Kojutuleku eel

Mida aeg edasi, mida kojusõidule lähemale, seda halvemini ma ennast tunnen. Ma ei tahaks siit veel ära minna. Tahaks, nagu eile õhtul, kihutada elektritõukerattaga mööda pimedat rannapromenaadi, kuna säärases kihutamises, nagu näiteks ka mäesuusatades või paraplaaniga tuulel end kanda lastes, kaovad kõik mõtted. 

Öeldakse, et mõtelda on mõnus. Vahel on palju mõnusam mitte mõtelda. Sain sellega siin suurepäraselt hakkama. Tean, et kodus ei saa.

Miskit ei muutu. Aga muutus oleks hädavajalik. Töö, pilli harjutamine, trenn, kodu, laste vajaduste eest hoolitsemine, söögitegemine, koristamine, pesupesemine, millalgi veel lugemine, et suudaks ka ise kirjutada, enese eest hoolitsemine, sest korrastatud ümbrus ja korrastatud välimus peegeldab ka sisemaailma- see kõik on paras väljakutse. Mis neil viga, kel aega laialt käes! Ja neil, kel partner toeks. 

Aga mina olen plindris. Mulle tegelikult meeldib, kui mu eest hoolitsetakse. Meeldiks. Olen mõelnud, et nn välise hoolitsuse osas olengi olnud üsna hoitud. Lapsepõlves olin üsna poputatud laps. Kuigi elasime mu esimestel eluaastatel kellegi kapitagustes, siis seda aega ma ei mäleta. Juba viiesena kolisime Ülemiste järve kaldale ja sealt alates tuli priviligeeritud lapsepõlv, imedemaa, fantaasiaküllasus, mälestusterohkus. 

Ka suhetes on olnud aegu, kus olen tundnud nn välist hoolitsust. Kasvõi see, et kütusepaak on alati täis või et mu kingad ja saapad on läikima löödud või et ma ei pea muret tundma koristamise pärast. Aga see kõik tundub tühine, kui ei ole nn sisemist hoolitsust. Kui kõik hea, mis tehakse, on otsekui žestina, vihasõnumina. Nagu kingitus, millele on hinnalipik külge jäetud. 

Ma ise olen ka hoolitseja. Aga teen seda möödaminnes, muuseas. See on minu jaoks loomulik, pole kõneväärt. Vaid praegu, kui sellele mõtlen, peatun korra. 

Ühesõnaga, kuna mulle meeldib, et mu eest hoolitsetakse, siis olen suletud ringis. Pean seda ise tegema. Pean endale võimaldama sportimist, spaaprotseduure, vaimset lõõgastust, gurmeed, kultuurilist meelelahutust, reise. Kui ma seda ei teeks, läheksin hulluks. Töö-kodu-lapsed rutiin kõrvetaks mind veelgi hullemini läbi, kui mõningane pingutus hinge ja keha, ühesõnaga tähendusrikka elu heaks. 

Öeldakse, et enesega tuleks nii hästi läbi saada, et ka üksi olla oleks hea. See on jälle koht, kus olen plindris. Olen nüüdseks olnud aastaid üksi. Jah, see on mõneti isegi hädavajalik, aga ometi pole see vähendanud igatsust partneri järele, kellega koos paljud asjad võiksid olla veelgi toredamad. 

Kaasan palju ka lapsi, aga esiteks, ma ei tohi neid liialt enese küljes hoida, sest nende iga nõuab üha suuremat vanematest eristumist, teiseks, saan neile olla küll õpetaja ja juhendaja, kuid igatseksin ka võrdväärset vestluspartnerit, et kogetu üle mõtteid vahetada. 13-aastased seda ei suuda. Ei peagi. 

Olen tohutult tänulik. Aga ometi olen ka kurb. Saan hakkama. Ja ometi ei saa kohe üldse. Ma tean, et see kiri on lihtsalt kiri. Et mul pole mõtet kirjutada midagi enamat, midagi konkreetsemat. Et lahendus kindlasti on, kuid mitte kohe ja praegu. Võibolla alles siis, kui lapsed on kasvatatud-koolitatud. Aga jama on ka selles, et mina olen ju nii kohutavalt kärsitu...

Elektritõuks 2

 Täna sõitsime nii, nagu homset poleks! Rannikul, peale päikeseloojangut. 

