Pojengid

 

Peale valge sireli õitsemist on pojengiaeg. 

Need lilled kasvasid esmalt Kadrina kirikumõisas. All orus väikese tiigi kaldal, kus haljendas lopsakas rohi ja kobrulehtede all elutses lugematul hulgal tigusid, mis, kui sissetallatud rajast veidi kõrvale juhtusid astuma, taldade all krõbisesid, seal lopsakas roheluses, mille täidlast muru- ja mullalõhna siiani raskusteta sõõrmetesse kujutan, asus vanaema aiamaa.

Tegelikult kuulus too maalapike kirikule, aga vanaema võis seda elu lõpuni kasutada. Aed oli ta eluarmastus, talle meeldisid peenrad ja marjapõõsad, samuti pidas ta lugu vaarikapuhmastest ja viljapuudest. Ning lilledest. 

Pojengid asusid kasvuhoone taga. Nad olid nagu kõik muugi, mis vanaema kasvatas, lopsakad ja elujõulised. Ometi ei mäleta ma omapoolset vaimustust, kui vanaema kõrges vanuses, tundes, et jõud enam aiast üle ei käi, mul need lilled välja palus kaevata. 

Olime kolinud oma majja, krunt maja ümber oli avar, kuid männimetsane. “Ametlikud peenrad” olid aiakujundaja poolt ära planeeritud ja täis istutatud. Vanaema lillede jaoks ei tundunud olevat ruumi. Siiski võtsin need juurikad vastu. Mul polnud südant ära ütlelda.

Pojeng on ümberistutamise osas suhteliselt pirtsakas. Needki isendid olid happelisse metsaalusesse sattudes üdini solvunud ega õitsenud aastaid. Kolm puhmast istutasin õige pea veelkord ümber, päikese poole. Neljas jäi aga aastateks endisesse kohta kidutsema. Mõned aastad tagasi aga tõstsin temagi teiste lähedale. 

Kolm põõsast kandsid igal varasuvel lopsakaid õisi. See neljas aga minuga enam koostööd ei teinud. Meelitasin, kuis oskasin, aga ei. Lehed küll tulid, aga õisi mitte. Olin nukker, sest hakkasin taipama, kuiväga need lilled mulle korda lähevad. 

Kuna ülejäänud aed on pärit uuest ajast, ei ole tal veel sellist põlvkondade-ülest lugu, nagu neil lilledel, mis mind nähtamatu niidina tagasi lapsepõlve suudavad viia ja mille lõhnad ning aistingud siiani kusagil minus vundamendi või turvapaikadena peituvad. 

Kas pole nii, et sellisel viisil elavadki meie eelkäijad meis edasi ja koos nendega toonane tilluke maailm, öeldud lausejupid ja kõrvaltnähtud liigutused, see sulnis suvelõhn ja lapsesüda, mis on nii kerge, nii rõõmus…

Saan selle tunde läbi nende lillede kevadest kevadesse tagasi. Aga see aasta on veel erilisem - minuga on ära lepitud! Ka neljas pojengipuhmas on sel aastal teiste pojengide kõrval kaunites valgetes õites! Viimaks ometi!

Elu läheb edasi, kevad järgneb kevadele, suvi suvele, aga hea, kui kusagil saavad ühineda minevik, olevik ja tulevik. Ilus, et just lilleõites.

Pühapäevast ja muust

Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud. 

Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…

Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark. 

Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.

Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha. 

Armastust lihtsalt ei saa ära keelata. 

Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi. 

Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.

Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!

See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.

Pilvede värvid

Tugev tuul lükkab priske kõhualuse ja hapra kuldäärega pilvi enese ees kuhugipoole. Pilved liiguvad kohevalt ja kergelt, nad tekitavad oma lõputus minekus otsekui pika, aeglase kaubarongi, mille vaguneid võib lugema jäädagi. Varsti, mõtlen ma, on nad Raplas või Tartus või Viljandis. Võibolla ületavad nad sama lõbusalt ja ükskõikselt riigipiirigi, rändavad Lätti või suisa Venemaale.

