Vaata, lollid lähevad!

"Näe, lollid lähevad!" hüüdis vanaema suure toa akna juurest.

Jooksin imelugu kaema. Vanaema korteriakna eest läks kivilatakatest laotud jalgrada järgmise maja, edasi aga juba koolimaja ja poe poole. Sealt astusid jah parasjagu mingid suvalised inimesed.

"Täitsa lollid," tähendas vanaema rahulolevalt.

Lollus on mõõtühik, mis on mind kogu eluaja valvsakstegevalt saatnud. Lollidega ei tohtinud kokku puutuda, see oli otsekui nakkushaigus. Lolliks võis saada ja jääda. Muidugi võis ka lollina sündida, aga seda teemat ma praegu ei puudutaks- sealt hargneks liialt palju kõrvalteemasid. 

Üritan esmalt lolle klassifitseerida. Eelkõige kuulusid lollide hulka joodikud. Vanaisa oli muidu ka joodik, aga tema polnud loll. Tema ajas lihtsalt närvi. Vanaisal oli tegelikult hea pea. 

Lollid olid ka need, kes joodikutega elasid. Aga mitte vanaema ise. 

Mina ei tohtinud nende lastega mängida, kelle vanemad olid joodikud. Ja mitte mingil juhul ei tohtinud ma nende koju minna. Küll ma tahtsin teada, milline on üks õige joodiku kodu! Aga ma ei julgenud vanaema käsust üle astuda. Nende lastega mängisin aga salaja ikka. Üle mõistuse lollid nad küll ei tundunud. Kirikumõisas elas Tiina, kes käskis mul nätsu pähe tõrva närida ja alevis Anneli, kes meelitas mu rangelt keelatud Hulja metsa, mis, nagu hiljem selgus, olevat kubisenud joodikutest. Õnneks mina ei näinud ühtegi.

Lollid olid harimatud. Need, kes koolis edasi ei jõudnud. Need, kes kooli pooleli jätsid. Need, kes polnud kooli jõudnudki.

Vanaema kasutas meiega rääkides taktikat "eelda halvimat ja üllatu!" Ta teadis väga hästi, et õpin viitele, kuid ikka küsis mu käest, kui mingist raskest kontrolltööst juttu tuli, "noh, kas ikka kolme said kätte". Oi, see ajas närvi! Järelikult oli ta peas variant, et ka mina olen loll või jään tasapisi lolliks. Võitlesin selle vastu tõsimeelselt ja vihaselt.

Paksud olid ka lollid. Vanaema oli ise ka pisike ja ümmargune, aga see teda ei morjendanud. "Lollid söövad palju", oli lause, mis jääb mind ilmselt kummitama elu lõpuni. Sellest võib tulla ka mu kohati fanaatiline dieeditamine. 

Niisama plärajad olid samuti lollid. Vanaema ei raisanud ealeski oma aega külamuttidega lobisemisele. Vähemalt omasõnutsi mitte. Samas oli tal ilmaasjade ja inimeste kohta oma kindel teooria, milles ta oli täiesti kõigutamatu. Kust see tuli, on osaliselt teadmata. 

Linnainimesed olid kohe kindlasti maainimestest targemad. "Ainult lollid jäävad maale", oli ta veendunud. Alevis oli siiski tarkasidki liikvel. Näiteks õpetajad. Vahepealset varianti- et keegi oleks selline keskmiselt arukas- ma ei mäleta. 

Nii need lollid seal siis läksid. Mis kategoorias arvestus parasjagu käis, ei tea. Igatahes on mul siiani lollide ees hirm ja ebakindlus. Mine tea, äkki ei tunne äragi, kui nad mu nina eest mööduvad. Käsikäes. Või kuidas mu endaga lood on. Küsida pole ka enam kelleltki. 

                                                                        “

Vanaemal, nagu meil kõigil, olid omad kiiksud. Minu omal oli neid iseäranis palju. Aga just tema oskas see-eest kõige selgemini väljendada seda, kuidas ta mind armastab. Seepärast vaatangi sellele lolli-teemale lihtsalt naeratades tagasi… Oli ta meil ikka üks karakteriga tegelinski… 

Remont

 Kiht kihi haaval koorus aknaraamilt vana värvi. Föön, nagu töömehed ütlevad, täitis oma ülesande laitmatult. Andsin aga pahtlilabidaga takka ja töö lausa lendas. 

