Lisanni killud 7.

Johann tahab Lisannile musi teha.
Lisann pole musist vaimustunud. Algul itsitab ta venna mängule kaasa ja jookseb eest ära. Kui väikemees aga musijahti ei lõpeta, muutub tüdruk tigedaks.
Ühel hetkel näen raevunud Lisanni Johanni juuste küljes rippumas, poisikese pead täiest jõust edasi-tagasi tuuseldamas ja ennastunustavas raevus röökimas: "Kas ma olen sinu arust mingi ilus või???"

Loviisa killud 34

Telekast tulevad spordiuudised.
Parasjagu näidatakse intervjuud sumo-karjäärist vastloobunud Barutoga. Taustaks jookseb filmilint rammumehe hiilgava karjääri eredamatest hetkedest.
Loviisagi pilk tardub ekraanile. Vaadates tõmbub ta kulm üha rohkem kortsu. Pilgust kumab siirast arusaamatust.
"Pontšakad mehed... paelad ümber pepu..." pomiseb ta viimaks ja seab end minekule. Loogilisemate asjade manu.

Loviisa killud 33

"Emme," nurrub Loviisa lõunauinakust ärgates ja mind kõvasti kallistades, "täna...," ta hääleke muutub järsku väga salapäraseks, "... juhtus minuga üks väga ebatavaline asi!"
"Ohoo," ei suuda minagi imestust varjata.
"Jah." Kriipsuks tõmbunud suu nõuab suuremat nuiamist.
"No mis ebatavaline asi sinuga siis juhtus?" pärin ootuspäraselt.
"Täna," summutab tüdrukuke hääle väga vaikseks,"oli mul voodis üks pulk. Siis aga "krauhti!" oli see pulk kadunud. Ja siis "plaksti!" oli see pulk jälle mu kõrval! See oli väga ebatavaline asi."
Einoh, tõepoolest täiesti ebatavaline...

Killukesi 2

Trio on hea suuvärgiga. Täiskasvanutega on neil iseäranis hea klapp. Kuna aga lapsesuu on "lapsesuu", võib sealt kõike oodata. Hoian alati hinge kinni, kui kellegagi vestlust alustatakse- või kui kellegi kohta mulle midagi öelda soovitakse.

 Eile möödus meist spordihallis tumedanahaline sportlane. Kolmikud ei ole selle rassi esindajatega just liiga tihti kohtunud. Ka kodus pole neist minuteada kunagi juttu olnud. Ometi eksisteerib nende teadvuses miskipärast sõna "neeger".
Niisiis kangestusin hetkel, mil Loviisa meest silmas. Tema suurtes silmades süttis äratundmistuluke, ta sirutas näpu mehe poole ja tõmbas kopsud tugevasti õhku täis. Järgnema pidi ühesõnaline röögatus. Aga mina sööstsin välguna, haarasin tüdrukukesel käest ja hüüdsin, teeseldud põnevus hääles, ägedalt vastassuunda viibates: "Vaata, mis seal on!" See päästis hetke... Muidugi selgus koheselt, et seal pole midagi ja Loviisa teatas uudise "ma nägin neegrit" valjuhäälselt ära.
 Aga vähemalt ei lõppenud asi kohtukeissiga...

Täna käisime aga uue rongiga sõitmas. Sõitsime Keilasse ja tagasi. Rongis oli piletikontroll. Paks mees oma parimates aastates. Igati muhe onkel. Peale kontrollkäiku potsatas too mees otse meie kõrvalpinki ja pälvis koheselt Jossi jäägitu tähelepanu. Teate, kuidas ma kartsin, et poiss ütleb midagi mehe kehakaalu kohta! Tema leidis aga tolle olemuses hoopis teise pointi. Kas vähem taktitundetu, otsustage ise...
Ta viipas mehe poole, vaatas seejärel noogutades mulle otsa ning selgitas valjult üle vaguni: "Alguses ta oli noor..."