Aga samahästi võib tuul pilvede kuldse varanduse juba kusagil siinsamas laiali pillutada, neid ennast laotusse ühtlaseks halliks tardumuseks vajutada ning rõõmsa, pilvepatjade taga päikeses õilmitseva sinitaeva maalviibijate pilkude eest sootuks kinni katta

Pilvede teekond sarnaneb mõneti inimese eluteega. Meiegi astume oma ajastu ühtse rügemendina kasvamise ja elukogemuse omandamise suunas. Olenemata meie päritolust ja valikutest puudub meil tagasitee iseenese algosakese, esimese udupiisakese juurde. Mälestuste vine on aga siiski me nähtamatuks saatjaks. 

Aeg-ajalt muudame oma suunda. Mõni meist nimetab seda saatuse keerdkäikudeks, mõni Jumala juhtimiseks. Olgu kuidas on, igatahes peame olema pidevas liikumises. Meie teekonda jälgitakse ülalt.  

Kui meie “kõhualustes” on piisavalt päikest, eristume me teineteisest, justnagu needsamad möödapurjetavad kuldäärtega pilverüngad. Mõni paistab valgem, mõni kohevam, mõnel on sees veidikene halli nutupilve, teine on väike, vilgas ja rõõmus. Ja osad, eraldihoidvad, sõuavad põhimassist eemal. Nagu eluski. 

Mõnda pilve võib vaatama jäädagi. Tuulega ringmängu mängides paelub ta oma kuju, põnevuse ja iluga. Ta on fantaasiaküllane, meenutab vahel üht, vahel teist. Teda on rõõm jälgida. Nagu silmapaistvat inimest. 

Vihmataeva korral on pilved ühtlaselt hallid. Nad ei eristu enam teineteisest. Neil pole otsa ega äärt. Vaid ülalt, näiteks lennukiaknast, võib mõningate pilvede kontuure aimata. All saab aga lugeda vaid pisaraid, mitte pilvi. Otsekui rahvas sõjaajal. 

Aga kõrged kiudpilved on haprad ja läbipaistvad. Jah, just need, mis mänglevad üksipäini eredas taevalaotuses, sillerdavas päikesesäras. Kas need pole mitte meie ise oma säravaimatel õnnehetkedel! Neil, mil jälgijate tunnustus polegi ehk väga oluline. Tähtis on vaid soojus, vaikne tuuleõhk seal kaunis õnnekõrguses. Ja armastus. 

Täna on veidi päikest. Pilved on küll paksud ja laiad, aga piisavad hõredad. Üksikud kiired pressivad neist hõlpsasti läbi, muudavad maapealse küll pisut kahvatuks, aga ei jäta teda ka päris varju. Ei tea, kas see ka miskit meenutab? Või on lihtsalt üks keskmine, tavaline ilm…

Isikukultus

Te ju teate, mis on isikukultus? Vikipeedia sõnul on isikukultus üksikisiku põhjendamatult suur austamine ning tema võimete ja teenete ülehindamine.

Mõnedele kirikust meeldib seda sõna siduda minu abikaasa nimega ja ausalt öeldes on see muutunud suhteliselt häirivaks. Need inimesed vist ei teadvusta päris täpselt, millega nad tegelevad. 

Ajaloost on teada suured, mõjukad kirikuõpetajad. Või mõne muu ala silmapaistvad esindajad, kelle tegevus on rahvast haaranud. Nad eristuvad teistest, neist räägitakse kui legendaarsetest, neid mäletatakse ka kaua peale nende surma. Neil on olnud palju öelda, rahvas on neid kuulanud, neist aru saanud ning tulnud ikka ja jälle tagasi, et taas kuulata. Sellised tegijad võivad olla lausa elumuutvad, kuna nende sõnum võib anda uue perspektiivi, vaatenurga, hingamise. 

