Kaks päeva enne
Sõidan ülehomme varahommikul Lõuna-Kreekasse matkama. Et ma ei ole vaktsineeritud, kirjutan siia kõigest, mis selle reisi, ja võibolla praeguse aja reisidega üldse seondub.
Täna täitsin Kreekasse sisenemise ankeedi. See tuleb täita kõikidel, nii süstitud, kui süstimata inimestel vähemalt 24 tundi enne riiki sisenemist. Muidu ilmselt ei pääsegi.
Ankeet olnuks pikk ja tüütu, kui mu sõbranna A seda juba eelnevalt ära täitnud ei oleks. Ta jagas lahkelt oma screenshoti ja mulle jäi vaid maha kirjutamise vaev, tõsi, oma ID kaardi numbri pidin siiski ise välja otsima.
Asi õnnestus ja mulle saadeti QR koodiga vastus, et olen Kreekasse oodatud (või noh, vähemalt pole kellelgi otseselt midagi minu vastu).
Teiseks tegin Synlabis koroonatesti. Olen vist maininud, et olen eelnevalt seda kahel korral teinud ja väga valus oli! Sel korral aga- kuulake!- tuli vaid 10 sekundit kurku kuristada! Hoopis inimlikum, kui see jube ninnasurutav pulk! Ootan nüüd vastust.
Homme pakin siis kohvrit ja ostan veel nipet-näpet. Kirjutan ka.
Üks päev enne…
Koroonatesti vastus tuli peale südaööd ja vastav teade saadeti mulle ka sms’iga. Mul on telefon öösiti lennurežiimil, aga millegipärast ärkasin ja saanud sellekohase sõnumi kätte, logisin kohe mobiil id-ga testi.me keskkonda, kust vaatas vastu ootuspäraselt negatiivne vastus ning sertifikaat, mille salvestasin.
Tänaseks olen teistest reisikaaslastest maksnud testi hinna, st 58 eurot enam. Võtan ühes ka mõned kiirtestid- mine tea, äkki muidu jäetakse mõne kohviku ukse taha!
Et eile tegime lennu check in’i ära, hakkasin täna õhtul vaikselt asju pakkima. Kreekas on 25-26 kraadi sooja, kuid alguspäevadel võime saada ka vihma. Nii ütles ilmateade.
Esimene päev
Tallinna lennujaamas oli kell 5.30 suhteliselt vaikne. Andsime mitme peale ära ühe suure kohvri- et saaksime Kreekast veini ja oliive kaasa osta- mispeale tehti meile letis check-in kuni Thessalonikini (arvuti kaudu oli see tehtud Stockholmini) ning küsiti põgusalt näha infot vaktsineerimise kohta. Mingit QR koodi “piiksutamist” ei tehtud. Kui me poleks suurt kohvrit ära andnud, poleks me tõendeid küsitudki.
Stockholmis oli meil õhtuni aega, seega otsustasime sõita linna peale. Selleks ei tehtud meile ühtki takistust, isegi dokumente ei küsitud! Rootsis hakkas koheselt silma ka see, et maske ei kantud. Kui lennujaamas oli valdav enamus maskistatud, siis linna jõudes kadus mask pildilt täiesti- ei kohvikutes, ei kaubanduskeskustes, ei apteegis, ei ühistrandpordis. Mulle see sobis.
Aeg möödus ruttu. Et ühel meist oli täna sünnipäev, lõime restoranis lõunasöögi kõrvale veiniklaasegi kokku. Tagasiteel lennujaama oli bussis inimesi rohkem, kui varahommikul, mil sõitsime vaid meie neljakesi. Pooled kandsid maske, pooled mitte.
Taas ei soovitud lennujaamas mingeid tõendeid näha. Läbisime vaid tavapärase turvakontrolli (isegi dokumente ei küsitud!) ning istusime pardaleminekuni kohvikus. Mina panin maski ette vaid lennukisse minnes. Minusuguseid oli üsna palju.
Lennukis pidi tegelikult maski kandma, kuid et sain istuda üksi eraldi reas, lükkasin selle vaikselt kõrvale.
Siin ma nüüd siis sõidan. Kusagil eespool nutab titt, aga mitte eriti valjult. Mu kaaslased on samuti mitmed istekohad hõivanud- saab ehk veidike tukkuda. Thessalonikis näitas 29 kraadi sooja…
Teine päev
Kreekasse jõudes pidin ainsana meie seltskonnast tegema kiirtesti, ilmselt seetõttu, et ma pole vaktsineeritud. Selleks paluti mind suunduda passikontrolli kõrval asuvale sirmidega ümbritsetud alale. Test võeti ninast ning tulemust tuli oodata 5 minutit. Negatiivne vastus öeldi esmalt suusõnaliselt, seejärel saadeti telefonile ka vastavasisuline sõnum.
