13 Alternatiiv

 Osad inimesed äärtest

Tõusid peale etendust 

Aplodeerides püsti

Juurdlesin sügavalt

Iseenese istumajäämise üle

Seisjad kõrgusid kui tornmajad

Magalarajoonis

Aga mina

Kükitasin kui väike hütike

Pisut pudenenud moega

Aga aus

Seisnud siinkandis

Aastakümneid

Mulle need tänapäeva 

Alternatiivsed kunstid

Niiväga ei istu

Ihkan vanemat, klassikalisemat

Arusaadavamat

Puitpitsilisemat

Ka südamesse võiks minna

Tornid aga plaksutasid nii,

et krohvi lendas

12 Milline

 Milline kirju ja milline ilus,

milline põnev ja milline hea,

milline liigutav, vahel ka valus,

milline südamlik! 

Kohe ei tea,

milline võiks ta siis olla, kui poleks

kõike, mis pakub ja õpetab ta?

Kui poleks halba, kas headki siis oleks?

Oleks siis oskust mul märgata?

Milline õnnelik, rikas ja kerge,

milline väsitav, vaevaline,

milline lendlev ja rõõmus ja helge,

milline maadligi, taevaline,

milline üksildust täis

ja täis melu 

on minu rännutee,

on minu elu…

11 Sügise õpetus

 Kas kuldne sügis midagi saab õpetada?

Ehk seda, kuidas olla värviline,

ehk seda, kuidas suvi kaunilt lõpetada

või olla pisut vähem närviline?

Kuid iseasi see, kas õppust võtan!

Vast kõige lihtsam oleks värvidega,

sest lõppudega sattuda võin hätta

ja hullem veel on lugu närvidega.

Võin kanda punast, kollakat, oranži

ja pisut rohekatki ma ei põlga,

kuid lõpu korral kindlasti revanši

ma nõuan, nagu närvide eest võlga. 

Mu mornim pool teeb ennast tormituuleks,

su hinge paiskab korralikult segi,

teeb nii, et kogu maailm seda kuuleks,

kuid salamisi sosistavad huuled

sul kõrva: oh ei tea ma, kes küll tegi…

Jah, kokkuvõtvalt tunded korda seab

üks kena torm, nii sügisene, hea! 

10 Laul Muhust

 

Mu kodusaar, oh väike kaunis Muhu,

Mu südames sul eriline koht.

Sa oled paik, kus rõõmustan ja kuhu

ka tulen, hinges kurbus, hädaoht. 

Su värvides on vägev elujanu

ja õites tuksub armastus ja õnn

Su pätid, siilik, sukad, vöö ja tanu,

Su hinge kauniks peegelduseks on!

Need alati las meenutavad mulle

Et ootel on mu kodu, aed ja rand

Jään ustavaks ja truuks ma ikka sulle

Siin iga päev kui kuldne armuand.

Me Taevaisa õnnistust sul andku

Et pikk ja helge oleks elukaar

Sa ole ikka munuke ja kandku

sind inglid, armas Muhu, kodusaar

9 Liiga harva

Liiga harva on  metsad ja majad

Liiga harva on pesad ja puud

Liiga tihti on kümned ja sajad

Liiga tihti on midagi muud

Liiga harva on teed ja on rajad

Liiga harva on ojad ja jõed

Liiga tihti on kõned ja kajad

Liiga tihti on valusad tõed

Liiga sageli minna ei tasu

Liiga palju ei lennata saa

Liiga vähe sest hingele kasu

Ja kas ihule antakse asu

Sellel hetkel, mil taevaks saab maa

Liiga harva. Kas kuuled ka sina?

Liiga harva. Kas sinagi näed?

Palu parajalt, sosistan mina,

Sinu rinnale surudes nina

võttes pihku su karedad käed…

8 Õnnetunne

 Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!

Naissaarel, taaskord

 Siin on sügis. Sügis ei väljendu küll veel kirjudes lehtedes ja külmades tuuleiilides, merigi oli täna peegelsile ja päike kuldas muidu mornide pilevede ääred petlikult säravaiks - vaid hinguses. 

Nukrus. Mine tea, äkki on see hoopis mu enese oma? Täna püüan kinni isegi killukese kibestumist ja mõtlen, et võibolla on seegi hea - ses mõttes, et ma seda nii selgesti tajun. Kibestunud inimesi peetakse ju tavaliselt küündimatuteks, aga see ei pruugi sugugi nii olla, mõtlen nüüd. Igasuguste seisundite juurpõhjused on sügaval tunnete tasandil, seega ei teki ka üldsuse poolt vähe aktsepteeritud hingeseisundid tühja koha pealt. Algupäraselt oleme ju kõik ilusad, targad ja head. 

Huvitav, et mind ikkagi nii tugevaks peetakse. Kust tuleb see arusaam, et mõni, iseäranis see, kes näib tohutult vintske ja kes enamus ajast seda ongi, ei vaja ei tunnustust, märkamist ega lohutust. Et tema on selline inimene, kellele võib, samal ajal teisi lohutades, teisi säästes, teistega arvestades, üha rohkem lajatada, nii tegude kui meelega. Küll kannatab!

Üksikisiku tasandil on mind piisavalt kiidetud. Rõhupunkt on aga tavaliselt sellel, mida ma üldse ei vaja. Et küll ma ikka olen tubli. Tahaksin selle lause eest vaat et virutada. Teate, tublidus ei ole inimlikkuse esmane mõõdupuu! Olen hakanud häid sõnu uskuma vaid nende suudest, kes on minu jaoks ka raskel ajal olemas. Hoopis see on esmatähtis. 

Mul ei ole raske näidelda chilli olemist, kõigega hakkamasaamist, olemise lendlevat kergust. Aga tegelikult olen paljuski üksi. Ja muide -  kõige rohkem tunnen üksindust institutsioonis, mida olen teeninud pea kolmkümmend aastat. Täna tajun seda iseäranis selgelt. Tahaks öelda, et see ei loe midagi, sel pole mingit tähtsust, et saan ka ise hakkama. Aga ma ei saa nii öelda.

Olen astunud sammukese kõrvale. Siin, Naissaare rannal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise päeval, Maarja sündimise pühal sain selle vähemalt kuidagiviisi ära sõnastatud. Me peame olema oma tunnetega kontaktis. Kui kibestumus, siis olgu täna nii. Tavaliselt olen ju rõõmsameelne. Miks ei peakski, sest Jumal ei ole mind üksi jätnud. Inimesed

Loodan, et varsti on vastaskaldal, meretaguste tornide linnas ja mu südames sündimas midagi lõpmata ilusat. Usun, et neitsi Maarjal on minu jaoks veel küllaga õnnistust varuks. 

Näe, ilmgi kiskus vahepeal puha suviseks…

Naissaarel, neitsi Maarja sündimise pühal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise rännakul, AD 2022