Unejutt

 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.

Teisiti

 Minu käest on mitmeid kordi küsitud, mis mu elus peale abiellumist teisiti on. Olen andnud mitmeid vastuseid, mis kõik on olnud ligilähedased sellele, milleni jõudsin üsna hiljuti. 

Algul arvasin, et suuremad muudatused toimusid peale kokkukolimist hoopis J elus. Oli ju tema see, kes pidi meie juurde kolima, teismelised kolmikud omaks võtma, eramaja rõõmude ja muredega rinda pistma hakkama ja meie kohati pöörase elukorraldusega harjuma.

Tegelikult aga muutus minugi elus päris palju. Olen seda juba ka maininud, et mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ma naisena päriselt abi ja toetust vajan. Olin harjunud kõigega ise hakkama saama ja oma muredest-hädadest eriti mitte rääkima. Nüüd aga tuli mu ellu inimene, kes täitis esmalt mu lähedusvajaduse, võttes aga samaaegselt üle ka mehe rolli, mida seni olin püüdnud ise kanda. 

Ah et mida see tähendab? Näiteks seda, et mul võib olla täiesti ükskõik, kus on me majas haamer, kirves või kruvid. Või seda, et kamin on alati soe, aga mina ei pea muretsema, kas ja kui palju on majas küttepuid. Või seda, et köögikapi ripnev käepide saab võluväel korda. Loetelu saaks lõputult jätkata. Aga see pole peamine. 

Mõni öö tagasi olid Helise kaks väikest poissi, minu kallist lapselast, meie hoida. Hommikul tuli esmalt Otto ja puges minu kaissu. Seejärel tatsas kohale Ruben ja sättis end J kaissu. Et Rubeni uni oli selleks ajaks lõplikult läinud ja ta lebas, silmad lahti, küsis J temalt tasa, kas ta sooviks süüa. Saanud jaatava vastuse, ronisid mõlemad mehed vaikselt voodist välja, et meie Ottoga saaksime edasi magada. 

Sel hetkel ma taipasingi. Minu elus on nüüd osavõtlikkus, kohalolu! Elu, mida elatakse minuga koos. Igal teisel ajaetapil oma elus oleksin ma selles olukorras ohates voodist välja roninud ja üksi kahe väikese lapsega toimetama hakanud. Ma oleksin pannud nad riidesse, teinud süüa, mänginud, võibolla vahepeal veidi vaigistanud. Üksi. Aga J ei lase mul hetkegi tunda, et olen üksinda. Sellest kirjutaminegi toob vargsi pisara silma. 

Mõni naine valib endale meheks oma isast võimalikult erineva variandi, mõni aga vastupidi, isa koopia. Minu isa on kogu elu jaganud pere eest vastutust. Ta on istunud öösiti üleval, kui olime lapsena haiged, koristanud põrandalt ja linadelt kakat ja okset, koristanud, teinud süüa, parandanud, hoolitsenud. Ta on olnud kohal, vastutamas. Mitte teenust pakkumas. Mitte kusagil eemal. Isegi, kui ta tegelikult oli eemal.

Minu valikud on olnud erinevad. Pikki aastaid. Aga nüüd mõistan, et olen viimaks alateadlikult valinud mehe, kes sarnaneb mu isaga. Eiei, ma ei aja jama! Jajaa, nad ongi esmapilgul täiesti erinevad! Sarnasust ei maksa otsida ei elukäigus ega isikuomadustes - isa on olnud viiskümmend aastat emaga abielus, J-l pole nii turvaliselt läinud, isa on pigem vaikne ja tagasihoidlik, J alati nähtavana ja kuulatavana üldsuse fookuses. Jutt on emotsionaalsest kohalolust. Sellest, mis on peamine.

Mul on turvaline. Olen hoitud ja kaitstud. Mind ei jäeta enam hetkekski üksinda. Isegi siis, kui oleme eraldi, olen temaga koos, sest saan temaga oma elu jagada. Sest ta tahab ja talub seda. Et ta ise jagab ka. See ongi põhiline, mis on nüüd teisiti. 