Kreeka lennujaamas kanti ka maske. Kandsin minagi.
Mul polnud kordagi hirmu, kui mind testi tegema suunati- teadsin, et olen terve. Naeratasin ja tegin lihtsalt ära.
Praegu oleme 250 km sõitnud. Mägiküla, kuhu jõudsime, on maaliline. Lähen aga esmalt magama!
Kolmas päev
Veel eile arvasin, et Kreeka on koroonareeglitega range. Juba täna on mu arvamus vastupidine- hoopis meie, eestlased, peaksime endale oma tobedate reeglite osas otsa vaatama! Kreekas ei kanta kohvikutes maske ja mingit tõendit ei küsi ükski toitlustusasutus. Inimlikkus on säilinud igal pool. Näiteks jõudsime tänase matka lõpp-punktina (või tipp-punktina) ühte kõrge kalju otsas asuvasse kloostrisse. Selgus, et ka sinna sisenedes kehtib maskinõue, kuid ainult minul oli majutuskohast mask kaasa haaratud. Eestis oleks ilmselt teenindajad täiesti paindumatud olnud, kuid siin lõid nad lihtsalt käega ja lubasid ka maskita sisse. Muidugi olid seal katmata näoga teisedki.
Kuidagi imelik on kohe fb-st või mujalt uudistest seda meie inimeste kemplemist lugeda.
Neljas päev
Täna käisime kahes restoranis- hommiku- ja õhtusööki nautimas ning matkasime nelja kaljude peal asetsevasse kloostrisse. Oli imeline päev, mida ei suutnud rikkuda ka koroonareeglid. Jah, kloostrite sissepääsude juures, kus oli rohkem rahvast, panime küll maskid ette. Pole probleemi! Kloostrites sees ringi liikudes olid aga peaaegu kõik oma maskid lõua alla tõmmanud, kaasa arvatud meie.
Söögikohtades oli samamoodi, kui eile- teenindajatel küll olid maskid, mõnel ka ees, kuid meilt ei nõudnud seda keegi, rääkimata mingist tõendist, mille alusel süüa saab.
Viies päev
Täna käisime ühes väikeses veinimõisas ning õhtupoole taas ühes kloostris. Veinimõisa omanik, kena 43-aastane Kreeka proua, küsis küll, kas me oleme vaktsineeritud ja teised vastasid ka minu eest, et jah. Maske me veinikeldris ette panema ei pidanud.
See oli tore külaskäik. Ostsin kaks pudelit- valge ja roosa kuiva veini, ka koju kaasa. Perenaise sõnul on kuiv vein ainus õige. Jah, mõned magusad viinamarjasordid võivad anda veinile ka nimetuse “semy sweet”, kuid ometi tuleks olla valvas, et see pole tekkinud veinile lisatud suhkrust.
Veinimaja omanikel on kolm tütart. Ta küsis, kas ka meie maal olid koolid kinni ning avaldas tüdimust selle üle, kuidas tal tuli kaks aastat olla kokk, koristaja ja õpetaja. Mõistsin teda poolelt sõnalt.
Selgus, et Kreeka vaktsineerituse protsent on 60 ümber. Niisiis meie omast madalam. Ta paistis selle üle mures olevat. Meiegi noogutasime kaasa. Meil olla kuuldavasti 72, kuid närvilisust selle teema ümber märksa enam, kui Kreekas.
Õhtupoole tegime jalutuskäigu kloostrisse, mis eilsel pikal matkapäeval oli me sinnajõudes juba külastajatele suletud. See oli taaskord armas kalju otsas asetsev mungaklooster, mis kuulus Püha Meteora kaljukloostrite kompleksi.
Jälgisime kloostri katusel, kellatorni lähedal kahte vastaskaljul turnivat alpinisti. Üks neist pakkus põnevat vaatemängu, ronides üles täiesti püstloodis kaljuseinast. Teine oli juba üles jõudnud ja küllap jagas alumisele köit.
Ma küll jumaldan kõrgusi, kuid alpinismi jätan vist selles elus proovimata. Lapsed vaja veel üles kasvatada…
Kuues päev
Kuna nüüd on vist juba kõigile selge, et hoolimata koroonast on reisimine nii vaktsineeritult kui vaktsineerimata täiesti võimalik ja et näiteks Kreekas pole ma kogenud mingit diskrimineerimist, kui piiril testimine välja arvata, ei keskendu ma enam niivõrd sellele teemale, vaid jutustan reisist üldiselt.
Meie reis koosneb kahest osast- mägedest ja rannikust. Mägedes olles matkasime läbi kõik kaljudel asetsevad Püha Meteora kloostrid. Neid on kuus ja nad kõik on täiesti müstilised paigad. Kõige toredamad on need vaated, kus need ripuksid otsekui kõrgete kaljusammaste tipus ilma mingusuguse ligipääsuta. Kuidagi me neisse siiski jõudsime, kuidas, jäägu siinkohal igaühe enese avastada.
