laupäev, 13. veebruar 2021

Mäesuusatamine

 Esimest korda panin mäesuusad alla umbes kahekümne viie aastaselt. Helis oli siis kuskil viiene. Tean seda seetõttu, et Helise toonase sõbra pere harrastas mäesuusa-sporti täies koosseisus ja kuna nende eluviis ja tarbimisharjumused mulle, noorele plikaohtu naisele suureks eeskujuks olid, pidin minagi ilmtingimata mäesuusaspordiga sinasõpruse sõlmima. Teadmata, mida see õigupoolest tähendab. 

Jäin muidugi oma uue hobiga hoobilt üksi- või noh, hiljem olime selles Helisega kahekesi. Õnneks said mu õde ja vend umbes samal ajal samuti suusapisikust nakatatud. 

Elu esimene nõlvalt laskumine toimus Kuutsemäel. Ma ei saa siiani väga hästi aru, mis valemiga sain tõstukile, mis valemiga sain mäkke ja mis valemiga suutsin sealt elusana alla põrutada. Point on selles, et kui ikka pidurdada ei oska ja oma keha piisavalt hästi ei valitse, võid saada kiirlaskumise maailmameistriks- ainult karta on, et postuumselt. Pidurdamiseks on mäejalamil tavaliselt ikkagi piiratud ala. Kui pidurdada ei oska, sõidad raginaga aeda või majja või rahvahulka või tont teab kuhu...

Ma ei piirdunud iseendaga. Kui sõitudel, mis tänaseks mu mälust (ilmse traumaatilisuse tõttu) kustunud, juba enam-vähem püsti jäin, viisin otsemaid ka Helise tõstukiga mäele. Mu meeles mõlgub sellest kaks jubedat mälupilti. Esimene- Helis-sööstlaskuja laskub esmapilgul ideaalses konditsioonis, ühes tükis ja kohutava kiirusega pidurdusalale, sealt edasi raginaga läbi tõstuki järjekorra ja ühtlasi üle ootajate suuskade, raksaki! ala piirdeks olevasse võrkaeda. Teine- Helis-sööstlaskuja laskub diagonaalis suusaliftide alt, napilt rahuliku ülessõitja eest läbi ja kaob minu hüsteerilise huilge saatel (ei, see polnud braavo-hüüe!) peadpidi teisel pool rada asuvasse võpsikusse. 

Jätkem nüüd need kaks mälupilti ja managem ette kolmas. Niisiis, õnneks taipasin, et pean Helist pisut õpetama. Et muidu mu närv ei pea vastu. Jajaa, muidugi ma ei osanud õieti isegi sõita, aga... ma võtsin Helise tema suuskadega oma suuskade vahele ja põrutasin taaskord täiega alla. Võite arvata, mis saab slaalomi sõitmisest, kui lapse ja teise suusapaari raskus jalge vahel takistuseks ja absoluutselt mitte kaasaaitavaks elemendiks. Eriti, kui sõiduoskus nullilähedane. Muidugi sai tõstukijärjekord taas šoki ja mõni neist tundis meid oma suuskadest üle vuhisevat. Vähemalt aeda me sel korral ei sööstnud. 

Tasapisi said aga harjutajatest meistrid. Suusatamine sai selgemaks, pidurdamine ja keha valitsemine samuti. Aga mitte päris selgeks! Mitte kohe! Appikene, kuidas tahaks praegu illustratsiooniks tuua meie juba eos ebaõnnestunud Rootsi-reisi, te naeraksite end kõveraks! Poetan vaid, et Åre, suusakuurort suhteliselt Põhja- Rootsis, võttis meid lahkelt vastu, vaatamata suusaboksi pooleksmurdunud võtmele ja tuhandele muule hädale, aitas meil lahkelt suusad välja ja esimesel päeval kihutasime tänutäheks esimese ettejuhtuva tõstukiga üles, märkamata, et mägi, mida vallutama püüdsime hakata, koosneb vaid mustadest nõlvadest, mistõttu kogu järgneva päeva tegelesime sellest suusad kaenlas, jalgsi allatulekuga, kuna hindasin seda, kui mitte enesele, siis lapsele eluohtlikuks. Juba see tõik peaks tegema valvsaks- pusserdasin üksi endale teadmatus valdkonnas.  Teisel Åre-reisil tegelesime juba usinamalt ka suusatamisega, sealhulgas igat värvi laskumised...

Aga jah, minu visadus ja hambad ristis raskustele vastuminek- koos lapsega- nõuaks pōhjalikku analüüsivat kirjapanekut. Enam ma nii julge ja põikpäine ei ole. Oli see soov näidata, et saan hakkama? Soov mitte näidata, et ei saa hakkama? Miks ma kohe treenerit ei võtnud? Päris pikka aega oli nauding segunenud tohutu hirmuga...

