Söön oma sõnu!

Kolmikute ema olemine tähendab seda, et mõistuse ja üldse adekvaatse seisundi juurde jäämiseks pead vahel muutma ka oma põhimõtteid ja veendumusi. Seda ka lastekasvatuse teemadel- jah, õigem oleks öelda, et seda eriti lastekasvatuse teemadel. Siin kehtib nagu rusikas silmaauku lause- never say never. Meie lapsed küll nii ei hakka tegema, arutasime V.-ga tihti ühe või teise lapse käitumist vaadates. Noogutasime innukalt ja uskusime, vaesed inimesed, kogu südamest, mida ütlesime. Meil ju ei olnud enne kolmikuid olnud!
Nüüd leian end tihti oma sõnu söömast. Viimati sõin oma sõnu siis, kui lapsed sõid ise oma taldrikutest. Ma ju ütlesin isegi ühes oma siinsetest kirjutistest, et ma ei ole valmis selleks, et nad ise sööma hakata proovivad. Mu kogemused sellega olid nirumast nirud. Ometi olid neil ühel hetkel jälle taldrikud ees ja lusikad käes. Seekord aga veidi teisiti. Kui eelmistel kordadel harjutasin neid taldrikus oleva veega, siis seekord panin sinna igaühele lusikatäie püreed, mis neil parasjagu söögiks. Asi toimis! Lusikad käisid kausist suhu, tavaliselt küll tagurpidi, nii et enne suhujõudmist toitu ka lauale ja sülle sattus- aga siiski, nad sõid! Oo, ma olin õnnelik! Sõbrannadki said kuulda, kui andekad mu 1,3-sed tegelikult on. Aga... see oli veidi ennatlik. Nad nimelt tüdinesid. Nad nimelt vaatasid, et ma olen liiga rahul. Pole põnev. Ja siis läks lahti. Kui järjekordse toitmise eel nende oma taldrikutesse nende oma toidulusikatäie tõstsin, ei hakanud nad enam midagi truult sööma. Ei, kus sa sellega! Nad näitasid mulle, kui palju saab tegelikult ühe lusikatäiega mökerdada. Võtad natuke ja määrid käele. Siis silitad sellesama käekesega õe pead, laua klaasist pinda, oma pükse, varbaid, miks mitte ka emme nägu- ja juba läheb palju lõbusamaks. Teised teevad ka sedasama, küll väikeste variatsioonidega, aga nii ongi põnevam! Näiteks Karl Johann avastas, et püreed saab ka põrandale visata. Lisann vallandas aga teiste naerulagina kogu taldriku teistpidi keeramisega. Loviisa ei saanud alla jääda- tema mätsis lusikaga oma kausikese teiseltpoolt, nimelt põhja poolt, püreega kokku. Sai laua peale taldrikukujulise templi!
Mul on kaameli kannatus. Ma surun hambad kokku. Ma küürin nõud, laua, põranda. Ma viin lapsed kraani alla. Ma pesen kolmkümmend kriimu sõrme, kolmkümmend kriimu varvast, kolm rokast näokest. Ma võtan neil riided seljast. Viskan mustapesu kasti. Panen uued riided. Vahetan ka enda riided ära. Luban endale pidulikult- läbi hammaste ja väga karmi häälega- Maris, need lapsed enne kooli ise sööma ei hakka! Tund aega hiljem tean juba südames, et ka järgmine kord sööme laua taga koos püreega sõnu...

