Kord

Kord luuletasin keerukaid sonette

Kord mägedesse kandsin oma hõiked

Kord summutasin palved merevette

Kord pinguldasin piire ennekõike

Kord vastuhakk mu südamesse puges

Kord oli armastus, mis ainsalt luges

Kord üllatusin iseennast nähes

Kord äratuntav olin ainult pisut

Kord liiga palju oli mind, kord vähe

Kord täis mu kõht, kord lausa hundiisu

Kord koore riisusin ja sulle andsin

Kord põhjakõrbend end sust eemal kandsin

Kord keegi paitas mind, kord keegi riivas

Kord püüdsin mõelda, kahjuks mitte peaga

Kord teele tõukas hirm, mis ankru hiivas

Kord  õnnistet sain pühakirjareaga

Kord komistasin omakaevat’ auku

Kord nägin lasku, kuid ei kuulnud pauku 

Kord oli piinlik, keegi et ei märka

Kord oli heameel, et mind nähti läbi

Kord uni tundus ainus märk, et ärkan

Kord lävel seisis väärikus, kord häbi

Kord nuttes seisin keset vihmaraju

Kord maalisin ma päikest läbi saju

Kord lootsin veel, sest loobumine luhtus

Kord karneval end ilmutas koraalis

Kord määrdund peeglist vaatas hingepuhtus

Kord vaikus muutus valsiks ballisaalis

Kord õnnestusin iseenda silmis

Kord hästi lõppes kõik, justnagu filmis

Viimane päev

 

Peale maailma lõppu ei tahtnud ma enam kuhugi minna. Soovisin olla rahus, siinsamas oma majakese lähistel ja lihtsalt unistada. Ookeanilainete loksumine annab sellele tegevusele suurepärase tausta. 

Tuulisel kaljupinnal istumisest tuleb aga kiiresti tüdimus. Kui seljas on liiga palju riideid, hakkab palav, kui kehakatteid napib, jahe. Lisaks päike, mida ühest küljest olin siia püüdma tulnud, mis aga teisest küljest tundub üsna halastamatu. Et see on aga minu viimane päev siin, teadsin, et pean olukorrale leidma mingi asjaliku lahenduse. 

Kogu seda piirkonda iseloomustab kõrge mereäärne pankrannik. Otto ja Rubeniga, kellest ühel, nimelt Ottol on täna muuseas viies sünnipäev, ei söendaks küll siinkandis väga julgelt matkata. Sääraselt pangalt alla kukkudes puudub nimelt igasugune ellujäämise lootus. Mõningad lahesopid peidavad aga allpool kaljuseina kauneid liivarandu, mida noodsamad kivimüürid kiivalt kaitsevad, andes randadele nii tuulevarju kui privaatsust. 

Mitte aga igal lahesopil pole anda liivariba. Mõningad mere-tasapinnal asetsevad paljandikud on kaetud mere poolt siledaksuhutud - või ka teravate - kividega.  Need ei ole loomulikult nii mugavad kui plaažid, seda enam aga pakuvad üksindust ja metsikust. Ei pea vist mainima, et kui liivarandadesse on inimkäsi rajanud turvalisi ligipääse teede ja treppide näol, siis kiviranda peab igaüks ise raja leidma. Mõned neist polegi ligipääsetavad. 

Üks siiski oli. Märkasin seda omaenese koduselt kaljunukilt. (Naljakas, et see juba nii kiiresti koduseks on muutunud!) Selles lahesopis, kus vahutavad ookeanilained möirates suurtele kividele ribadeks viskusid ja üles kaljudelegi ähvardavaid hõikeid saatsid, tundus tagapool olevat kaunis, siledate kiviribadega kaetud “tantsupõrand”, mille keskpäevapäike ka jalale soojaks oli praadinud. Nii ma arvasin. Ja ei eksinud. 

Ma lihtsalt pidin sinna alla saama! Haarasin silmadega mitmeid laskumisteid, kuid kõik tundusid eluohtlikult järsud. Siis aga silmasin üht okkalist põõsastikku, mille tagant, kaljuseina äärest, läks vaevumärgatav rada. Ma ei oleks mina, kui poleks riskinud. Ja see OLI rada! Keegi oli selle rajanud, ilmselgelt. Kahetsusväärsel kombel olid mul just täna esimest korda jalas plätud - ma teadsin, et ei lähe kodust kaugele. Need jalavarjud on aga kaljuronimise korral ilmselgeks takistuseks. Sääraste radade kohal on matkasaitidel punasega kirjas “läbimine omal vastutusel”. 

Kunagi Lõuna-Türgis (või oli see hoopis Hispaanias?) sai läbitud üleujutuste poolt ärauhatud rajaga teekonda, sest tagasipöördumine ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Seal aga olime viiekesi. Siin turnides aga mina üksi. Plätudega. Uskuge, olin ettevaatlik. Kukkusin nimelt esimesel reisil Lanzarottel, tulles vulkaani jalamilt selleks mitte-ettenähtud rada mööda alla, pool külge ja reie kogu ulatuses täiesti ribadeks. Lapsed nutsid, kui mind nägid. Sel korral polnud nutunaisi kusagilt võtta ja otsustasin kindlameelselt kukkumisest loobuda. Läks õnneks. 

All oli paradiis. Kuumad siledad kivid, taamal mäslevad lained, sillerdav päike. Kui algul katsin end siivsalt päevitusriietega, siis mõni aeg hiljem mõistsin, et tummmade kivilatakate ees ei pea ma oma alasti keha küll häbenema. Vaat see oli vabadus!

Ainus, mida soovinuks, olnuks veel üks keha mu kõrval. Kui vahutavad lained oleksid naine, siis muutumatu kaljurünk muutuks mu kujutlustes meheks. Aga kahjuks see etendus ei kanna…

Igatahes on mul olnud imeline aeg. Olen tänulik, et julgesin. Küllap julgen nüüd muudki. Pean julgema. 

Maailma lõpus

 

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik…

Jah, maailma lõpus oligi kohvik, kuid enne, kui selleni jõuan, räägin veel millestki. Nimelt kaotasin vahepeal oma risti. Ostsin selle risti kunagi Pühalt Maalt, see on tehtud oliivipuust, mahub hästi peopessa ja on väga mõnus teel olles mudida. Pealegi tundub ta andvat seletamatut kaitset. Aga mina kaotasin selle ära. 

Avastasin oma kaotuse eile hommikul, kui hakkasin end maailma lõpu matkaks valmis sättima. Ja mulle meenus Sue, too, kelle haua või mälestumärgi olin eelmisel päeval tollel kaljunõlvalt leidnud. Olin end sinna lähedusse päevitama sättinud. Rist oli olnud teksade taskus. Enam ei olnud. Olin teksad hooletult jalast kiskunud, unustades, et rist on väike, libe ja ümarate servadega. 

Tundsin, et ma ei saa ristita rändama minna. Muidugi polnud ma üldse kindel, kas see ka päriselt Sue haua juurde jäi, kuid otsustasin minna vaatama. Loomulikult ei mäletanud ma oma täpset päevituskohta. Tuustisin siit ja sealt. Asjatult. Lõpuks ohkasin ja otsustasin asja sinnapaika jätta. Tunne ei olnud eriti hea, oli üsna hõre. Aga sinna ei saanud ma ju ka jääda. 

Ja seal ta korraga oli. Lebas täpselt mu jala kõrval. See oli otsekui ime. Täitusin tänu ja rõõmutundega. Maailm oli korraga taas paigas. 

Ma ei vii seekord koju minnes kingitusi kaasa. Mu pagas on peaaegu olematu ja sinna ei mahu ka suurt juurde. Ometi palus Helis, et ehk saaksin, kui nii on määratud, osta Rubenile üks väike võtmehoidja. Tal olevat seda ühe asja jaoks vaja. Ja mõelda vaid - ma leidsin täpselt vajamineva võtmehoidja maailma lõpus asuvast poekesest! 

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Minagi istusin maailma lõpu kohvikus. Nautisin elu ja ilu. Süda oli rahulik. Ja korraga märkasin, et nii kohvitassile, suhkrupakile kui alustassile on kirjutatud Ruby - Rubeni hüüdnimi! Korraga olimegi taas kõik koos. Mina siin 3500km kaugusel maailma lõpus, nemad seal kaugel Eestis. Kõik loksus paika. Tänu märkamisele.

See oli täiesti müstiline paik. Suursugune, imepärane. Mandri- Euroopa edelanurga kaugeim merreulatuv punkt. Tuultele avatud kaljurahn. Juba ajast, mil ei teatudki, et ookeani taha on veel midagi. Ameerika. 

Veetsin seal praktiliselt kogu päeva. Õhtu jõudeski ei soovinud lahkuda. Siin, mõtlesin isekeskis, kusagil siin võiksin ma küll elada. Olles piisavalt rännanud mööda Vahemere serva ja veidi ka mööda Atlandi algust, ei ole ma kunagi nii mõelnud. Teised paigad on jäänud ränduri läbimatkamise radadeks, ilu nautimise teekondadeks, vähimagi kahetsuseta edasiminekuteks. 

Ma tulen siua tagasi. Ehk sügisel. 

Proovin. Tunnetan. 

Aeg

Aeg kulgeb siin rahulikult. Päevad on ülipikad. Saan ka aru, miks see nii on. Praegu, kus seda kõike kirjutan, hakkab Eestis lähenema keskpäev, aga siin on alles hommik. Elan korraga kahte rütmi. 

Mul on tõepoolest aega. Seisan pikkade päevade vältel iseenesega silmitsi ja püüan neisse hetkisse mahutada seda, mida igapäevaelus enam tähelegi ei pane. Eriliselt üritan jälgida oma emotsionaalse valu fooni. Sellega on nii, et teistes on see mulle ülihästi märgatav – nojah, töötan ju inimeste hingevaluga päevast päeva – iseeneses oskan selle aga vägagi mänguliselt ära peita, rõhudes naiselikkusele, sensuaalsusele, kirglikkusele, tähendusrikkusele, erilisusele. Ja kui sellest ei piisa, siis murran nõrkemiseni tööd teha, sean endale ebareaalseid eesmärke, üritan olla ülitäiuslik nii andekuse kui füüsise osas, ühesõnaga, põletan end särinal läbi. 

Muide, samu tendetse võib ka siin olles märgata. Ka siin, kus saan enesel koheselt varrukast haarata ja "stopp!" hüüda, katsun esmalt põgeneda. Muidugi ei tahaks ma üldse oma valu tunda, kuid tean, et pean. Pean, et taas kohtuda tõelise iseendaga, sellega, kellel päriselt ongi see piinlikkust tekitav ja ebatäiuslikuna mõjuv valu. Ma pean ennast aktsepteerima hakkama, aga siplen kui kala õnge otsas, üritades pääseda, ise taipamata, et sõõrid, mida ujudes teen, moodustuvad ainult õngenööri pikkuse raadiuses. Näiline vabadus. 

Küsin enesele üha ja üha, kes ma õieti olen ja kas see, millega oma elupäevi sisustan, on ikka see, mida päriselt teha soovin. Kui palju on neis üldse mind ennast, kui palju aga juhuslikke valikuid, sobitumist, naljaks pööramist, leppimatuga leppimist. Kui palju investeerin tühja, fokusseerin oma ressursse valedesse kanalitesse, jään täitmata. On ju nii sügavalt inimlik, et ootame oma lähikondlastelt üht - märka mind. Kas mina märkan neid, kes minusse panustavad, mind päriselt armastavad, minusse usuvad? Kas mind märgatakse – või ma äkki ei märkagi, et märgatakse, oodates märkamist nendelt, kellelt seda ei tulegi?

Matkasin taas mööda kaljusid, ühel käel peagi Vahemereks muutuv Atlandi ookean, teisel aeg-ajalt esilekerkivad merevaatega villad, muidu aga tühi liigivaene maa. Ookeani naalduv, teistest pisut madalam, omaette hoidev ja tuulevaikust pakkuv kaljunukk otsekui kutsus istuma ja päevitama. 

Imelik, seal oli üks haud. Ma ei tea, millised on selle maa matmistavad, ometi tundus täiesti tõene, et tegu polnud lihtsalt mälestusmärgiga, vaid urni matmispaigaga. Igatahes oli sel haual kolm kivi ehk väikest hauaplaati, mis andsid tunnistust, et lahkunu oli keegi Sue. Ta oli surnud 15 aastat tagasi 36-aastasena. Üks plaat oli üldine: lahkunud on Sue, keda jäävad igavesti leinama abikaasa, lapsed ja vanemad. Teisel oli luuletus sellest, kuiväga Sue'st puudust tuntakse ja kuidas ta eal ei unune. Ja kolmas oli graveeritud laste poolt või nimel. Samuti suure armastusega. See kõik puudutas mind väga.