Lõpetuseks kirjutan aga sellest, kuidas ma mõni päev tagasi Valgehobusemäel oma lemmik-talveala taas üles leidsin. Vähemalt kolm aastat oli viimasest korrast möödas. Ja seal ma siis ühtäkki liuglesin, täpselt nagu vanasti! Täpselt nagu siis, kui ma juba oskasin suusatada- seda hirmu-aega oli ju ikkagi lõpp-kokkuvõttes vähem, ehk paar aastat. Kolmikute kasvades olin juba sedavõrd küpsem, et võtsin neile õpetaja. See säästis mind tohutust närvipingest. Jah, muidugi mäletan ka nende puhul ärevaid hetki, näiteks kui Lisanni tõstukilt päästes ise sinna suuskapidi kinni jäin, jala põlvest ära väänasin ja paar nädalat suurt ei liikunud. Aga see tegevus polnud enam hirmust kantud, oli lihtsalt õnnetus.

 Kiirus ja vabadus panid taaskord mu südame põnevusest põksuma, adrenaliin vallandus üle kogu keha. Tahaks veel ja veel seda laskumise-tunnet! Palun kiiremini, hoogsamalt! Nii võtsingi järk-järgult ette ka triki-sportlastele mõeldud nõlvad, tõsi, mitte kõige ohtlikemast kohtadest. Päike sillerdas üle Kõrvemaa metsade. Hea oli mitte millelegi mõelda. Ilus oli olla. 

kolmapäev, 3. veebruar 2021

Bensupaagi kork

 Tänane lugu liigitub taaskord sarja "raudne leedi karmis eluvõitluses". 

Päev algas, nagu iga teinegi lähiminevikus, lumelabidalihase fitnessvormi treeninguga. Ühesõnaga- higi ja pisarad, nagu tippupürgimise korral ikka. Hangede tipud lähevad nimelt iga korraga kõrgemaks. Aga jah, probleem polnud sugugi selles. Õige probleem ilmnes alles siis, kui olin lapsed kooli viinud ja tanklasse diislit võtma suundunud. 

Vaadake, minu autol on avamis- ja käivitamispult. Mis see siis ära ei ole, küsite. Aga mina olen mõnikord sõitnud asendusautoga, millel on käivitamiseks ainult nupp. Mõtlen, et äkki selle korral poleks tänast probleemi ilmnenud... Asi on nimelt selles, et selle puldi sees, mis on ühendatud elektrisüsteemiga, on veel üks väike võti, millega saab avada kütusepaaki ja kui elektrisüsteem peaks alt vedama, ka autouksi. 

Sõitsin niisiis tankima. Sisestasin sooduskaardi ja pangakaardi, nagu kord ja kohus ning nägin peagi tabloolt, et võin rahuliku südamega kütust võtma hakata. Kõik olnuks normaalne, ainult et... see väike võti oli kadunud! Tema kohal puldi ülaosas haigutas auk. 

Minu taga ootas tankimist mitu autot. Läksin väga ähmi täis ja sõitsin lihtsalt minema, klapp, mille taga lukustatud bensiinipaagi kork, lõbusalt lehvimas. Nägin tahavaatepeeglist, kuidas minust järgmise auto juht sügas nõutult pead. Natuke maad eemal taipasin, et olin talle avanud toreda võimaluse enda arvelt paak täis lasta... Ühesõnaga- täismäng. 

Ei, ma ei keeranud tagasi. Olin muserdunud ja tahtsin koju. Muidugi tuulasin kodus nii auto, kui kõikmõeldavad kotid ja taskud läbi- ei midagi. Asi tundus müstiline- see võti istub nimelt päris tugevalt oma pesas ja pigem kipub selle kättesaamine olema vaevaline. Tuju langes veelgi. Mõtlesin, et enam polegi põhjust kodust väljuda, sest kuhu sa tühja paagiga ikka sõidad. Nii konutasin pahameeles poole lõunani. Ma ei vaadanud ühegi autoabi ega võtmeabi kontakti. Ma ei tahtnud kedagi ega midagi näha.

Siis tuli aga mulle nagu välk selgest taevast geniaalne idee. Ühel me peretuttaval on täpipealt samasugune auto. Järelikult on tal ka selline võti, mille sees see väiksem! Noh, kas saate aru, kuhu rihin? Ta oli kohemaid nõus minu juurest läbi sõitma ja katsetama. Kahtles küll asja edukuses, kuid kes siis ei kahelnud. 