Mitu aastat ei tahtnud ma aknaraame nähagi. Olen ju kogu maja aknad ja raamid, kaasa arvatud veranda omad, ise renoveerinud. Mõneks aastaks tekkis sellest tööst küllastus, nüüd aga tundsin, et on taas õige aeg. 

Koorisin ühe ajastu lugu. Osad värvid alluvad föönile sirinal, teised muutuvad vintskeks ja nätskeks, kolmandaid tuleb kordi meelitada, vaat raami mustakspõletamisega riskides. Ma ei oska arvata, mis sorti on teine või kolmas värv, kuid esimene siinmainitu, see sirinal äratulija, on küllap linaõlivärv. Seesama, millega ka ise needsamad aknaraamid taastan.

Töö edukust hindan sentimeetrites. Jälle mõni ärakooritud sentimeeter juures, rõõmustan üha. Muud ei tohigi teha, kui rõõmus olla. Kui hakata mõtlema, kui palju on veel tegemisi ees, võib tuju ära minna. See ei tähenda muidugi, et ei võiks unistada. Unistama lausa peab! Unistused annavad mõtetele tiivad. Ja tiivad- need juba on midagi. Tiibadega saab lennata. Üles-alla ja kui soovi, siis ka läbi ajamasina.

Siin majas on olnud palju armastust. Tunnen seda selgelt. Kui kuulsin naabrinaiselt, kes ka eelmist perenaist mäletab, kuidas too olevat mööda teed kõndinud ja kõrvallookleva rästikuga lahkelt juttu ajanud, nii et uss oli teda lausa koduni saatnud, mõistsin veelgi selgemalt, et mu vaist selle koha osas oli õige. Mulle sobivad erilised inimesed. Siinkohal meenub Kukerpillide laul, mis algas nii:

“Kui olin päris väike veel, me külas elas nõid…”

Teine salm kõlas järgnevalt:

“Tal oli taltsas madu-uss, kel rästik nimeks on

Üks ronk, kes oli süsimust, üks kana ja üks konn.

Ta maja metsarohtu täis, mis rippus parte all,

See oli ainus varandus, mis hinge taga tal…”

Mingit rahas mõõdetavat rikkust siin tõepoolest polnud. Kui aga pidada rikkuseks vaimuandeid, kunstiarmastust, uudushimu looduse ja loomade vastu, suurt lugemust ning mällu talletatud teadmisi teatrist ja filmikunstist, siis selle loetelu osas on see maja eriliselt rikas. Nõiduslikkust on siin ka, see mulle meeldib! Tundlikud inimesed on ehedad, peenekoelised, inspireerivad! 

Olen siin palju ümber muutnud. Vajan enam avarust ja mul pole huvi aiamaa vastu. Aga selle paiga vaimsuse soovin kindlasti säilitada. Ka minu mõtetes on esikohal ilu ning kaunid kunstid. Mulle tundub, et maja on selle mõttega rahul.

Kunagi on mul kõik alumise korruse toad remonditud ja korras. Majal on uus katus, aia poole eendub sealt kena vintskapp- tubade jaoks, mis eluruumide kohal samuti korda tehtud. Maja on väljaspoolt kaunilt lubikrohvitud ja valkjas toon moodustab punaka katusega kena ansambli. 

Ait on tühjaks kantud. Aida põrand on tugevaks valatud. Siin saab korraldada kontserte ja luuleõhtuid, miks mitte ka lihtsalt pidusid. Aida seintel ripub maalikunsti. 

Vannotoast pääseb tillukesele verandale. Seal on hea juua tõusva päikese lummuses hommikukohvi või lõpetada päeva klaasikese šampanjaga, kui päike majaesise-tiirult aiaalale tagasi pöördub. 

Maja taga, õunaaia äärtel kükitab lisaks paar tillukest külalistemajakest. Esialgu piisaks ühestki, kuid unistama peaks tõepoolest suurelt. Mulle meeldib, kui majadel on ohtralt aknaid. Seetõttu ei saa külaliste majakesi valida ainult odavuse, vaid ka ilu seisukohalt lähtudes.

Ja minu erakla! Koht, kuhu saan segamatult varjuda. Vaikne onnike, kuhu pääsen vaid mina. Mediteerima, unistama, kirjutama. See suurte akendega putka, mis põllul kasvava Rebase tamme poole iseäranis head vaadet pakub, on mu unistustes esmaste prioriteetide hulgas.