Loviisa killud 32

Kolmikud hakkasid käima Väikekoolis.
See on vahva neljapäeva hommikuti toimuv "koolikene", kus käiakse nagu päris suured lapsed, ilma emata-isata ja saadakse esimesi tarkuseterakesi- muidugi läbi mängu.
Esimeses tunnis anti lastele ka õpimapp, kuhu igaüks hakkab koguma töölehti.
Täna toimus meil aga väikene vaidlus.
Loviisa: "Õpetaja käskis meil vihikud osta."
Mina: "Ei, ainult pliiatsitest oli juttu!"
Loviisa: "No aga kuhu me siis kirjutame?"
Mina: "Teil on ju selleks töölehe-mapp!"
Loviisa: "Mis asi see töömehe lapp on?! Öäkk!"

Loviisa killud 31

Laste kilked läksid autos järjest valjemaks. Nad olid leidnud tohutult lõbusa mängu!
"Palju, palju autosid," kilkas üks. Naerulagin.
"Palju, palju valgusfoore," hõikas teine. Taas naerulagin.
"Palju, palju punast," hüüdis kolmas. Lakkamatu naer.
"Palju, palju õde Ellusid!" Naer muutus juba meeletuks.
"Palju, palju emmesid!" suutis keegi veel luksatada, kui uus naerulaine trio hingetuks lõi.
"Oodake!!!" sekkus nüüd õde Ellu, "nüüd on hoopis..."
Auto täitus ootusärevusega. Mis kild tuleb???
"Palju, palju vaikust," sosistas Silver esiistmelt.
Midagi niisugust polnud nad küll oodanud! Keegi ei kostnud A-d ega O-d
"Naljamees", lausus Loviisa lõpuks.
Natuke nagu kaastundlikult...

Kumus

Trio esimene KuMu külastus möödus igati positiivselt.
Lisanni huvitas ka kunst. Kõige eredama mulje jätsid talle maalidel kujutatud peenete daamide satsilised kleidid.
Loviisat köitis rohkem maja arhitektuur. Ta imestas siiralt ja valjuhäälselt toredate ehituslike lahenduste üle, näiteks selle üle, et ühe maalisaali suurest siseaknast avanes vaade otse fuajee hiiglaslikele autokummidest valmistatud tugitoolidele, teisest nägi aga suurepäraselt välikohvikut.
Karl Johannile avaldas muljet muuseumi avarus. Saalist saali tormamine oli tema meelest kõige vahvam. (Jalg on niisiis nüüdseks jälle tormamiskindel!) Üks lahke giid Eesti kunstiklassika varamu saalides suutis väikemehe tähelepanu väga oskuslikult ohjata! Koos vaadati skulptuure ning tädi seletas just nii kaua, kui poisil püsi. Hakkas laps nihelema, mindi edasi.
Lift oli samuti tore.
Ja see, et pärast sai kohvikusse!
Teema lõpetuseks ka mõned "pärlid".
* Loviisa vaatab teraselt all fuajees seisvat valvuritädi. Lõpuks astub ta naise juurde, öeldes kindlalt ja julgelt: " Ma tean küll, kes sa oled! Sa oled turrrrrvanaine!"
* Ühes saalis asuvad "rääkivad pead". Lapsed käivad veidi aega ringi, sätivad kõrva lähemale, kuulavad ühe ja teise kuju juttu. Lõpuks ütleb Loviisa: "Lähme nüüd minema! Siin võib ju hulluks minna!"
*Lisann lükkab KuMu kohvikus kogemata klaasi põrandale kildudeks. Palun töötajal killud kokku korjata. Karl Johann on juba sünnist saati suur koristus-spets. Kui kohvikutöötaja sündmuspaigale jõuab ja pühkima hakkab, viskab poiss end tema kõrvale neljakäpukile ja õpetab: "Kas sa tahad selle puhtaks saada? Näe, siin on üks kild! Ja siin veel üks! Ja pühi siit ka, siin on üks suur!"
Igav nendega ei hakka!