laupäev, 20. juuni 2015

Teooria ja praktika 1

Ma olen paljudes valdkondades hästi tugev. Teoorias.
Praktikas olen ilmselt valdava enamuse tasemel. Keskmine. Kahjuks.
Minu hea omadus on kompetentse näo tegemise oskus ning keskmisest kõrgem vestluskunsti valdamine, mistõttu näin ehk olukordi kontrolli all hoidva naisena. Kuid ärge laske end näilisusest eksitada!
Omaette olles läheb mul tihtilugu kõik untsu. Iseendaga valusalt silmitsi seistes pole ju maskikandmisest kasu!
Võtame näiteks lastekasvatuse. Olen teoorias ülitugev. Mul on suhteliselt kindlad põhimõtted, suudan analüüsida oma käitumismustreid, nende mõju lastele ning üldjoontes ka libastumisest hoiduda, mis teeb meie kodust loodetavasti kasvamiseks päris turvalise paiga. Ometi on hetki, mil olen ülimalt haavatav ja see kõik ei kehti. Sest ma lihtsalt ei suuda olukorda ohjata. Üks tavapärasest ämbri- situatsioonidest leiab aset noil õhtuil, mil tunnen end eriti kurnatuna, kuid triol tundub sest kõigest päris savi olevat. Loomulikult leian praegu sellest kirjutades, et neil peabki minu madalseisudest ükskõik olema- on igati ootuspärane, et laps oma loomulikku olemust ema tujudest lähtuvalt ei kujunda. Aga neil läbikukkunud õhtuil ei suuda ma sedasi mõelda. Kui keegi ikka juba kolmandat korda jalgade padinal mängutuppa jookseb, et "midagi olulist voodisse tuua"', teine kõhutühjusest härdaid sõnu poetab (mis sest et õhtusöök vaid poole tunni tagune) ning kolmas unetuse ning seoses sellega minu iganenud unepoliitika üle jaurab, lööb see minu, kes ma laste magamajäämist olulise ülepinge-leevendusena taga olen igatsenud, et oma narmendavad mina-riismed taaskord tolmustest nurgatagustest üles koukida (milleks mul on ju kord ööpäevas siiski tuline õigus, või mis?), jalust nõrgaks ja vaimust pimedaks. Meil on kokkulepe, et kaks korda keelan vaiksel häälel, kolmandal aga võin hakata riidlema, sest "ka emmel on närvid". Aga kui nad tavaliselt seda va kolmandat väldivad, siis õhtuti on neil sellestki savi, tsirkus näib jätkuvat varaste koidutundideni ning juba ma leiangi end taaskord ennastunustavalt röögatamas- et hiljem salamisi unenohinas põnnide kriimulisi põski paitada ning taaskord andeksandmist lunida...
Eile oli Loviisal kehv õhtu- uni lihtsalt ei tulnud, tee mis tahad! Mina aga tahtsin hirmsasti harjutada. Muidugi lõppes asi riiuga. Aga kui ma veidi hiljem oma endast väljamineku pärast vabandust palusin, vaatas tüdruk mulle suurisilmi otsa (sest loomulikult ei jäänud ta riidlemise peale kiiremini magama!), öeldes:"Muidugi võid sa vahel vihastada. Sa oled ju ka kõigest inimene!"
Küll ma sooviks, et see "lihtsalt inimene" suudaks jääda vähemalt emarollis tahaplaanile. Hääle tõstmine ei muuda kuigi oluliselt ta pisut hambutut olemust...

esmaspäev, 15. juuni 2015

Mure

Kuna täna läks batuudil kauem, jõudsime ka voodisse nii hilja, et päeva mured ja rõõmud jäid ükshaaval jagamata. Siiski, ütlesin ma, kui kellelgi midagi väga tähtsat südamel, sosistagu see mulle kõrva. Johannil ja Lisannil polnud peale kimbutava Une- Mati midagi jagada. Loviisa aga surus mulle käed ümber kaela ja rääkis pool-hääli: "Mulle teeb küll üks asi muret. Kõik lahedad inimesed joovad mullidega magusaid jooke... aga minule ei maitse need üldse." (Ehh, tõepoolest ei joo nad mul limonaade!)
Kogusin end kiiresti.
"Tead," ütlesin, "tegelikult on olemas lahedamatest veel lahedamad inimesed. Sa neid veel ei tea, aga need...", tõstsin sõrme püsti,"... joovad ainult vett!"
"Kas sa lugesid seda popstaaride elulugudest?" muutusid Loviisa suured silmad imestusest ümmargusteks.
"Jah," kinnitasin veendunud sosinal ja pilgutasin kinnituseks silma.
Probleem oligi lahendatud!