Kujutage ette- võti sobis kohemaid! Aga ainult kütusepaagile- mitte ustele! Kas pole tähelepanuväärne? Mul ju ainult kütusepaagi jaoks oligi seda vaja. Nüüd on mul siis peretuttavate autoukse võti, millega saan avada oma kütusepaagi korki. Einoh, tõepoolest...

Loodan väga, et mu auto elektrisüsteem peab veel vastu. Sest seda võtit, millega ma oma auto uksi lahti saaksin keerata, mul küll pole. Ilmselt pean sellega millalgi tegelema hakkama... ah, homme mõtlen :)

Üks asi veel- see mees seal bensujaamas oli ikka õnneks aus!

neljapäev, 28. jaanuar 2021

Pentsik tuju

 Mul vahel peale tuleb pentsik tuju
mil rangelt keeldun asjalikust nõust
siis tornis turnin või jääaugus ujun
ning ilma-asju muudan kõigest jõust.

Kuid ilma-asjad- ega need ei muutu!
Jääauk ehk klaasistub ja torn on libe.
Kuid tegelikult ilmasse ei puutu
ju see, mis hinges magus- või mis kibe.

Või puutub? Tõesti, audientsi leian
kui väljun veest ja tilgun, märg kui kass!
Ah, ärge parem arvake, et peidan
ma tundeid. Üsna täis on tass

ja tühi pea. Eks arvake, mis seisus
ma olen, kui ma mitu sõõmu
jõin ilu, õnne, veidike ka armu
ning peale võtsin tükikese rõõmu?

Eks sellepärast ongi pentsik tuju
ja rangelt keeldun asjalikust nõust. 
Ja sellepärast elumeres ujun,
end kompetentseks mõeldes kõigest jõust...


pühapäev, 24. jaanuar 2021

Sõnastatud

 Nüüd ma siis lõpuks tean ja oskan ka sõnastada, mida eelkõige ootan inimeselt, keda soovin oma ellu!
Inspiratsiooni!
Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud? "Minu inimene" peaks mind inspireerima! Ta peaks mind nii eluliselt kui loominguliselt tõstma, mulle tiivad andma. Ta peaks olema huvitav, eriline. Ta peaks minus uudishimu ja õhinat tekitama. Peaksin temast lausa vaimustuma. 
Tahaksin ka ise olla tema silmis pärl ja iga päevaga aina säravamaks muutuda. Et ta paneks mind tahtma pingutada ja teeks seda ka ise. Et me elu ja tegemised oleksid puhas looming ja rõõm! Inspiratsioon!
Kui enne olin oma elus loominguline vaatamata abielule, siis nüüd sooviksin olla loominguline tänu abielule (armastusele, suhtele). Vähemaga, tunnen, ma enam ei lepi. 
Teate, kui raske on inimesel oma võimeid realiseerida, kui teda kogu aeg allapoole tõmmatakse, kui ta head ja andekad küljed tähelepanuta jäetakse, kui ta saavutusi pisendatakse, tema pingutusi naeruvääristatakse. Sellises keskkonnas loominguline olla on omaette saavutus. Muidugi, siiski võimalik, kui väga tahta, kui teisiti ei saa ja kui eneseusku täielikult ära ei kaota. 
Mina ei saanud teisiti, aga kahtlen endas aeg-ajalt siiani...
Niisiis, inspiratsioon, inimesed, ei vähemat! Ah et armastus? Aga see ju ongi armastus!

Võlupeegel

 Ma vaatan võlupeeglisse,
näen noort ja nõtket naist,
näen pilku, tulvil armastust,
näen sedagi, et vaist
võib petta. Teda kaitseks seal,
kus kõik on alles ees.
Vaid kujutis on peegli peal,
kuid hing on peegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse
näen mitmekülgset naist,
näen pilgus julget unistust.
Sel teravam on vaist
kui noorel. Veidi väsimust,
kuid ilu enam veel.
Näen küpse naise armastust
seal võlupeegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse,
näen kindlameelset naist,
näen pilgust elukogemust
ja erakordne vaist
tast kiirgab. On see hingejõud,
mis peeglist vastu keeb?
Ta pole enam noor. Mis on,
mis ilusaks ta teeb?

Ma vaatan võlupeeglisse
näen kaunist vana naist.
Näen kõiki teisi naisi ka
ta silmis. Ja mu vaist
mind peegelpildis ühendab
mu elukaareteel
neist kõigiga. Ja pühendab
mind saladusse. Veel

ma mitmeid kordi vaatama
ja mõista püüdma pean,
miks võlupeegel näitab mul
neis kõigis naistes head 
ja ilusat. Siis taipan ma,
see pole peegel, kust
näen end, vaid tuleb Jumalalt 
nii palju armastust...






reede, 22. jaanuar 2021

Notalgia paresthetica

Lugesite “nostalgia”? Ei, õige sõna on siiski notalgia!