Täna aga sõitsime edasi rannikule. Ilm oli jahedavõitu ning vihma sadas- seega ühest punktist teise liikumiseks igati sobiv hetk. Tegelikult on ka me praegune elukoht mägedes, kuid vaatega merele. Siia jõudmine oli omaette ooper.
Mägedes. Sadu läks üha tugevamaks. Olime järsku märgade pilvede sees. Meie majakene, mis pidi olema jalgsi 15 min merest ja mille avaralt rõdult pidi meri all loksuma, oli teadmata kadunud.
Gps ja waze näitasid eri suundasid, aga kõik teed lõppesid järsult eikusagil.
Taipasime avada telefonis maja perenaise kirjelduse teekonnast. Mõtlesime, et loeks huvi mõttes läbi. Nojah, nüüd tuli hakata orienteerima hoopis siltide järgi. Leidsime sildid, aga selleks ajaks oli vihm muutunud rajuks. Tee läks järjest kõrgemale ja kitsamaks. Ühel pool kitsast teed laius sügavik. Tagapingil istujad muutusid närviliseks. Ma olen A-ga palju ekstreemmatku teinud, püüdsime rahulikuks jääda. Meist igaüks arvas ühtäkki isemoodi- pööra tagasi, mine küsi sellest majast, sõida tagasi külla ja küsi kohalikust kõrtsust- kõik läbisegi. Pidasime A-ga mõistlikuks kirjeldust käes hoides sõitu jätkata. Sisemuses olin närvis, et äkki eksime. Tee lõppes. Olime mingi maja juures Ümber pöörata tundus võimatu. Läksin autost välja. Kaugemalt tuli vihmavarjuga üks memmeke. Ja teiselt poolt üks kreeka taat. Nad ei rääkinud eriti inglise keelt, aga sain aru sõnast welcome. Taat tegi me pagasniku lahti, haaras peaaegu kõik kohvrid enda kätte ja pani nendega ajama.
Nüüd taipasin, et oleme äkitselt kohale jõudnud. Maja pilt oli tehtud hoopis teiselt poolt.
Seitsmes päev
Meie mägimajakene on imeilus!
Ilm aga seda küll polnud. Ilm oli külmem, kui Eestis. Matkasime täna randa. Tee läks 9 kilomeetrit allamäge. 15 minutit, nagu majutuse tutvustuses lubatakse, läheb mereni autoga. Kokku kõndisime täna 13 kilomeetrit. Homme on niisiis “suusataja lihased” haiged!
Merevesi on tohutult soe. Rand, kuhu jõudsime, on tilluke ja koosneb kahest osast. Esimene on teisest kivise võlviga eraldatud. Läksime teise, tagumisse, rebisime riided seljast ja viskusime nelja näkina vahustesse lainetesse. Ah, kui tore on vahel olla pisut riivatu! See suplus oli kindlalt üks me selle reisi kõrghetki! Õnneks oli ka ilm päeva peale soojenenud.
Veidi tunnen koduigatsust.
Kaheksas päev
Ahaa- täna kästi rannarestoranis, kus süües verandal istusime, siseruumi vetsu minnes mask ette panna!
Aga et seal sai teoks me reisi kõige ägedam toiduelamus, pole maskist lugu! Tegu oli mäenõlval asetseva merevaatega gurmee- restoraniga. Toidud, mis serveeriti, olid omaette kunstiteosed. Sõime kõigepealt silmadega. Ja maitse… mmm, võrratu! Hinnad olid küll vastavad, kuid üks kord reisi jooksul võib ka seda kahjutundeta lubada. Oleme seda väärt.
Muidu oli põhiliselt rannapäev. Jah, tegime ka 8 kilomeetrise matka, kuid kuna eelnevad päevad on olnud suhteliselt pilves, keskendusime mõned tunnid ka pruuniks saamisele. Ja loomulikult ujumisele.
Mulle ikka meri meeldib! Kohe hirmsasti!
Kaheksanda päeva õhtu
Ühe šoki pidin ju ometi sel reisil üle elama!
Viimase paari päeva jooksul lappasin arvukalt eesti- ja inglisekeelseid lehekülgi, et aru saada, kas kreeklased nõuavad värsket koroonatesti ka riigist väljujatelt. Selle kohta puudus aga igasugune info. Riiki sisenemise kohta olid kõik nõuded puust ja punaselt kirjas.
Järeldasin, et küllap lepivad ka kiirtestiga- kui üldse vaja.
Nii see siiski polnud. Kui pagasi ära andsime, küsiti meilt kõigilt vaktsiinipassi. Sedasama, mis mul puudub. Ei ole vist raske arvata, mis tunne mind valdas. Pakkusin ärevusega oma aegunud Synlabi testi, olin nõus sealsamas isikliku kiirtesti ära tegema. Mind vaadati nagu kuutõbist.
