Restoranis

Käisime lõunasöögil Raekoja platsil asuvas restoranis Troika. Mu eelmine avaliku söögikoha külastus leidis aset 12. märtsil Hiiumaa Kärdla Rannapaargus. Niisiis olin vahepealsed 2 kuud toitunud ainult oma kodus.
Tunne oli täiesti eriline! Istusime õues, ilm oli imeilus, päike paistis. Natukene tundus, nagu teeksime midagi keelatut. Jälle teiste inimeste keskel olemine oli peaaegu nagu ebareaalne. Veidike tundsin tooli käetugede osas hirmu. Õnneks oli võimalus käte desinfitseerimiseks, seda küll vaid siseruumis. Desinfitseerisime.
Toiduports oli üüratu. Sõime seda üle tunni aja. Kõrvale tellisin tomatimahla ja pudelitäie Borjomi vett. Kõik sai otsa!
Mõelda vaid, kuidas tavaolukorras täiesti tavaline päev võib järsku erilisena tunduda...

Hekk

Küll on vahva oma aias toimetada! Nüüd näiteks kavatsen istutada ühe jupi pügatavat hekki. Ma ei saa aru, kuidas ma varem selle peale ei tulnud, et sellise loogilise koha peale hekk rajada, mis varjab aiavaate uudishimulike pilkude eest ja eraldab ühtlasi garaažiesise piirkonna rohelisest alast. Iseenesestmõistetav ju! 

Mu aiandust õppinud sõbranna soovitas magesõstart. 

Teadsin, et magesõstar on aianduspoodides hekitaimena ilusti müügil, mäletasin ka seda, et meile kõige lähemal asuvas istikuäris maksis üks roots 3.90, mis tundus täiesti soodne. Siis aga mainis toosama sõbranna, et metsaalused on ju magesõstraid täis, võta ainult labidas ja kaeva mõni noor võrse välja. 

Mõelda vaid, kaevasimegi. Oma kolmkümmend tükki. Säästsin sada eurot, mets aga ei kaotanud midagi. Ning lisaks sain targemaks, et alati tasub enne suuremat tegutsemist inimestega rääkida. 

Matustest ja muust

Eilseni ei olnud ma juba mitu nädalat Jaani kiriku suurel orelil mänginud. Igatsesin oma pilli väga. Aga eile oli üle pika aja matus, mida mängisin ja seda tehes tundsin, et sellest erialast ei loobuks ma küll eales. Tean, et paljusid kohutab juba ainuüksi sõna "matus" täiesti ära ja kui peaksin mainima, et mulle meeldib matuseid mängida, peetaks mind pooletoobiseks. Ometi mulle meeldib.
Matustega seisavad elu jooksul silmitsi absoluutselt kõik inimesed. Kui põlvkonnad lahkuvad õiges järjekorras, on see loomulik ja paratamatu. Leina kõrvale saab siis asuda tänu, armastus, igatsus ja mälestus. Haiguse või õnnetuse tagajärjel varalahkunute puhul on viimatinimetatud tunnetel raskem mahajääjate ahastuse ja meeleheite kõrvale kohta leida. Ometi oleks see ka neil juhtudel hädavajalik. Neid kõiki tundeid- armastust, tänu ja igatsust- kannab endas õigesti valitud muusika, näiliselt pisuke panus, kuid matuse kontekstis minu meelest erakordselt tähtis.
Jah, muidugi kehtib sama ka laulatuse ja ristimistalituse puhul. Kuid ometi on siin väike vahe. Nimelt ei ole inimene rõõmutundes sama haavatav, kui kurbuses. Ülevas meeleolus ei pruugi väliseid mõjutajaid õieti märgatagi. Tõsi, omavalitud meloodiat kuuldes võivad pruut ja peigmeeski hardusest pisaraidki valada, kuid üldist õnnetunnet see minu hinnangul nii palju tõsta ei saa, kui saab selgust ja lohutust pakkuda sõnum laulust või muusikapalast, mida kuuldakse armsa inimese ärasaatmisel.
Nii mulle vähemalt tundub...
Igatahes olin üliõnnelik, et sain jälle puutuda oma suure oreli tundlikke klahve, valida mulle armsaid registreid ning lubada neil viisides heliseda. Sain saata koraali ja mängida sügavasisulist pidulikku väljamarssi. Sain monitorist jälgida kirikus toimuvad, jäädes ise märkamatuks. Sain kõige kõrvalt keeta kõrvalruumis tasakesi teed ja seda kõne ajal lonksukaupa juua, tundes, kuidas soe tunne mööda rindkere allapoole valgus, pakkudes leevendust kiriku jahedusele. Sain teadmist oma kutsumusest. Olin õnnelik.
Nii kummaline, et hakkad väikesi, endastmõistetavaid asju hindama ikka alles siis, kui neist mingil põhjusel ilma oled jäänud...
Õnneks pole eriolukord lõputu.