Pluss paat. Aitaks väikesest, aga armsast mootorpaadist, millega otse Kessele põrutada- kui ilma on, muidugi. Paat oleks kui lemmikloom, kes meid alati ootaks ja mille turjale oleks kena ja turvaline istuda. Nagu hobune.

Tean, et need unistused on määratud täituma. Iseasi, millal. Homme kraabin veel ühe akna kauniltsäilinud piidad ja ümbruse. Siis saab hakata värvima. Lastetuba on peaaegu valmis.

Õpetajast mõeldes

 Õpetaja Ülle oli see naine, kelle ees mina, isepäine ja omatahtsi tegutseja, võtaksin mütsi maha. Täna teengi seda, sest neid neid inimesi, kes meid elus päriselt mõjutavad, ei ole eriti palju. Tema on üks neist. Paraku oleme me kõik ajalikud ja ta aeg sai otsa.

Õpetaja Ülle oli naine, keda ma lapsena kartsin. See oli Muusikakeskkoolis. Mulle tundus, et tema ongi üks põhilistest, kes minu mängu ajal pea teistega kokku paneb, sosistades, kuidas mina, andetu ja armetu, ei peaks klaverile ligilähedalegi minema. Ohjaa, need isiklikud traumad...

Aga ta ei olnud seda! Otsa-koolis sattus see naine mind juhendama, kui tegin esimesi samme õpetaja-paberite saamise suunal. Ja see, millisena ta mulle siis avanes, toob mulle täna pisarad silma. 

Teate, ma armastan andekaid inimesi. Armastan Jumala annet, mis neist peegeldub, ja eriti seda, kui nad oskavad endale kingituga imesid teha. See, millisena avanes õpetaja Ülle professionaalsus väikese lapse viimisel muusika-maailma, oli lihtsalt hämmastav. Juba need esimesed noodid, mida väikesed ebakindlad käed klahvidel kuuldavale tõid, olid läbi õpetaja Ülle õpetuse midagi nii tähtsat ja suurt, et ei tekkinud kahtlustki, et seda rada mööda on põnev ja turvaline edasi astuda. Jah, nimelt turvaline, sest teame ju kõik, et kui vundament on korralikult laotud, võib sinna ehitatud hoonega teha mistahes arhitektuurilisi imetrikke. Õpetaja Ülle näitas seda mulle imelisel kombel.

Minust ei saanud õpetajat, mu kutsumus oli teine. Aga loomulikult ei tekkinud mul küsimustki, kelle juurde Helis muusikamaailma väravate avamiseks suunata. Ta oli vaid viiene, kui viisin ta õpetaja Ülle juurde. Ja kogesin seda kõike, mida olin juba kord õpilasena näinud, teistkordselt. Minu tütar läks neis tundides õitsema. Ta oli rõõmus ja julge- sest tal oli selle õpetajaga turvaline. Muide, ühe kitsetalle-loo jägselt kinkis õpetaja Ülle Helisele kitsetall Bambi. See on meil siiani alles.

Muidugi oli tal õpetajana konkurssidele ja maailmalavadele viija tase. Kõik teadsid seda. Konkurssidele minejad käisid talle kõigest hoolimata ette mängimas. Aga see, mis temast tõelise pärli tegi, oli just see imetlusväärne alustalade voolimise oskus. Seda ei oskagi sõnadesse panna... 

Õpetaja Ülle saadetakse homme teele Jaani kirikust. Mina aga puhkan Muhus. Istun aias, oranžid liiliad mu päevitustooli juures on meetripikkused ja just õide puhkenud. Vaatlen neid ja mõtlen õpetaja Üllele. Kui tänulik ma olen. See aeg tema juures oli ju õigupoolest lühike- kuid näe, kuidas mõjutas... Tean, et paljusid teisigi.

Puhaku ta Jumala rahus.

Udujutt

Astusin kleidisahinal pimedasse öhe. Mulle lõi vastu jaheda õhu pahvak. See tõi kergendust, sest viimased päevad olid olnud taluvuspiirini kuumad. Mõne minutiga hakkasin aga võdisema- keha polnud sugugi jahedusega harjunud. Pidanuks leidma kampsuni, hea, kui salligi, aga mul polnud otsimiseks mahti. Puude kontuurid, mis vormusid tumeda taeva all veelgi tumedamaks, mõjusid veidi ähvardavalt, mustjad rünkpilved muutsid taeva rahutuks ja liikuvaks. Mul polnud midagi karta.

Põllule oli tekkinud udu. Külm ja kuum õhumass moodustasid ühinemisel maapinna kohale valge, vatise müüri. Uttu olingi suundumas.

Ühtäkki olin uduliblikas. Kerge ja õhkõrn udunaine, kleidi lendlevad varrukad tiibadeks. Mu jalatallad ei puudutanud enam maad. Vaid üksikud kõrgemad kõrred kõditasid mu päkkasid, kui neist lenneldes üle libisesin. Lilleõied olid all jaheduses tõmbunud nuppu. Kõrte vahel toimetanud putukad ja röövikud olid otsekui unnetardunud. Mina aga liuglesin ja lehvisin.

Hea kerge oli olla. Tõmbasin udutekki kord peale, kord ära. Rullisin end udupehmes jaheduses, hüppasin vetruval udulooril. Tõusin üha kõrgemale ja kõrgemale ja iga hüppe järel vajusin tagasi pehmele udumadratsile, maandudes otsekui kellegi hoolitsevaile kätele, tajudes kui haigele kohale hellalt pealepuhumist. Jahedat, kuid hoolivat hingust.

Varesele valu, harakale haigust... Näe, taeva pilvise kõhu all liugleski üksikuid linde. Tahtsin neid hüpates tabada, kuid loobusin peale paari hõljuvat põrgatust, vajudes naerdes selili pehmele udumadratsile. Lendavat lindu juba ei püüa!

Mu juuksed lehvisid vargsi tekkinud öötuules, kleidiäär tõusis ühe tugevama puhanguga vallatult üles. Üks mehine paitus üle mu pruunika keha, üle näo, rindade ja reite... Kui hea!

Ühtäkki taipasin, et tuul, mu uus mängukann, mu mehine meelitaja, ahvatlev, kuid ebakindel kaaslane, viib udu minema. Udu hakkas puhanguis hajuma. Madrats, millel hüpetest puhkasin, muutus õhukeseks. Pidu hakkas otsa saama. 

Anusin küll neid kahte, tuult ja udu, koostööle, aga ei. Üks välistas teise, kuigi mina, truudusetu, olin nautinud mõlemat. Udu pehmust ja jahedust, tuule konkreetsust ja tugevust. Oli taas aeg minna- nagu elus ikka. 

Puude kontuurid olid veelgi mustemad ja ähvardavamad. Mind see aga ei heidutanud. Kusagil põõsaste vahel välgatas tulekuma. Minu koduaken oli ootavalt valge. Keegi oli lausa ukse praokile lükanud. Soojus jalutas poolele õuele vastu, haaras mu jahedad käed, sättis end ümber mu piha ja juhatas hellalt majja. Vajusin väsinult voodile.

Oh seda ilusat elusat elu! Kõik oli ühtäkki nii lihtne, nii kerge, nii arusaadav!

Hea helde oli uinuda...

Tähtis teadaanne

 1) Armastan loomi väga.

2) Armastan ka oma peret ja sõpru väga.

3) Käies külas, võin silitada oma sugulaste või sõprade lemmikloomi ja mängida nendega.

4) Võin ka mitte silitada ja mängida.

5) Oma kodu hoian lemmiklooma-vabana. 

6) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad, kes mind külastavad, aktsepteerivad seda. 

7) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad ei püüa mulle vägisi lemmikloomi külla tuua. 

8) Eeldan, et meil ei teki jututeemat "kass on tegelikult täiesti probleemivaba loom" või "see koer on nii rahulik, et ei sega kedagi".

9) Eeldan, et inimesed tunnistavad, et loomaga külla minnes tekitab see tahes tahtmata probleeme ja lisaülesandeid ka pererahvale. 

10) Eeldan, et mul on õigus öelda eelmisele punktile kommentaariks "palun, ma tõesti ei taha"

11) Eeldan, et mind ei sildistata minu otsuse peale loomavihkajaks.

12) Palun südamest, et minuga arvestataks. Mulle meeldivad kõik teie loomad, kui nad püsivad kodus- aga mitte minu kodus!

12) Loomulikult on erandeid. Näiteks läbisõitvad ja mõneks tunniks küllatulevad lemmikloomadega sõbrad, kui nad ei taha looma tuppa ega aita sokutada. Aidas on suviti pääsukestel pojad.