Ilmselt ei arva keegi, et neist suurkujudest, olgu siis elavatest või surnutest rääkides peaksime nad pisut tavalisemaks madaldama, nende teeneid vähendama või ehk lausa nende puudustest pasundama, et keegi vähemmärgatu ei solvuks. Küllap ei peetaks arukaks ka kohustust silmapaistvate kõrval esile tõsta nende kahvatumaid ametivendi, et valitseks võrdsus? See oleks ju lausa absurdne!

Oleme kõik unikaalsed inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Meile on kingitud isikuomadused, mis muudavad meid üht- või teistsuguseks, mõnda domineerivamaks, mõnda teiste sekka sulanduvamaks, mõnda avatumaks, mõnda kinnisemaks, mõnda tähelepanelikumaks, mõnda reserveeritumaks. Jumal on meile kinkinud ka eri andeid - mõnele vähem, mõnele rohkem. Meie isikuomadustest sõltub, kuidas oskame oma andeid kasutada ja neid teistega jagada. Vahel juhtub isegi nii, et mõni talendikas jääb teenimatult varju, sest ta lihtsalt ei oska või ei taha end üldsusele esitleda. Kas siis ei tohiks ka keegi teine tema kõrval silma paista?

Minu abikaasal on hämmastav suhtlemisoskus. Ta köidab nii kõnes kui kirjas, nii üks-ühele vestluses kui rahvahulkadele esinedes. Millegipärast tahaksid mõningad inimesed kirikust seda talle süüks panna. Empaatiat nimelt, kui tahate täpsustust. See ju inimesi paelubki, kuidas sellest ometi aru ei saada! Imestan igapäevaselt, kui intuitiivselt õigesti ja samas südamlikult ta meiegi hoogsas kolme teismelisega peres esilekerkivaid olukordi lahendab ja kui vabastavalt ja rõõmustavalt see kõikidele mõjub. Aga nende meelest tundub õige sõna hoopis isikukultus  - mis tuleks kirikust välja juurida. Koos inimesega. 

Kui kirikuõpetaja toob rahva kirikusse, kui tema jutlused ja talitused, mis on õpetuslikult õiged ja head, kõnetavad inimesi, kas siis on tõesti tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii, kuna tema puhul saab uhke trummipõrina saatel tänitada “kohutava teo” üle ning laitjad leiavad enesel õiguse olevat igavesti ärapahandatud, et tal ikka veel kuulajaid leidub.

Kas siis, kui kirikuõpetaja mõtisklusi loeb või kuulab raadiost tohutu hulk inimesi, kes saavad sellest jõudu ja tuge ning väljendavad seda arvukates tänusõnades, on tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii ja teda tuleks piirata, allapoole tõmmata, halvustada, äkki lausa käskida teistega võrdselt või pisut vähem mõtiskleda? 

Huvitav, milliseks need isikukultuse-vennad mu abikaasa teeksid, kui neil oleks võlukepp? Vahel tundub, et mõnede arvates tuleks tal ka avalikus ruumis, oma isiklikul lehel kirjutiste ja mõtete jagamine ära keelata, kuna enese olemasolu meelde tuletamine produtseerib samuti isikukultust, pealegi et enamus temataolisi seda sel viisil ei tee, on see ka liialt eristuv. Siit edasi tuleks ehk kogu tema senised heateod ja saavutused maha kriipsutada või vähemalt tähtsusetuks tembeldada - tal on tema süü, keskendugem sellele. Ning viimaks - ta ei vääri lugupidamist. Õigupoolest peaks ta olema käsist ja jalust seotud ja valvama iga oma sõna üle. Teised aga võiksid tema kohta mõndagi öelda. Kui temast puudust tuntakse, on see vaid isikukultus, punkt. Õnneks neil ei ole võlukeppi. 

Jah, mind häirib see olukord. Samas tean, et mu abikaasa saab alati ja igal pool hakkama. Mulle tundub, et Jumal on tugevalt temaga. Ta on suurepärane kirikuõpetaja ja inimesed oskavad teda hinnata. See pole mingi isikukultus! Paljudele on see hoopis otsetee Jumala juurde. 