Aastavahetus

Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!

Kirikukontsert

 Ma ei taha olla kriitiline. Lihtsalt võrdlen. Ja olen veidi mõtlik. 

Kaks kirikut. Esimesse sattusime linnas jalutades täiesti juhuslikult. Lihtsalt möödusime ning palusin, et astuksime sisse. Parasjagu käis kuuene teenistus. Preestrid või papid või isakesed või kuidas neid iganes nimetatakse laulsid kooriga vaheldumisi Jumalale kiitust ja palusid armu. Õhus hõljus viiruki lõhna. Seisime seal veidi ning tajusime, kuidas südant täitis rahu. 

Teise kirikusse läksime kontserdile. Seega ei sattunud juhuslikult. Teadsime mõlemad hästi, et kontsert pole teenistus. Kontserdile tullakse tavaliselt otsima elamust. Kirikukontserdilt loodetakse küllap lisaks ka hingerahu. Või mõned ootavad ehk perfektset sooritust. Meie tulime kodust välja nii öelda olude sunnil - et kolmikud saaksid sõpradega sünnipäeva tähistada.

Siinkohal tekibki mul sisemine konflikt. Jah, sooritus oli perfektne. Tajuda võis inimeste andekust, pühendumist ja ettevalmistust. Aga… see kõik oli nii tühine! Asjal puudus sisu. Sünnipäevalaps, peategelane, Jeesus Kristus, oli lihtsalt ära unustatud.

Altari ees käis üks dissonantne trall. Olid päkapikud, piparkoogid, jõuluvana, lumi ja isegi lastesaadete tegelased. Aga ma ei taha kirikusse hanepoegasid ega kelgusõitu! Hapukapsaidki mitte. Isegi kui tegemist on veatu moodsa džässiga. See kontsert muutis mind närviliseks ja lahkusime vaikselt enne lõppu. 

Ometi oli kindlasti inimesi, keda selline melu seal altari ees kõnetas, sest kirik oli ju rahvast täis. Piletite eest maksti küllap heldelt. 

Sellesse esimesse kirikusse ei lubata kunagi ühtegi kontserti. Muusika on rangelt kiriklik ja ainult jumalateenistuste sees. Ma ei arva, et igal pool peaks nii range olema. Kuid ka teises kirikus oleks ju saanud esitada kasvõi osaliselt vaimuliku sisuga jõulu-repertuaari, kasvõi sellessamas dissonantsidest tulvil moodsa džässi-võtmes, maitse asi. Kuid et äsjasündinud Kristus altari ees lihtsalt kõrvale lükata ja lugude vahel niisama tühja loba jahuda… Milleks? Kelle südant ja millega selline kokkusaamine pidi täitma? 

Rõhutan veelkord, et tegu on andekate muusikutega. Ja laste- ning talvelaulud on ju üldiselt ilusad ja nunnud. Aga miks kirikus? Kuna rent on odav? Või et kirik on jõulude ajal üks ütlemata kena koht? 

Tegelikult, et mitte olla liiga ülekohtune, üks vaimulik laul ikkagi kõlas. Ja äkki tuli lõpupoole, kui me ära olime läinud, mõni veel. See paraku ei aidanud.

Võibolla oleksin oma tunnetuses leebem, kui poleks selle esimese kiriku rahukogemust ning igavikulisuse sügavat taju, olgugi et viibisime seal vaid loetud minutid. Võibolla on asi pelgalt minu maitses, sest mängin ju ka ise vahel muusikat, mis mind kõnetab, kuid mida liigitatakse ilmalikuks.

Kes teab, mis nüansid meid ühel või teisel ajal ja moel mõjutavad. Selles olen küll kindel, et kirikust tahaksin eelkõige Jumalat, Tema Poega ja vaimsust. See on vundament, millele saab ehitada hoone, mis püsib läbi ajastute ning kingib rahu ja kindluse. Vaimsus võiks olla valdav. 

