Udujutt

Astusin kleidisahinal pimedasse öhe. Mulle lõi vastu jaheda õhu pahvak. See tõi kergendust, sest viimased päevad olid olnud taluvuspiirini kuumad. Mõne minutiga hakkasin aga võdisema- keha polnud sugugi jahedusega harjunud. Pidanuks leidma kampsuni, hea, kui salligi, aga mul polnud otsimiseks mahti. Puude kontuurid, mis vormusid tumeda taeva all veelgi tumedamaks, mõjusid veidi ähvardavalt, mustjad rünkpilved muutsid taeva rahutuks ja liikuvaks. Mul polnud midagi karta.

Põllule oli tekkinud udu. Külm ja kuum õhumass moodustasid ühinemisel maapinna kohale valge, vatise müüri. Uttu olingi suundumas.

Ühtäkki olin uduliblikas. Kerge ja õhkõrn udunaine, kleidi lendlevad varrukad tiibadeks. Mu jalatallad ei puudutanud enam maad. Vaid üksikud kõrgemad kõrred kõditasid mu päkkasid, kui neist lenneldes üle libisesin. Lilleõied olid all jaheduses tõmbunud nuppu. Kõrte vahel toimetanud putukad ja röövikud olid otsekui unnetardunud. Mina aga liuglesin ja lehvisin.

Hea kerge oli olla. Tõmbasin udutekki kord peale, kord ära. Rullisin end udupehmes jaheduses, hüppasin vetruval udulooril. Tõusin üha kõrgemale ja kõrgemale ja iga hüppe järel vajusin tagasi pehmele udumadratsile, maandudes otsekui kellegi hoolitsevaile kätele, tajudes kui haigele kohale hellalt pealepuhumist. Jahedat, kuid hoolivat hingust.

Varesele valu, harakale haigust... Näe, taeva pilvise kõhu all liugleski üksikuid linde. Tahtsin neid hüpates tabada, kuid loobusin peale paari hõljuvat põrgatust, vajudes naerdes selili pehmele udumadratsile. Lendavat lindu juba ei püüa!

Mu juuksed lehvisid vargsi tekkinud öötuules, kleidiäär tõusis ühe tugevama puhanguga vallatult üles. Üks mehine paitus üle mu pruunika keha, üle näo, rindade ja reite... Kui hea!

Ühtäkki taipasin, et tuul, mu uus mängukann, mu mehine meelitaja, ahvatlev, kuid ebakindel kaaslane, viib udu minema. Udu hakkas puhanguis hajuma. Madrats, millel hüpetest puhkasin, muutus õhukeseks. Pidu hakkas otsa saama. 

Anusin küll neid kahte, tuult ja udu, koostööle, aga ei. Üks välistas teise, kuigi mina, truudusetu, olin nautinud mõlemat. Udu pehmust ja jahedust, tuule konkreetsust ja tugevust. Oli taas aeg minna- nagu elus ikka. 

Puude kontuurid olid veelgi mustemad ja ähvardavamad. Mind see aga ei heidutanud. Kusagil põõsaste vahel välgatas tulekuma. Minu koduaken oli ootavalt valge. Keegi oli lausa ukse praokile lükanud. Soojus jalutas poolele õuele vastu, haaras mu jahedad käed, sättis end ümber mu piha ja juhatas hellalt majja. Vajusin väsinult voodile.

Oh seda ilusat elusat elu! Kõik oli ühtäkki nii lihtne, nii kerge, nii arusaadav!

Hea helde oli uinuda...

Tähtis teadaanne

 1) Armastan loomi väga.

2) Armastan ka oma peret ja sõpru väga.

3) Käies külas, võin silitada oma sugulaste või sõprade lemmikloomi ja mängida nendega.

4) Võin ka mitte silitada ja mängida.

5) Oma kodu hoian lemmiklooma-vabana. 

6) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad, kes mind külastavad, aktsepteerivad seda. 

7) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad ei püüa mulle vägisi lemmikloomi külla tuua. 

8) Eeldan, et meil ei teki jututeemat "kass on tegelikult täiesti probleemivaba loom" või "see koer on nii rahulik, et ei sega kedagi".

