Kadripäev

 Nüüd on see siis tehtud. 

Oli kadripäev. Oli lumi. Oli kirikutee. Oli hämmastavalt palju imelisi inimesi, kelle jaoks meie mokaotsast  paotatud “teeme seda väga vaikselt ja väikselt” ei lugenud midagi, kes tegid meile üllatuse ja tulid. Sest hoopis meie lugesime. Sest need inimesed olid meiega ka keerukatel aegadel ja olid tihti küsinud ühe lihtsa küsimuse: “kuidas läheb?”. Nemad teadsid me päevast. 

Õhk oli armastusest harras. Kõik tundus nii hea, nii õige…

Kaunid sõnad põrkusid kirikuvõlvidelt pärlendavate õnnepisaratena otse me avali südameisse:

Kirjanik Paulo Coelho on kirjutanud: „Elu suurim siht on

armastada. Kõik muu on vaikus. Meil on vaja armastada. Ka

siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud

pisaraist…. Parem armastada ja kaotada, kui elada

armastamata. Meie ainus tõeline valik on süüvida selle

ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: „Olen juba

palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,“ ning Armastuse

oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama

hästi kui surnud. Sest looduses ilmutab ennast Jumala

armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka.

Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile

õpetab. Me armastame, sest armastus teeb meid vabaks. Ja

söendame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi

sosistada. Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi

lükanud. Õpime ütlema „ei“, pidamata seda sõna äraneetuks.

Õpime ütlema „jah“, kartmata selle tagajärgi. Unustame kõik,

mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on

isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud. Laulame

valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui

ta on lähedal. Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus

võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib

armastuse juurde. Meie süda on armastusele lahti ja me

anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi

kaotada. ……. Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta

tal end üdini enda võimusse võtta. Armastus on vaid sõna, kuni

tuleb keegi, kes annab talle mõtte.“

Sündmuse märksõnaks sai Puudutus. Puudutas. Väga.

                      **************************************************

Õhtul kõnelesin oma kallitele umbes nii:

Mul on südamest hea meel, et tänane päev on ometi saanud teoks! 

Et see teine aeg, mille saime nüüd ametlikult seljataha jätta, see aeg, milles sai alguse meie imeline, kuid keerukas lugu, on nüüd ümber. Selles ajas pidime tegelikkust varjama, iseendale, teile ja teistelegi vastandlikke sõnumeid andma. Olime kohati iseenesegi jaoks kadunud, ometi armastades, armastades koos valu ja igatsusega, kogedes õndsusena väheseid varastatud hetki, kolmapäeva hommikuid, kiireid väljasõite, juhuslikke riivamisi, et siis jälle minna… ja jälle oodata…

Kohtume, kallis, kohtume!

Seal, kus ei taju ohtu me,

kus pole võõraid silmi.

Pilte ei tehta. Ja filmi. 

Kohtume lauda kõrval,

orus või mäe peal või nõlval.

Linnas, hotellis või kontoris,

kellegi teadmatu korteris.

Kohtume metsas ja merevees.

Kodus ja kirikus.

Väljas ja sees.

Autos ja hanges ja metsateel. 

Kohtume, kallis, kohtume veel…

Jah, see on meie lugu. 

On see teistsugune kui teised armastuslood, kes oskaks või võikski hinnata. Igal juhul oli see inspireeriv, unetuks tegev ja hullumeelne… aga mul on hea meel, et see sai ümber ja alanud on hoopis teine lugu. Siiras, turvaline ja hea. 

Mul on eredalt meeles, kuidas J kõlkus kunagi siinsamas veranda kohal umbes viie meetri kõrgusel peenikese redeli otsas katuseräästa all ja parandas eluga riskides auku, mille üks tore rähn oli oma pesa sissepääsuks toksinud. Mina värisesin all, et kui ta nüüd maha peaks prantsatama, mis siis saaks- surnud praost minu õuel… Õnneks ta ei kukkunud, katusealune sai parandatud ja rähn toksis täpselt samasse kohta õige pea täpselt samasuguse augu - aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oleme kunagi palju rääkinud lendamisest. Julgusest lennata nii kõrgelt, et õhk kannaks, kuid et päike tiibu ei kärbiks. Lennata loomingus: kirjanduses, muusikas, kunstis, usus, elus eneses...