Kahju, et väärt inimesi ei osata hoida. Tõeliselt kahju. 

Helisele

See kolmene saab täna kolmkümmend

Paremat tütart, kui Helis, ei oska ma küll tahta! 

Kui Helis sündis, olin 20-aastane noor naine. Mul oli piisavalt elujulgust, kuid napilt elukogemust. Olin usaldav ja habras, rõõmsameelne, aga sisemuses ka veidike kurb, sest elu oli mulle juba selles vanuses näidanud ka oma valusamat poolt. Helise sündides tärkas aga minus tõeline emalõvi. Ta oli mu maailma kõige tähtsam ja kallim osa. 

Helis kasvas tõeliselt kurgu all. Katsetasime küll veidi ühes eralasteaias, aga loobusime peagi. Kuueselt käis ta aastakese ühe kristliku erakooli eelkoolis. Põhiliselt hoidsid teda minu ülikooli ajal mu vanemad ja suviti ka vanaema. Tihti käis Helis mängimas ka oma toonase sõbranna juures, kelle ema oli kodune ja kes ei tahtnud samuti lasteaias käia. Neil kahel oli otsekui oma väike lasteaed ja olen selle võimaluse eest väga tänulik. Kuni koolieani oli Helisel ka naabritädist hoidja, erudeeritud eestiaegne proua, kellega tal samuti klappis.

Helisel oli tohutult hea fantaasia, tema kujutluses elasid hordidena igasugu kummalised olendid, kellega algul mängiti, hiljem tehti muuhulgas raadiosaateid ja kirjutati raamatuid. Nii et Helis mängis heal meelel ka üksi. 

Panin Helise erakooli, kus ta õppis kaksteist aastat, gümnaasiumi lõpuni. Mulle tundub, et see oli tema jaoks parim otsus. Helis õppis väga hästi. Kooli kõrvalt käis ta muusikakoolis, kus oli samuti silmapaistev. Kõik tundus turvaline ja hea. 

Helisel ei olnud väga palju sõpru. Paar tükki koolist, paar muusikakoolist. Südamesõpradega lävib ta siiani. Väga palju suhtles ta täiskasvanutega. Eks minagi vedasin teda omal ajal palju enesega kaasas, teist sama palju veetis ta mu vanemate seltskonnas, eriti suviti maal. Sest laagrilaps polnud Helis hoopiski!

Kolmikute sündides muutus Helise maailm korraga tundmatuseni, aga ta sai sellega uskumatult hästi hakkama. Tal jagus koheselt südant oma kolme väikese õe-venna jaoks ning ta aitas mind alati, kui seda vajasin. Kui ta peale gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikooli ja ühtlasi Elleri muusikakooli astus, igatsesime teda kõik väga. Mäletan kolmikuid korduvalt küsimas, millal ta ometi “Eestisse tagasi tuleb”. Sellest sai aga tegelikult pesast väljalendamise aeg. Kolmikutega on tal sellest hoolimata tihe side siiani. 

Helis ei valinud oma elukutseks muusikat, kuigi võinuks. Aga ma mõistan, miks ta keele-teed läks. Nimelt avastas ta enda jaoks ühe toreda ja kasuliku nišši, mis on peaaegu sama loominguline kui muusika. 

Nimelt annab Helis oma isikliku ettevõtte alt keeletunde välismaalastest eesti keele õppureile. Ta valmistab neid ette erinevate tasemete keele-eksamiteks. Tema kursusi ostavad sisse kõikvõimalikud asutused ja ettevõtted. Tööpõld on hiiglaslik. Olen lugenud Helise õpilaste tagasisidet ja see on alati nii tunnustav ning südamlik, et pisar tuleb silma.

Helis on kirjutanud kolm eesti keele õpikut (koos cd-kuulamisplaatidega), mida saab osta igast hästivarustatud raamatupoest - tõsi, miski oli hiljuti taas välja müüdud. 