9) Eeldan, et inimesed tunnistavad, et loomaga külla minnes tekitab see tahes tahtmata probleeme ja lisaülesandeid ka pererahvale. 

10) Eeldan, et mul on õigus öelda eelmisele punktile kommentaariks "palun, ma tõesti ei taha"

11) Eeldan, et mind ei sildistata minu otsuse peale loomavihkajaks.

12) Palun südamest, et minuga arvestataks. Mulle meeldivad kõik teie loomad, kui nad püsivad kodus- aga mitte minu kodus!

12) Loomulikult on erandeid. Näiteks läbisõitvad ja mõneks tunniks küllatulevad lemmikloomadega sõbrad, kui nad ei taha looma tuppa ega aita sokutada. Aidas on suviti pääsukestel pojad.

Lisaks harakas Haraldi loole

 Ei saa öelda, et interpreedid just liiga sageli oma kontserte katkestaksid, nii nagu harakas Harald seda minu kohatute ovatsioonide peale tegi. Küll aga meenus mulle üks oma kunagine kolleeg, suurepärane orelisolist, paraku väga väheldase huviga kiriku ja kristliku maailmapildi osas, nagu kiriku organisti amet päriselt nõuab. Jumalateenistus tundus teda lausa häirivat, mistõttu tahtis ta sellega alati kiirelt ühele poole saada. Nii mängis ta koraale poole kiirema tempoga ja tegi muid vimkasid, mis kirikurahva hingekosutuse taganõudmist tublisti häirisid. Selle mu kollegi arvates pidanuks keskenduma vaid oreli lõpuloole. 

Vanainimeste arvates olid aga asjalood teisiti. Kui oled juba tubli tunni jagu kõval kirikupingil istunud, kõik oma patud üles tunnistanud ja armulaualeivast-veinist usule kinnitust leidnud, hakkavad mõtted tahes tahtmata ka maisemate asjade poole veerema. Üheks oli näiteks kosutav kirikukohv ja üllatusmoment sinna juurde kuuluva näol. On see pirukas või küpsis? Vahest lausa koogitükike? 

Seega ei maksa vanainimestele pahaks panna, et nad oreli lõpuloosse sama aupaklikult ei suhtunud, kui too mu endine kolleeg, tunnustatud interpreet. Et lõpulugu, tihtilugu prantsuse stiilis, kestis keskeltläbi viisteist-kakskümmend minutit, on täiesti loomulik, et vanainimestel selleks ajaks juba kere heledaks läks ja nad üha rahutumalt kohvilauda taga hakkasid nõudma.

Kord küttis too tunnustatud interpreet taas oreli lõpuloona Vierne’i või Widori lõputuna tunduvat sümfoonilist šedöövrit, ja vanainimeste kõht oli jälle koledamal kombel tühi. Siis see juhtuski. 

Vanainimeste kõrvad on teatavasti töntsid, seega, kui nad omavahel kirikupingis arutama hakkasid, ütleme, et sellesama kohvikõrvase üle, kostis see kaugemale, kui nad eeldasid. Õige oleks öelda, et nende jutuvada kostis üle kiriku. Organist oli prantsuse tämbrite lummuses. See andis jutule julgust ja häälele kõla. 

Järsku aga orel vaikis. Nagu noaga lõigatult. Paar valjuhäälset sõnapoega lipsas veel inertsist üle vanainimeste kuivade huulte, siis aga vakatasid nemadki. 

Organist oli end välgukiirusel ümber pööranud. Ta silmad läikisid vihaselt. "Sigade ette ma pärleid ei loobi”, ütles ta selgelt ja kõlavalt. Ning läks. 

Lugu jäi pooleli, nagu harakas Haraldi tänahommikusel aiakontserdilgi. Ainus vahe oli see, et interpreet ei lennanud. Ta sammus, küll väga vihaselt, kuid lendamine see polnud. Jooksmine, kui soovite. Ähvardav kõnd. 

