Naissaarel, taaskord

 Siin on sügis. Sügis ei väljendu küll veel kirjudes lehtedes ja külmades tuuleiilides, merigi oli täna peegelsile ja päike kuldas muidu mornide pilevede ääred petlikult säravaiks - vaid hinguses. 

Nukrus. Mine tea, äkki on see hoopis mu enese oma? Täna püüan kinni isegi killukese kibestumist ja mõtlen, et võibolla on seegi hea - ses mõttes, et ma seda nii selgesti tajun. Kibestunud inimesi peetakse ju tavaliselt küündimatuteks, aga see ei pruugi sugugi nii olla, mõtlen nüüd. Igasuguste seisundite juurpõhjused on sügaval tunnete tasandil, seega ei teki ka üldsuse poolt vähe aktsepteeritud hingeseisundid tühja koha pealt. Algupäraselt oleme ju kõik ilusad, targad ja head. 

Huvitav, et mind ikkagi nii tugevaks peetakse. Kust tuleb see arusaam, et mõni, iseäranis see, kes näib tohutult vintske ja kes enamus ajast seda ongi, ei vaja ei tunnustust, märkamist ega lohutust. Et tema on selline inimene, kellele võib, samal ajal teisi lohutades, teisi säästes, teistega arvestades, üha rohkem lajatada, nii tegude kui meelega. Küll kannatab!

Üksikisiku tasandil on mind piisavalt kiidetud. Rõhupunkt on aga tavaliselt sellel, mida ma üldse ei vaja. Et küll ma ikka olen tubli. Tahaksin selle lause eest vaat et virutada. Teate, tublidus ei ole inimlikkuse esmane mõõdupuu! Olen hakanud häid sõnu uskuma vaid nende suudest, kes on minu jaoks ka raskel ajal olemas. Hoopis see on esmatähtis. 

Mul ei ole raske näidelda chilli olemist, kõigega hakkamasaamist, olemise lendlevat kergust. Aga tegelikult olen paljuski üksi. Ja muide -  kõige rohkem tunnen üksindust institutsioonis, mida olen teeninud pea kolmkümmend aastat. Täna tajun seda iseäranis selgelt. Tahaks öelda, et see ei loe midagi, sel pole mingit tähtsust, et saan ka ise hakkama. Aga ma ei saa nii öelda.

Olen astunud sammukese kõrvale. Siin, Naissaare rannal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise päeval, Maarja sündimise pühal sain selle vähemalt kuidagiviisi ära sõnastatud. Me peame olema oma tunnetega kontaktis. Kui kibestumus, siis olgu täna nii. Tavaliselt olen ju rõõmsameelne. Miks ei peakski, sest Jumal ei ole mind üksi jätnud. Inimesed

Loodan, et varsti on vastaskaldal, meretaguste tornide linnas ja mu südames sündimas midagi lõpmata ilusat. Usun, et neitsi Maarjal on minu jaoks veel küllaga õnnistust varuks. 

Näe, ilmgi kiskus vahepeal puha suviseks…

Naissaarel, neitsi Maarja sündimise pühal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise rännakul, AD 2022

Jaanipäev

 Täna unistan jaanipäevast. Unistan sellest kaunist valgest ajast, mil kõik on alles ees. Oh taevake, miks see küll nii kiirelt pidi mööduma! 

Ma ei taha sügist! Ma ei taha mõeldagi külmadest ilmadest, porist ja vihmast, allasadanud lehtedest. Jaa, võib ju märgata sügise ilu, looduse kirjut vaatemängu ja muudki, mis silmale rõõmu pakub. Ometi igatsen sooja ja valgusküllasust. Igatsen kauneid suvekleite ja paljaid jalgu. Miks peab nii pime olema? Külm!

Valikut muidugi pole. Olen kaalunud kolida soojale maale ja siin veeta aeg hiliskevadest varasügiseni. Aga küllap ei suudaks ma seda tegelikult taluda. Maailm ei koosne ju vaid aastaaegadest, vaid tõelise jume sellele annavad inimesed meie ümber. Üksinda soojal maal istuda pole ka just kõige rõõmustavam. 

Püüan kohanduda ja kohaneda. Huvitav, sel aastal on see iseäranis raske. 

7 Rivist väljas

 Mind võib lüüa rivist välja,

nagunii ei püsi 

ühes reas ma teistega.

Ära parem küsi,

mitu meetrit sunniväega 

kaasas käia suudan,

enne, kui löön lihtsalt käega,

järsult suunda muudan.

Enne, kui ei ole teada,

kuhu viib mu rada,

jätan jäljed enda teada,

annan aega atra seada,

aset leiutada.

Rivist väljas, siiski ligi

ihkan olla ometigi.

Olgu rändur ma või hulgus,

kuni kannab elujulgus,

sinu rüppe õhtuks jõuan…

6 Taevas

Sellest punasest taevast

sünnib midagi lõpmata ilusat.

See on loojuva päikese hõige

pimeneva laotuse poole,

palistatuna inglitiivulistest udupilvedest

mustavate puulatvade 

krobelises raamis.

