Rännak

Paldiski pankrannikul loojangu eel

Kõige raskem on mul raske üle saada faktist, et Jaan ei tööta enam Jaani kirikus. Tunnen temast nii tohutut puudust, sest need olid uskumatult toredad ja loomingulised ajad. Meil oli äge tiim, innustasime ja tunnustasime teineteist ja teisi töötegijaid, jagasime konstruktiivset kriitikat, soovisime olla üha paremad. Kõik toimis. 

Ma ei lepi nende põhjendustega, mis meile anti. Miks peaksin? See on tänapäevases kontekstis täiesti ebanormaalne. 

Ometi kogub sügis taas värve ja Jaanil on tööelus uued tuuled. Eks veidi ka minul, sest soovin teda, nii palju kui saan, aidata. Selles kõiges on tajuda tohutut Jumala ligiolu ja poolehoidu. Meie ümber on uued, rõõmsad ja tänulikud inimesed. Vanad sõbradki on tulnud uutele radadele kaasa. Jaani hoitakse ja armastatakse. Andeka ja tundliku kirikuõpetajana väärib ta seda igati. Hävitamine ei saa kunagi olla lõplik ja selle läbiviijad on viimaks kindlas kaotusseisus. 

Eile tegime oma kihluse esimese aastapäeva tähistamiseks pika jalgsimatka Paldiski pankrannikul. Majaka ja vaateplatvormini, mis oli me sihtpunktiks, kõndisime mööda kergliiklusteed, tagasi rändasime aga matkarajal täiesti pankranniku äärel. Taevas kogunes pilvi, mille vahele vajus lõõskavpunane loojangupäike. Tuul tuuseldas meid üha tugevamini, ōnneks mitte sügaviku, vaid maismaa poole. Merel rulluvad valge vahuäärega lained laulsid lakkamatul kohinal tuulega duot. Tegin mitmel korral tasakaalu kaotanu siksak-samme, siis aga jooksin taas seeliku lehvides tuulega võidu, ühel pool mäslev meri, teisel paepealne ühes sügiseselt viljakate õuna- ja pihlapuudega. Olin omas elemendis, vaba ja õnnelik - ja ometi õnnelikus abielus. Ometi koos oma imelise mehega, kes mind mitte kunagi ei piira, küll aga tasakaalustab, hoiab ja armastab.

See tee, ütles Jaan, on otsekui meie elu enne abiellumist. Pikk teekond järsaku serval, kesk tormi-iile ja marus merd. Ohtlik - ja ometi meeletult ilus. Teekond, mida ei saanud käia kõrvuti, kuid millel saime ometi haarata vajadusel teineteisel küünarnukist. Kuni enam ei suutnudki lahti lasta. 

Ma tean, et varsti tegutseme me taas lahutamatu tiimina. Veelgi võimsamalt. Läbi Jaani mõtiskluste, minu muusika ja luule ning Jumala õnnistuse. Tähed tõusevad selgesse sügistaevasse seda tunnistama, ajal, mil udutekk katab all maa kohal armastuse ja kunsti salapärast vaipa. Sügislehtede karva. 

Sõprusest ja inventuurist

 Enne kui kirjutan armastusest, panen kirja mõned mõtted sõprusest. 

Mulle väga meeldib Jaani sõbra Mårteni ütlus: õige sõber tuleb sõbrale ka paadi alla järele. Ja kui sõbral pole paatigi, võtab paadi kaasa. 

Tegelikult ongi hea, kui sõpru pole liiga palju. Olgu vähe, aga need, kes on, olgu ustavad. Keerulised eluperioodid on ses osas head, et läbi nende selgub üsna kindlalt ja koheselt, kes on su sõbrad, kes mitte. Saab teha korraliku inventuuri. 

