Rebased

 See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.

Esiteks kestab see jama liiga kaua. 

Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!

Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas. 

Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.

Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!

Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.

Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine. 

16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii. 

Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada. 

Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu. 

Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.

Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.

Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu. 

Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!

Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja. 

Vanaema Mannela

 

Lapselastega Rootsis Paradoks-muuseumis

Meil Jaaniga on kummalgi kanda üks vahva roll, mis haakub hästi tänase päevaga- vanavanema roll. Kahepeale kokku on meil seitse lapselast.

Naljakas, aga tegelikult mõtlen ma vanavanemaist alati ülespoole- eelnevate põlvkondadega seonduvalt. Vanavanemad on vanad ja elukogenud inimesed, kes meid väga armastavad ja meie eest tohutult hästi hoolitsevad. Vanaema- see võrdub hea toit ja pehme voodi. 

Vanavanemad on mu mõttes kas mu vanaema ja vanaisa või mu ema ja isa. Aga mina? Iga kord kui mind vanaemaks hüütakse, ma otsekui põrkun vastu seda nimetust. Ei, mitte seetõttu, et see mind kuidagi vanemaks teeks, mkmm. Lihtsalt seetõttu, et vanaema rollile on ühiskonnas teatud ootused, mida ma ei tea, kas oskan välja kanda. Ja kas tahan.

Te ju teate, et nad hüüavad mind Mannelaks. Novot, ja Mannela on selline eriskummaline mitte-klassikaline vanaema. Mannela on see, kes tahtis viimati Rootsis lõbustuspargis kõikide õudukate peale minna- oleks lõbustuspark vaid avatud olnud! Mannela võib vabalt batuudil hüpata ja trikke teha- ja muide, päris pikalt! Ma ei kujuta ette, et minu vanaema oleks batuudil hüpanud. Või ema… 

Ja Mannela ronib heameelega näiteks puu otsa! Ta oskab soovitada parimaid ronimispuid. Mannela ei arva, et laps võib puu otsast alla sadada. Nad hoiavad ju kinni! Murutraktoril võib ka Mannela süles sõita, see on täiesti okei. 

Mannela tahab kiigel metsiku hoo teha. Külakiigel palub ta hästi kõvasti kinni hoida, et saaks hoo võllika lähedale. Muidu poleks kiikumisel mingit mõtet! 

Mannela sõidab vahel jalgrattaga käed lahti. Mõelda vaid, kui minu vanaema oleks ka käed lahti sõitnud! Või ema… Mäletan, et minu vanaema lükkas oma maja juurest algaval kiviplaatidest jalgrajal alati ratast käekõrval ja sadulasse istus alles siis, kui alsfaldile jõudis. Vanaema oli tasakaalukas inimene, mitte mingi ekstreemimutt. 

Aga Mannela lubab lapsed ülepea vette, ujudes muidugi igaks juhuks ise kaasa. Minu vanaema ei ujunud kunagi. Aga ta tuli vähemalt meiega Loobu jõe äärde kaasa ja hoidis seni rätikut, kuni me ujusime. 

Iga kord ei viitsi Mannela küll lapselastega mängida, aga kui ta mängida otsustab, peab tal ka endal põnev olema! Viimati mängis Mannela Ottoga peitust ja peitis end garderoobi kleitide vahele. Mannela nägi välja nagu rippuv kleit ja Ottol läks kaua aega, enne kui Mannela leitud sai. Pärast Mannela õpetas, et voodi alla pole end kunagi mõtet peita, see on täiesti jama, tuleb leida selline peidukas, kus mööbli või seinaga ühte sulad. Peab olema kaval!

Aga Mannela ei kasvata juur- ja köögivilju! Mannelat ei huvita aiandus karvavõrdki! Tegelikult ei meeldi Mannelale eriti ka süüa teha, aga kuna talle meeldib, et lastele ja lastelastele ta söögid maitsevad, laseb ta end tihtilugu siiski ära rääkida. Kõige sagedamini teeb Mannela lastelastele pannkooke. See on kindla peale minek. 

Paistab, et Mannela vahvad kriimud poisikraaded tahavad küll Mannelale külla tulla. Mannelale tundub, et nad tuleksid isegi sagedamini, kui see võimalik on. Järelikult võib olla ka pisut ekstreemsem vanaema. Ja muide, Mannela on küürija vanaema. Ta küürib oma porised poisid alati laitmatult puhtaks! 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mannela erineb iseenda vanavanematest ja vanematest vanaema rollis üsna palju, aga õnneks annab see roll piisavalt vabadust ja loomingulisust. Nii et kõik on hästi! 