Koolidest

Sel aastal lõpetab Helis 9. klassi. Paljudele temavanustele- ja ilmselt ka talle endale- on see elus üsna oluline pöördepunkt. Ometi ohkasin kergendatult, kui ta otsustas oma koolis jätkata ja loobus katsetest nn. eliitkoolidesse. Minu põhjendus on väga lihtne- milleks muuta seda, millega enam-vähem rahul ollakse. Kunagi ei tea, mis ootab ees uues keskkonnas, uute inimeste keskel. Mis vahet on, mitmendal kohal kuskil kunstlikult koostatud edetabelis asub üks või teine kool? Võrdluseks võiks koostada edetabeli sellest, millisest koolist võrsub kõige rohkem rikutud närvidega lapsi või siis sellest, kust tuleb enim isikupäratuid tuimasid tuupureid... Helise sõnul on neil palju häid õpetajaid, kelle tundides on huvitav ja kes teevad aine mängeldes selgeks. See on esimene suur pluss. Tema klassist sai valdav enamus, kes tahtis end neilsamadel katsetel proovile panna, kas sisse või siis vähemalt vestlusele. See on teine suur pluss- järelikult on teadmiste tase hea. Turvalisus, koostöövalmidus ning vanematevaheline hea kontakt vaid mõningad lisaplussid, mis kohe meenuvad. Neid plusse üheski koolis, kus mina õppisin, kahjuks ei olnud, millest tulid kindlasti mitmed minu alaväärsuskompleksid, milledest mõnega maadlen siiani. Seetõttu olengi rõõmus, et Helis ei jookse uisapäisa ära sealt, kus tal on olnud hea (või vähemalt normaalne) õppida. Ta ei teagi, milliseid koole on tegelikult olemas! Mina tean küll... Mul endal pole koolidega vedanud. Esimesed 5 aastat Reaalis on mulle nagu halb unenägu. Ma ei tahtnud seal käia, kuigi sissesaamiseks tuli samuti rasked katsed teha (rääkis ema). Ma ei sobinud oma klassiga, mul ei olnud seal ühtegi sõpra. Õppimine läks hästi, aga hirm oli suur. Ma ei teagi enam täpselt, mida ma kartsin, aga just hirmutunne seostubki mul selle majaga tänaseni! Sellest ajast said alguse suured alaväärsuskompleksid, mis võtsid hoopis teise kuju TMKK-s, kuhu ma Reaalist põgenesin. Tegelikult ma ei tahtnudki sinna minna muusika pärast. Seal õppis üks mu lapsepõlvesõbranna (kes aasta peale minu koolivahetust sealt välja visati, kuna ta ei olnud eriti musikaalne:). Vanematele ütlesin muidugi, et minus on tärganud äratundmine saada muusikuks. Muidugi oli see puhas vale! Aga nad läksid liimile. Sellest koolist said alguse tõsised vintsutused, mu alaväärsuskomplekside pundar kosus üha, ma kaotasin iseend täiesti ja läks mitmeid aastaid enne, kui leidsin oma õige mina ja õige tee. Ma ei sattunud õpilaseks õpetajatele, kes mind oleks armastanud ja innustanud. Nii lihtsalt oli, ma ei tunne kellegi vastu viha ega taha kedagi süüdistada. Ju ma ei olnud ka ise väga meeldiva käitumisega- teismeline on laps ning ju mul siis oli elus midagi olulist puudu ja ma ei osanud seda teisiti väljendada... Ka sealt koolist põgenesin ma ära. Otsa kool oli järgmine. Seal hakkas juba mingi rahunemine toimuma. Oli õpetajaid, kes mind väärtustasid ja ma hakkasin esimest korda tundma, et võib-olla ma olengi natukene andekas ka. Isiklike suhete pinnalt tõmmati muidugi sellele mõttele kolinal vesi peale, aga see on juba hoopis teine teema. Kokkuvõtteks olid koolivahetused minu jaoks põgenemised. Niisiis tegelikult ikkagi vajalikud... Isegi TMKK oli mingil määral vajalik- sest ma sain heaks muusikuks, selle kooli kiuste! Ometi on mul suur rahulolu südames, et mu oma tütar selliseid vastikuid ja agooniast vaevatud valikuid ei pea tegema, vaid võib loodetavasti kunagi rahulolevalt öelda, et 1-12 klassini õppisin ma ühes väga heas koolis, koos väga heade õpetajate ja toredate kaaslastega. See on ääretult oluline!