Muide, ei mina ega lapsed tea popstaaridest tegelikult midagi...

Sisemine rahu

Lisann oli nagu üles keeratud.
"Suitsupakk, suitsupakk!" kargles ta narritades ümber Loviisa.
Loviisal oli aga hoopis teine tuju. Ta tõstis käed aeglaselt üles taeva poole, öeldes veidike nagu kahjutundega, et teine maailma asjadest nii vähe jagab: "Kuule, mine siit minema, ma üritan just leida sisemist rahu..."

reede, 12. juuni 2015

Suvine

Ma ei saa ikka sellest energia-teemast üle ega ümber. Vana- aja inimesed pidid ikka tohutult jõulised olema- kui näiteks mõelda vikatiga niitmisele. Minusugused ilmselt kukkusidki lihtsalt mingil hetkel jõuetuna pikali. Kuigi praeguses kontekstis olen ju väga heas vormis...
Kui ma laps olin, niideti samuti loomadele heina. Aga muidugi mitte käsitsi! Onu Mardil oli traktor, mil ees tohutu lõgisevate teradega niitmisseadeldis. Tänagi tulevad hirmujudinad peale, kui tagasi mõtlen, kuidas me, lapsed, kõik seal poritiival kaasa sõitsime. Bensuhais tegi südame kergelt pahaks ja vibratsioon püsis kehas mitu head tundi- aga loobuda ei saanud, põnev ju!
Meeles on ka uudis Venemaa avarustelt, kus keegi Nataša olevat seesuguse niiduki läbi oma mõlemad jalatallad kaotanud ning kuidas tublid Moskva arstid need jälle külge tagasi istutasid. Külmavärinad, mis seda uudist kuulates üle selja jooksid, taaselustuvad tänaseni, kuigi õnnetus lõppes ju hästi.
Aga traktor oli aus! Kui hein kuivanud, pandi masina tagumisse otsa kaarutamisseadeldis, mille tekitatud heinavaaludest juba hõlpsasti  kenad kuhjad sai, mis traktoriga kiiresti laka alla veeti ning sealt juba hanguga üles tõsteti. Loomulikult oli tööle kaasatud kogu suguselts. Õhtune saun, pillimäng ja laulud andsid kogu üritusele mingi seletamatu tunde, ilmselt kannab see täiskasvanute maailmas turvatunde nime. Mina mäletan seda vaid aistinguna.
Pisut kahju, et tänapäeval enam selliseid ühiseid tegemisi ei korraldata. Siiski, korraldasin möödunud sügisel Muhu maja juures talgud. Kaks päeva ühist askeldamist ja kogu ümbrus sai täiesti uue jume. Oli rammus talgusupp, õhtused õlled ja lobisemist poole ööni. Mõnus!
Tendents on siiski sinnapoole, et igaüks askeldab oma piirides, ranges privaatsuses. Abi lihtsalt palgatakse, kui tarvis.
Olgu üht- või teistpidi, see suvine aeg on ikka üks ülimõnus aeg!

Ahjaa, proovige kindlasti ka batuuti, kel võimalik- mina hüppasin täna lausa kaks korda koos lastega! Känguru kulli mängisime ka- see käib nii, et ainult jalad-koos-hüpetega tohid edasi liikuda, no ja kull siis püüab...

Ära tegin!