Ja see metsik armastustunne ja tohutu igatsus, kui pole oma lärmakaid poisipõnne tükk aega näinud- no see on küll korralikule vanaemale kohaselt üüratu! 

Siiski mõtleb Mannela, kas peaks ikka Otto kooli vanavanemate päeva tähistamisele minema. Või sobiks see ontlik üritus vanaemamatele vanaemadele? 

Ma vist ikka lähen…

Tunded ja tajud

Kas pole nii, et teatud asjade või tegevustega seoses, mida parasjagu teeme, kangastuvad minevikust mälupildid, mis on vahel nii võimsad, et isegi lõhnad, tunded ja aistingud, mis selle mälestuse juurde kuulusid, taasaktiveeruvad.

Nii juhtus minugagi. Esiteks siis, kui ma üht Karl Johanni kapist väljapraagitud noodihunnikut sorteerisin ja üllataval kombel leidsin noodi ühe klaveripalaga. Ma ei tea, kes on selle autor ja kust kogumikust on too koopia pärit. Aga ma tean, et see oli meie koolis tõeline hitt. Ta on ilus, katkematult voolav, samas rahustav, lausa teraapiline, mõningaste džässi elementidega, selles esineb variatsioonilisust, improvisatsioonilisust, ta püsib ühes helistikus, olemata seejuures igav, ta on keskmise raskusastmega, nii et päris lehest seda ära ei mängi, aga klaverimängu valdajad saavad selle üsna vähese harjutamisega selgeks. Aga kõik eelnev loetelu ei tegelikult üldse oluline. 

Oluline on see, et minu jaoks elustus korraga kogu toonane kooli elu-olu. Nägin vaimusilmas koridore, mida mööda käisime, inimesi, kes seal liikusid, harjutasid, töötasid. Tundsin selle maja lõhna, kergelt kopitanud olekut, nägin trepi käsipuudelt ja seintelt kooruvat värvi ja kuulsin sedasama lugu. See kostis peaaegu kõikidest harjutusklassidest (tõsi, mõnes kääksus siiski viiul või pasundas mõni puhkpill). See pala oli uskumatult populaarne. Kõik soovisid selle selgeks saada. See oli vist otsekui uks uude, vabasse maailma. Sest aeg oli just sealmail, kus ajaloos toimus suur pööre. Mina olin siis umbes 16. Õpin selle loo nüüd uuesti selgeks!

Teine äratundmine leidis aset täna ja meie enda koduhoovis. Sõelusin veranda ja kuuri vahet, sest istutasin veel mõned toalilled ümber, (tean, et täiesti vale aeg!) selleks oli mul vaja mulda ja lillepotte. Ja aiakäru. Ja järsku olin tagasi minevikus. Mu käed lükkasid punast lapsevankrit, mille sees olid tillukesed kolmikud. Tegin ringe ümber muruplatsi, tegin lõputult ringe, muru oli sile, polnud ohtu, et nad rappudes ärkaksid. Aga nad ei maganud, nad ei tahtnud üldse uinuda, keegi neist oli ikka veel ärkvel, ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Püüdsin mõelda, et mul on mugav, et kui hea, et meil on oma aed. Hingel lasus aga raskus, mure, et nad on veel nii väikesed, et nende suurekskasvamiseni on veel nii palju aega, et ma peaksin jõudma ka muid asju teha, miks nad ometi ei maga… 

Siin ma siis olin. Raputasin selle raskuse oma õlult, nuhutasin sügiseseks muutuvat õhku, krõbistasin taldade all lebavaid männiokkaid ja mõtlesin, et mnjah, kõik möödub. Ja kõik läheb mälestustes ilusamaks, rahulikumaks, voolujoonelisemaks. Isegi see kool, isegi see laste imikuaeg. Aga mingitel hetkedel lubatakse meieni siiski ka kõik see, mis meid ühel või teisel ajal hirmutas, nukraks tegi, ärevust tekitas. Kõik need tunded ja lõhnad ja konarused. Siiski on hea, et mäletad. Ilu ei peitu ju ainult meeldivates asjades. Ilu peaks olema elu ise. Kõikide lisadega. 

Viiruk

 

Üks maailmaimedest, Meteora kloostritest. Matkasime seal mõni aasta tagasi.

Appikene, viiruk! Kui hea!

Jumalaema sündimise väikesest kirikust tuli täna see imeline lõhn, kui sellest tööle minnes möödusin ja ma ei teadnud, et see mind niivõrd raputab! Äratavalt, hingeavavalt!

Hetkega lendlesin Jeruusalemma, Rooma, Lõuna-Kreeka kloostreisse ja kuhu kõik veel, olin korraga ja igal pool, mind valdas tohutu rahu, tajusin ühtaegu igavikku ja rännukihku. Tundsin ürgset tungi siseneda sellesse tillukesse pühakotta ja langeda sealsamas pikka palvesse, aga mul ei olnud aega, pidin end lausa jõuga eemale kiskuma. Jooksin edasi, viirukilõhn sõõrmetes, armastus ja igatsus südames. Olin otsekui uuesti ärganud, virgunud oma tundlikku olemusse, südames tohutu tänulikkus, hinges tuline teadlikkus, et olen hoitud ja armastatud. See sõnum kajas ühtaegu nii olevikust, minevikust kui tulevikust. Mõistsin, et see vist ongi see taevaliste koor, mille õiget tähendust ma polnud siiani taibanud ja mis, oh üllatust, saab kaikuda ka siinsamas Liivalaia tänaval, viies täiesti eemale kesklinna tipptunni saginast, inimeste tormamisest, pidurikriginast, pinnapealsusest. Ühe jutiga tõelisusse. 

Andke ainult viirukit! 

Mõningased muudatused

Mulle ei meeldi enam see seltskond. Õigupoolest enamus inimesi sellest seltskonnast meeldivad mulle, aga see üks, see, kellele meeldis siis ja ilmselgelt meeldib praeguseni mängida mingit õiglaste valikute kandjat, jah see, kes mulle järjekindlalt kohta kätte näitas ja jälle tuli näitama- vaat sellega ei saa ma hästi hakkama. 

Mõni inimene on otsekui igavene kannataja. Ta tundub kannatavat ka nende asjade ja olukordade käes, mis tema ellu õieti ei puutugi. Antud olukorras näiteks ei puutu absoluutselt! Nagu arvata võite, ei naera seesugune kannataja mitte kunagi südamest tulevat naeru, küll aga kõhistab vahel, kui vastane seda väärt tundub olevat, õelat kahjurõõmu. Aga põhiliselt ta ikkagi kannatab. 

Nii kannatab kõnealune inimlaps ilmselt minu elu valikute käes ning ei suuda neist kuidagi üle saada või mööda vaadata. Miks? Ma ei tea! Vähe sellest, ta tahab, et ma ka ühises seltskonnas olles mõistaksin, et tema on aus ja midagi teesklema küll ei hakka. Samas leiab ta enesel ilmselgelt esmaõiguse olevat oma ärevuse ja manipulatsioonidega selles seltskonnas viibida ning alateadlikult nõuda ka ülejäänutelt poole valimist. Mida need muidugi ei tee. Kui ma talle ütleksin, et tänu neile valikutele, mis ta nii tigedaks teevad, on saabunud mu elu kõige õnnelikum aeg, hakkaks ta ilmselt ulguma. 

Mõistan, et osadel inimestel võtabki teiste elumuutustega kohanemine aega ning seda aega tuleb neile anda. Aga heatahtlik mitte-hakkamasaamine ja kuri ärapööramine on kaks iseasja. Eriti kohutav on, kui viimane toimub pühade väärtuste egiidi all. 

Ole üle, ütlete ehk nüüd. Aga teate, see polegi nii kerge! Kui seltskonnas, kus varem oli alati nalja ja pöörast naeru, vabadust ja mõnusalt chilli olemist, istub üks kiusupunnist mutt (vabandust, just see sõna mulle toda õhtut meenutades kangastubki), kes iga su lause peale silmi pööritab või iga su (niisama elu-olust) küsimuse peale vastuseks mingid imelikud lausejupid välja punnitab, sellised, et tuimemgi turakas neist kaudse p…ssesaatmise välja loeb, noh, siis on see tõrvatilk seal meepotis ikkagi liiga suur, kas pole!

Ma ei peagi kõikidele meeldima. Aga seltskondades, kus ma iganes viibin, tahaksin end, mida vanemaks saan, seda paremini tunda. Mu keerukal ajal soovitas üks hea inimene kõik need, kes mind madaldavad või pidurdavad, oma elust kustutada. See tundus olevat lihtne, aga ma ei osanud mõelda, mida teha sõpruskondadega, kus olen harjunud käima, aga kus võib olla ka manipulaator, selles kontekstis siis nimetatud “vaga karistaja õde”. Loobuda?