Mai tuli

Märkamatult on kätte jõudud maikuu. Esimest korda üle pikkade-pikkade aastate olen saanud jälgida loodust lausa päev-päevalt ja nii kogu kevade vältel- märganud pungade puhkemist, lillede kasvamist alates nina mullast välja pistmisest kuni õite puhkemiseni või lausa äraõitsemiseni, muru sirgumist, lindude tagasirännet. Teen peaaegu iga päev pikki, keskmiselt lausa kaheksa kuni kümne kilomeetriseid matkasid oma koduümbruses. Olen avastanud imelisi paiku, kuhu pole sattunud kaheksateistkümne siinelatud aasta jooksul mitte kordagi! Lähimad avastamata rajad asuvad vaat et kilomeetri raadiuses (ohoo, kas see teerada viib tõesti otse sellele tänavale jne.), kaugemad nõuavad veidike astumist, kuid seda enam põnevust võib leida veel läbirändamata metsarajalt või roobasteelt või kasvõi elurajoonist, mille olemasolust või arhitektuursetest omapäradest eelnevalt aimugi polnud.
Muide, piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud sedagi, et minu kodukandist läbi voolav Pääsküla jõgi suubub vaid paari kilomeetri kaugusel mu kodust otsejoones Vääna jõkke, et edasi juba üheskoos mereni voolata. Veel piinlikum- ma ei olnud kunagi võtnud vaevaks jälgida Pääsküla jõe kulgu meie oma alevikus- mõne koha peal teeb see nii ägedaid jõnkse, rääkimata avalikkuse silma eest varjul olevatest ürgsetest kõrgetest kallastest ja romantilistest saarekestest. Kõike seda olen avastanud just nüüdsama, koroona ajal.
Ka oma aias olen vist sel aastal rohkem viibinud, kui kõigil eelnevil kokku. On ju kevad pea alati kiirustamise ja tööde kuhjumise aeg, mil tahaks võimalikult palju ära teha, et siis suvel väljateenitult puhata. Kust mina teadsin, et ka kevadet ei tohiks märkamata jätta! Kui palju rõõmu teevad näiteks uued toredad tulbid, kellele mõnel õhtul öökülma hirmus emalikult lausa "teki" olen peale asetanud. Või vanaema aiast pärinevad pojengid, kel on nüüd esimest aastat mureta, kuhu oma raskeid õiepäid toetada- varem lebasid nad juba poole õitsemise pealt abitult murul. Aga sel talvel tegi isa neile kenad raamid ning meie lastega värvisime oma fantaasia kohaselt kirjuks. Järgi jääb ainult kasvamisrõõm nende ja imetlemisrõõm meie poolt!
Eriolukord on juba pikalt kestnud. Koolis lõppes kuues koduõppenädal. Võib ehk lausa öelda, et olen selle kõigega harjunud. Lastegi jaoks on vist asi muutunud loogiliseks ja arusaadavaks. Hommikul õppimine, pärastlõunast õueaeg. Või siis, mnjah, arvuti tagant eemalepeletamine. Pean end piisavalt vastutustundlikuks, aga siiski mitte liiga äärmustesse kalduvaks lapsevanemaks. Meie peres ei ole olnud päris 100%-st isolatsiooni, kuid usun selle siiski olevat igati piisava, et meid tervena hoida.
Igatsen väga Muhu saare järele. Muhus on loodus alati paar nädalat Tallinna omast eespool. Esmaspäevast tohiksime tegelikult juba sõita- märkisin nimelt maakodu oma lisa-aadressiks. Kas ka tegelikult niipea sinna jõuame, näitab aeg.
Vaat sellised mõtted maikuu ilusas alguses.

Vaata aga klienditeenindust!

