Mõtlesin, et kui veelkord abiellun, siis vaid mehega, kes kannab mind kätel. Kohtusin nii mõnegagi, aga mitte kellelgi ei tekkinud selle sooviga mingit seost. Üks ütles lausa, et naisi ei saagi kätel kanda, sest nad hakkavad seda ära kasutama. See oli minu arvates üsna rumal statement, sest üheaegselt sooviga olla kätel kantud, igatsesin olla oma tulevase jaoks see üks ja eriline. Mind kellegi teisega ühte patta panna...
Jaani jaoks ei olnud aga kätel kandmine midagi arusaamatut. Ta teadis koheselt, kuidas seda teha. Nii tähelepanelikku, armastavat ja täpselt minu vajadustele kohast meest ei osanud ma parimategi unistuste juures oodata. See, millest olen kunagi tohutut puudust tundnud, on tänaseks kuhjaga täidetud.
Meie esimesel pulma-aastapäeval võin niisiis öelda, et mind kannab lausa kaks kätepaari - Jumala ja minu abikaasa omad. Olen õnnelik naine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar