Olen viisakast vormist väljas.
Minu kõrval üks armunud paar,
ihud karjumas kentsakas näljas,
keset roiskunud vett, eemal maast.
Minut viisakust, teine ehk tuju
võtaks mingigi vormi, ma tean.
Kui see ühiseks liibunud kuju
mind ei riivaks. Siin taipama pean-
puutumised ja rikutud rahu,
kuumi suudlusi igatsev suu,
ongi see, mis mu pähe ei mahu,
minu muutunud maailm, ei muu.
