Kolmikutest

 Täna kirjutan kolmikutest. Minu elusündmuste keerises on see tore trio ebaõiglaselt tahaplaanile jäänud, ometi oli see blogi esmalt mõeldud just nende elu ja arengu kirjeldamiseks. (Kujutan juba ette kolmehäälset karjatust: “emps, pliiz, ära meie arengut küll kirjeldama hakka!”)

Tõepoolest ei ole peaaegu 15-aastaste kolmikute puhul enam põhiküsimuseks see, kuidas mina nendega hakkama saan. Pigem peaks arutlema selle üle, kuidas nemad minuga toime tulevad. Ega me ju kõiges päris sarnased ole, kohati ei saa ma nende keelestki aru. Näiteks eilses messengeri grupis toimunud vestluses oli nende ja Helise vahel säärane inglisekeelses slängis andmine, et mina tõstsin lihtsalt käed ja andsin alla. Aga ikkagi võin öelda, et saame üheskoos väga hästi hakkama! Läbikukkunud emana ma end küll ei tunne, vähemalt enamaltjaolt mitte. Veidike kanaema olen aga küll. 

Kolmikud käivad ikka samas koolis, nüüd siis 8.klassis. Nende õppeedukusega olen igati rahul, mõni on lausa puht-viieline. Aga teate, kuna mulle kui terapeudile on nii mõnigi nendevanune kibestunult välja pursanud, et “mu vanemaid huvitab ainult see, kuidas mul koolis läheb, ja üldse mitte see, kes ma päriselt olen”, lõpetan kooli-teema siinkohal ilusa punktiga ära.

Kes nad siis tänaseks päriselt on? Lapsed, kellega, julgen öelda, on mul päris hea kontakt. Usun, et nad saavad minuga olla nemad ise, isegi juhul, kui teema meie vahel pole kõige mugavam (noh, näiteks kui nad peavad koristama, aga kohe kuidagi ei taha). Alati tohivad ja soovivad nad meie koju kutsuda oma sõpru ja tihti võtavad minugi (ajutiselt) seltskonda. Seegi on hea märk.

Loviisa meenutab mulle kõige enam mind ennast samas vanuses. Ta on kolmikutest kõige mässumeelsem, seda aga vaid kodus, koolis vast mitte. Loviisale meeldib mugav elu, kõik ebamugavused, mis inimesele teisme-eas (ja mitte ainult!) osaks langevad, tuleb talle peensusteni ära seletada ehk normaliseerida. Näiteks varajane ärkamine, et kahel päeval nädalas kella 8ks kooli jõuda. Loviisale meeldiks luksuslik eluviis koos ohjeldamatu reisimisega ja eks me oleme arutanud, kuidas selleni jõuda, ilma et kodakondsed end liiga harvade väljasõitude võimaldamise valguses päris vaeste ja väetitena tundma hakkaks. Kutsume J-ga Loviisat heatahtlikult Printsessiks.

Loviisa käib kunstikoolis ja joonistab üle mõistuse hästi. Et mul endal igasugune kunstianne puudub, on see ääretult imponeeriv. Tal on tundlik loomus ja hea taju ka inimeste osas. Sõprade osas on Loviisa valiv.

Lisann on lõbus noor inimene, kel on tohutult sõpru. Minul on raske selle nimekirjaga järge pidada ja seetõttu vestleme tihti sellest, kustkaudu üks või teine sõps tee temani on leidnud. Muidugi unustan selle info ka kiiresti ja küsin varsti uuesti, aga mis siis. Lisanni sõbrad tunduvad kõik olevat toredad ja targad noored, kellega koos tehakse palju põnevat.

Lisann on üldiselt väga lahke ja paindlik. Ta on ka ääretult empaatiline ja viisakas. Kui tal parasjagu seda tuju peal pole. Kui tal see tuju peal on, siis ta lihtsalt hammustab. Aga see tuju on vaid tilluke osa Lisannist. Üldiselt on ta armastusest pulbitsev ja muretu nagu suvepäikese käes lendlev liblikas. Ta on ka mu lapselaste Otto ja Rubeni vaieldamatu lemmik. (Koos onu J-ga). Lisanniga lihtsalt on lihtne suhelda.

Ka Lisann käib kunstikoolis ja on väga andekas. Muide, Lisann värvis oma juuksed peaaegu mustaks ja ta on ainus me perest, kellele tume juuksetoon vägagi hästi sobib. 

Karl Johann on tänaseks minust peajagu pikem, seitse numbrit suurema jalaga, murrab hoolega häält ja on igati südamlik ja tore noormees. Tõsi, arvutis võiks ta veidi vähem viibida ja raamatuid sellevõrra rohkem lugeda, kuid siin väljaöelduna jääb see ka ainsaks pretensiooniks. Karl Johannilgi pole sõpradest puudust, ööl vastu tänast oli meie juures näiteks kaks sõbrast ööbijat. Tunnustamist väärib see, et poisid oskavad olla vaikselt (noh, eks nad mängivad arvutis), kui oleme J-ga magamissoovi avaldanud. Seega pole meil midagi külaliste vastu, toredad poisid kõik. 

Karl Johann käib regulaarselt jõusaalis. Ta on oma ülipeenikese kogu kohta ebareaalselt tugev, tehes näiteks rippudes muljetavaldava arvu lõuatõsteid (ma ei tee ühtegi!) ja avaldades muul viisil oma tugevuse ja sitkusega muljet. Ka Karl Johanni võin rahumeeli usaldada, mingeid lollusi ta küll kokku ei keera. Majapidamistöödes lööb Karl Johann heal meelel käed külge. Vahel tuleb teda lihtsalt üle ühe või kahe korra paluda. Aga ta oskab ka suurepäraselt inimesi (tüdrukute sõnul siiski vaid mind!) tajuda ja vabandamine pole tema jaoks probleem. 

Nüüd, kui meie peres üks inimene lisaks, tuli triol ka temaga harjuda. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see nii libedasti läheb. J-i tarkus suhe kolmikutega koheselt südameasjaks võtta ja nendega väga palju rääkida tasus kiiresti ära. Selline siiras lähenemine võitis noorte usalduse ja nüüd tohib ta isegi veidi reegleid kehtestada, (näiteks see, et üheskoos söögilauas istudes ei ole keegi telefonis), trio aktsepteerib seda täielikult. J on neile ka heaks õpetajaks, näiteks vene keeles. Ta ei lähe närvi. Jossi kaasab ta mängleva kergusega nn meestetöödele appi. 

J küsis triolt, kas minus on nüüd, kui elame koos, midagi muutunud. Trio väitis, et ma olevat märksa rõõmsam ja rahulikum. Ja tegevat palju tihedamini süüa. No näed, lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, kas siis koos või eraldi, aga mitte hambad ristis “laste pärast” koos elavaid vanemaid. Ka lapsed on minu arvates praegu õnnelikumad, kui varem.

Mul on kolmikutele mõeldes hea soe tunne. Teismeiga ei pea olema mingi jubedus või lakkamatu võitlus. Kui kontakt kodu ja vanematega on tugev, on kõik hästi. Ma ei oota, et nad oleksid küpsed täiskasvanud. Luban neile nende vanuse kohast eksimisruumi. Arvan, et see ongi asja võti. Miks peaksid nad mind meelega alt vedama? Neile on ju kõik lubatud, niisamagi on kõik hästi. Pealegi kuulevad nad iga päev, kui palju ma neid armastan. Ja kui palju tänan Jumalat, et ta mulle sellise imelise kingituse on teinud…