Kirjutasime oma armastuse alguses teineteisele kumbki loo ühise lennu igatsusest. Paraku jäi see toona poolikuks. Kas tiivad veel ei kandnud või nappis julgust unistada, kes seda enam mäletab. Tänaseks aga saaksime suure jupi edasi, sest lendu tõusmine on saanud teoks ja üle on elatud ka suured tormid, mis meid on tublisti räsinud. Ometi püsime õhus, oleme koos ja armastame.

See oli üks varakevadine päev. Olime sõitnud Paldiski kanti mereranda, et taas rääkida. Rääkida sellest, mis ometi saab. Meie lool ei paistnud ühtegi mõistlikku lahendust. Pealegi olin selle juba eelnevalt kirja teel ära lõpetanud. Neid lõpetamisi tuli hiljem muidugi veel ja veel…

Mäletan seda päeva hästi. Päike paistis, õhk oli küll karge, kuid adru lõhna täis. Me saapad olid määrdunud, kuna olime hüpanud üle merre suubuva oja, mille kaldad hästi ei kandnud, et olla täielikus eraldatuses ja rahus. J võttis mu ümbert kinni, vaatas mulle silma ja ütles: Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme me abielus. Luban seda sulle. 

See oli toonases kontekstis täiesti absurdne lause. Aga ma jäin. 

Mu viiekümnenda sünnipäevani on täna veidi üle kahe kuu…

Ma ei räägi sellest, mis sai edasi. See on pikk teekond, kus ilusaid ja teistsuguseid lugusid terve raamatutäis. Ja viimaks otsus. J valis armastuse. Mitte keegi meist ei ole pidanud oma elus säärase hinnaga valikuid tegema, kui tema. Ta on kangelane.

Mu kallis mees, mu elu armastus. Jäägu selle kõne lõpetuseks üks luuletus Sinust, mis on ühtlasi palve me ühiseks edasilennuks:

Ole mu pühamu. 

Luba oma silmist märgata hinge ja universumit, 

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes 

tunneksin meeldivat jahedust, 

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu 

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel ...

Süda olgu sul Piibli asupaik. 

Tee, et avaksin selle alati

armastuse käsu kohalt, tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud naiselikkus ja ilu. 

Maarja lapsega külglöövi maalil. 

Väärikas alandlikkus 

põimununa armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu, otsekui kirikuhoone. 

Seisku nad alustaladena 

vastandlike jõudude, 

mees- ja naisenergia, 

positiivse ja negatiivse, 

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal ...

                ****************************************************************

Mõned väljavõtted ka J kaunist kõnest:

…Sina oled mu taevasina

Selles sinas tiirutav kull

Roosavarbune, nösunina

Üsna tark ja vaid veidike hull…

… Ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks jää… (J.Smuul)

M on muutunud minu taevasinaks. Temagi on tark ja veidike hull. Ma ei oska enam ilma temata. Olen korduvalt proovinud, aga ei saa, sest kuidas saaks taevasinata ja miks peakski.

Elu siin maa peal on liiga lühike, et sellistes olulistes asjades järeleandmisi teha, teha keskpärast rahvateatrit, mängida massidele meelepäraseid rolle. Elu ei ole rahvateater. Elu on ELU ja see on mõeldud armastades elamiseks. … M-ga on mu elu armastuses elamine, värvideküllase elu elamine.

… Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks,

Minu armas, minu naine, minu roos

Sinult ühte ma palun, et läheks

Meie tee minu lõpuni koos… (J. Smuul)

Sinus on ääretult palju ilusat. Oled väga andekas ja kaunilt kirglik. Imetlesin sind ammu enne seda, kui sinusse armusin. Imetlesin sinu orelimängu, sinu koosmusitseerimisi tütrega, sinu kolmikute kandmist ja kasvatamist, edasiõppimist, energiat, paljude asjadega hakkamasaamist. Viimaseks piisaks sellest vaasis oli see, kui avastasin, kuidas sa kirjutad proosat ja luulet, kuidas sa näed, kirjutad, kirjeldad. Kuidas saab nii palju ühes naises olla! Sinus saab. 

… Sain taeva ja õitseva maa sinu käest… (J.Smuul)

… luban hoida seda taevast ja teha kõik, et see maa jääks õitsema…

Hingematvalt kaunist päev!

Pidu

 Viibisime eile ühel suuremal sünnipäevapeol, kus külalisteks päris palju avalikkusegi ees tuntud ühikonnategelasi, loome- ja kunstiinimesi, eri valdkondade andekaid tegijaid. Neist mitmed astusid pika õhtu jooksul meie juurde. “Ma olen su peale palju mõelnud”, “see kõik on nii arusaamatu”, “igal juhul toetan sind”, “armastus on kõige olulisem, kuidas küll seda ei mõisteta”, “sa oled eriline inimene”, “vaata, selle neiu sa ristisid”, “meid sa laulatasid ja see laulatus oli täiesti ainukordne”, “mina olen kindlalt sinu poolt, palju armastust teile”… Need on vaid mõned fraasid, mis sellest õhtust mu armsa suunal kõrvus kumisevad. Olin pisarateni liigutatud ja suutsin mõned korrad enda poolt piiksatada, “aitäh, teie sõnad lähevad meile väga korda”, “kui hea, et te seda ütlete” või “meil on seda teadmist väga vaja”. Sest nii ongi, Sõnadel võib olla nii ülesehitav kui purustav jõud. Meid ehitati eile tublisti üles.

Mitmel korral vajusin aga mõttesse. Kirikus, “omade” hulgas on see asi palju keerukam. Tõrvatilku ehk pimedat viha ja andeka inimese eelnevalt tehtu valjuhäälset karistamatut äratühistamist on ikka veel piisavalt, et olla häiritud. Seda nendelt, kes teda ja mindki tunnevad-teavad ja kes ometi arvavad, et armastus on midagi sellist, mida nemad saavad oma suhtumisega dikteerida. Kurvaks ja nõutukstegev. Ehk võiks see torm juba vaibuda? Äkki oleks aeg andestada? Inimest ja tema elutööd ei saa visata prügikasti. 

Aga mis sest enam. Lõppkokkuvõttes pääseb headus ikkagi võidule. Olen selles enam kui kindel. Eilne õhtu oli selle väärikas tunnistaja.

Usaldan

Vahel on lihtsalt kurb tuju. Loodus ümberringi näib ahastamapanevalt läbivettinud, õhus on mahajäetuse hallikat hõngu. Tuulgi tundub viipavat minnalaskmise meeleolule tugeva käega niisket lisa. Ja pilvi poleks justkui olemaski, ometigi nad sõuavad, ühtlaselt vesised, katkematult mööda madalat laotust. Kuhu, ei tea. Ja kallavad. 

Tamme all on ühtlane kollakas kiht. Ainus värvilaik lähikonnas. Need lehed naljalt ei kõdune, aga suurt rõõmu ei paku nemadki. Peagi saab pruunile kõdule lopsakat lisa. 

Otsin igapäevaselt hingekosutust. Sestsamast rääbakast loodusest, sestsamast värskest õhust. Mõõdan meetreid kilomeetriteni, hingan puhtust ja jõudu. Ja palvetan. Lakkamatult. 

