavõit. Ma just sain ühe, nüüd võin rahus magama minna, mis sest, et mingi melanhoolik jäi ikka kuhugi äärealadele pirisema.