 Kuulasin hilisõhtul ühte sarnast vokaalgruppi hoopis Instagrammist. Nemad ei esinenud kirikus. Aga laulud olid Jõululapsest. Paarist piisas, et kummaline tunne hingest kaoks.

Siiski, kirjutama pidin ka. 

Pinnatuisk (pluss pisut mõistujuttu)

 Pinnatuisk naelutas täna mu pilgu kindlalt teele, seda sugugi mitte ettevaatlikkuse kaalutlustel, sest mina ei olnud roolis, vaid hoopiski põnevuse mõttes. Pinnatuisk - see pole mingi lumesadu, vaid suure tuule vinge etteaste, kui too hakkab äsja mahasadanud kerget lund uuesti ülespoole tuuseldama. See pisut “jahune” etendus otse auto tulevihkude valguses mõjub minu arvates ääretult intrigeerivalt, olles pisut äraarvamatu, põnev, ohtlik ja samas nii kaunis. 

Mõnes kohas, olenevalt tuule suunast, tekitab pinnatuisk teele suured lumevaalud. Nii kõhutasid nad ühtäkki meie Muhu kodu sissesõiduteel nagu hiiglaslikud valged hülged, laisad ja lumised. Ka suurel maanteel ilmusid lumevaalud siin-seal, kord sabapidi, kord ninad ees, niigi tuisusele teele. Neist üle sõitmine ei andnud just erilist kindlust edasiseks teelpüsimiseks, sest nood mängu-loivalised panid auto vibama ja eksitasid veidi ka teeäärte silmaspidamist. Kõik see lisas me seekordsele rännakule vürtsi ja J oli linnakoju jõudes päris väsinud. 

Tegelikult oli Muhu- ja Saaremaal tore. Päeval, kui üle mere sinnapoole sõitsime, oli Tallinnas iseäranis kuiv külm, rääkimata tohututest miinuskraadidest. Olin kontideni läbi külmunud ja lubasin enesele talve kohta läbi hammaste mõnegi krõbeda fraasi. Keelitasin J-i andma lubadust kolida lõunamaale koheselt, kui lapsed pesast läinud. Hoidsin jalataldu pikalt ja kramplikult ahju tulise külje vastas. Kõik pidid taipama, kui talumatu antud olukord minu jaoks õigupoolest on. Eh, muidugi nad ei teinud seda niivõrd teatraalselt kui mina, kuid erilist vastupanu ei kuulnud ma samuti, nende õnn. 

Saaremaale jõudes tundus, et olimegi jõudnud “tõotatud maale”, lõunasse. See tohutu klimaatiline erinevus selgus koheselt, kui autost väljusime. Muidugi oli ka Saaremaal talv ja lumi, kuid et õhk oli sametpehme ja isegi nurga tagant välja tuhisev tuul ei saanud seda tundmust ümber lükata ning pidi häbenedes taanduma, muutus kõik ka minu jaoks tsipake armastusväärsemaks. Eilne tiir ümber vaikse ja lumise Sõrve sääre kinnitas mu aimdust, et ehk selles Eestimaa servas oleks isegi talvisel ajal võimalik... Lõpuni ma seda mõtet siiski ei mõelnud. 

Pinnatuisk ei ole mingi pehmuse sünonüüm. Pigem maagilisuse ja mängu ilu oma, kuid sedagi ühes varjatud võimuvõitlusega, kus võitja ette teada. Autost vaadatuna ohutu, näost näkku aga halastamatu ja külm.