Lisaks harakas Haraldi loole

 Ei saa öelda, et interpreedid just liiga sageli oma kontserte katkestaksid, nii nagu harakas Harald seda minu kohatute ovatsioonide peale tegi. Küll aga meenus mulle üks oma kunagine kolleeg, suurepärane orelisolist, paraku väga väheldase huviga kiriku ja kristliku maailmapildi osas, nagu kiriku organisti amet päriselt nõuab. Jumalateenistus tundus teda lausa häirivat, mistõttu tahtis ta sellega alati kiirelt ühele poole saada. Nii mängis ta koraale poole kiirema tempoga ja tegi muid vimkasid, mis kirikurahva hingekosutuse taganõudmist tublisti häirisid. Selle mu kollegi arvates pidanuks keskenduma vaid oreli lõpuloole. 

Vanainimeste arvates olid aga asjalood teisiti. Kui oled juba tubli tunni jagu kõval kirikupingil istunud, kõik oma patud üles tunnistanud ja armulaualeivast-veinist usule kinnitust leidnud, hakkavad mõtted tahes tahtmata ka maisemate asjade poole veerema. Üheks oli näiteks kosutav kirikukohv ja üllatusmoment sinna juurde kuuluva näol. On see pirukas või küpsis? Vahest lausa koogitükike? 

Seega ei maksa vanainimestele pahaks panna, et nad oreli lõpuloosse sama aupaklikult ei suhtunud, kui too mu endine kolleeg, tunnustatud interpreet. Et lõpulugu, tihtilugu prantsuse stiilis, kestis keskeltläbi viisteist-kakskümmend minutit, on täiesti loomulik, et vanainimestel selleks ajaks juba kere heledaks läks ja nad üha rahutumalt kohvilauda taga hakkasid nõudma.

Kord küttis too tunnustatud interpreet taas oreli lõpuloona Vierne’i või Widori lõputuna tunduvat sümfoonilist šedöövrit, ja vanainimeste kõht oli jälle koledamal kombel tühi. Siis see juhtuski. 

Vanainimeste kõrvad on teatavasti töntsid, seega, kui nad omavahel kirikupingis arutama hakkasid, ütleme, et sellesama kohvikõrvase üle, kostis see kaugemale, kui nad eeldasid. Õige oleks öelda, et nende jutuvada kostis üle kiriku. Organist oli prantsuse tämbrite lummuses. See andis jutule julgust ja häälele kõla. 

Järsku aga orel vaikis. Nagu noaga lõigatult. Paar valjuhäälset sõnapoega lipsas veel inertsist üle vanainimeste kuivade huulte, siis aga vakatasid nemadki. 

Organist oli end välgukiirusel ümber pööranud. Ta silmad läikisid vihaselt. "Sigade ette ma pärleid ei loobi”, ütles ta selgelt ja kõlavalt. Ning läks. 

Lugu jäi pooleli, nagu harakas Haraldi tänahommikusel aiakontserdilgi. Ainus vahe oli see, et interpreet ei lennanud. Ta sammus, küll väga vihaselt, kuid lendamine see polnud. Jooksmine, kui soovite. Ähvardav kõnd. 

Mu vaene interpreedist kolleeg ei pälvinud pika katkestatud prantsuse loo eest aplausigi. Vanainimesed olid selleks liiga ehmunud. Ja nende peakestes kummitas üks oht veel- mine tea, äkki arvab interpreedihärra, et plaksutamisega nõutakse lisapala. Nemad tahtsivad aga viimaks hoopis kohvile minna! Ei tea, mis kõrvale antasse? 

Harakas Haraldi häälepaelad

 Harakas Harald istus hernehirmutise otsas ja laulis. Laulmiseks nimetame seda tegevust küll tugevate mööndustega, kuid see, et Haraldi hääleproov toimus just hernehirmutise turjal, on juba iseenesest tähelepanuväärne. Hernehirmutis on mõeldud nimelt lindude peletamiseks ja see on paigutatud maasikapeenra lähedusse, et vältida korvamatut kahju suure saagi valmimise eel. Kell seitse hommikul ei olnud Harald maasikatest huvitatud.

Mina olin kell seitse hommikul väga huvitatud kvaliteetsest unest. Et aga mu tillukese, kuid hubase suvetoa ainus aken avaneb maasikapeenra, hernehirmutise ja tänaste keerukate olude sunnil ka Haraldi püüne suunal, sattusin olema koos aeda eksinud jänesega tema väikesearvulise, kuid auväärse publiku hulgas ja hoolimata oma poolune staadiumist ühtlasi tema ande vallapääsemise vaikivaks tunnistajaks.