Polegi ammu “mõistatuslike ametite” rubriiki postitanud. Nüüd avaneb see võimalus taas.
Mäletate, kui Sportland tegi eriolukorra ajal, päev enne seda, kui kaubanduskeskustes asuvad  poed olid sunnitud oma uksed sulgema, üliodava väljamüügi? Ehkki ka inimeste saamahimu tundus mulle mõneti jahmatav, tegi suuremat viha siiski see, kuidas tuntud poekett nii lollile mõttele sai üldse tulla ja miks seda koheselt ei takistatud.
Seda ebameeldivam tundus mulle plaan, mille käis välja tütreke Loviisa, kel oli enda sõnul hädasti valgeid tossusid vaja ja kes need vajalikud justnimelt Sportlandi e-poest välja valis. Aga et Loviisa on visa kaupleja ja et ka Karl Johannil oli uusi botaseid vaja ning mis peamine- hinnad tundusid olevat endiselt soodsad, surusin oma pahameele alla ja jäin pikapeale nõusse.
Veidi üle kahe nädala tagasi tellisimegi siis ihaldatud tooted ära.
Esimene probleem, mis tegi valvsaks, oli arvega. Mulle meeldiks väga, kui arvel kajastuks ka mu tellimus, jalanõude puhul igaks juhuks ka suurused, et oleks kindel, et midagi valesti ei läinud. Sel arvel olid aga vaid mingi tootekoodid ja mis kõige ebameeldivam, minu arvestatust kakskümmend viis eurot suurem lõppsumma. Loomulikult viitasin sellele vastu kirjutades kohe. Vastuses aga vaidlustati mulle teadaolev hind ning alles siis, kui olin saatnud nende enda kodulehelt tellitavate jalatsite hinnast screenshoti, sain ilma ühegi vabanduseta uue arve, nagu mainitud, kakskümmend viis eurot odavama.
Egas midagi, jäime ootama. Loviisa küsis jalatsite kohta iga päev. Mina manitsesin olema kannatlik, kuna teadupärast olla pakiautomaadid tellimustest umbes. Mida aga ei tulnud, oli oodatud pakk. Kaheksandal päeval helistasin Sportlandi kliendiinfosse. Peale mõningast viivitust teatati mulle, et minu tellimusega olla olnud mingi jama (nii öeldigi) ja et järgmisel päeval pidavat see minema eelisjärjekorras teele. Sel korral kaasnes isegi vabandus.
Andsin info edasi Loviisale ja asusime jälle ootama. Mida aga ei tulnud, oli pakk. Kui uus nädal ootusaega sai täis, võtsin asja uuesti uurida. Esmalt kirja teel, millele ei reageeritud. Seejärel telefoni teel. Kõik algas otsast peale. Nimi? Millal paki tellisin? Appikene, kõik oli ju korrektne ja mulle pidanuks see nüüd juba eelisjärjekorras saadetama!
Selgus aga, et infonaine ei näinud endiselt meie paki liikumist, ühesõnaga, seda polnud endiselt teele pandudki! Ta lubas klienditeenindusest järele uurida, milles asi ning manitses mind olema telefoni juures, et kui kohe helistatakse, saame asjale selguse. Kandsin telefoni kogu õhtu kaelas. Muidugi ei helistatud.
Nüüd hakkas ka minu kaameli kannatus katkema. Hea küll, kõikide töös võib tulla ette apsakaid, aga elementaarne viisakus kliendile ausa info jagamise näol võiks olla ühe firma A ja O! Miks ma pean kirjutama kirju, millele ei vastata, lõputult helistama, kuna alles umbes kümnendale kõnele vastatakse ja lihtsat vastust, kus on mu pakk, ikka ei tule. Miks?
Võtsin ette radikaalsemad meetmed. Kirjutasin ähvarduse. Et kui mulle ka selle päeva jooksul ei vastata, avalikustan, kuidas Sportland klientidega käitub. Kahjuks pidin sama ähvarduse ka suuliselt edastama, sest kirjale tõepoolest ei vastatud! Nuta või naera.
Aga seejärel toimus areng. Sain pika vabandava kirja, kus selgitati, et minu tellitud toodetel on tarneprobleemid (huvitav, mida nad mulle siis eelisjärjekorras oleksid pakki suranud, oma vanad tossud või?) ja et millalgi saab need kindlasti teele panna, aga paraku ei tea nad, millal täpselt. Aga no kui pakk tulema hakkab, saadavad nad mulle ka selle jälgimise koodi. Ahsoo... kui millalgi tuleb, saan jälgida, tore küll!
Valisin raha tagastuse. Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle tundub küll see olukord absurdsena. Hea on vaid see, et mingigi vastus tuli.  See polnud küll teab mis lohutav, aga olin siiski hetkeks inimesena ja hämmeldunus tellijana nende jaoks seal olemas.
Raha pole veel kontole tagasi laekunud. Üks kadalipp võib seega olla alles ees...