Kollane liblikas

See suvi tuleb päikeseline, kindlalt! Kollane liblikas lendas nimelt meie aias ringi. Ta tahtis mulle märku anda, et ma ei muretseks. Ma ei muretsegi, kollane liblikas! Juhuu!!! Meil on kõik toredasti. Lapsed kasvavad mis mühiseb ja õpivad iga päev uusi trikke (et mitte öelda lollusi). No mõelda vaid, kas oli nüüd vaja, et Loviisa ja Joss ise söögitoolidesse hakkaksid ronima. Mul süda taob kurku ebaregulaarseid tukseid, kui näen ühte neist muretult selg ees kõrgel tooli käepidemel istumas. Röögatada ka ei tohi, siis võib ehmatada ja alla kukkuda. Hiilin siis vaikselt hinge kinni hoides lähemale ja juba vähegi haardeulatuses hüppan nagu panter saagi järele- ja kraban! Väike inimene muidugi ei mõista, miks ta ei tohi nii toredas kohas istuda. Kisa on õiglaselt valju! Aga jah, ma korjan need toolid homme selleks ajaks, kui me ei söö, teise ruumi. Säästan närve. Täna käisime kogu perega Tuhalas nõiakaevu vaatamas. Tore vaatepilt oli küll! Aga kindlasti on seal veel toredam öösiti, kui nõiad vihtlemas käivad. Vot seda tahaks kaeda! Me saime ka ise, nagu alati, vaatlusobjektideks. Nii mõnigi pani kaaslasega pead kokku ja oli kuulda sosistamist stiilis "kakssssikud", "ei, kolllllmikud", "osssssa, kui nunnnnnu". Inimesed ei ole pahatahtlikud, aga see on pisut tüütu. Tuleb leppida, ega pääsu pole, sest üha rohkem tahaks hakata nendega igal pool ringi käima. Kollane liblikas tõotas ju ilusat suve!

Elu Sümbol

Täna meenus see mulle taas. Sisalik. See oli mitu aastat tagasi. Talv oli olnud üsna külm ja meie maja põhjapoolsel küljel oli jää sulamisega probleem. Ükspäev abistasin ma seda protsessi, tagusin jää raudkangiga lahti ja viisin tükid muruplatsile päikese kätte sulama. Ühel hetkel aga kangestusin. Jääkuubiku sees, mille hetk tagasi olin toore jõuga lahti löönud, lebas graatsilises poosis külmunud sisalik. Ahhh... olin hingetu! Kui ilus, oli mu esimene mõte. Kuidas ta sinna sai? Millal toimus külmumise hetk? Mõtleks, kuna raiusin jääd just trepi juures, olime temast kogu talve iga päev üle kõndinud! Ma arvasin sisaliku jääs surnud olevat ja korraks käis läbi mu pea mõte see ilus kuubik koos temaga kusagil säilitada. Tajunud aga selle mõtte võimatust, asetasin ma selle peale pikka imetlemist aia muruplatsile sulama. Aeg läks, päike paistis, jää sulas. Sulas ka jäätükike, milles oli kaunis olend. Lõpuks sulas loomakese selg jääkuubikust välja. Istusin selle kõrvale. Vaatasin. Puudutasin ettevaatlikult sisalikku oma näpuga. Ja siis juhtus midagi eriskummalist... ta hingas! Ta hingas! Hingates läks sisalik külgedelt laiemaks, nii selgelt oli näha see esimene hingetõmme! See ei unune mul ealeski. Siis ei juhtunud tükk aega midagi. Loomakese jalad olid endiselt jäätüki sisse külmunud. Käisin teda aeg-ajalt vaatamas. Seda, et ta elas, reetis vaid just seesama hingamine, aeglane, võib-olla kord minutis, võib-olla harvemgi, kus õhk täitis kogu tema keha. Muus osas oli ta liikumatu, ilmselt ärkas veel oma pikast unest. Ja ühel hetkel oli ta läinud. Minu ees seisis tühi jääkuubik, millel sisaliku kaunis jälg. See on unustamatu elamus. Nii kaunis oma vaikses muutumises, kus surmast saab elu ja mina olen selle tunnistajaks! See hetk, sisaliku esimene hingetõmme, on minu jaoks muutunud üheks Elu Sümboliks.