Edasi mõtles pagasitädi vist nii: kui ma teda praegu pardale ei lase, jääb ta siia. Juhul, kui ta peaks olema enesele selle viiruse korjanud, poleks see aga Kreekale rahvale sugugi hea. Kui ta siit linna peale hakkaks kõmpima, levitaks ta viirust igasse ilmakaarde. Pigem mingu minema!
Nii ulatati meile nagu muuseas dokumendid tagasi. Pagas, mis õlisid ja veine triiki täis, oli aga ülekilodega ning esiti nõuti meilt hoopis nende eest trahvi. Siis aga mängis ka makseterminal pagasitädile vimkat, saime piletid ilma trahvi ja minu tagasisaatmiseta kätte ning kodutee võis alata.
Selle loo moraal on järgmine- reisimiseks on vaja koroonapassi, läbipõdemise tunnistust või 72 tundi kehtivat PCR testi. See kehtib igast riigist väljumisel ja igasse riiki sisenemisel. Välja arvatud Rootsi. Aga kindlasti Kreeka.
Iga kord ei pruugi lihtsalt vedada!
Üheksas päev
Peaksin juba ammu kodus olema. Aga mina istun Arlandal, Rootsis. Kell on kuus, Eesti aja järgi seitse. Oleme siin istunud üheteustkümnest saati. Ajast, mil me lennuk Rootsi tagasi pöördus.
Kell pool üheksa lennukile istudes tundus kõik olevat kõige paremas korras. Itsitasime vaikselt lennukorraldajat, kes käitus kui õhtujuht. Ootasime lennukile viivas bussis üksikuid hilinejaid. Itsitasime veel rohkem. Öö oli ju magamata ning väsinud peadele tegi kõik nalja.
Lend sujus tõrgeteta. Ilm oli pilves, aga pealpool pilvi paistab ju alati päike. Maandumisaeg saabus ruttu, mis see tunnike lendu ikka ära ei ole!
Tallinnas oli pilvine. Isegi väga. Et seal ka paks udu on tõusnud, selgus hiljem. Meie kuulsime rahulolevatena, kuidas lennuk oma tillukeste hooratastega kõhetud jalad koguka kõhu alt välja sirutas. Minu lukus kõrvad kuulutasid peatset maandumist. Puhas kojujõudmisrõõm pulbitses sees. Me reis oli igati korda läinud. Ja siis…
Siis keeras lennuk nina järsult üles taeva poole ja andis gaasi. Kiirus kasvas järk-järgult, kõrgust lisandus taas pilvede piirini. Päike. Aga mitte kodu.
Algas tiirutamine. Esialgu polnud mingit infot. Päike möödus me tillukesest aknast taas ja taas. Korrapärased ringid. Siis teatati, et sellise uduga ei saa maanduda. Et ootame viis minutit. Vaatame mis öeldakse.
Jälle päike. Ringid. Ei midagi.
Info, et järgmised viis minutit selgitavad, kas üldse maandume või sõidame tagasi Rootsi, ei rõõmustanud kedagi. Kuni tuligi teade, et udu on muutunud veelgi tihedamaks…
Oleme Arlanda lennuväljal passinud kogu toreda pühapäeva. Saime enda valdusse kaks pehmet diivanit, kus sain korra isegi silma looja. Aga no mida sa magad, kui pidevalt lõikavad sisse erinevad teadaanded! Nüri.
Ma ei jõudnud kella 12ks kirikusse orelit mängima, nagu plaanisin. Mul puudus igasugune võimalus sellest teada anda, sest tiirutasin pikalt taevas. Mind ootasid lennujaamas mu lapsed lilledega. Karl Johann oli ikka väga paanikas, kui lennuk ei maandunudki. Lugesin seda hiljem tema saadetud sõnumitest. Õnneks ajas V, kes samuti vastas oli, asjad korda.
Tunni pärast on uus boarding time. Kodu hakkab taas paistma!
Üheksanda päeva õhtu
Seda postitust ei tahaks ma küll teha. Ootasime kogu päeva Arlanda lennuväljal oma õhtust kojulendu. Jah, muidugi võinuks me minna ka Stockholmi linna peale, kuid magamata öö tõttu ei tundunud see mõte kohe üldse ahvatlev. Pealegi- eks ole seal juba käidud ka. Ühesõnaga- ootasime tundide kaupa. Kui aeg kätte jõudis, saime ka lennukile. Paraku selgus, et sel lennukil on tehnilised probleemid, mistõttu ta ei väljunud. Taas kohvrid maha, taas lennujaama…
Nüüd on siis kolmas katse, kolmanda lennukiga. Udu ei ole. Lennuk on korras.
Kodu!? Jah, kodu.