Igatahes on tegu ühe diagnoosiga, mis kõlab nii armsalt ja mille kirjeldus on veel armsam. Kuulake vaid!

Eelmisel varasügisel tundsin esimest korda, et mu selg sügeleb aeg-ajalt ühelt poolt abaluu kohalt. Uurisin ise peeglitega ja palusin ka lastel vaadata, misasi küll seda sügelust tekitab, aga kõik tundus olevat täiesti normaalne. Ei midagi kahtlast! Sügelus jätkus ja muutus regulaarseks. Minus tõstis tasapisi pead ärevus. 
Olen aeg-ajalt oma nahka kontrollinud Niine nahakliinikus. Seal on kompetentsed arstid, kenad ruumid ja korrektne teenindus. Tõsi, rahakotti tuleb kergendada, ja üsna arvestatavalt. Ilmselt seetõttu valisingi esmalt hoopis õe visiidi. Õe juures olin ka kunagi varem käinud.
Õde tegi mulle toona pisut iluravi, kõrvetades üht-teist mu kaelal ja rinnal. Mul oli vasakul küljel üks latakas sünnimärgi moodi asi. Minu jaoks oligi see senikaua sünnimärk, kui toosama õde sama protseduuri käigus selle lihtsalt mingi instrumendiga raksaki! maha kraapis. Kui ma temalt aru pärisin, mida ta ometi oma arust tegi, kehitas ta õlgu ja teatas- tavaline seniilne keratoom. Tema jaoks ei tundunud seniilsus sugugi küsimusi tekitavat, pigem vastupidi. 
Aga liigun oma jutuga seniilsusest notalgia juurde tagasi. Seda diagnoosi õde ei teadnud. Arvas, et võiksin ikkagi arstiga konsulteerida. Esmalt õnnestus mul saada aeg riikliku polikliiniku nahaarsti poole. Kui ma oleksin teadnud, et diagnoos tuleb siiski Niinest, oleksin muidugi kohe eraarsti valinud. 
Too arst vaatas mu selga ning tuli välja eriakummalise järeldusega- nahaprobleeme pole, aga pöördugu ma perearsti poole. Et tegelikult mu sügelus polevatki sügelus, vaid valu, mida ma sügelusena tajun (?). Arvatavasti sapikivid, lisas ta. No tere hommikust! 
Olin üsnagi segaduses ja häiritud. Võtsingi perearstile aja, nagu kästud ja podisesin talle nahaarsti kahtluse ette. Perearst turtsatas naerma, et kuulvat esimest korda, et sapikivid seljasügelust põhjustavad. (Etteruttavalt ütlen, et mulle on sel aastal erinevate näitajate analüüsid tehtud, kõik on korras.)
Minu seljake ei lasknud end aga neist aruteludest üldse häirida. Tema sügeles ikka edasi, kui tuju tuli. Ikka parema abaluu juurest. 
Lõpuks viskas mul üle. Võtsin uuesti Niine kliiniku tee jalge alla. Sel korral siis arsti juurde. 
Uuring oli pikk ja põhjalik. Et kui juba tuldud, olgu kõik üle kontrollitud. Nojah, ja lõpuks tuli diagnoos: "Teil on notalgia paresthetica."
Oot, misasi!
Minuealistel naistel, kes liiga palju sundasendis istuvad, võib mõnikord hakata selg parema abaluu kohalt sügelema. Täpset põhjust ei teata. Vahel tekib selle koha peale ka õrnalt tumedam laik. 
Tundub jabur? Pole viga, mulle tundus ka! Aga guugeldage! 
Siis näete, et ma ei aja siin mingit jama.
Kui, siis õige pisut seniilset nostalgiat...


teisipäev, 19. jaanuar 2021

Külma ja kuuma mäng

Kuidas oli tulla
Läbi pimeduse ja lummetuisanud metsaraja
Siia, minu juurde?

Ulatan sulle tassi sooja teega
Su külmast kanged käed
Klammerduvad kohmakalt ümber selle.
Vaikid. 
Pliidi all löövad veidi niisked halud sädemeid.

Vist oli erakordselt külm? 
Juba päeval tundus sedaviisi.
Minu meelest olgu toas pigem soe...
Kas hakkas soe?

Su sõrmed silitavad kruusi siledat pinda.
Üles-alla. 
Mul on pliidi juurde asja. 

Tunnen su pilku seljal. 
Tardun hetkeks.

Heldeke, juba miinus kaheksateist!
Ah, kui palav siin on!
Lähen võtan selle kampsuni...

Su käsi.

On tulikuum.
Murdosa enne seda puudutust
Oli õhk kõige pinevam...