Karl Johann ja harjad

Karl Johann on suur koristaja. Tema vaieldamatud lemmikud on harjad. Põrandat võib ta pühkida tundide kaupa. Ise vahel porisedes (kui must siin kõik on!), närviliselt kiljatades, kui hari kuhugi kinni jääb (ei pane mu käest plehku, paha hari!) või rahulolevalt mõmisedes, kui hari rõõmsalt mööda tube edasi tagasi vuhiseb, poiss järel.
Aga eile me käisime õues. Õues on õueharjad. Karl Johann leidis KAKS harja. Ta võttis nad mõlemad! Kahe harjaga on väga raske, saate aru! Aga töö tahtis tegemist. Väike poiss maadles nagu oskas, vahel siruli, vahel istuli, vahel üks, vahel teine hari tagupidi käes. Minul ponud muud teha, kui valvata, et ühe või teise harja vars õdedele pähe ei koksaks. Ootasin tüdimust, aga tüdimust ei tulnud- tema poolt mitte. Pidin ta väevõimuga tuppa tassima. Sellest tuli suur kisa! Nii suur, et pidin kohemaid toas uue harja otsima, millega ruttu koristada saaks:)

Vaikne nädal

Täna on Suur Neljapäev. Homme Suur Reede. Vaiksed pühad, kus peaks olema enese sisse vaatamise ja üldse inimeksistentsi üle mõtisklemise aeg. Täna kirikusse sõites ummikus istudes ma seda küll ei tundnud. Vastupidi, õhus oli tavapärast tõmblemist, kiirustamist ja närvilisust. Kiirustasin minagi, kuna sel õhtul ummikut osata ei oodanud. Helistasin õpetaja P-le, ütlesin, et olen teel ja jõuan üsna täpselt. Avaldasin ka imestust, kuhu see rahvamass kõik teele on! Ega omati kirikusse? Ei, vastas tema- nad on teele neisse templitesse, kus arvavad end saavat raha eest õnne osta... kaubanduskeskustesse siis. Pikad pühad ju! Ja ometi on ju nii, et need asjad, mida oleme raha eest saanud, on odavalt saadud! Kujukas näide: minu tuttava isa haigestus raskesse haigusesse. See tuttav on tuntud selle poolest, et kui veidi vintis, hakkab oma maise varandusega hooplema. See selleks. Isa haigus rabas ta jalust, kuid end kogudes ütles ta tähtsalt, et raha tal on, ta palkab parimad arstid ja laseb isa terveks teha. Ma ohkasin siis ja ohkan ka täna sellise avalduse peale. Raha eest ei osta ei tervist ega armastust... Selles veendus ta peagi isegi. Teine näide: raske õnnetus, mis rabas hiljuti kogu Eestit. Noor inimene tobeda õnnetuse tagajärjel lootusetus olukorras. Oh, mis elulooma temast enam saab, oigasid pessimistid. Aga kindlasti oli rohkem neid, kes ei kaotanud lootust! Mitmed kirikutäied rahvast palvetasid tema eest, lisaks paljud head soovid ja mõtted, mida peaaegu võhivõõradki teele saatsid. Ja toimus imeline paranemine! See on see, mille me unustame. Kui kõik on hästi, tundub see nii loomulik. Kui halvasti, peab leidma süüdlase. Minu meelest võiks iga end mõtlevaks pidav inimene otsida kordki elus välja leheküljed Piiblist, kus kirjeldatakse Kristuse kannatuse ja sellele järgneva Ülestõsmise lugu. Võib-olla muudaks see midagi isiklikeski väärtustes. X X X ...lisaks siia vaid niipalju, et muidugi on minulgi vahel raske mõista, MIKS juhtuvad õnnetused, tulevad haigused, kaovad toredad inimesed. Miks? Inimese mõistus jääb siin vist liiga lühikeseks...

Kolmikud 1 aasta 3 kuud

Täna saavad mu kullakesed 1,3 aastaseks. Meie päevad on koos väga kiired ja väga lahedad. Ainult... kui ma mõtlen, et MIDA ma õieti päeva jooksul ära olen teinud, on vastus enamasti- mitte midagi. Ma ei jõua mitte midagi!!!



