See reis oli koos lastega esimene peale kahe aasta tagust koroonaaja algust. Ainuvastutajana olin natukene ärev, eriti seetõttu, et Karl Johann pole koroonat põdenud ja reisis testidega. Meil, teistel on läbipõdemise tõendid ja sellega on automaatselt pool muret vähem.
Testidega reisimise korral tehakse nimelt tihtilugu veel lisakontrolle ja mõelda vaid, kui see oleks järsku (vale)positiivset näidanud- me istunuks ju kõik kogu reisi vältel kuskil koroonahotellis kinni!
Õnneks läks kõik hästi. Jah, Hispaaniasse jõudes küsiti küll QR koodiga riiki sisenemise vormi, aga et olin selle täitnud juba enne, kui Joss sai teada negatiivse testitulemuse, oli see vaid formaalsus.
Tagasi lendasime läbi Itaalia ja see oli veidi komplitseeritud, sest Itaalias on veel üsna karmid piirangud. Näiteks, lugesin ma, ei aktsepteerita seal negatiivset testi, ainult vaktsineeritust või läbipõdemist- seda nii kohvikutes, muuseumides kui ka mujal. Lennujaamas need reeglid siiski ei kehtinud ning imekombel ei huvitanud Jossi värskelt tehtud (ja taas pisukese ärevusega seotud) antigeeni test mitte kedagi!
Küll aga tekkis väike paanika lennuki pardale minnes. Selgus, et lennukis aktsepteeritakse ainult teatud tüüpi maske, sääraseid, mis näevad näol välja nagu koera koonud. Meil neid muidugi polnud ja pileti kontrollija käskis südamerahuga minna neid kuskilt duty free poest hankima, kuigi enamik inimesi oli juba lennukil. See oli tõeliselt tobe hetk!
Jah, tagasitee oligi muidu liiga ideaalne. Kõik sujus, midagi ei pidanud otsima, kusagil ei olnud vaja arutult passida. Tõsi, pagasi eest maksin esimesel lennul lisatasu, teisel pidime asju kohvrist vähemaks koukima. Aga see selleks.
Küllap on varsti kõik veelgi lihtsam. Koroona vajub tasapisi unustuste hõlma ja asemele tulevad uued mured. Oleks et need enam nii vastikul kombel reisimist ei puudutaks.
Täna sõitsime nii, nagu homset poleks! Rannikul, peale päikeseloojangut.
Täna sõitsime nii, nagu tegelikult ei tohiks. Kahekaupa, minu taga Lisann. Joss ja Loovi seisid teise tõuksi seljas.
Täna sõitsime kiiresti ja mõnuga. Meil polnud isegi kiivreid peas, mis annab tunnistust minust, kui üsna hullust emast, aga õnneks ei juhtunud midagi.
Täna parkisime need kaks tõuksi meie maja ette. Eks näis, kas nad homseks on veel alles või on mõni lähikonnast need juba avastanud ja minema sõitnud.
Kiiruses on vabadus. Seda tean nüüd kindlalt.
Järgmisena ostan endale elektritõuksi!
Asi oli nii- pidime täna trioga elektritõukeratastega mööda Playa Blanca ranniku promenaadi uhama, kihutama nii, nagu homset poleks. Muide, sellistes olukordades polegi homsel ja ülehomsel mingit tähtsust, on vaid kiirus ja mööda-, läbi- ja ülevuhisemismõnu, mis on tõeliselt meeliülendav, mistõttu igatsen sääraseid hetki oma ellu palju enam- aga mitte sellest ei hakanud ma kirjutama.
Asi ei läinud päris plaanipäraselt. Tõuksi rentimiseks tuleb esmalt tõmmata vastav äpp. Sellega läbid otsekui esmakontrolli- kui sul on telefon, millega saab äppi alla laadida, oled ka tõuksisõiduks valmis. Meil on noortele inimestele kohased telefonid, nii et äpid said kõigile korralikult laetud. Oli vaid üks "aga", pangakonto number, mis tuli sisestada, et nad saaksid mu kontolt raha ära võtta.
Lubasin kõikidel lastel sisestada minu kontonumbri. Siitmaalt kiskus aga asi jamaks. Nelja tõuksi ja ühe kontonumbri ühendamine käis tublile masinale selgelt üle jõu. Kui Loviisa, kes pildistas oma QR koodi esimesena, oma tõuksi tööle sai, ütles süsteem järgmisele, et on tekkinud makseprobleem. Sisestasin siis järgmisele, vist Lisannile, oma krediitkaardi kontonumbri. Nüüd tekkis Karl Johannil makseprobleem ja olime temaga ikka tõuksitud.
Siis lasin käiku ka firma pangakaardi kontonumbri- et küll kannan hiljem selle raha tagasi. Ka see toimis, ainult et nüüd olid kõik mu lapsed ratastel, kuid ma ise- täielik jalamees!
Rohkem mul pangakaarte pole ja sinna me tore rannikuäärne tõuksidel uhamine sumbuski. Lastel polnud tuju minuta sõita, mina olin toimuva tõttu kurb, ilm läks kah kole palavaks. Tegin siiski Lisanni tõuksiga ühe väikese lohutussõidu- ja mulle meeldis see väga. Meeldis nii, et leppisime Karl Johanniga kokku, et ostame endalegi elektritõuksi.
Muide, ega see tõuksirent odav lõbu pole. Kui enda masin õuel, on kokkuhoid märkimisväärne. Seegi hea.