Minu tee viib päikesepaiste poole. Jah, ka täna, ses lõputus halluses, tunnen Isa tugevat kätt oma teekonda juhtimas. Ta ei jäta mind eales üksi. Kõnelen Temaga oma igatsusest - ja Ta näitab mulle päikest! Kõnelen lootusest - ja Ta näitab valgust! Armastusest on Temaga juba lihtne kõndelda - Ta ise ongi armastus ja läbi Tema ka mina. Juba leiangi jõudu vaadata enese ümber - kui palju kalleid inimesi, kui palju rahu ja rõõmu.

Korraga olen ise päike. Olen teekond ja kohale jõudes seesama soe maa, mille järele siin halluses õhkan. Emban end vaikselt. Mu palved muutuvad alandlikest Jumala armu soovidest tänulauludeks. Jumal on hea ja kõikvõimas.  Ma ei tohi Teda hetkekski kaotada! Teadsin ju seda. Ometi lubasin nukrusel pääseda võidutsema. Ometi muutsid ümbrus  ja ilm mu meele enesesarnaseks. 

Ei enam sekunditki meelepaha! Olen päike ja armastus, olen tervendav jõud, meelerahu, pikk elutee Jumala armastuse hõlmas. Usaldan. 

Eilne saade

 Kuulasin eile koos oma tulevase abikaasaga tema poolt juhutavat Vaimuelu saadet, kus saatekülaliseks oli sel korral Andres Mustonen. Oli vaimustav, kui lihtsalt, aga samas sügavalt suutsid need kaks andekat meest kõneleda päris asjadest. Peale kuulamist tahtnuks ka ise koheselt pealiskaudsuse ja hooletu minnalaskmise, millisse me end oma rööprähklemistega tihtilugu asetame, enese pealt heita ja ainult tõelisele keskenduda. Süvenedes, pingutades ja samas end südamepõhjani läbi katsudes.

Mulle meeldis, kuidas nende tublide meeste hoogne vestlus nagu ping-pong pall ühe käest teise kätte liikus, kusjuures saatejuht püsis kindlalt rollis, milles suutis domineerimata ja otsekui mängleva kergusega külalise juttu omapoolsete asjakohaste näidetega illustreerida, millele külaline omakorda selget mõistmist ning toetust väljendas. Saatest sai kui omaette kunstiteos, millesse kaks meistrit tõmbasid erinevaid värve, mis lõuendil ilusaks maaliks segunesid. Ja see Alliksaare luuletus seal lõpupalves… Kuidas ta küll leiab!

Kui too igati kiiduväärt podcast lõppes, lipsas mu huulte vahelt kurblik ohe: “ja sellise mehe lasevad nad kirikust minna…” Mõtlesin ja mõtlen seda tõemeeli ja mul on raske aru saada, miks kõik seda näha ei suuda. Selliste ilmselgelt tasemel etteastete puhul tuleb see ju nii võimsalt esile!

Minu kaaslane viipas aga arvutil helendava lõppenud podcasti lingile, mille alapealkiri võttis saate ühe tähtsama tõdemuspunki ilusasti kokku, vastates ühtlasi minu ohkele nii: “Keskpärasus püüab kõike teha endanäoliseks.” 

Ühes kommentaariumis, kus arutati taaskord mu kallima karistuse õigsuse ja ranguse üle, võis näha sama tendentsi - inimese loomupärase andekuse ja fakti, et mõni ongi vähem, mõni rohkem andekas, eitamist. Selline madaldamine on ausalt öeldes lausa õõvastav. Mitmel ta ametivennal on õigustus keskpärasusele Jumala seljataha peitupugemise kaudu, mis on eriti hirmutav, kuna sel viisil oleks nende enese vajakajäämised justkui õigustatud. Sõna “andekus” aga nende jaoks ei eksisteerigi - pole üldse oluline, missugune Jumalasõna kuulutaja ise on, tema vahendab lihtsalt Jumalat ja rahvas ärgu virisegu. Tule taevas appi! Selle asemel, et olla andekate osas märkav ja heatahtlik, mis on selles ametis lausa möödapääsmatu… 

Jutt ei ole ju sellest, et keegi oma andekuse või mitte-andekusega parem või kehvem oleks. Jutt on headusest, armust, halastusest. Tegu või kirjutis, mis kedagi ta eksimuse pärast allapoole tirib, unustades või salates ta senised head ja andekad küljed täielikult, ei saa sündida siiral ja õiglasel kaalutlusel. Tegu on ilmselge kadedusega, pahega, mida palju raskem märgata ja esile tuua, kui mingit “käegakatsutavamat” eksimust.