Hakkasin mõtlema, et vahel esineb pinnatuisu moodi nähtust ka inimsuhetes. Tõsi, inimlik “pinnatuisk” tekib tavaliselt seljataga, teadvustatuse valgusvihkudest eemal, seega erilist inspiratsiooni ega põnevust see enesega kaasa ei too. Pinnatuisust tekkinud takistused ehk lumevaalud lömitavad aga selleski kontekstis sama jäisel pinnal ja neid läbides on täiesti reaalne oht pikali prantsatada - eriti kui keegi sulle samal ajal jala taha paneb. 

”Raskel ajab tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad.” Seda lauset on vast kõik kuulnud ja pean noogutades nentima, et see on tõsi. Aga mitte täielikult. Mulle meeldib üliväga, kui oskuslikult lahendas sõprussuhte läbikompamise üks andekas muinsuskaitsja, kes oma töölt koondati, keda ajakirjanduses tümitati, ühesõnaga, kellel oli seljataga päris keerukas aeg. J tunneb ja austab teda, aga päris igapäevaselt nad läbi ei käi. Nii kohtus ta temaga juhuslikult alles siis, kui see lugu ei olnud enam aktuaalne ja küsis, kuidas läheb. Küsimus oli ju iseenesest asjakohane ja siiras, too andekas muinsuskaitsja küsis aga otse ja keerutamata vastu, “J, miks sa mulle siis ei helistanud, kui mul raske oli!” Mõtlemapanev, kas pole…

Ülaltoodud vestlus on veidike lohutav. Ka meil J-ga mõlgub meeles inimesi, kelle helistamist või kirjutamist oleks ehk keerukal ajal oodanud. Antud loo taustal mõistsime aga ühtäkki, et kontakti puudumine ei pruugi üldsegi olla seotud inimese hinnangu või arvamusega. Inimesed lihtsalt ei oska olla. Nad ei julge helistada, arvates, et küllap teeb seda keegi teine. Nad ei kirjuta, kuna kahtlevad kirja vajalikkuses ning ei leia õigeid sõnu. Nad ei astu ligi, kuna näevad rahulikku ning vahel isegi naeratavat nägu - järelikult saab hakkama. Nad küll mõtlevad… aga ei ütle. Nii see läheb.

Mõistsime, et tegelikult on neid, kes oma vihaga hakkama ei saa ja meile tõemeeli iseenda elunormid Jumala tahtmise egiidi all pähe kallata sooviksid, vaid imetilluke käputäis. J-l üks poliitikutest abielupaar, kelle sõprust ta varem vankumatuks pidas ja kes nüüd ei vaevu isegi teretama. Üks endisest kolleegist naisvaimulik, kes just praegu J eks-abikaasasid läbi kirjutab, millest ehk hüsteerilist laastamistöö-katsetust võib järeldada, kuid mis loodetavasti ära keelatakse. Lisaks minu üks või äärmisel juhul kaks endist sõbrannat (teise osas pole ma päris kindel), kes meie loo valguses “pühadeks õdedeks” muundusid ja täiesti ebaadekvaatselt käituma hakkasid. Säherdune rahvateater… 

Aga veel. On üks väike kirik, üks endine “meie”, kel ühine ajalugu, ridamisi ühiseid tegemisi, ühiseid reise, matku, külaskäike, üritusi, perekondlikke tähtpäevi, isiklikke jagamisi - minu kunagine kogukond, mida nüüd näen läbi auto tuuleklaasi, läbi tuule ja tuisutormi, läbi lumme uppund metsasalude, üle laiade lagendike… ära kaduvat. Ei küsitud, kuidas mul läheb, ei kutsutud, et räägime, viimaks ei vaadatud otsagi. Keegi üritas põhjendada, keegi ütles, et ärgu ma pangu tähele. Kui tuisk on nii tugev ja lumevaalud nii lahmakad, kuis on see ometi võimalik!