Õige vastuse ütlesin tegelikult juba esimeses lauses välja. Mulle ei meeldi enam see seltskond sellesama ühe inimese pärast, kellele ma ise suudaksin küll andestada, kuna oleme ju kunagi vaat et sõbrad olnud. Aga et tema arvab end endiselt olevat minu elu hindaja ja et ta on mind otsustanud veel pikalt “karistada”, väldin edaspidi analoogseid kokkusaamisi. Muidu arvavad teised sõbrad, et kõik on okei. 

Muidugi ei tahaks ma ka seda, et teised peaksid valima - kas mina või tema. Nagu üks Jaani püstihull sugulane (õnneks mitte liiga lähedane), kellega nad kunagi tihedalt suhtlesid. Too teeb ikka päris korralikku tsirkust, olen aeg-ajalt kuulnud ja imestanud. Vaesed vanemad sugulased on kohe hädas, kõik ei oska ju piire ka seada…

Aga antud grupile ja ka tollele õnnetule etendajale olen andnud piisavalt aega. Olin päris pikalt eemal ja lasin asjadel rahubneda, et ehk läheb ka tema ärritus üle. Tuhkagi! Kurb, sest niisuguses konditsioonis ei saa ta ju ise mitte kunagi päriselt õnnelik olla. Aga mis siis ikka. 

Vahvad ja toredad inimesed on õnneks me eludes siiski valdavas enamuses! Keskendugem parem neile!

Uttusõit

Kui ma tänast päeva meenutan, ei seostu see sel aastal esmalt Neitsi Maarja sündimise pühaga, erilise päevaga, mis on minu jaoks aastaid tähendanud suvega hüvastijätu merereisi Naissaarele ja jalgsimatka sealses looduses. Päevaga, millele annavad värvi okkalistel põõsastel punavad kibuvitsad ja rohekates samblatuttides kükitavad seened. Päevaga, mil mu mõtted koonduvad justkui üheks pikaks looks, mille algus on küllap hoopis mai esimeste soojemate päevade ja rikkaliku õiteilu juures, keskpaik kusagil juulikuises leitsakus, murdepunkt augustiöös lõputu tähistaeva all ning lõpp selsamal suvelõpu kaunil Naissaare rannal. Ei, sel aastal oli kõik teisiti.

Omaette märkimisväärne on muidugi fakt, et minu armas abikaasa oli täna esimest korda elus Naissaarel ja koges koos minuga seda, millest tahan nüüd kirjutada.

Sel aastal oli niisiis kõik teisiti, kui eelnevail. Nimelt pole eelmistel aastatel merereis ise omanud mingit erilist tähendust. On olnud sõit ja kohalejõudmine. Ning ärasõit. Tähendusrikkus on alati tekkinud saarel kohapeal, läbi sammude, nägemise, lõhna ja taju. Jah, alati on olnud ka teadmine meid ja suurt maad eraldavast veteväljast, on olnud minutid ja tunnid mererannas, kuulates laintemüha ja vaadeldes teisel kaldal välja joonistuvaid linnatorne, aga see kõik on olnud ajaliselt määratletav, käega katsutav, kogetav läbi tuule puudutuse, sahisevate kõrte, vahel ka läbi tormleva liiva ning valgete vahuharjade. Kuidas kunagi. 

Aga täna olime merel. Ja aeg seisis. Ruum seisis ka. Meist, sealolijaist moodustus otsekui tuba väljaspool aegruumi. Kõik oli otsekui tardunud, meie kõnekatked ja liigutused toimusid justnagu sordiini all. Aegluubis. Ümber meie oli paks udu. 

Väljaspool seda tuba ei olnud mitte midagi. Oli olematus. Inimesi, kes selles mõõtmatuses ei viibinud, ei olnud olemas. Need, kes olid selles ruumis, olidki maailma ainukesed inimesed. Laev küll sõitis, aga tema liikumine polnud tajutav. Kui kohta, kuhu kohale jõuda, pole olemas, ei ole ka liikumisel omaette kaalu. Ega mõtet. Aega pole nagunii olemas. 