Võlts-sõbrad otsivad su seltskonda eri põhjustel. Kas ise selle foonil pildile saamiseks, põnevuse või uudishimu pärast või tont teab, milleks. Igatahes mitte sinu enda pärast. Huvitad neid vaid vahendina. Tegelikult on üsna kerge aru saada, kas üks või teine tutvus on jätkusuutlik ja saab kasvada sõpruseks või mitte. Aga jõuad sa alati neid inimkatseid teha…

Armastasin kunagi väga pidusid korraldada. Põhjusi leiab ju alati. Küll oli selleks kukeseene, lesta või grilli hooaeg, küll erinevad tähtpäevad. Pingutasin, möllasin - ja inimesed tulid. Seltskond kasvas aastatega üha suuremaks. Oli meeleolukas, sai nalja, sai süüa-juua. Eks mõnele oli pidu ka põhjus kodust välja tulemiseks. Mulle, tollal lahkuläinud naisele, andsid need koosviibimised elurõõmu, võimalust ilutsemiseks ja olmemuredest vabanemiseks.

Lubasin sel perioodil mõne inimese endale päris lähedale. Ma ei ole küll eriti lihtsalt avanev tüüp, aga ometi tekitavad sellised koosviibimised mingi iseäraliku meie-tunde ja neil hetkil sa lihtsalt ei hooma, kes neist võiks sinust keerulisel hetkel ära pöörata. Ilmselgelt rääkisin mõne võlts-sõbraga liiga palju ja liiga südamest südamesse. 

Vaadake, sellest ei oleks midagi, kui olukord ei keeraks võlts-sõpruse puhul ühel hetkel su enda vastu. Õige sõber on usaldusväärne. Talle ei pruugi hoopiski su kõik otsused või elukäänakud meeldida, õigupoolest ei pruugi ta mõnda su käiku üldse mõista - eriti kui oled olnud mõnes asjas meelekindluseta, kõikuv, otsustanud kord nii, kord naa. Saa siis sellisest aru!

Tean seda omast käest. Olen näinud palju mulle kummastavaid suhteid, otsustamatust, muutlikkust, talumatu talumist. Aga on suur vahe, kas näen neid terapeudi või sõbrana. Sõbrana on mulle mingil põhjusel tähtis ja kallis kindel inimene, mitte see, mis valikuid ta teeb, kellega elab või kellest lahutas või kuidas oma lapsi kasvatab või milline on tema kodu. Loomulikult olen ma ta kõrval ka tema elutormides, heitlustes, kahetsustes, ümbermõtlemistes, kõhklemistes ja muus, mida üks inimelu sisaldab. Võin ju soovida talle mõnel hetkel nõu anda või loota, et ta ühel või teisel viisil otsustaks või käituks, aga kui ta seda ei tee, ei hülga ma teda selle eest. Jään tema kõrvale. Sest mu sõber on tähtis just selle inimesena, nagu ta on, koos oma veidruste, nõrkuste ja vigadega. Kes olen mina, et tema eluteed juhtida?

Paistab, et osadele mu võlts-sõpradest ei meeldinud minu aastatagused skandaalsed valikud kohe sugugi. Nad pole kordagi küsinud, kuidas mul nüüd läheb, kuidas end tunnen, mis on praegu teisiti. Kui päris sõbrad on teinud komplimente, et tundun olevat nii õnnelik, et lausa säran - mida ma ju tegelikult olengi - siis seda kohta võlts-sõbrad ei kuule ega näe. Nad väljenduvad südamerahuga nii, nagu poleks mind enam üldse olemas. 

Uhh, see ei ole sugugi tore tõdemus! Kuigi neid endisi võlts-sõpru on vaid mõni ja nad kuuluvad eranditult ühte ja samasse ringkonda, on ikkagi jube mõelda, et ma nad toona enesele nii lähedale lubasin. Nüüd on sellega muidugi kriips peal. Olen halastamatult kõik säärased oma suhtlusringkonnast kõrvaldanud. Nad ei soovi head, kindel see. 

Päris sõbrad on aga kõik alles, sajaprotsediliselt! Imelised minu inimesed! Ja see ongi kõige olulisem. Inventuurid on aeg-ajalt väga vajalikud. Peab olema hoopis tänulik, et elu nad ette kannab.