Talvel abiellus Helis oma kihlatu ja laste isa Nilsiga, kellega nad moodustavad tõeliselt boheemlasliku armastava tandemi. Nende elu on kõrvaltvaatajale küll paras segasumma-suvila, aga tean, et mu kaks kallist lapselaps-poissi on üle külvatud jäägitu armastusega. Helis lihtsalt oskab!

Me helistame peaaegu iga päev. Igal nädalal aitan veidike lapsi hoida. Vahel aitavad ka kolmikud - eakohaselt veidikese taskuraha eest. Helise kodu oma meie omast seitme minuti autosõidu kaugusel, seega lähedal, mis on hea. Ka nende varstivalmiv maakodu Muhus on kerkinud meie oma kõrvale. Tublid noored!

Vahel me musitseerime koos. Tänagi laulsime Valgret, Helis saatis meid klaveril. Helis oskab teha lugudest ägedaid seadeid, ta on ka andekas laulukirjutaja. Ja niisama kirjutaja - oleks tal vaid rohkem aega.

Helisest mõeldes on mu süda rahulik. Ta oli lihtne laps ja on lihtne täiskasvanu. Kõige keerukamatel hetkedel (ja enne Jaani) on just Helis olnud see, kes on mind lohutanud, aidanud või toonud maa peale tagasi. Teoorias ei tohiks vanema ja lapse suhe niipidi olla, aga teate, siin on midagi sõnulseletamatut… 

 Soovin Helisele palju armastust, tervist, tarkust, rõõmu, julgust unistada ja oma unistusi täide viia. Tean, et temas on ammendamatud ressursid. Tean, et ta on kõrge lennuga, andekas ja julge. Olen Helise úle uhke. Armastan teda üliväga.

Täna saab Helis 30-aastaseks. Palju-palju õnne! 

Noored

 

Kui üks emeriitvaimulik minuga hiljuti tänaval kõrvuti sattus ja küsis, kas oleme Jaaniga ikka veel abielus, tajusin selles küsimuses mõningast pahatahtlikkust. Siiski muutis see pöördumine napakaks vaid küsija enese. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. 

Kui Jaan eile katusele ronis, omandas võimalus mõne aja pärast mitte abielus olla päris hirmuäratavad mõõtmed. Räägin allpool lähemalt.

Ühesõnaga, tuleb välja, et oleme Jaaniga täitsa sarnased. Kui mina eelmisel aastal katusele ronisin - muide, ma ei teinud seda nalja pärast, vaid läksin sinna okkaid pühkima! - ja hooletust astumisest päris mitu head meetrit katuseääre poole libisesin, mõistsin korraga, et vabalangemine maaühenduse poole kestaks vaid hetke - aga seda hetke enam tagasi keerata ei saa. Siiski pühkisin toona katuse ära, rääkisin juhtunust Jaanile ja lubasin pühalikult, et enam nii ei tee. Ta nimelt palus minult seda lubadust. 

Aga mis ta nüüd ise tegi! Ütlen ühe hingetõmbega- ta ronis katusele ja kukkus seda survepesuriga pesema! Ei, ega sellest polekski midagi, kui asjalood olnuks nii, nagu ma esiti arvasin. Siis kirjutaksin lihtsalt, et mul on erakordselt tubli mees. Mida ta muidugi ongi. Nägin küll, et ta seal katusel toimetab. Tulin jooksmast ja isegi lehvitasin talle. Aga siin on üks oluline nüanss - ma teadsin tal olevat ohutusrihmad. Aga tal ei olnud! See viimane selgus alles õhtul voodis. Sõber, kes lubas nimetatud rihmad tuua, unustas asja ära. Jaan seletas mulle, et tema polnud märjal katusel sugugi katuseääre poole libisenud, seega pidavat tema katuselkäik justkui ohutum olema, kui minu mullusuine. Aga polnud ju! Üksainus vale liigutus, mõelge ometi! Mulle meeldiks küll temaga edasi abielus olla. Ikka veel. Igatahes lubas ta mulle pühalikult, et enam nii ei tee.