Täna sõitsime nii, nagu tegelikult ei tohiks. Kahekaupa, minu taga Lisann. Joss ja Loovi seisid teise tõuksi seljas.

Täna sõitsime kiiresti ja mõnuga. Meil polnud isegi kiivreid peas, mis annab tunnistust minust, kui üsna hullust emast, aga õnneks ei juhtunud midagi. 

Täna parkisime need kaks tõuksi meie maja ette. Eks näis, kas nad homseks on veel alles või on mõni lähikonnast need juba avastanud ja minema sõitnud. 

Kiiruses on vabadus. Seda tean nüüd kindlalt. 

Elektritõuks

 Järgmisena ostan endale elektritõuksi!

Asi oli nii- pidime täna trioga elektritõukeratastega mööda Playa Blanca ranniku promenaadi uhama, kihutama nii, nagu homset poleks. Muide, sellistes olukordades polegi homsel ja ülehomsel mingit tähtsust, on vaid kiirus ja mööda-, läbi- ja ülevuhisemismõnu, mis on tõeliselt meeliülendav, mistõttu igatsen sääraseid hetki oma ellu palju enam- aga mitte sellest ei hakanud ma kirjutama. 

Asi ei läinud päris plaanipäraselt. Tõuksi rentimiseks tuleb esmalt tõmmata vastav äpp. Sellega läbid otsekui esmakontrolli- kui sul on telefon, millega saab äppi alla laadida, oled ka tõuksisõiduks valmis. Meil on noortele inimestele kohased telefonid, nii et äpid said kõigile korralikult laetud. Oli vaid üks "aga", pangakonto number, mis tuli sisestada, et nad saaksid mu kontolt raha ära võtta. 

Lubasin kõikidel lastel sisestada minu kontonumbri. Siitmaalt kiskus aga asi jamaks. Nelja tõuksi ja ühe kontonumbri ühendamine käis tublile masinale selgelt üle jõu. Kui Loviisa, kes pildistas oma QR koodi esimesena, oma tõuksi tööle sai, ütles süsteem järgmisele, et on tekkinud makseprobleem. Sisestasin siis järgmisele, vist Lisannile, oma krediitkaardi kontonumbri. Nüüd tekkis Karl Johannil makseprobleem ja  olime temaga ikka tõuksitud.

Siis lasin käiku ka firma pangakaardi kontonumbri- et küll kannan hiljem selle raha tagasi. Ka see toimis, ainult et  nüüd olid kõik mu lapsed ratastel, kuid ma ise- täielik jalamees!

Rohkem mul pangakaarte pole ja sinna me tore rannikuäärne tõuksidel uhamine sumbuski. Lastel polnud tuju minuta sõita, mina olin toimuva tõttu kurb, ilm läks kah kole palavaks. Tegin siiski Lisanni tõuksiga ühe väikese lohutussõidu- ja mulle meeldis see väga. Meeldis nii, et leppisime Karl Johanniga kokku, et ostame endalegi elektritõuksi.

Muide, ega see tõuksirent odav lõbu pole. Kui enda masin õuel, on kokkuhoid märkimisväärne. Seegi hea.

Sa pole

 Sa pole minu olemise võti,

Vaid pigem selle ilus võimalus,

peenhäälestusse seatud noodivõti,

mu hingekeele sulnis puudutus,

kui silitada elu annab mahti.

Ses tundes olen tihti peitnud end 

ja raputanud igatsusest lahti,

et küündimatuna ei tunduks lend

ja rumalana arm, mis mulle antud.

Sa pole minu olemise ligi,

vaid oled minu hingamisse kantud,

Ja minu laulus asud ometigi.

Privaatsus

 Ujudes täna hommikul kella kaheksa ajal täiesti ihualasti meie magava maja soojas välibasseinis, eirates mõttes kõike kohutavat, mis maailmas toimumas, (kuigi midagi säärast on toimunud pidevalt, ainult, et kusagil kaugel, hoopis teistsuguste inimestega, nüüd toimub see ajalooliselt ja geograafiliselt lähemal ja ka väliselt meile sarnaste inimestega, mis toob kõige selle sõnulseletamatu jubeduse otsekui oma õuele, tekitades ahastuse, et ei saa aidata ja hirmu, et äkki tullakse meilegi kallale), ühesõnaga, mõtlesin, kuidas sõjaseisukord inimesi külg külje kõrvale koondab, kuidas üheskoos põgenetakse, sõttaminejate eest palvetatakse, langenute pärast nutetakse, teineteist aidatakse, sugulaste ja tuttavate eest seistakse, võhivõõrastelegi katusealust pakutakse, see kõik tähendab tohutuid rahvamasse, privaatsuse täielikku puudumist, tohutus pingesolekus täielikku mõistmist, mõneti lausa autopiloodil tegutsemist... ühesõnaga, ma ujusin ja mõtlesin, et siin ma siis olen.