Mu vaene interpreedist kolleeg ei pälvinud pika katkestatud prantsuse loo eest aplausigi. Vanainimesed olid selleks liiga ehmunud. Ja nende peakestes kummitas üks oht veel- mine tea, äkki arvab interpreedihärra, et plaksutamisega nõutakse lisapala. Nemad tahtsivad aga viimaks hoopis kohvile minna! Ei tea, mis kõrvale antasse? 

Harakas Haraldi häälepaelad

 Harakas Harald istus hernehirmutise otsas ja laulis. Laulmiseks nimetame seda tegevust küll tugevate mööndustega, kuid see, et Haraldi hääleproov toimus just hernehirmutise turjal, on juba iseenesest tähelepanuväärne. Hernehirmutis on mõeldud nimelt lindude peletamiseks ja see on paigutatud maasikapeenra lähedusse, et vältida korvamatut kahju suure saagi valmimise eel. Kell seitse hommikul ei olnud Harald maasikatest huvitatud.

Mina olin kell seitse hommikul väga huvitatud kvaliteetsest unest. Et aga mu tillukese, kuid hubase suvetoa ainus aken avaneb maasikapeenra, hernehirmutise ja tänaste keerukate olude sunnil ka Haraldi püüne suunal, sattusin olema koos aeda eksinud jänesega tema väikesearvulise, kuid auväärse publiku hulgas ja hoolimata oma poolune staadiumist ühtlasi tema ande vallapääsemise vaikivaks tunnistajaks.

Öeldakse, et harakas kädistab. Kui Harald kädistaks, oleks see liialt tavaline ja ei ületaks kaugeltki uudistekünnist. Usun, et kädistamise korral poleks minu musikaalne kõrv kaugel unemaal viibides siinpoolsuse signaalidega tegelema hakanudki. Haraldi laulis. Tema häälerühmaks on midagi madalamapoolset, ütleme teine tenor kuni bariton, tämbiks aga vareselaadsete sugemetega kriiksatuste taoline heli, mis käib lihast ja luust läbi, olles seega täiesti unikaalne. 

Haraldi repertuaaris olev pikk lugu sarnanes Ravel'i Bolero'le - nooti kirjutatuna olnuks see suhteliselt igav ühetaoliste kriiksatuste järgnevus. Küllap teate, kuidas Ravel tekitab Boleros teose paisumise efekti- ta lisab igale järgnevale variatsioonile ühe või mitu instrumenti. Teos jääb tegelikult suhteliselt samaks, aga kuulaja aju produtseerib lisaks creszendole müstilisel kombel ka accelerando (kiirenemise) kujutelma. 

Harald tekitas sama efekti märksa lihtsamate vahenditega. Tema relvadeks publiku võitmisel oli a) kontserdi toimumise aeg ja b) palju võimsam järjepidevus, kui Ravelil. Mõlemad võtted tekitasid heliteose üüratu paisumise efekti, kuigi tegelikkuses jäi kõik samaks. 

Publik niheles voodis. Harald on tõesti andekas, leidis ta üksmeelselt. (Teine pool publikust, jänku, oli selleks ajaks juba metsa kalpsanud.) Esitatav teos kogus kuuldavalt hoogu. Eriefektid toimisid suurepäraselt. Umbes kahekümne minuti peal surus publik kaks patja kummalegi kõrvale. See, mis ta kuulis, oli lihtsalt niivõrd uskumatu, niivõrd erakordne. Juba poole loo pealt tõusis publik püsti. Seda ei juhtu kontsetidel just sageli. Neljakümnendal minutil küünitas publik ruloo tagant lava suunas. Harald oli oma valge rinnaesise puhevile ajanud. Ta tugev, konksus nokk oli pärani, selg sirgus, küünised kindlalt haaramas hernehirmutise kaltsakat õlga. Kohe näha, et tõelisele kunstnikule iseloomulik tugev esinemisnärv. Sellega liigutab mägesid! 

Harald nägi vägagi hästi kuulikindlate klaaside tagant vahtivaid publiku imestusest ümmargusi silmi ja tõi kiituseks kuuldavale veelgi kriiskavama passazi. Publik tammus jalalt jalale. 