Ma ei tea, kas too naine hüppas alla siitsamast kivikaljult või lahkus ta mingi muu õnnetuse või haiguse tagajärjel, selle paigaga tundus tal igatahes olevat side. Ju käivad lähedased just siin leinamas. 

Me oleme füüsiliselt haavatavad, läheme kergesti katki. Aga sama haavatavad oleme ka hingede poolest. Läheme kergesti katki. Loodan väga, et Sue kuulis ka oma eluajal neidsamu sõnu, mida sain ta mälestusplaatidelt lugeda. 

Mina olen õnneks neid sõnu kuulnud. Loodan, et ka ise piisavalt jaganud. Alati saab muidugi rohkem...

Faro

Ma natuke luiskasin, kui kirjutasin, et mul peab kõik olema turvaline. Jah, turvaline peab olema küll, aga samas peaks kogu elu olema mitte-tavapärane, vaid tähendusrikas, põnev ja särav. Tavalisus, rutiin, ühetaolisus, siinses kontekstis paketireisid, ärakorraldatud ekskursioonid ja muu, mis mind raamidesse surub, muudab mind närviliseks. Võin öelda küll, et olen ses osas vist üsna äärmuslik. 

Londonis läks hästi. Gatwicki lennujaamas ei olnud väga suuri sabasid ja kuigi ka transiidireisijail oli vaja saabudes läbida passikontroll ja järgmisele lennule pääsemiseks uus turvakontroll, läks kõik  kiirelt ja tõrgeteta.

Sõidan Lõuna-Portugali. See tundub mulle juba ammu põnev sihtkoht, kuid ma polnud sugugi kindel, kas ka kolmikutele. Seal peaks olema üsna soe, kuigi mitte nii soe, kui oleks näiteks Kanaaridel. Tahan vallutada mandri Euroopa kõige edelapoolsema nurga, see on nagu omamoodi maailma lõpp, ümberringi Atlandi ookean...

...Sel lennul oli hoogu. Oli kohe aru saada, et lendame sooja ilma suunas. Inglise härrasmehed, silma järgi nii kuuekümne viie-seitsmekümnesed ei hoidnud end pardal tagasi ei väikese kange napsu ega briti huumoriga. Hästi tore vaadata, kuidas hallipäised mehed vahel otsekui vallatuteks poisikesteks muutuvad. Nende liigutused muutuvad särtsakaks ja kiireks, nad on julged ja loomingulised.  Mõned prouad naersid nende naljade üle pisarateni, lausa kõõksusid. Eks siingi oli oma osa veinikesel. Olen tavaliselt lärmi osas tundlik, kuid seda melu vaatasin kui teatrietendust. Muide, paljudel inglastel on väga ilusad näojooned.

Olen oma reisidega küll spontaanne ja impulsiivne, kuid tegelikult on mul päris keeruline endale või perele reisi korraldada. Alati on mingid kindlad kriteeriumid, mis lihtsalt ei tohi teisiti olla, pigem jätan reisimata. Sel korral oli mu kindlaks sooviks eraldiasuv majake ja ookeanivaade. Kodus, bookingu-taoliste majutusepakkujate seas ringi surfates ma sellist võimalust esialgu ei leidnudki. Ikka olid pakkumisel suured hotelliketid kusagil kuurortides, jah, tõsi, kenade liivarandade kaldal, kuid, oo õudust!, paljude inimeste ja melu läheduses. Mina aga igatsesin üksindust, puutumatust ja rahu. 