Nii peakski kõlama

jumaliku armastuse

täiuslik akord

pintslitõmmete keeles…

5 Miksid

Miljon miks'i on kadunud

ebapädevuse laiutavate lõugade vahele

tuul lammutab määramatuse 

kriiksuvaid hingekeeli

pinge

kasvab umbrohuna

Ah, oleks see homme,

siis oleks mul juba elukogemus!

Täna ei fokusseeru suur pilt 

ühestki otsast.

Piirid

 Minu elu põhiülesanne tundub olevat turvaline piiride kehtestamine. Laiemas laastus ehk piiride kehtestamine üldse. Ma ei mäleta küll oma lapsepõlvest väga regulaarset piiridest ülesõitmist, kuid küllap neid olukordi siiski oli, miks muidu pean sellega nüüd, täiskasvanueas, ikka veel nii intensiivselt tegelema.

Oma piiride kehtestamise ülesannet on mulle õpetama tulnud vähemalt kolm inimest. Igaüks ise moel. Olen selle ülesandega mitmeid kordi ebaõnnestunud.  Viimati täna. (Sestap ka Piirihiire luuletus tänasesse päeva.) Ma ei saa tihtilugu aru, mida teen valesti ja millal täpsemalt läheb asi lappama.

Ilmselt on asi selles, et ma ei kehtesta oma piire piisavalt aegsasti ja kui mu piiridest juba üle astutakse ja ma seda viimaks tajuma hakkan, on minupoolne olukorrale reageerimine valulik ja äge. Eeldan nimelt inimestest ainult head, kuid paraku unustan, et inimesed ei muutu. 

Harva astuvad üle piiri need, kellest ei tea seda oodatagi. Eks ootamatus olegi võimalik ainult esimesel korral, niisiis on enamus piiriületajatest oma üleastumist või tendentsi seda teha mulle varem juba korduvalt näidanud. 

Küllap ei oska ma oma piire ikkagi piisavalt selgelt nähtavaks teha. Miks muidu on mu teele sattunud nii patoloogilised valetajad, kroonilised petjad, kui emotsionaalselt väga ebastabiilsed mehed. Jah, tavaliselt on tegu meestega. Peaaegu alati lähisuhtega. (Tõsi, ka mõni sõbranna on vahel mõnes valdkonnas piire kombanud, aga nendega on kuidagi lihtsam toime tulla.)

Mõelda vaid, ma ei ole seda ülesannet siiani korralikult ära õppinud! Ometi saadeti mulle kõrgemalt poolt lausa kirikuõpetaja isiklikult näitama, kuidas mu piiridest mõnusate kurvidega üle saab kärutada - aga ikka suutsin alles tagantjärgi taibata, kui osavalt ta seda tegi. Äratundmisele jõudes reageerisin muidugi ülalmainitud viisil – hilinemisega ja nii raevukalt, et rusud taga.

Mõnel juhul ei ole muidugi muud võimalustki, kui kas võidelda, põgeneda või surnut teeselda. Näiteks emotsionaalse vägivalla korral ei saa mingeid piire kehtestada, olgu siis aegsasti või hilinemisega. Neist sõidetakse üle niikuinii. Vanad mustrid toovad ükskõik kui väikese kriisi korral inimeses elava tegelikkuse taas esile. Rahuseisundi säilitamiseks peaks käima vaid kikivarvul ja kõigega nõustuma. Tänane juhtum illustreerib paraku just sellist olukorda. Ükskõik kui pehmelt piiride kehtestamist ka teha püüad, lõpeb asi ikkagi katastroofiga. 

Niisiis on isiklike piiride näitamine ja hoidmine üks raske ja närvesööv asi. Äkki tuleks mu ellu nüüd mõni selline inimene, kelle läheduses ei peaks üldse mingi piiriküsimusega tegelema? Ahoi, kas mõni selline on üldse olemas? 

4 Piirihiir

 Olen piirihiir.

Siit üle piiri 

piiks-piiks

mitte üks samm!

Nii!

Sa ikkagi tulid?

Miks,

piiks-piiks

Minu kodu on siin!

No hea küll, veidi,

piiks-piiks...

Aga mitte palju!

Nii!

Tulid edasi siit?

Miks,

piiks-piiks

Minu tunded on siin!

No hea küll, vaid veidi,

piiks-piiks...

Aga mitte palju!

Nii!

Tulid edasi veel?

Miks,

piiks-piiks

Minu süda on siin!

No hea küll, veel veidi,

piiks-piiks

Aga mitte palju!

Nii!

Sa tulid ju veelgi ja oledki siin?

Kuid kõigel on piir!

Minu hing, see on siin!

Minu süda on siin!

Minu tunded on siin!

Minu kodu on siin!

Ei tohi, ei tohi, ei tohi,

piiks, piiks!

Olen piirihiir,

kel on kadunud piir.

Milline piin!

Piiks-piiks, 

mis nüüd ometi teha?

Hiilin minema siit...