Vaikiva, pilku ära pöörava hinnangu ja meie sõiduraja vahel viliseb kõle tuul, mis peksab üles lund ning tillukesi torkavaid jääkristalle. Tahaksin neid väga haarata, sest tunnen, et sel kõigel on siiski väärtus. Neis jääkristallides tundub peegelduvat osake minu elust. Peaaegu kolmkümmend aastat. Las puruneda, hüüavad aga nemad läbi viliseva tuule. Tõmban oma väljasirutatud käe järsult tagasi. Järsk roolipööre, kraavist lahutavad vaid millimeetrid…

Ma parem ei vaata seljataha. Olgu siis pealegi nii. Vähemalt sain selle nüüd välja kirjutatud.

Koju jõudes küttis J kamina. Mina keetsin nõmm-liivateed. Lapsed olid ka kodus. Jumal tundus korraga nii ligi. 

Abielu olulisus

 

Miks on abiellumine oluline, küsis meie käest üks ajakirjanik. Tõepoolest, miks?

Mõned mu sõbrannadest, kes on olnud abielus, ütlevad nüüd, et “ei eales enam”, kuigi mõnel neist tundub olevat igati tore ja turvaline kaaslane. Mina aga teadsin kohe, kui oma pikast abielust lahutasin, et kui peaksin kellegi sobiva veel enese kõrvale leidma, sooviksin kindlasti uuesti abielluda. Vähe sellest, lubades kellelgi end restorani või jalutama kutsuda, meeldis mulle üsna koheselt mängida mõttega oma nime ja kutsuja perekonnanime kokkusobivusest. Kuigi pea kõik need kohtumised lõppesid pettumusohkega, et igati toredate inimestega klappi lihtsalt ei tekkinud, võib vast nentida, et mingist nüansist või igatsusest säärased mõttevälgatused siiski kõnelesid. 

Terapeutidel on tore väljend “varuväljapääsude sulgemine”, mis võib tähendada ka abiellumist. Jah, loomulikult saab ka ebasobivaks osutunud abielust lahku minna, kuid et abiellumise sammule eelneb alati otsus- jah, just temaga soovin end tõepoolest päriselt siduda - siis vabalt koos elades jääb sellise kindla otsuse koht hajusamaks või puudub sootuks. 

Mulle isiklikult oli enese abiellumissoovist veelgi olulisem, et ka mees abielluda sooviks ja seda kuidagi väljendaks, kui aeg sealmail.

Tendents on paraku hoopis teine. Paljud (keskea kanti) eesti mehepojad kipuvad kuuldavasti juba esimesel kohtumisel avaldama arvamust abielu mõttetusest ja kinnitama, et sellist viga nad küll enam eluski ei tee. Minu jaoks muudaks selline avaldus mehe koheselt ebaatraktiivseks. Mõelda vaid, ta välistab võimaluse, et mina olengi kõige imelisem naine maailmas, et minuga võiks end kindlasti siduda! Einoh, olgu siis vähemalt vait…

Minu abikaasa jaoks on laulatatud abielu ainus mõeldav kooseksisteerimise vorm. Teadsin seda kohe ja seega oli see küsimus (muude probleemide kõrval) kogu abielu-eelsel perioodil teemast maas.

Aga ikkagi - miks? Sest mulle meeldib oma mehega kokku kuuluda. Tunnen end abielus olles turvaliselt ja äravalituna. Sel korral olin esimest korda elus valmis isegi oma neiupõlve nimest täielikult  loobuma ja ainult abikaasa oma kandma hakkama. Temagi soovis nii. Varem oli mul liitnimi, pikk ja mõnede dokumentide jaoks vaat et võimatu. Nüüd kannan ühte ilusat nime. Lapsed on juba suured, aga meie vananeme ju koos. 

Mulle meeldib, et mul on abikaasa, mitte elukaaslane või partner või sõber või teab kes muu. Usun, et see on sisemise tunnetuse küsimus. Ka tema pöördub juba praegu, mil me abielu saab arvestada veel vaid päevades, minu poole päris tihti sõnadega “kallis abikaasa” või “armas proua T.” See on minu arvates … väga seksikas! 