Faro lennujaamas juhtus reisi esimene äpardus, mis näitab, et kunagi ei tohiks olla liiga usaldav ja tuulepäine. Vaatasin nimelt, et mu telefoni aku on suhteliselt tühi. Ma ei julgenud nii tühja akuga isegi majutust broneerima hakata, rääkimata autosõidul vajaminevast google maps'i gps'i kasutamisest, mis oleks kindlalt mu aku kohe tühjaks tõmmanud. Õnneks oli lennujaamas avalik laadimispunkt, mida paljud ka usinasti kasutasid. Selle kõrval asus üks väike kohvik. Asetanud oma toreda telefoni laadima, mõtlesin, et mis seal's ikka, võtan seni kohvikust mingi näksi. Ise vaatasin küll kogu aeg laadimisjaama poole. Korraga oli seal mingi sehkendamine, mitu noort toimetas just minu telefoni poolsel küljel. Kui telefoni juurde naasesin, oli kõik näiliselt okei. Siiski- mu laadimine oleks otsekui "seisma" jäänud. Aga minusse ei tulnud siis veel mingit taipamist. Võtsin viimaks oma pool-täis telefoni, broneerisin majutuse, mis hea õnne ja pakkumisena otsekui tellitult mu ette hüppas (märk, et olukordi ei tohi push'ida, asjad lahenevad ise sobival ajal ja sobival moel, soovidel on kombeks täituda!), rentisin auto ja aususin piki ookeani rannikut maailma lõpu poole teele. Autos mõtlesin, et näe, siin ka laadija ei funka... Tõde selgus aga kohale jõudes. Laadimine ei toiminud mitte üheski pistikus. Mu laadija oli mitte-toimiva vastu ümber vahetatud! Seda siis tähendaski see noorte sehkendamine minu telefoni-poolsel laadimisjaama küljel.  

Õnneks sain turvaliselt kohale. Õnneks pole palju vaja. Õnneks on vaja majakest mere või ookeani ääres, veidi päikest ja õisi. Õnneks olen hoitud. Kuigi vahel on see kõik vaid teoorias nii.

London

 Sõidan praegu Riiast Londonisse. Pealpool pilvi paistab alati päike ja see muudab tuju kohemaid paremaks. Võin end ausalt ja rahumeelselt tituleerida päikesest sõltuvaks inimeseks ja mõningase kibestumisega nentida, et näiteks jaaniaris oli vaid üks (!) lühiajaliselt päikest näitav päev. Veebruargi oli udune ja pilves. Ei, loomulikult ei sõltu vaid sellest kellegi heaolu ja positiivne mõtteviis, kuid mingi mõju on sel lõputul hallusel siiski. 

Tõsi, kui elus ja suhetes oleksid asjad rahulikud, oleks ilm täiesti tühine. Minu elus ja suhetes ei ole aga kunagi asjad rahulikult kulgenud. 

Kõige hullemad on nädalavahetused. Nädalavahetused on olnud eluaeg tohutud valukohad, muidugi erinevatel põhjustel. See on kujunenud ajaks, mil olen eriliselt haavatav. On tüütu, kui nädalavahetustel on palju tööd. Nädala sees on mul niigi nõustamised ja kiriklikud talitused. Kui ka nädalavahetustele satub mitmeid mänge ning nädalate viisi pole ühtki vaba päeva, ajab see hulluks. Aga veelgi kohutavam on, kui olen täiesti vaba. Just see niidab jalust. 

Jajaa, see on absoluutselt kindlasti suhteteema, täpsemalt minu olematu paarisuhte valupunkt. Sest vaadake, kui midagi nagu oleks, mille üle rõõmu tunda, aga selle midagiga ei saa kunagi arvestada, mitte midagi arutada, rääkimata mingistki toest ja kui see miski nädalavahetuseks täiesti vaateväljalt ja kuuldeulatusest ja tundeilmast ära kaob, on tegu täieliku katastroofiga. Inimesed on loodud selleks, et teineteist toetada. Ma oskasin küll ka ise endale pai teha, aga näe, enam ei oska. 

Needsamad emotsionaalse üksinduse hetked, millesse end reisi jooksul ülepea uputada kavatsen, on niisiis igapäevaelus üha talumatumad. Ent reisil on selle nimi palverännak. 

London on liiga suur. Anonüümne. Osadele ta meeldib, mulle eriti mitte. Meeldib vaid Hyde park. See on suur, korrastatud ja kena. Ime, et säärases suurlinnas on suudetud midagi nii rahulikku säilitada. Viimati, kui Londonis käisin, istusin aega parajaks tehes Central Stationis ja vaatasin möödatõttavaid inimmasse. Neid oli meeletult. Tuhanded erinevad saatused ühes minutis. Näoilmed, riietusstiil, kõnnak... 

Olin toona ühe noortekoori klaverisaatjaks ja pidin olude sunnil elama peremajutuses. See mõte ei sobinud mulle algusest peale karvavõrdki. Püüdsin endale ise sinnakanti mingit tasulist majutust organiseerida, kuid tulutult. Pidin alluma. 

Edaspidi olen selliseid sund-külaskäike vältinud iga hinna eest.