Kirjutan harva, sest…

Miks ma nii harva kirjutan? Tegelikult ei kirjuta harva. Kirjutan lausa iga päev, mõnel päeval kohe pikalt. Aga seda kirjutist ei saa ma veel siin jagada, sest sellest sünnib mu uus lapsuke, uus raamat. See on ilus töö, mis kannab mind uuesti läbi ühest erilisest eluetapist. Varsti jagan lähemalt! 

Aga tegelikult soovin varsti ka siia kirjutada. Tahan kirjutada armastusest. Taipasin hiljuti, et ma ei ole siiani päriselt toibunud sellest, millest me Jaaniga oleme pidanud läbi tulema ja kui jõletult ja halastamatult on meiega käitutud - selle eest, et julgesime olla teistsugused, julgesime elada. Et valisime armastuse. 

Enamik inimesi on muidugi head. Ka kirikus on häid hulga rohkem. Paljusid ma aga enam lihtsalt ei usalda. Pigem olla ettevaatlik. Näiteks neid, kes esinesid mu suurte sõpradena, kui mul oli kõik hästi, aga kes mu koheselt hülgasid, kui jamaks läks, muide, kõik “kirikuinimesed”. Mõni andis sõnadega hagu juurdegi, nagu olen kuulnud. Ja mõni teine on hakanud käituma nii, nagu mind ei oleks olemaski. Ma ei saa öelda, et säärased reeturid ei oleks teinud haiget. Jah, seisnuks nad kaugemal, oleks mul ükskõik. Aga nad käisid ju mu koduski!

Aga see pole veel kõik. See, et avalikus ruumis räuskavaid “kristlasi” kõrgemalt poolt ei peatatud, teeb samuti kohutavalt kurva tunde. Omasid ei hoita. Meie’t pole olemas. 

Vahel tahaksin kõige agaramatele obaduste jagajaile lihtsalt karjuda, et teie, kes te me elu ära laastasite - selle eest, et meie kaks valisime koosolemise, kuigi ei tohtinud seda teie arvates teha - teie olete samuti kõigest inimesed, kuigi kujutate endast eiteamida. Ehk arvate siiani, et kõnelesite oma kurjuse ja hävitamisega Jumala nimel? Jätke meelde, te olete inimesed, täpselt nagu meie! Ükskõik milliste auastmetega te end üle ei külva või kui vagana te end ka ei esitleks. Te olete inimesed, kes on arvanud enesel olevat õiguse kaasinimeste elusid purustada. 

Kust teie teate, kui palju me oleme isekeskis kannatanud? Kust teie teate meie alandlikkuse määra? Kust teie teate, milliste raskuste ja dilemmadega seisime silmitsi enne ja pärast elutähtsate otsuste langetamist? Kust te, kalgid, teate, kui palju oleme andestust palunud päris Jumalalt, halastavalt Isalt, et me teisiti ei suutnud, ei osanud? Päris Jumal on andestav. Inimene võib aga olla lõpmata julm. 

Muide, varem ma tundsin nende osas, kes oma kolme-, nelja- või viiekümnendat abieluaastat avalikkusega jagasid, mõningast kadedusetorget. Nüüd on mul aga üksõik. Ma ei keskendu enam üldse võõrastele eludele, mille nüansse ma ei tea. Julgen seista iseenese eest ja valju häälega öelda, et minu elus on imeline armastus. Ja armastust on mu elus eelnevaltki olnud. Nagu ka Jaani elus. Lühemalt kestvad armastuslood ei ole mitte kuidagi väärtusetumad, armastus, mis ei kesta kogu elu vältel ühe ja sama inimese vastu, ei ole mitte mingil määral lahjem ega ebaõigem. Tähtis on kvaliteet. 

Jah, tahan kirjutada armastusest. Ja sellest, kuidas me oma äralaastatud elud jälle kokku korjasime. Ja sellest, kuidas Jumal meid hoidis - kui osad “padukristlikud” inimesed võtsid voli meid hävitada.

Varsti. 

