14 Trepp

Kibe ja libe

Ja ometi meeletult ahvatlev

On trepp, mida mööda käies

Kaob suunataju

Ühel pool tunded

Teisel aju

Tõmbetuultele valla

On alla - või üleskäik

Läikiv - kommises kuues

Salasõnumeid viies või tuues

Käsipuuta see trepp

Ja muuta 

Tee pikkust, suunda 

Ilma et ennast ei muunda

Ilmvõimatu

Õnnistatu või sõimatu

Selgub viimases vaatuses

Trepilastuja saatusel

Pole määratud sihti ja kõrgust

Astmed

Tunduvad lõppevat lihtsalt

Maises taevas või põrgus

13 Alternatiiv

 Osad inimesed äärtest

Tõusid peale etendust 

Aplodeerides püsti

Juurdlesin sügavalt

Iseenese istumajäämise üle

Seisjad kõrgusid kui tornmajad

Magalarajoonis

Aga mina

Kükitasin kui väike hütike

Pisut pudenenud moega

Aga aus

Seisnud siinkandis

Aastakümneid

Mulle need tänapäeva 

Alternatiivsed kunstid

Niiväga ei istu

Ihkan vanemat, klassikalisemat

Arusaadavamat

Puitpitsilisemat

Ka südamesse võiks minna

Tornid aga plaksutasid nii,

et krohvi lendas

12 Milline

 Milline kirju ja milline ilus,

milline põnev ja milline hea,

milline liigutav, vahel ka valus,

milline südamlik! 

Kohe ei tea,

milline võiks ta siis olla, kui poleks

kõike, mis pakub ja õpetab ta?

Kui poleks halba, kas headki siis oleks?

Oleks siis oskust mul märgata?

Milline õnnelik, rikas ja kerge,

milline väsitav, vaevaline,

milline lendlev ja rõõmus ja helge,

milline maadligi, taevaline,

milline üksildust täis

ja täis melu 

on minu rännutee,

on minu elu…

11 Sügise õpetus

 Kas kuldne sügis midagi saab õpetada?

Ehk seda, kuidas olla värviline,

ehk seda, kuidas suvi kaunilt lõpetada

või olla pisut vähem närviline?

Kuid iseasi see, kas õppust võtan!

Vast kõige lihtsam oleks värvidega,

sest lõppudega sattuda võin hätta

ja hullem veel on lugu närvidega.

Võin kanda punast, kollakat, oranži

ja pisut rohekatki ma ei põlga,

kuid lõpu korral kindlasti revanši

ma nõuan, nagu närvide eest võlga. 

Mu mornim pool teeb ennast tormituuleks,

su hinge paiskab korralikult segi,

teeb nii, et kogu maailm seda kuuleks,

kuid salamisi sosistavad huuled

sul kõrva: oh ei tea ma, kes küll tegi…

Jah, kokkuvõtvalt tunded korda seab

üks kena torm, nii sügisene, hea! 

10 Laul Muhust

 

Mu kodusaar, oh väike kaunis Muhu,

Mu südames sul eriline koht.

Sa oled paik, kus rõõmustan ja kuhu

ka tulen, hinges kurbus, hädaoht. 

Su värvides on vägev elujanu

ja õites tuksub armastus ja õnn

Su pätid, siilik, sukad, vöö ja tanu,

Su hinge kauniks peegelduseks on!

Need alati las meenutavad mulle

Et ootel on mu kodu, aed ja rand

Jään ustavaks ja truuks ma ikka sulle

Siin iga päev kui kuldne armuand.

Me Taevaisa õnnistust sul andku

Et pikk ja helge oleks elukaar

Sa ole ikka munuke ja kandku

sind inglid, armas Muhu, kodusaar

9 Liiga harva

Liiga harva on  metsad ja majad

Liiga harva on pesad ja puud

Liiga tihti on kümned ja sajad

Liiga tihti on midagi muud

Liiga harva on teed ja on rajad

Liiga harva on ojad ja jõed

Liiga tihti on kõned ja kajad

Liiga tihti on valusad tõed

Liiga sageli minna ei tasu

Liiga palju ei lennata saa

Liiga vähe sest hingele kasu

Ja kas ihule antakse asu

Sellel hetkel, mil taevaks saab maa

Liiga harva. Kas kuuled ka sina?

Liiga harva. Kas sinagi näed?

Palu parajalt, sosistan mina,

Sinu rinnale surudes nina

võttes pihku su karedad käed…

8 Õnnetunne

 Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!