Lennuk on pooltühi. Mehi on ses pooltühjuses kordades rohkem kui naisi. Huvitav, kuhu nad kõik sõidavad? Ootamatult reisile? 

Mul peab kõik olema turvaline. Sõitsin esmalt autoga Riiga. Hotelli asukohast oli olulisem auto parkimise võimalus. Minu auto ööbis täpselt mu akna all. Hommikul sõitsime üheskoos lennujaama. Seal jäi ta tasulisse parklasse. Jah, muidugi oleks Riiga saanud ka bussi või lennukiga, aga kumbki variant oleks jätnud mind mingiks ajaks tundmatusse. Lennuki variant oleks olnud ka kulukas- Tallinna lennujaam tõstis kuuldavasti mingeid makse. Ja kas nii vara lennukit Riiga läkski...

Pealegi poleks ma saanud paksemaid riideid kuhugi jätta, vaid oleksin pidanud need lennukile kaasa vedama. Jälle pingutus.

Nüüd on hea. Kui tagasi tulen, võtan esmalt autost oma talveriided ja siis otsustan, kas ööbin taas Riias või alustan kohe hilisõhtul kojusõitu. Oleneb väsimuse astmest. 

Muide, mul pole sihtkohta veel majutust broneeritud. Autogi tellisin alles Riia lennujaamas pardaleminekut oodates. Kui auto on ootamas, võtab see pinge maha. Päris seljakoti-rändurit minust küll ei saa. 

Tundub, et Londonisse sõit läheb kiiremini, kui piletil märgitud. Alustame maandumist. Londoni lähistel paistavad pruunid põllud ja rohelised murulapid. Ei mingit lund, Jumal tänatud. 

Ära

 See kuhugi “ära tahtmine” ei ole tegelikult üldse midagi uut. Õigupoolest esineb see mul igal aastal, sel aastal ilmnes see lihtsalt kordades intensiivsemalt, kui varem. Mul polnud õrna aimugi, kuhu “ära” peaksin suunduma ja millised on mu reaalsed võimalused. Tegelikult reisime tavaliselt lastega koos, kuid sel aastal selgus kurb tõsiasi, et kõik need lennud, mis vähegi soodsad, algavad Riiast ja läbivad hiljuti brexiti läbiteinud Ühendkuningriiki, mis omakorda nõuab passi olemasolu, mida triol aga millegipärast pole (nojah, nüüd on tegemisel, aga mis sest enam). Ühesõnaga, fakt, et triol olid ainult ID kaardid, muutis meie väljavaated praegusel koolivaheajal reisile sõitmiseks nullilähedaseks ja me kurvastasime selle üle väga. 

See sügis ja talv on olnud vaimselt väga rasked. Olen end alati enam-vähem toimivaks pidanud, nüüd aga kukkusin mitmel korral täiesti kokku. Minu lapsed pidid mitmel korral nägema ema, kes lebab kogu päeva voodis ja jätab kõik olulised asjad tegemata. Vaimne rusutus on teatavasti nakkav ja nii sai me kodu mõnelgi korral kurvaks vaikivaks paigaks. Muidugi tean ka kaudset põhjust, mis mind selle seisundini viis, aga imekspandav on hoopis see, et varasemad toimetuleku mehhanismid ühtäkki enam ei toiminud. Eks see paneb mind tõsiselt oma elu üle järele mõtlema ja seda nüüd tegema suundungi. 

Otsus päris üksinda “ära” sõita sündis tegelikult alles kaks päeva tagasi. Ma ei tea, kas olen hulljulge, spontaanne, impulsiivne või liigitun osade lähikondlaste jaoks lausa ebastabiilseks või “päris soodaks”, igatahes küsimusele “millal sa sõidad”, tekitas vastus “homme” üsna vastakaid emotsioone. 

Pere on minuga õnneks harjunud. Helis teeks võimalusel samasuguseid kiireid otsuseid ning kolmikudki ei kergitanud kulmugi. Välja arvatud kahetsus, et nendega koos reisimine hetkel edasi lükkub. Vaid mu ema jaoks oli nii kiire asjade käik müstika, ta küsis mitmel korral üle, kas tõesti tahan nii kaugele päris üksinda minna. Lubasin teda ühtlugu informeerida, kus parasjagu viibin. Praegu olen Riias lennukis, mis stardib loetud minutite pärast Londoni poole…