Eesti pidupäeval

 Ma ei annaks mitte päevagi Eestimaa suvest, et olla kusagil võõrsil. Juba sellest ajast alates, kus puudel pungad puhkemas ning õrnrohelised rohututikesed mullusuiste kollaste mätaste vahelt ninad välja pistnud, ei taha ma reisimisele mõeldagi. Õigemini, reisida võib. Aga ainult armsas Eestis. 

Külma aja võiksin seevastu vabalt veeta mujal. Soojem kliima meelitaks mind vägagi libedalt enese rüppe - näiteks novembrist aprillini - kui mu pere ometi samal arvamusel oleks! Kui enamusele inimestest meeldib lumerohke talv - nende jutu järgi on siis valgem ja helgem, siis mina võiksin seda valget tardumust väga vabalt pelgalt piltidelt vaadata, kui sedagi. Mulle sobiks pidevad plusskraadid, soovitavalt üle viie, alates kümnest oleks meie kliimas täiesti suurepärane. Aga teame ju kõik, et nii ei ole. Talv võib olla kohutavalt pikk ja hullult külm. 

Ometi armastan Eestimaad. Suvist, kevadist, sügisest. Talvistki kui oma kodu. Enim meeldib mulle kivine rannik, meri, kadakased aasad, avarus ja liikuv õhk.  Aga sama hästi võin armuda mõnda kaunisse väikelinna, tillukesse kirikusse, müstilisse vaatesse, imeliselt lõhnavasse metsasihti, oma sängis rahulikult voolavatesse jõgedesse, vastupeegeldavatesse järvesilmadesse. Võin lõputult imetleda pilvede värve, kodumetsa turvalisi radu, hilisõhtust hiiglaslikku täiskuud, merre vajunud päikese kuma, sädelevaid kastepiisku hommikusel ämblikuvõrgul, pääsukeste lennuharjutusi päevases leitsakus. Isegi liginevaid äkesepilvi ja tõusvat tuult pean armsaks. 

Ja inimesi. Tähendusrikkaid kohtumisi. Suhete võrgustikke. Eestimaa väiksuse tõttu võib kogeda väga palju toredaid äratundmisi, teadmisi, aimamisi. Üheshingamist. Poolehoidu. Armastust. 

Läheks Eestimaal ometi hästi…

Söögitegemisest ja muust

 Viibisime Jaaniga nädala keskel ühel toredal üritusel ühes Eestimaa keskel asuvas väikelinnas. See päädis suurema seltskonna ühise lõunasöögiga. Mina sain taas uusi tutvusi, kõik inimesed olid lahked ja heatujulised. 

Aga mitte selles ei tahtnud ma kirjutada. Minu mõtteisse jäi hoopis üks teema, mida tänapäeva noorte maailmas hoopis teistsugusena tajutakse, kui nn vanema põlvkonna seas. Nimelt soorollide teema. Kusjuures ma pole kunagi väga valjult julgenud mõelda, et seisan siinkohal noorema põlvkonna poolel.

Üks eakam härrasmees meie lauast hakkas nimelt korraga väga oma prouat kiitma. See oli väga-väga ilus. Inimesed on kaua abielus olnud, aga ikka armastavad teineteist ja soovivad seda teistegagi jagada - kui südantsoojendav! Aga siis ütles härra sellise lause: ”Eks ma ta ikka söögitegemise pärast kunagi võtsin, sest nii hästi kui tema, ei tee süüa ükski kokk! Ma ise ei tea köögiasjadest mitte midagi.” Laudkond noogutas. Mina mitte. Hingasin sügavalt sisse ja välja. 

Kui me Jaaniga “kokku saime”, siis meie esimesel kooselu nädalal, mis ei möödunud üldsegi Eestis, tegi süüa eranditult Jaan. Olin seni arvanud, et kirikuõpetaja Tammsalu ei oska isegi muna praadida. Ta tundus nimelt olevat reaalsest maailmast üsna hoitud. Pealegi tundub selles valdkonnas kehtivat pigem reegel, et naine peab tegema pirukat ja pesema kohvitasse. Minu sees oli sel teemal palju sisemisi vastuolusid. Meie esimene nädal üheskoos kõneles aga hoopis muud. Olin toona Jaani söögitegemise oskusest lausa vaimustuses. Toidud olid lihtsad, kuid maitsvad. Ta üllatas mind.  