Aga udu oli. Oi, kuidas oli! Kus oli ta algus ja ots, ei tea. Meie, uttu eksinud üksiklased, liikusime oma ajatus ruumis ja isegi vestlesime omavahel, aga me liigutustel ja jutul ei olnud ajalist kaalu. Ruumilist veel vähem. Me rääkimine imendus olematusesse. Muutus hetkeliseks nutsakuks. Ajas mõõtmatuks tombuks. Oleksime tahtnud oma sõnad ümbritsevast uduvatist tagasi tõmmata, et neile ruumi teha ning sekundeid peale lugeda. Aga isegi meie tahtel polnud kaalu. Kõik jäi sinnapaika. Kuni randumise hetkeni.

See uduretk ongi selle aasta Neitsi Maarja sündimise püha märksõna. Olematus keset olemist ja vatised müürid, millest ei saa kinni hakata. Ega tahagi. Rahulik määramatus ja kõikidele elumärkidele vaatamata tohutu vaikus… 

Sõna ja viis

Taagepera kirikus

Kui hakkasin mõtlema, mida siia õigupoolest üle pika aja üldse kirjutada, valitses mu peas suur segadus. Oleme peale kuu-ajalist Muhu puhkust elanud väga intensiivset elu, on olnud palju ringisõitmist, inimestega kohtumisi, esinemisi, kontserte. Mulle teeb rõõmu, et Jaan on minuga ühesuguse pingetaluvusega ja et me moodustame üheskoos sellise lõbusalt metsiku tandemi, kelle jaoks pole hommikust hilisõhtuni sadulas püsimine mitte mingisugune probleem ning kes teisigi oma elurõõmuga nakatavad. Ainult et … meie seikluste üksikasjalik kirjeldamine oleks siin suhteliselt pointless. 

Seetõttu võtan vaid ühe meie teekondade detaili - kontsertmõtisklused ja proovin nende valguses veidike iseendasse süübida. Mulle meeldib see meie poolt ellukutsutud nišš, muusika ja sõna ühtepõimumine, teineteise tunnetamine ja toetamine, lavaline üheshingamine. Paljud inimesed on öelnud, et nüüd mõistavad nad väga hästi, mispärast just meie kaks… 

Aga väga oluline on ka see, et olen meie kooslusest ja kontsertmõtiskluste žanrist ammutanud iseenese elutervemat teadvustamist. Olen järsku hoopis teistmoodi hakanud aru saama sellest, kes ma esitaja, interpreedina õigupoolest olen. Tõsi, asi on ühte otsa pidi endiselt seotud mu sabas lapsepõlveni lohiseva piisavuse või ebapiisavuse teemaga. Andekuse küsimusega. Oma mustrite eest ju naljalt ei jookse. Aga mis siis! Just sel suvel jõudsin rõõmsale äratundmisele, et see ei ole enam minu jaoks probleem. Ma ei pea tingimata muunduma “tsirkuseloomaks”, kes esitab orelil või klaveril kaelamurdvaid trikke, ületades oma väärtuslikkuse nivoo vaid läbi tohutute tehniliste õnnestumiste, mis näppavad elust loendamatuid harjutustunde ja mida paraku mõistavad vaid üksikud. Selleks on omad tegijad. 

Ma saan olla Naine. Saan olla Sõnale Viisiks, Häälele Meloodiaks, Loole Illustratsiooniks. Miks mitte isegi kuuldule kajaks, kui see moodustab terviku, põimudes kahe inimese ühisloominguks.

Jah, mulle meeldib see Naise roll. Esmalt mõelda välja põnevad klaveri- või oreliseaded. Seejärel kuulata Mehe lugu ning oma meloodiad vaikselt tema sõnumisse sättida. Mul on seda väga lihtne teha, sest tean, et saan Jaanilt alati tagasisidet. Jaan on mees, kes hoolib ja märkab. Arutame alati teineteisega jutluse, kõne või muusika sisu, esituse või muude nüansside üle. Võimalus teha seda nii lähedase inimesega on eriti nauditav. 

Eesti inimene on loomupäraselt oma emotsioonidega kitsi. Vahel poed või nahast välja, et näha kuulajais peegeldumas naudingut, mõistmist, meeldinust, samastumist. Seejuures pole publikul häda midagi, nad lihtsalt ei valda nähtava kaasaelamise ja tunnustamise kunsti. Mõnel juhul oleme hiljem kuulnud, et väga meeldis. See kõik on väga rõõmustav. Aga mis võib olla toredam, kui oma abikaasalt sedasama kohe kuulda. Või hoopia temale kohemaid head öelda. 

Meil on hea tiim. Oleme teineteisele parimad kriitikud. Hindame teineteist väga. Nii tore on koos tegutseda!