Olin taaskord täielikult kokkujooksnud. Teadsin, et kui kohe ei lähe, lähen hulluks. Ostsin ühe otsa piletid napp nädal enne väljasõitu, viimased broneeringud said tehtud enne sõitu lennujaama.

Kunagi alistusin vastuvaidlemata eks-abikaasa valitud paketireisidele- see oli ju nii turvaline ja etteaimatav! Aga praegu mõtlen, et tavaolukorras pole vabatahtlik karja koondav tegutsemine sugugi edasiviiv, pigem suurendab frustratsiooni, sedasama, mille eest puhkusele sõites pääseda soovitakse. Sel viisil ma aga toona mõtelda ei osanud.

Meid viidi lennukilt suurte bussidega otse kataloogist valitud hotellidesse. Nende kaasmaalastega, kes sattusid samasse hotelli, oli otsekui viisakas tuttavaks saada, mõni tahtis lausa ühiseid õhtusööke korraldada või pidu pidada, koos bussiekskursioone valida ja pärast veinipudeli taga muljetada. See väsitas ja röövis igasuguse privaatsuse. 

Mäletan neid kilomeetrite viisi randu palistavaid, külg-külje kõrval seisvaid hotellimürakaid, kus võis ära eksida, seda tohutut anonüümsust teistega äravahetamiseni sarnases hotellitoas, inimparve hommikusöögisaalides ja juba varahommikul ärahaaratud mugavamaid päevitustoole hotelli basseini ääres, kints-kintsu vastu võõrastega. Mäletan randu, kus ei saanud koos ujuma minna, kuna emb-kumb pidi asju valvama ja vastu ööd aknast sisse tümpsuvat diskomuusikat, mida ei saanud kinni keerata. Mäletan pinget, mis närvesööva reisi keskpaigaks suureks tüliks eskaleerus ja mõtet "see on viimane kord..."

Nüüd korraldan alati oma reisid ise. Juba aastaid. Linna- ehk kultuurireiside puhul valin meelsasti mõne kesklinna korteri, rannareisidel merelähedase villa. Auto broneerin lennujaamast lennujaamani, et saaksin kohemaid eralduda. Mulle meeldivad tänapäevased koodiga võtmekapid, kuna siis ei pea majutuspaika jõudes kellegagi viisakusvestlust arendama. Mulle meedib matkata inimtühjadesse randadesse ja kuulata lainemüha, mitte jäätist ja rätikuid ja tont teab mida müügikspakkuvaid tüütuid tüüpe. Mulle meeldib oma mõni päev oma päevitustoolis lihtsalt maha magada. Lugeda, kirjutada ja aeg-ajalt alasti ujuda. (Mõelda vaid, kui oleksime oma kambaga ühes kitsas hotellitoas!)

Siin ma nüüd olen. Päris mõtetest ära ma maailmas toimuvat ei saa. Tean, et olen vastupidav ja suure pingetaluvusega naine ning kui vaja, tegutsen kainelt ja kiirelt. Ma ei ole ka põgeneja tüüp, vaid võitleja. 

Aga siia ma siiski põgenesin, kuna praegu ei ole koondumise ja külg külje kõrval võitlemise aeg, niisiis saab lähtuda isikuomadustest, isiklikest vajadustest ja nüüd juba ka kogemustest.

Siin on päike. Rahu. Privaatsus. Lükkan kõik muu veel veidiks ajaks endast lihtsalt eemale. Eks siis, kui enam muudmoodi ei saa, tuleb ikkagi minna ja tegutseda...

PS! Lisan igaks juhuks, et isekorraldatud reisid on paketikatest poole võrra, et mitte öelda rohkemgi, soodsamad. 

