Loviisa killud 20.

Vannituba on jälle vett täis lökerdatud!
No kui kaua ma pean rääkima, et ei tohi lökerdada?
Kuidas keegi emmet ei kuula?
Vaadake nüüd, vaip on kõik märg ja...

Tõmban hetkeks õiendamises hinge...

Loviisa istub parajasti potil. Vaikusehetk koondab mõtteid ning muundab poti kõnepuldiks.
"Aga muidu on elu ilus...", lausub maailmakuulus psühholoog eriti sugestiivsel häälel.
Jalgu kõlgutades.

Loviisa killud 19.

Loviisal on kolm karu-kaisulooma.
Sätime maale.
Loviisa on asjade pakkimisega kole tähtsaks läinud ja käsutab mind: "Too ülevalt mu karud!"
Mina vastu: "Noo-noo, neiukene, ei too ma midagi! Kui tahad neid kõiki kaasa võtta, lähed ise!"
Loviisa nägu vajub mossi. Ta sirutab oma käekesed ette.
"Mitu kätt mul on?" küsib ta nõudlikult, "Kaks! Ei ole kolme kätt! Kuidas ma sinu arvates neid peaksin tooma???"

Jossi killud VII

Maal.
Joss silmitseb korvidesse asetatud kaminapuid ja avaldab Anale ja Vaarile arvamust:"Teil on nii vähe puid! Meil on palju rohkem!"
"Meil on sellepärast rohkem," lisab ta hetke pärast selgitavalt, "et ükskord Silver toppis neid kogu öö..."

(Selgitus: S. on õde Ellu peigmees, maapoiss, kes meile mullusui paari-kolme tunniga riidatäie kaminapuid raius. Nii muuseas. Loomulikult mitte öösel...)

Loviisa killud 18.

Vanaema (ehk Ana) astub hommikul suvekodu kööki, ise seletades:"Väljas on täna nii suur tuul! Kui uksest välja astusin, puhus nii hullusti kuklasse, et juuksed tõusid puha püsti."
Lapsed jäävad viivuks vait. Küllap püüab igaüks neist püstiste juustega Ana kujutlusse manada.
"Nagu okassiga!" purskab Loviisa lõpuks naerma.

Jossi killud VI

Vanaisa ehitab maal sauna. Joss on sealsamas abiks.
Korraga jätab vanaisa töö seisma ja vajub mõttesse- vist juurdleb mõne ehitusliku probleemi kallal. Joss astub ligemale ja küsib murelikult: "Kas sa ei oska enam edasi teha?"
"Ega vist ei oska jah," tunnistab vanaisa.
"Siis peame jah mõtlema," tunnistab poisike arusaajalt.

Unevajadusest

Nelja-aastaste laste unevajadus ei erine muide oluliselt täiskasvanute omast. Kõige rohkem paari tunni võrra. Samas on nende energiavarud lausa ammendamatud.
Niisiis- mida ma öelda tahan?
Seda, et jõudeaega napib!
Hommikuti on meie reipusetase suhteliselt ühtlane (mis omakorda sõltub suuresti minu öisest unetasemest.). Kuna aga nemad laadivad end Duracelli, mina aga tava- patareiga, ebaühtlustub meie energianivoo esimest korda juba lõuna paiku, mil mina tunnen vastupandamatut soovi graatsiliselt horisontaalasendisse langeda, nemad aga alustavad parasjagu päeva esimese veidi põhjalikuma müratuuriga ning tunnevad end mu (sisepingete tõttu liialt ärevast) "magama!"- hüüdest lausa häirituna. Sisepinged tekkivad muide kartusest, mis siis saab, kui nad magama ei jää. Einoh, tegelikult ei saa siis oluliselt midagi muud, kui et mu unistus lõõgastavast horisontaalist pole määratud täituma- aga sellega peaksin juba ammu harjunud olema.
Kogenud emad ütlevad selle koha peal, et "pole viga, see-eest lähevad varem magama". Aga tutkit brat! Minu omad ei lähe! Kui me üheskoos päevakese kuidagi õhtusse saame lohistatud, on mu kujutelm kaunist siidilinade vahele langemisest asendunud karmi reaalsusega- ma kas kukun jalapealt ja riietega või põrnitsen esmalt tunnikese oma FB- sõprade ideaalilähedasi elusid, uskudes siiralt, et nende viisakad lapsed nende viisakates kodudes FB- välisel ajal ainult magavadki. (Ja oma laste ja pudulojuste lõputul uneajal saavad mu tublid FB-sõbrad, sulnis naeratus huulil, järjestikku mitmeid ideaalilähedasi tegusid teha, need otsemaid seinale riputada ning tuhandeid "laike" ning kommentaare stiilis "oi, kui tubli sa oled!" pälvides õndsalt ohata.) Samal ajal ei suuda mina isegi kööki kraamida. Jätan hommikusse.
 Kui mingil põhjusel juhtub, et minugi trio lõunauinaku- mõtte omaks võtab ning imekombel unemaale purjetab, ei ole olukord veel sugugi roosiline. See on vaid pisut parem variant. Sest sel õhtul nad ei uinugi! Kui meie majja viimaks vaikus saabub, on sügav öö oma mustad varjud ammuilma üle kõige loodu laotanud. Maailm magab. Tahaks ka.
Siiski on pikad õhtud lihtsamad, sest puhanud nelja-aastased oskavad omavahel suurepäraselt mängida. Nii on mul vähemalt sel ajal võimalus midagi (üldsuse meelest kasulikku) korda saata. Või ehk niisamagi istuda...
 Kui viimne päevakangelane unehõlma on vajunud ja ma tasakesi nende pesasid kohendan, kellegi üle ääre rippuva jalakese tagasi voodile tõstan, padja uuesti pea alla sätin ja laialiloobitud riided kokku lapin, mõistan taas, kui õnnelik ma tegelikult olen. Kogu oma väsimuses.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, et ehk võõraid "laike" koguda.
Olen päriselt olemas.
Mu lapsed on päriselt olemas.
Siin ja praegu.
Just niimoodi nagu oskan.

Mõttekatke

Kui me mere äärde jõudsime, olin nii kohutavalt väsinud, et lausa langesin liivale.
Trio heitis otsemaid riided seljast ja tormas laintesse.
Ning mina tardusin.
Teate, vahel ei olegi rahuloluks rohkem vaja.
On vaja üht valget laeva silmapiiril, mida aeg-ajalt silmitseda.
On vaja lainete rütmilist loksu ja kaldaliivalt taganeva vee turvalist vulinat.
Laste kilkeid kusagil eemal. Teises maailmas.
Pilvedest moodustuvaid kujundeid.
Päikese paitust.
Sooja liiva külje all.
Mööda jalga ronivat sipelgat.
Uitmõtteid.

Nad võimaldasid mulle selle.
Tublid lapsed!
Nüüd jaksan jälle...