Seda, kuidas saaks säilitada iskupära, rakendada oma tõelisi andeid ja potsentsiaali ja säilitada seejuures heatahtlikkus ja armastus nii enese kui teiste vastu, tuleks vast õppida kõikidelt geniaalsetelt (kes ei ole seda kindlasti igast omadusest või küljest) meie kõrval või kaugemal. Ei saa küll teha olematuks seda, et kasutades ülalmainitud tühistamistaktikat, lastigi sellisel mehel kirikust ja kogu ta elutööst minna, küll aga saab olla tänulik, et on võimalik kõikides ta muudes vaimuandides temaga ühist rada kõndida. Ühtlasi ta märkimisväärsete külaliste ja sõpradega. 

See on privileeg.

Liig mis liig

 Ausalt öeldes on see juba liig, et jälle… 

Aga hea küll. Ma ju teadsin, et selles institutisoonis omasid ei hoita. Tuginen seda väites isiklikule kogemusele, mainides ühtlasi mokaotsast, et ligi kolmkümmend aastat ustavat ja südamega tehtud väga professionaalset tööd ja teenimist ei ole minu puhul siiani pälvinud mitte ainsatki mõistlikku äramärkimist. Ei saa öelda, et see mulle sugugi korda ei lähe, aga sain selle teadmisega siiani hakkama. 

Kui aga isegi selle institutsiooni poolt väljaantav ajaleht* lubab endale väiteid abielurikkumisest, sildistades kollase ajakirjanduse kombel taaskord ka mind, on see tõepoolest lihtsalt lame, ebaviisakas ja lubamatu. Mis teil ometi viga on?

Kordan veel: meie lugu jõudis avalikkuse ette, kui teine osapool soovis lahutust. Mis seisus see lugu selleks hetkeks oli ja mil viisil me sel hetkel omavahel suhtlesime, ei ole ühegi normaalse mõistusega täiskasvanud inimese asi. Sõna abielurikkumine on sajaprotsendiliselt haige ettekujutuse vili. Me ei jäänud mitte kordagi, mitte kusagil, mitte kellelegi, mitte millegagi vahele. Minu voodi kõrval ei ole olnud küünlahoidjaid ega akende taga lennanud filmivaid droone. Mitte kusagil pole meie loost mitte mingit mitte-konfidentsiaalset infot. Seda lihtsalt tuleb aktsepteerida. Ja tark oleks vabandada.

Huvitav, et nendele samadele karmidele kohtumõistjatele, kelledest mõned on küllap end lausa mu sõpradeks nimetanud, pole kordagi pähe karanud mõte, et äkki vääriksin minagi muuhulgas tubli ja tegusa naise tiitlit. Tühja neist saamata autasudest ja tunnustustest, inimene eelkõige. Kas nad küsisid, kuidas mina üksikuks jäänuna laste ja suurte majapidamistega hakkama sain, kirikuinimesed, nagu nad olid. Õige vastus on: mitte kordagi. Ometi meeldis nii mõnelegi praegustest hinnanguandjaist käia minu poolt korraldatud koosviibimistel nii linnas kui maal. Mulle meeldis sel viisil inimesi ühendada, erinevad ja erilised nagu me oleme.

Ei, ma pole pahane ega kibestunud, sest päris sõbrad on ju kõik alles. Need olidki keerukad ajad, kuigi minuga olnuks siis justkui lihtsam, eksole? Siiski esitaksin kõikidele võltsvagadele ja muidu tühikargajatele siinkohal küsimuse - mida teie jaoks kristlaseks olemine õieti tähendab? Seda, et ütlete mulle läbi lillede, et see sinu armastus, see polegi õieti mingi armastus? Või et me lihtsalt ei tohtinud armuda, sest teie ütlete nii, nimetades iseennast Jumalaks? Või nimetate meie armastust irooniliselt kõrvalsuhteks või armulooks?