PPS! Veidi teemaväliselt. Kunagi korraldasin rootsi kogudusele Iisraeli-reisi, mis toimus juhuslikult samaaegselt ühe teise tuntud ja kogenud Iisraeli-spetsialisti reisiga. Minu korraldatud reisi täpselt samad lennupiletid olid üle poole odavamad ja kogu reis üle poole soodsam. Lõpuks broneerisin Jeruusalemma hotellid ka sellele teisele seltskonnale, kuna sealtpoolt tuli kallite hindade osas suurt nurinat. 

Kes siis koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise :)

Teisemelised ja süü

Olen üle pika aja jälle lastega reisil. Nüüd on nad teismelised. 

Teismelistega reisimine on ühest küljest väga lihtne, teisest närvesööv. Lihtne on selles osas, et nad pole enam kellaaegadest ega unerütmist sõltuvad ja saavad mind ka ühes või teises osas aidata. Näiteks sellesse villasse, kus elame praegu, sõitsime lennujaamast puhtalt Loviisa GPS-i järgi. Tõsi, päris kohalejõudmisega oli siiski seiklusi, kuid tiirutasime tegelikult vaid ca 500m raadiuses ja otsimisaeg oli imelühike, võrreldes kasvõi eelmise korraga siinsamas Lanzarotel.

Närvesööv on aga see, et teismeeas on noored kõige enesekesksemad. Maailm tundub tiirlevat ümber nende ja nad kuulutavad seda üsnagi valjuhäälselt. Minagi tunnen end vahel nende teenindamiseks kutsutud ja seatud olevat, kuigi annan neile teadlikult nende eristumisprotsessis üha rohkem ja rohkem vastutust. Mõneti nad seda ka võtavad, teisalt jäävad aga veel hätta ja siis olen ikka mina süüdi!

Toon näite. Täna matkale minnes ütlesin, et teele jääb ka kaks kaljude vahele peidetud liivaranda. Kuna minu jaoks on ookeanivesi liiga jahe, siis mina enda ujumisasju kaasa ei võta. Kes tahab, võtku. Lisaks palusin jalga panna mugavad jalatsid. 

Karl Johann tuli plätudega. Kuna ta aga kordagi ei kurtnud, jätan selle siin kommenteerimata. 

Loviisal olid jalas ketsid ja pikad-laiad teksad. Tema avastas esimest liivaranda nähes, et ujumiskott jäi autosse. Mina olin süüdi, et ei öelnud, et see tuleks kaasa võtta. Kuni ta oma ketse jalast võttis, olime me teistega veidi eemale jalutanud ja mina olin süüdi, et teda ei oodanud. Tänu sellele, et ma teda ei oodanud, ei jõudnud ta oma pikkasid-laiasid teksasid üles keerata ja nüüd olid need altotsast täiesti märjad, mis oli samuti minu süü. Nagu muuseas andis ta oma ketsid ja pusa minu kanda (väljas oli 25+ kraadi!) ja kui ma sellest keeldusin, olin jällegi süüdi selles, et talle meelde ei tuletanud autost kotti kaasa võtta. Lisaks hakkasid tal silmad valutama ja mina olin süüdi, et ma ei öelnud, et soojamaareisile tuleb päikeseprillid kaasa võtta (kusjuures ütlesin!). Andsin talle enda omad, aga kuna need on kerge miinusega, mis ei ühti tema omaga, olin selleski süüdi. Pea hakkas ka ringi käima ja mütsi puudumise osas, mille kaasavõtmist ma samuti polnud meelde tuletanud, jäin süüdi. 

Et ma selleski süüdi olin, et ei arvestanud, et ketsid ja liivased jalad ei sobi kokku, siis see on juba kõrgem pilotaaž. Muidugi hakkas liiv ketsides hõõruma ja ma oleksin võinud kohe öelda, et sokkide jalgapanek teeb asja paremaks. Kui ma seda ütlesin, oli juba hilja ja olin taas igati süüdi. 

Siiski läks matk hästi ja peaaegu kõik olid tagasi jõudes rõõmsad, välja arvatud mina ja Loviisa. 

Lisann teeb seda teisiti. Kui ta kuulis, et ma ei viitsi täna õhtul Chinatowni minna (see on ülisuur ja ülinõme odavate hiina kaupade pood), tõmbus ta kurbusesse ja üksindusse. Seda oli võimatu mitte märgata. Kui ma küsisin, mis tal viga on, ütles ta, pilk traagiliselt taevas, "ah, ei midagi".