Novot. Ja siis käisime jooksmas. Jah, mäletate õigesti, varem käisime ikka kõndimas, aga üleeile, kui mina tüdrukutega mere ääres olin, otsustas tema joosta. Ütles pärast hooletult üle õla, et Laagri-Harku-Laagri võttis 45 minutit. Kõndides teeme selle tunniga. 

Loomulikult ei saanud ma asja nii jätta! Kui Jaan katust pesi, käisin mina ka jooksmas. Ja tegin Laagri-Harku-Laagri 43 minutiga. 

Täna läksime üheskoos. Algul leppisime kokku, et ei hakka kiirustama. Aga kus sa sellega! Juba peaaegu koduukse juures panime ajama. Muidugi tuli ka täna täitsa hea aeg, kah 43 minutit. Aga point on selles, et me kumbki pole ammu jooksnud. Nüüd rullib Jaan mu kõrval massaažirulliga oma reielihaseid ning mina pean pöialt, et homme ikka keriku’ saaks. 

Sellised me oleme. Üks vapram ja hulljulgem kui teine. Kõigest tuleb võtta maksimum. Noored, noh! 

Palve laste eest

 

Jumal, hoia lapsi. 

Laps ei saa valida, millisesse perekonda ta sünnib. Taevane Isa, tee, et meie lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate perekonda. Lõpuks pole ju tähtis see, kes sinna perekonda täpselt kuuluvad, vaid see, kuidas nad on lapse sünniks valmis. Lapse sünd tähendab ju rõõmu kõrval ka pisaraid, magamata öid, vaevusi ja muret. Jumal, tee, et me lapsed sünniksid peredesse, kus ollakse selleks piisavalt valmistunud. Kus teatakse, mis juhtub, kui paarist saab pere. Kus jagub südant nutva lapse lohutamiseks, väldaku see kasvõi tunde. Kus isad ei jätaks emasid üksi. Kus mõlemal vanemal jaguks aega lapsega silmsideme loomiseks, et väikesel inimesel saaks tekkida usaldus. Kus jagub rahu ja rõõmu, toetust ja empaatiat. Taevane Isa, tee, et meie peredes oskaksid ja julgeksid lapsevanemad ka ise vajadusel abi küsida. Tähtsad ei ole kaalukõverad ja muu tabelijärgne areng, mõningal juhul ei ole tähtis isegi rinnapiim. Normid ei sisalda tundeid. Tähtis on vaid üks. Armastus. 

Issand, tee, et meie väikesed tüdrukud võiksid olla oma isadele ainulaadsed, kõige kaunimad ja toredamad printsessid, et nad noorte naistena oskaksid seda ka oma tulevastelt oodata. Tee, et me pojad oleksid austatud ja tunnustatud, et nad teaksid seda tulevikus ka oma pruutidelt loota. Tee, et me kodudes ei oleks kohta vägivallale, ei füüsilisele ega vaimsele. Kõrvalda me kodudest alandamine ja näägutamine, hinnangute andmine, oma või teiste laste halvustamine. Kes tahaks olla maadligi või kaltsuks surutu? Jumal, õpeta meid oma lastest lugu pidama. Suhtlusviisid kanduvad edasi põlvest põlve. Aita meid!

Taevane Isa, palun kõrvalda me suhtlemisest liigne nõudlikkus, aga tee, et seal ei oleks kohta ka ükskõiksusel. Issand, aita, et me ei jäta oma lapsi, ka suuremaid, üksinda. Laps vajab vanemaid kuni täiskasvanueani. Lapsed, kel tekivad probleemid, on enamasti emotsionaalselt üksi jäänud. Aita vanematel seda ometi märgata - enne kui on hilja. Enne, kui laps, vastavalt oma isikuomadustele sulgub endasse, langeb depressiooni ning muutub suitsidaalseks või hakkab hulkuma, otsides omataolisi hingelt üksikuid ning leides ühtlasi meelemürgid, alkoholi või narkootikumid. Issand, aita neid hädasolevaid lapsi!