Öeldakse, et harakas kädistab. Kui Harald kädistaks, oleks see liialt tavaline ja ei ületaks kaugeltki uudistekünnist. Usun, et kädistamise korral poleks minu musikaalne kõrv kaugel unemaal viibides siinpoolsuse signaalidega tegelema hakanudki. Haraldi laulis. Tema häälerühmaks on midagi madalamapoolset, ütleme teine tenor kuni bariton, tämbiks aga vareselaadsete sugemetega kriiksatuste taoline heli, mis käib lihast ja luust läbi, olles seega täiesti unikaalne. 

Haraldi repertuaaris olev pikk lugu sarnanes Ravel'i Bolero'le - nooti kirjutatuna olnuks see suhteliselt igav ühetaoliste kriiksatuste järgnevus. Küllap teate, kuidas Ravel tekitab Boleros teose paisumise efekti- ta lisab igale järgnevale variatsioonile ühe või mitu instrumenti. Teos jääb tegelikult suhteliselt samaks, aga kuulaja aju produtseerib lisaks creszendole müstilisel kombel ka accelerando (kiirenemise) kujutelma. 

Harald tekitas sama efekti märksa lihtsamate vahenditega. Tema relvadeks publiku võitmisel oli a) kontserdi toimumise aeg ja b) palju võimsam järjepidevus, kui Ravelil. Mõlemad võtted tekitasid heliteose üüratu paisumise efekti, kuigi tegelikkuses jäi kõik samaks. 

Publik niheles voodis. Harald on tõesti andekas, leidis ta üksmeelselt. (Teine pool publikust, jänku, oli selleks ajaks juba metsa kalpsanud.) Esitatav teos kogus kuuldavalt hoogu. Eriefektid toimisid suurepäraselt. Umbes kahekümne minuti peal surus publik kaks patja kummalegi kõrvale. See, mis ta kuulis, oli lihtsalt niivõrd uskumatu, niivõrd erakordne. Juba poole loo pealt tõusis publik püsti. Seda ei juhtu kontsetidel just sageli. Neljakümnendal minutil küünitas publik ruloo tagant lava suunas. Harald oli oma valge rinnaesise puhevile ajanud. Ta tugev, konksus nokk oli pärani, selg sirgus, küünised kindlalt haaramas hernehirmutise kaltsakat õlga. Kohe näha, et tõelisele kunstnikule iseloomulik tugev esinemisnärv. Sellega liigutab mägesid! 

Harald nägi vägagi hästi kuulikindlate klaaside tagant vahtivaid publiku imestusest ümmargusi silmi ja tõi kiituseks kuuldavale veelgi kriiskavama passazi. Publik tammus jalalt jalale. 

Haraldi häälepaelad pidasid nõudlikule teosele suurepäraselt vastu. Mis toimus aga publikuga? Publik tegi järsku täiesti arusaamatu lükke- avas viiekümnendal minutil akna ja hakkas aplodeerima! Ma saan aru küll, et asi oli seda väärt, aga mehed-vennad, see oli viga! Te ju teate, ei plaksutada ei sobi a) mitmeosalelise soolopala osade vahel b) sümfoonia osade vahel. Jah, sageli plaksutatakse nõudliku ooperiaaria lõppedes, see võib minna isegi veidi orkestri vahemängu sisse, aga ooper on hoopis teine, seal tohib ka braavo hüüda. Kunagi ei plaksutata aga keset bolerotaolist teost!

Haraldi soolo hernehimutise turjal katkes nagu noaga lõigatult. Kulminatsioon jäi kaugeltki saavutamata. Miks küll, hea Harald, miks, ägas nõutu publik- aga oli juba hilja. Harald lehvitas solvunult tiibu ja lendas minema. Ei saanud maasikaidki tänutäheks kaasa!

Röögatust muusikaimest oimeti publik vajus tagasi voodile. Muljed olid küll meeliülendavad, kuid kultuursuse tase ei küündinud kaugeltki Haraldi andeni. Publik leidis enda vabanduseks, et ka vaikus võib vahel olla kõnekas muusika. Eriti peale taolist šedöövrit, lisasid sisemised arvustajad kinnituseks.