Millegipärast olin arvamusel, et just söögitegemisest saab meie paarisuhte “nõrgim lüli”. Nimelt, kuigi ka mina teen süüa hästi ja mis põhiline, kiiresti ning võin seda teha järjepanu nagu mingi kombain, sest pere on suur, siis peetagu meeles - see ei ole tihtilugu sugugi mu esimene valik. Samas, eks mullegi meeldib, kui Jaan kiidab ja lapsed ütlevad, et emme toit on maailma parim. Ja rõõmu teha mulle ju meeldib. Aga kui Jaan väidaks, et ta võttis mu naiseks pelgalt söögitegemise oskuse pärast, oleksin ikka väga pettumud. 

Hoolimata meie esimese nädala üllatusesinemisest ei jäänud Jaan meie pere söögitegijaks. Mkmm. See olen endiselt mina. Nimelt õige pea, kui meil toidu-teema jutuks tuli, tunnistas ka tema üles, et tegelikult talle see absoluutselt ei meeldi. Samas tabasin ära, et see ei tähenda sugugi, et see mees köögis ei suudaks viibida ja et tal asjad käest kukuks - ei! Selgus, et talle meeldivad köögis risti vastupidised toimetused kui mulle ning seega sai paika pandud, et võin vabalt võtta söögitegemise protsessi enda kanda, ilma igasuguse pingeta. Tema teeb lihtsalt neid teisi asju. Tihti toimetamegi kahekesi. Või kasutame muid toiduhankimise variante. Igatahes võib öelda, et sööme tervislikult ja hästi.

Naised ei pea olema kudujad ja küpstajad, kui nad on hingelt hoopis maalrid või restauraatorid. Uute põlvkondade jaoks on selline suhtumine elementaarne. Isad hoiavad lapsi emadega võrdselt, karjääri võivad teha mõlemad - kui nad seda soovivad ja teistmoodi ei otsusta. Naise rollile on hoopis vähem eeldusi. 

Muide, meie peres on enamus asju siiski soorollide-põhised, aga mitte meie vanuse pärast, vaid seepärast, et meile sobib nii. Jaani jaoks polnud mingi probleem, kui soovisin Muhus mõnel päeval tõrvaõlitada ja saagida ning lõunasöögi termopotiga mujalt lauale tõin. Ilmselgelt armastab ta mind hoopis muude asjade pärast. Jumal tänatud!

See paar, kellest eelnevalt kõnelesin, oli ikkagi imearmas. Nad on lihtsalt teistsugused, oma ajastu lapsed. Maailm muutub koos ajaga. Mõned võtavad uued arengud koheselt omaks, osad aga ei soovi muutusi oma elupäevade lõpuni. Usun, et valesid variante polegi. Peaasi, et kõik osapooled oleksid rahul ja õnnelikud. 

Ahjaa, üks asi veel. Minu vanaisa tuli alati söögilauda hõikamise peale, kui laud oli kaetud. Vahel pöördus ta aga sõnatult oma tuppa tagasi. Kui vanaema küsis, mis siis nüüd, vastas ta: “Ma ei saa sea kombel sööma hakata. Võid pole laual!” Ja vanaema tõigi või lauale. Heh…

Üle pika aja

 August on sel aastal kuidagi noor. Eelnevail aastail olen tajunud suve vananemist ühes ta kärbuv-kollakate juuksetuttide ja lopsakate roheleheliste kehavormidega ning üha varasematel õhtutundidel pealetikkuva ööunega märksa varem, juba kuu algul. Aga kuna aeg soosib nooruslikkust ja head vormi, küllap siis püüab me suvigi oma “parim enne” möödumist iga hinna eest varjata. Või mine tea, ehk ongi sel aastal kauem noor…

Kuna on soe, on ka mugav ja mõnus. See ei ole parim loomeaeg, kuna mõtted hüplevad pidevalt kusagil mujal, üha uutel ärategemist nõudvatel radadel, küll õues, küll sees. Süda nõuab küll oma pärisosa, vaba eneseväljendust, aga tunnike hüplemist siin ja teine seal vormivad enne, kui sõnagi oma tahet vahele saan pista, tähtsate tegude saiapätsiks tänase, homse ning ülehomsegi päeva. Õhk on tulvil pidulikku sõtkumist, kuid meeled suurtest ideedest puha puutumata.