Armas Jumal, aita lapsi, keda kiusatakse ning anna nende vanematele tarkust seista oma laste eest südikalt ja vankumatult. Kui laps ei saa ka kodust kaitset, kust ta seda siis üldse saab? Anna pöördumist ka kiusajatele. 

Issand tee, et me oskaksime oma lastele õpetada hinge- ja kehateadlikkust. Et lapsed oskaksid oma hinge ja keha pidada pühaks. Et nad julgeksid vastu hakata, kui keegi neid vastu nende enda tahtmist puudutab. Hea Taevane Isa, hoia lapsi seksuaalsete kontaktide eest, kui veel teadmisi, enesekindlust ja vastutust napib. Hoia olukordade eest, kus tuleb teha valik halva ja veel halvema vahel. 

Tee, armas Jumal, et kõik lapsed julgeksid minna koju - mis iganes murega. Ja tee, et märkaksime neid lapsi, kes ei saa seda teha, kuna kodu on liialt äraarvamatu või ohtlik. Aita lapsi, kelle kodu ongi üks suur mure. Issand, aita sõltuvushäiretega vanemate lapsi, anna nende eludele lahendus. Sõltlane ei ole usaldusväärne ka lapsevanemana, tema läheduses on emotsionaalselt haige kogu perekond. Taevane Isa, palun aita lapsi, kel pole kusagil õppida ja magada või kes ei saa seda teha pideva pidutsemise või lärmi tõttu. Palun aita lapsi, kelle kodudes ei jätku piisavalt süüa, kuna kogu raha kulub alkoholile ja kelle vanemad ei suuda selle olukorra eest vastutada. Aita, et sellised olukorrad tuleksid kiiresti avalikuks ja leiaksid lahenduse.

Laps vajab toimetulevaid vanemaid. Oh, Issand tee, et inimesed julgeksid vägivaldsetest suhetest lahkuda. Tee, et mitte ükski laps ei peaks pealt nägema, kuidas tema ema pekstakse või piinatakse. Tee, et ükski laps ei peaks ise olema oma vanema või kasuvanema vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohver. Hoia, oh Issand, selliste juhtumite eest! Tee, et ükski laps ei peaks tundma hirmu ega valu. 

Issand, aita lahutatud perede lapsi. Inimesed, kel ei jagu südant oma parneri lapse jaoks, ei peaks kärgpere loomisele mõtlemagi. Issand, Sina tead, et kõik lapsed on sündinud oma vanematele, nad on sündinud armastusest ja väärivad armastust. Nad on olnud enne, kui tekkis uus partner ja nemad ei ole teda valinud. Neil on isegi raske ja neil puudub ka võimalus lahkuda. Issand, pehmenda inimeste südameid, et nad ei teeks oma partneri laste elu iskliku kibestumise, viha või meeleheite pärast põrguks. 

Jumal, tee, et ükski laps ei peaks nägema oma vanema lõputuid pisaraid ja meeleheidet. Et ükski laps ei peaks kuulma teisest vanemast lõputult halba. Tee, et iga laps võiks armastada oma mõlemat vanemat ja et ta ei peaks seda teise vanema eest varjama. Lahenda keerukad olukorrad, kus lapsel puudub võimalus teise vanemaga suheldagi. Issand, aita, et meie lapsed saaksid jääda lasteks ka siis, kui peresse tulevad eluraskused. Issand tee, et me ei asetaks oma laste õlule raskemaid koormaid, kui nad jaksavad kanda. 

Hea Jumal, hoia me lapsi õnnetuste ja haiguste eest. Tervenda haigeid, leevenda puuetega laste vaevu, kosuta enneaegseid beebisid.

Issand, õnnista kõiki lapsi väga.