Jah, te saate seda julgelt teha, sest ega sellest ringkonnast keegi midagi ütlema hakka. Pigem antakse hanguga takka. Siin oma nurgas on aga õnneks ka minul sõnaõigus. Inetustel pole mingit õigustust. 

Mina tean

 Koguduse juhatuse ilmikliikmed, ääretult tublid ja andekad mehed, astusid tagasi. Seda ei saa sugugi imeks panna, kuna ühtäkki nõuti neilt hoopis muud, kui seda, milleks nad olid kutsutud ja seatud. Nad oleksid nimelt pidanud koguduse eesotsa rõõmsasti kedagi teist otsima hakkama, tema asemel, kellega koostöö ääretult hästi ja edukalt sujus. 

See oli justkui mingi teine usutunnistus, mis neile sealt ülalt, eiei, mitte Jumalalt, vaid ühest Toompea turjal seisvast majast peale sunniti. Nõue, mis välistab edasiliikumise. Kiriku päästmise. Kogudusega lepitamise. Kõik. Mehed oleksid pidanud ta reetma, lausa hülgama, kuna ülalt otsustati justnimelt niiviisi. Eiei, mitte Jumal ei otsustanud! Ikka inimesed. 

Loomulikult ei oldud mingist uue otsimisest huvitatud. Sõpru ja kaasteelisi niisama maha ei jäeta, seda teab iga lapski. Nii palju asju vajanuks veel üheskoos kordategemist. Nii palju plaane ootas üheskoos elluviimist. Omasid ju ei hüljata. Ja kuna selles kontekstis enam edasi liikuda ei saanud, tuligi loobuda. Tuuleveskitega lõputult ei võitle. 

Tean, et kes ei taha kuulata, lugeda ja mõista, jääbki korrutama oma arvamust - kirikuõpetaja ei oleks tohtinud sedaviisi elada ja peab saama karistatud. Punkt. Minu jaoks aga on see alles komakoht. 

Mina tean, milleks see kõik oli vajalik. Tean nüansse, millest üldsusel pole aimugi. Kunagi kirjutan sellest, praegu mitte. Tean täpselt ja teravalt, milleks tal oli vaja teha oma elus muutus, milleks tulla meie majja, milleks karjääri ja austuse hinnaga siia püsima jääda. 

Sel mehel on suur süda, avar hing, ülim armastus, tohutu abivalmidus ja sügav usk. “Mida te kõike teete vähimale eneste seast, seda teete te mulle”, ütles Jeesus. Tema teebki. Ta on tõeline kirikuõpetaja. Ärge hinnake seda, mida ei tea ega näe. Peaksime oma hinnanguis olema väga ettevaatlikud.

Mina tean, et see mees, näiliselt tagandatud, häbimärgistatud ja karistust vääriv, teeb selle pori ja saasta taustal, mida tema suunas on heidetud, midagi suurt ja tohutult olulist. Midagi, mis on tõeliselt tähtis, millel on ka päris väärtus. Ta on ehe, inimlik, armastav. Olen tema üle uhke.

 Mõelge selle üle, enne kui viskate järgmise kivi… 

Miks

Miks ühel hetkel kallab taevast kamaluga vett

Ja teisel kuldab laotus heldelt sätendavaid kiiri

Miks mõttedki me peas on vahel puhas meelepett

Ja vahel jõud, mis puudutada aitab silmapiiri

Ei elujanus päike suuda üksi anda sõõmu

Mis pakatavad pilved meile muigvel kallavad

Kesk sammumeetrit tasuks mõõta esmalt elurõõmu

Sest janusena saapad pelgalt tühja tallavad.