Haraldi häälepaelad pidasid nõudlikule teosele suurepäraselt vastu. Mis toimus aga publikuga? Publik tegi järsku täiesti arusaamatu lükke- avas viiekümnendal minutil akna ja hakkas aplodeerima! Ma saan aru küll, et asi oli seda väärt, aga mehed-vennad, see oli viga! Te ju teate, ei plaksutada ei sobi a) mitmeosalelise soolopala osade vahel b) sümfoonia osade vahel. Jah, sageli plaksutatakse nõudliku ooperiaaria lõppedes, see võib minna isegi veidi orkestri vahemängu sisse, aga ooper on hoopis teine, seal tohib ka braavo hüüda. Kunagi ei plaksutata aga keset bolerotaolist teost!

Haraldi soolo hernehimutise turjal katkes nagu noaga lõigatult. Kulminatsioon jäi kaugeltki saavutamata. Miks küll, hea Harald, miks, ägas nõutu publik- aga oli juba hilja. Harald lehvitas solvunult tiibu ja lendas minema. Ei saanud maasikaidki tänutäheks kaasa!

Röögatust muusikaimest oimeti publik vajus tagasi voodile. Muljed olid küll meeliülendavad, kuid kultuursuse tase ei küündinud kaugeltki Haraldi andeni. Publik leidis enda vabanduseks, et ka vaikus võib vahel olla kõnekas muusika. Eriti peale taolist šedöövrit, lisasid sisemised arvustajad kinnituseks.

Jaksamisest

 Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega! 

Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise. 

Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime. 

Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid. 

Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.

Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.  

Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta. 

Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.

Lallallaa

 Kas te teate, kes on Lallallaa? Lallallaa- see olen mina!

Ah et mis mõttes? Eks lugege!

Seda te ju ikka mäletate, et Otto hakkas mind kutsuma väga erilise nimega- Mannela. Selle taga oli tegelikult minu soovimatus kanda vanaema austavat nimetust, aga nii fantaasiarikast nime poleks ma enesele elu seeski suutnud välja mõelda! Pakkusin ühte lihtsakoelisemat, seostades seda oma lapsepõlve hüüdnimega, millega olnuks kerge suhestuda. Arvasin, et Manna (pehme n-iga, mitte nagu pudrumaterjal) sobiks kenasti. Aga laps valis ise. Mannela on pikem ja keerukam, kuid ilmselt olete nõus, et ka naljakam. See on sajaprotsendiliselt Otto looming ja seega edasikaebamisele ei kuulu. 

Ruben hakkas rääkima alles üsna hiljuti. Praegugi teeb ta seda veidi konarlikult ja paljud sõnad mugandab lihtsamaks ja keelepärasemaks. Üks neist ongi too Lallallaa ehk ilmselt siis tema keeles Mannela. Meloodiline ja oma lihtsuses lausa jahmatav! 

Kui ta mind õues või rannal hüüab, kõlab see mu kõrvadele nagu muusika. Kes siis ei tahaks olla muusika! Mäletate seda laulu-

My heart goes shalala lala, shalala in the morning. 

Oh oh oh shalala lala, shalala in the sunshine. 
Shalala lala, shalala lala in the evening. 
Shalala lala shalala lala just for you.…

 -vaat see ongi see Lallallaa, näiliselt süütuke, aga kannab oma lihtsas mõjususes vaat et kogu maailma!

Vanaemaks olemise aegu

 Vanaemaks olemise aegu

Tänasega tahaks vesta juttu

Partneriteks minevik ja praegu

Teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta

Kui on taas see hetk, mil pole kiire

Tänasega vesteldes ei tõtta

Ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel

Lõunaunest rännak saab, kus eile

Omandamas hoopis teise vaate

Põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena

Paljasääri mere poole jooksid

Minagi seal lippan, oh mis kena- 

Eile, kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub

Tänasise minevikku lisab

Minagi kord vajun ajalukku

Ometi on ema mul, ja isa. 

Põlvnemist ja olemise homset

Tänasega rahulolu aitab

Hoomata. Ja vanaema kombel

Pehme käega laste põski paitab…