Päev algab hommikusöögiga- puder, võileib, mahl. Hommikuti on nad näljased ja isegi söövad natukene, enne kui vigurdama hakkavad. Alates lõunasöögist vigurdatakse kohe, toitmise algusest. Jaa, loomulikult nad soovivad ise süüa. Aga MINA ei soovi seda küll niipea! Ma ükskord proovisin- panin lauale iminappadega kinnitatud kausid, kaussidesse veidi vett ja andsin lusikad kätte- ei läinud minutitki, kui kogu vesi oli igal võimaliku pool mujal kui kausis! Kui vee asemel oleks olnud toit, oleks vist üsna masendav olnud. Jah, pigem vigurdagu minuga! Ma toidan neid ühe lusikaga, ühest suurest kausist- Loviisa palun, Lisann palun, Karl Johann palun... kuni kellelgi tuleb pähe keel suust välja ajada ja sellega kõvasti puristada, jah, just nii kõvasti, et kogu viimasena võetud suutäis kas mulle peale või siis heal juhul põrandale purskub. Ohoo, on see vast hea nali, arvavad teised trio rõõmsad liikmed- ja kordavad sedasama! Püüdes halva mängu juures- noh, minu meelest halva- head nägu teha, tunnen, kuidas mu hambad risti lähevad, püüan nende tähelepanu esialgu päris veenva häälega, hiljem enam mitte nii veenva häälega ja kõige lõpuks pingest totra veidi kõrgendatud, aga siiski sunnitult lõbusa häälega, selle "toreda" mängu juurest eemale kiskuda, et nad veel veidikenegi sööksid. Sellegi tegevuse juures pean olema valvas. Nimelt võib mäng võtta kiiresti hoopis uue vormi, kui trio oma jalakestega üksteise võidu, igaüks ise suunast, mu süles olevat toidukaussi maha hakkab lükkama, kõigil kindel soov olla võitja! Pean tunnistama, et selles mängus on vaid üks kaotaja- ükskõik kes ka siis parasjagu ei võida- see olen mina. Pudru maast rookida pole üldse mõnus, see kleepub...

Niipalju siis söömisest.

Mängimises on trio tubli! Kaklemises ka :P. Lisann on ainus, kes armastab omaette mängida. Parem on, kui ta teeb seda kusagil omaette nurgakeses, mis ülejäänud kahele silmapaarile ei paista. Loviisa ja Johann, kaklevad alalõpmata igasugu mõeldavate ja mõeldamatute asjade pärast. Huvitav, et kuigi Johann on füüsiliselt tugevam, ei võida ta sugugi mitte alati kaklust. Loviisa on natuurilt tugevam ja teeb seetõttu mõnikord vennale täitsa säru. Pisike Lisann peab oma asjadest loobuma võitluseta ja tihti viskab ta end lihtsalt ahastuses pikali ja nutab haledalt, kui meelismänguasi käest kistakse. Mõnikord alistub ta vaikides ja otsib uue kanni, millega mängida. Siinkohal on huvitav märkida, et kui mina vahele lähen ja kiusajalt mängu ära võtan, et Lisannile tagasi anda, ei võta ta seda enam vastu!

Õhtuks tunnen, et olen nagu maratoni läbi jooksnud. Väsimus on tohutu! Vaatan peeglist oma sassis juukseid ja püreeseid riideid ja mõtlen- mnjaa, see siin on emme... emme kogu täiega.

Olin ju naine, kel meeldis kanda rätsepakostüüme ja kaunist jumestust. Hindasin aega iseendale. Armastasin... ja igatsesin. Kuidas ma neid igatsesin!
Jah, seetõttu olgu päev kuitahes väsitav- igal õhtul lähen nende voodikeste juurde, kohendan tekke ja tunnen kui rikas ma olen. Kui veel mu suur tütar Helis tuleb ja mind südamest kallistab, siis tunnen, et midagi muud õnneks polegi vaja!