Võin enesega rahul olla- ära tegin! Lisaeriala diplom on taskus ning erapraksise mõtted peas. Kui vaid aega ja energiat jaguks!
Energiat...
Mnjah, kuna mu isiklik elu pole just kõige kindlamale pinnale rajatud ning iga uue eluetapiga ühe poole saamiseks olen ikka pidanud hambad ristis seeliku lehvides läbi tule ja vee kihutama, viimasel kuuel aastal triogi rõõmsalt sabas, siis just viimase aastaringi jooksul olen tunnetanud energias tõsiseid puudujääke. Nii lebasin sel korral finišijoone ületanult hingeldades "lahinguväljal", hoomamata saavutatu vägevust ning tundmata vähimatki võidujoovastust.
Kas pole nii, et inimesed, keda vähe kiidetakse, muutavad pikapeale roboti sarnasteks- kui nad just ei loobu. Olen tihtilugu ainsana kindel oma tegevuse õigsuses ning vajalikkuses. Lapsed nõuavad oma ning kerge oleks libastudes käega lüüa. Minu õnneks on mus aga säilinud tubli ports esiemade ürgset jõudu. Kiitus ja tänu voolavad mu enese soontes.
Eks minagi hakka üha kiiremini väsima. Kui veel eelmisel aastal suutsin ööde kaupa üleval olles uut orelirepertuaari omandada, siis sel aastal jäägu see minu poolest tegemata! Üha tihedamini küsin eneselt, "mille nimel?". Vastuseks kajavad lapsehäälsed kilked. Orelit nad küll ei ihka, kindel see!
Aga kägu! Appikene, see oli Muhus! Kõigepealt tegi nagu normaalne lind "ku-ku, ku-ku". Siis läksid ku-kud järjest kiiremaks, ning lõpuks laulis ta hoopistükkis kolme peale "ku-ku-ku, ku-ku-ku, ku-ku-ku". Kuni jäi vait. Ehmus. Ei hoomanud ka sugugi oma saavutatu vägevust.
Tubli, kägu! Ku-ku-ku :)
Ahjaa, mul on ju nüüd ka murutraktor! V. ostis. Tahtsin roosat, sain kollase. Kõik lapsed sõitsid kordamööda süles.
See on elu, täis värve ja väge.
Kui väsid, lähed lõunauinakule.
Vähe sõnu, palju ilu...

esmaspäev, 1. juuni 2015

Kastan

Kui ma oleksin puu, siis oleksin kastan.
Mai teises pooles ma õitseksin ning inimesed käiksid mööda ja ütleksid, näe, kastanil on küünlad küljes. Tunneksin end nende loetud nädalate jooksul jalustrabavana.
Siis aga pudiseksid kõik mu õied ükshaaval maapinnale ning taanduksin vaikselt üldisesse rohelusse.
Järgmine etteaste oleks sügisel. Siis kasvataksin oma selga kobarate kaupa okkalisi kerasid ning sihiksin nendega möödakäijate päid. See oleks minu väike rõõm. Muidugi ei saaks ma kellelegi pihta ning maapinnale potsatanud okaskeradest veereksid välja pruunid viljad. Lapsed meisterdaksid neist loomi. Mina ei meisterdaks. Minu meelest oleks mu iga muna kõige pruunim, kõige läikivam ja kõige siledam. Nagu iga ema meelest on tema lapsed kõige ilusamad...
Oleksin uhke oma kastan-olemise üle. Mitte nagu mingi kask...

pühapäev, 17. mai 2015

Sii oo nüid nähe, mis Muhku oo soadetud!

Meitel olli entse Muhu saarel nalja nii et jube- üts köster tulli mandrilt, et ta hakka panguaegsei aknaid renuveerima! Oma arust tulisema kange naene! Nõhuke närp patisaks tene ise. Olli akna välja reenetanu ja nüid seal noogakili otsas, et tema muudkui teeb asja ühteinge ää. Kogu päeva nörgitse´ sääl nõnnaviisi, ja pole värvigid maha saanu! Aken nagu odra-pudru peeretis! Piab siis niuke suterdis sääl nõnnaviisi rentslema? Pärast suiakili maas nigu väeti!

Selgitus: nii võis kõnelda muhu mees, olles näinud minu hädist akna-renoveerimise katsetust, õllekapa juures teistele muhulastele :)