Olin täna päris mossis. Näen ju, et mõned teised jõuavad, aga mina mitte. Mõtlen siinkohal eelkõige neile andekaile, kes oma kaunite kunstide, kas siis sõnaseadmise, pintslitõmmete või helide maailma ilu ja võluga mu hinge võbelema panevad. Nende hetkede järgselt ei suuda ma muud, kui oma mõtteis ja meeltes pool-laulva, pool-nutva “tahan ka”-igatsuse kuuldavale lasta. Mis on muidugi loomingust kaugel.

Hall pilvkate ja niiske soe õhk soosisid mu halavat meelelaadi. Aga mu abikaasa mitte. Teate, kui hea, kui üks pool suudab sedaaegu, kui teine oma emotsioone pinnale puistab, asjalikuks jääda. Kui ta sealjuures veel hüva nõu oskab anda, on tegu täieliku lotovõiduga. 

Mu mees ütles, et kui tahan tegeleda loominguga, pean selle jaoks võtma eraldi tööaja, mille lülitan oma päevaplaani samamoodi nagu teraapiad või orelimängud. Muide, ta oskas mulle öelda isegi ajad mu päevaplaanis, kuhu hõlpsasti kogu loomemajanduse paigutada saaksin, ilma et keegi mind segama hakkaks. See kõlas nii lihtsana, olles seejuures täiesti geniaalne! Miks ma ise selle peale ei tulnud?

Maalisin hiljuti Muhu köögi laetaladele lillemustreid. See tegevus rõõmustas mind väga. Ometi meenus mulle just sel päeval pidevalt lause: “mingi Puškin sa muidugi pole…” Pikapeale muutus see lausa häirivaks. Arvasin, et olen selle lausega juba ammu rahu teinud ja ütlejale sama rabeda ja ebaviisaka pallipõrgatusena tagasi saatnud - aga kanäe, sellises kentsakas kohas, päris lae all, suutis ta mu tegutsemist ühtäkki siiski takistada. 

Kõige suuremaks komistukiviks osutus sel päeval karikakra maalimine. Esialgu nägi mu maaling välja nagu saialill, edasiste pintslitõmmete abil muundus mingiks iseäralikuks väekaks õistaimeks, mis mind vägisi lae alt alla diivanile häbenema suruda üritas. Olin päris hädas. Siis aga otsustasin, et meie lae all olgu eluõigus igasugustel lilledel. Ühtlasi otsustasin, et ma ei taha olla ei Puškin ega Šiškin. See lause ei kuulu minu maailma! Tahan olla mina ise, tundes rõõmu sellest, mis mind kõnetab, tunnistades ühtlasi ka oma haavatavust. Ollagi tundlik naine! Seepeale tuli karakakar enam-vähem tõetruult välja. 

Nüüd siis kavatsen tegeleda loominguga iga tööpäeva hommikul umbes üheksast kuni poole üheteistkümneni. Sel ajal ei vaata ma sotsiaalmeediat ega võta vastu telefonikõnesid. Ühtlasi hoian inimeste poole, kes mind inspireerivad ja innustavad. Me kõik vajame teineteise toetust ja tunnustust. 

Õhus ei ole veel sügise märke. Isegi vihm nutab täiesti sooje pisaraid. Õigupoolest tunduvad need tilgad hoopis õnnepisarad, läbi naeru, läbi rõõmu, läbi heldimuse. Olla tohtimise tee võib olla küll käänuline, kuna on juba lapseeas selliseks astutud, aga peaasi, et me ei laseks sellel rohtu kasvada. Mina enam ei lase. 

Vihmajutt

Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm. 

Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.

Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…

Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…

Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama. 

Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal. 

Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima. 

Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida. 

Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole… 

Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…

Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus! 

Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….