Laulatus on aga vajalik selleks, et abielu saaks Jumala õnnistuse. See on ülioluline. Ma väga loodan, et Jumal meie abielu rohkelt õnnistab!

Kolmikutest

 Täna kirjutan kolmikutest. Minu elusündmuste keerises on see tore trio ebaõiglaselt tahaplaanile jäänud, ometi oli see blogi esmalt mõeldud just nende elu ja arengu kirjeldamiseks. (Kujutan juba ette kolmehäälset karjatust: “emps, pliiz, ära meie arengut küll kirjeldama hakka!”)

Tõepoolest ei ole peaaegu 15-aastaste kolmikute puhul enam põhiküsimuseks see, kuidas mina nendega hakkama saan. Pigem peaks arutlema selle üle, kuidas nemad minuga toime tulevad. Ega me ju kõiges päris sarnased ole, kohati ei saa ma nende keelestki aru. Näiteks eilses messengeri grupis toimunud vestluses oli nende ja Helise vahel säärane inglisekeelses slängis andmine, et mina tõstsin lihtsalt käed ja andsin alla. Aga ikkagi võin öelda, et saame üheskoos väga hästi hakkama! Läbikukkunud emana ma end küll ei tunne, vähemalt enamaltjaolt mitte. Veidike kanaema olen aga küll. 

Kolmikud käivad ikka samas koolis, nüüd siis 8.klassis. Nende õppeedukusega olen igati rahul, mõni on lausa puht-viieline. Aga teate, kuna mulle kui terapeudile on nii mõnigi nendevanune kibestunult välja pursanud, et “mu vanemaid huvitab ainult see, kuidas mul koolis läheb, ja üldse mitte see, kes ma päriselt olen”, lõpetan kooli-teema siinkohal ilusa punktiga ära.

Kes nad siis tänaseks päriselt on? Lapsed, kellega, julgen öelda, on mul päris hea kontakt. Usun, et nad saavad minuga olla nemad ise, isegi juhul, kui teema meie vahel pole kõige mugavam (noh, näiteks kui nad peavad koristama, aga kohe kuidagi ei taha). Alati tohivad ja soovivad nad meie koju kutsuda oma sõpru ja tihti võtavad minugi (ajutiselt) seltskonda. Seegi on hea märk.

Loviisa meenutab mulle kõige enam mind ennast samas vanuses. Ta on kolmikutest kõige mässumeelsem, seda aga vaid kodus, koolis vast mitte. Loviisale meeldib mugav elu, kõik ebamugavused, mis inimesele teisme-eas (ja mitte ainult!) osaks langevad, tuleb talle peensusteni ära seletada ehk normaliseerida. Näiteks varajane ärkamine, et kahel päeval nädalas kella 8ks kooli jõuda. Loviisale meeldiks luksuslik eluviis koos ohjeldamatu reisimisega ja eks me oleme arutanud, kuidas selleni jõuda, ilma et kodakondsed end liiga harvade väljasõitude võimaldamise valguses päris vaeste ja väetitena tundma hakkaks. Kutsume J-ga Loviisat heatahtlikult Printsessiks.

Loviisa käib kunstikoolis ja joonistab üle mõistuse hästi. Et mul endal igasugune kunstianne puudub, on see ääretult imponeeriv. Tal on tundlik loomus ja hea taju ka inimeste osas. Sõprade osas on Loviisa valiv.

Lisann on lõbus noor inimene, kel on tohutult sõpru. Minul on raske selle nimekirjaga järge pidada ja seetõttu vestleme tihti sellest, kustkaudu üks või teine sõps tee temani on leidnud. Muidugi unustan selle info ka kiiresti ja küsin varsti uuesti, aga mis siis. Lisanni sõbrad tunduvad kõik olevat toredad ja targad noored, kellega koos tehakse palju põnevat.