Muidugi tundsin end kohe üle mõistuse süüdi...

Karl Johannil on aga kõik asjad pidevalt kas kadunud, katkised, mustad, haisvad või läbimärjad. Ma ei hakka isegi mitte mainima, kes selles süüdi on!

Heeringas vannitoas

Seal ta hulpis oma mõtlikul moel. Heeringas vetsupotis, filigraanselt fileene selg pealenirisevate vetevoogude vahel välkumas. Ei läinud alla, kuigi olin seda väga tungivalt palunud. Keeldus, kuigi peale eilset sigadust lihtsalt polnud muud võimalust!

Eile ta plahvatas. Ta tuli nimelt meiega lennureisile kaasa. Sõitis kohvris, sest salongi heeringaid ei lubata. Õliseid heeringaid iseäranis mitte. Tema ümber oli ju lausa õlimeri. Kõvasti üle salongis lubatud 100 milliliitri. See fakt täpsustus paraku alles kahjukäsitluse käigus. Siis kui plahvatus oli juba toimunud. 

Ah, ärge parem küsige, miks ma heeringa reisikohvrisse toppisin! Tegelikult ta ei palunudki end ilmtingimata kaasa võtta. See juhtus nii pool-juhuslikult, kui mängisin parajasti mõttega, mida põnevat veel reisile kaasa haarata. Heeringas tundus olevat õige variant. 

Olen pärit maitsete osas tundlikust perest. Kas ema ei öelnud mulle just möödunud nädalal, et heeringas õlis ei kõlba mitte kuhugi? Ütles, ja minu meelest täpselt sama tooniga, mis kunagi vanaema, kes Tallinnas külas olles võileivale pasteedi pähe koeratoitu määris ja seejärel meid s..asöömises süüdistas. 

Õiget heeringat, ütles ema, saab ainult ühest poest. Ma ei mäleta, millisest. Huvitav, kas õige oleks ka kohvris plahvatanud? 

Olen mitmel korral maininud Loviisa ülitundlikku lõhnataju ja teismelisele omast kriitilist meelt. Ometi asetasin heeringa just Loviisa riidehunniku peale. Kusagile tuli ta ju ilmselgelt panna.

Loviisa võttis hotellis pahaaiamatult oma öösärgi. See tilkus. Ka muud riided olid inetult plekilised ja haisesid. Ma ei unusta ta näoilmet. Sissehingamist. Häält, mis vallandus, ma õnneks ei kuulnud, olin siis juba kraanikausi kuuma vett täis lasknud, kõik miniseebid pakendist välja võtnud ja nühkisin. Nühkisin! Kaks tundi ööunest. 

Siinkohal meenub millegipärast lugu ERSO Rootsi reisist, kus orkestrant, olles kõik oma soolestiku kombekalt hotelli vetsupotti tühjendanud, vett peale tõmmata ei saanud. Vett lihtsalt ei tulnud. Ei tilkagi! Otsis siis vaene vennike, et ehk keegi tuleb appi, teeb poti korda- ja leidiski ühe täiesti umbkeelse aasia päritolu toateenija. Seletas mis seletas, see ei taibanud midagi. Ei inglise, vene ega muus keeles. Viimaks kaotas tundlik pillimees närvid, tiris segaduses teenindaja kitlitpidi oma vannituppa, osutas näpuga triiki täis vetsupotile, ütles puu-rootsi keeles “titta här!” (vaata siin!), vajutas nuppu… ja vaatasid mõlemad, kudas kogu potisisu veega ilusti alla läks!

Võibolla mitte nii hämmeldunud näoga, kuid kindlasti mitte ükskõikne võis olla ka meie tänane toateenija, nähes minu ja heeringa viimset võitlustandrit. Vannituba, kus ma ta lõplikult hävitada tahtsin. Kollakas rasvakiht valamu siledal pinnal, õliseid salvrätte triiki täis prügikastid, tualetipotis hulpiv heeringas- pole just kiita meeleolu…

Ainult Lisanni ei morjenda miski. “Mu Une-Nuts lõhnas täna öösel nagu kiluvõileib,” lõkerdas ta muretult…