Lisann on üldiselt väga lahke ja paindlik. Ta on ka ääretult empaatiline ja viisakas. Kui tal parasjagu seda tuju peal pole. Kui tal see tuju peal on, siis ta lihtsalt hammustab. Aga see tuju on vaid tilluke osa Lisannist. Üldiselt on ta armastusest pulbitsev ja muretu nagu suvepäikese käes lendlev liblikas. Ta on ka mu lapselaste Otto ja Rubeni vaieldamatu lemmik. (Koos onu J-ga). Lisanniga lihtsalt on lihtne suhelda.

Ka Lisann käib kunstikoolis ja on väga andekas. Muide, Lisann värvis oma juuksed peaaegu mustaks ja ta on ainus me perest, kellele tume juuksetoon vägagi hästi sobib. 

Karl Johann on tänaseks minust peajagu pikem, seitse numbrit suurema jalaga, murrab hoolega häält ja on igati südamlik ja tore noormees. Tõsi, arvutis võiks ta veidi vähem viibida ja raamatuid sellevõrra rohkem lugeda, kuid siin väljaöelduna jääb see ka ainsaks pretensiooniks. Karl Johannilgi pole sõpradest puudust, ööl vastu tänast oli meie juures näiteks kaks sõbrast ööbijat. Tunnustamist väärib see, et poisid oskavad olla vaikselt (noh, eks nad mängivad arvutis), kui oleme J-ga magamissoovi avaldanud. Seega pole meil midagi külaliste vastu, toredad poisid kõik. 

Karl Johann käib regulaarselt jõusaalis. Ta on oma ülipeenikese kogu kohta ebareaalselt tugev, tehes näiteks rippudes muljetavaldava arvu lõuatõsteid (ma ei tee ühtegi!) ja avaldades muul viisil oma tugevuse ja sitkusega muljet. Ka Karl Johanni võin rahumeeli usaldada, mingeid lollusi ta küll kokku ei keera. Majapidamistöödes lööb Karl Johann heal meelel käed külge. Vahel tuleb teda lihtsalt üle ühe või kahe korra paluda. Aga ta oskab ka suurepäraselt inimesi (tüdrukute sõnul siiski vaid mind!) tajuda ja vabandamine pole tema jaoks probleem. 

Nüüd, kui meie peres üks inimene lisaks, tuli triol ka temaga harjuda. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see nii libedasti läheb. J-i tarkus suhe kolmikutega koheselt südameasjaks võtta ja nendega väga palju rääkida tasus kiiresti ära. Selline siiras lähenemine võitis noorte usalduse ja nüüd tohib ta isegi veidi reegleid kehtestada, (näiteks see, et üheskoos söögilauas istudes ei ole keegi telefonis), trio aktsepteerib seda täielikult. J on neile ka heaks õpetajaks, näiteks vene keeles. Ta ei lähe närvi. Jossi kaasab ta mängleva kergusega nn meestetöödele appi. 

J küsis triolt, kas minus on nüüd, kui elame koos, midagi muutunud. Trio väitis, et ma olevat märksa rõõmsam ja rahulikum. Ja tegevat palju tihedamini süüa. No näed, lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, kas siis koos või eraldi, aga mitte hambad ristis “laste pärast” koos elavaid vanemaid. Ka lapsed on minu arvates praegu õnnelikumad, kui varem.

Mul on kolmikutele mõeldes hea soe tunne. Teismeiga ei pea olema mingi jubedus või lakkamatu võitlus. Kui kontakt kodu ja vanematega on tugev, on kõik hästi. Ma ei oota, et nad oleksid küpsed täiskasvanud. Luban neile nende vanuse kohast eksimisruumi. Arvan, et see ongi asja võti. Miks peaksid nad mind meelega alt vedama? Neile on ju kõik lubatud, niisamagi on kõik hästi. Pealegi kuulevad nad iga päev, kui palju ma neid armastan. Ja kui palju tänan Jumalat, et ta mulle sellise imelise kingituse on teinud…