Videopidu

Kuna ema kardab riskigruppi kuuluvana koroonaviirust väga, aktsepteerime tema otsust elada peaaegu täielikus karantiinis. Seda toredamad on aga olnud meie video-kohtumised, millest võtavad osa kõik pered meie süsteemist, Riin välja arvatud, (kuigi kutsutud on temagi). Igatahes on sellised “külaskäigud” suurepärane võimalus teineteisel silm peal hoida. Emal-isal on ju kokku seitse lapselast ja kaks lapselapselast. Pisemad kasvavad-arenevad nii kiiresti, et  kuude kaupa mitte-kohtumine oleks mõeldamatu. Aga arvuti kaudu saab kõik näokesed üle lugeda ja meelde tuletada.
Raunol telepilt on alati kõige kirjum. 2-aastane Oskar on tõeline möllumees ja käib aeg-ajalt ekraani ees oma etteasteid tegemas või mis veelgi tavapärasem- lihtsalt tuuseldamas. Eile püüdis ta teha trikki issi särgistangega, nimelt selle kogu sealsele seltskonnale pähe kukutamisega. Kahjuks jäi kulminatsioon  pealtvaatajaile siiski nägemata, sest Rauno on harjunud kiirelt reageerima ja tema huviorbiidis ei olnud ilmselgelt särgitriki tulemuse likvideerimine.
5-aastane Melissa on märksa peenetundelisem- ta ühineb me seltskonnaga küll lühikeseks ajaks, kuid tervitab alati viisakalt ja saab ka kiidusõnu oma riiete ning soenguvalikute eest. Muidugi tuleb ka Melissal pildile pääsemiseks alati veidike Oskariga võidelda.
 13-aastane Susanna istus aga eile päris pikalt meiega (vahepeal turnis Oskar-poiss ka tema otsas). Selles vanuses juba suudetakse. Ka siis, kui ta mõned päevad meil veetis, võtsid nad koos trioga köögilaua taga arvuti ees ilusasti kohtumisest osa.
Helise pere Ottokene vaatab alati huviga talle arvutist vastuvaatavad näod üle ja loetleb need valjult ette. Muidugi ei suuda ta jääda ühele kohale pikemaks peatuma, aga isegi selline kunsttükk kui iseseisev potilkäik sai pereringis uhkelt ära näidatud ning pälvis suure aplausi.
Vennake Ruben pääseb aga seltskonda ainult emme süles. Ahjaa, möödunud korral pani Helis arvuti põrandale ja Ruben näitas meile kõigile oma seljalt kõhulipööret ning peaaegu-roomanist. Suurepärane sooritus!
Ema ja isa toovad aga alati korraks ka Kerry pildile. Too on ülivana chihuahua. Me nimetame teda lausa surematuks. Koera vanus inimese omaks ümber arvutatuna on Kerry üle saja aasta vana! Tal on olnud loendamatul hulgal igasugu eluohtlikke haigusi, mida on alati vapralt seljatanud. Noh, praegu on ta tervis jälle pisut kehvem, aga vanakese asi!
Nii me siis videosilla vahendusel pidutseme. Minu meelest on praeguse aja võti just kohanemisvõime- kui üht moodi ei saa, tehtagu teisiti! Meie peres toimib see igatahes suurepäraselt.

Vaheaeg

Lastel on nüüd distantsõppest vaheaeg. Mul ka. Täielik vabanemise tunne!
Mõelda vaid, nad on neli nädalat põhiliselt vaid kodus ja koduaias viibinud! Paar väljasõitu oleme siiski teinud ning aeg-ajalt mõne rattaringi samuti. Aga kuhu välja sa ikka sõidad, kui ilmad on sellised nagu nad parasjagu on. Külm ja ebamugav hakkab ju!
Praegu tundub eriti imeline, et elame eramajas ning lastel on piisavalt olemise- ja mänguruumi. Selle pundiga ei kujutaks nii pikaaegset väikese ruumi vangistust ettegi. Ilmselt peaksin sel juhul ellujäämise nimel oma põhimõtetest taganema ja neile piiramatu arvutiaja lubama. Uhh, ma parem ei mõtle niisugustele asjadele...
Mida olen siis nende nelja nädalaga õppinud?
Seda, et aega on palju, kuid samas seda nagu ei olekski. Aeg läheb laste õppimise toetamisele, söögitegemisele, koristamisele, et majal mingigi väljanägemise säiliks ja mõne planeeritud tegevuse alustamisele või vähemalt sellele mõtlemisele.
Siiski- olen sel nädalal jõudnud okastest puhtaks pühkida poole meie maja sinisest katusest. Kuna me katus on ehitatud ühelt küljelt laugema kaldega ja asetseb madalamal, on seda poolt lihtsam hooldada. Hea julgestus on ka üsna räästa lähedal asetsev lumetõke, mis ootamatu libisemise korral üle ääre alla prantsatamise kindlalt ära hoiaks. Ometi ei julgenud ma üle lumetõkke küünitada, et sel viisil vihmaveerenne okkakõdust puhtaks kraapida. See tundus liialt ohtlik. Selle asemel sõitsin K-Rautasse ja lubasin endale soovitada hea, kõrge ja kindla konstruktsiooniga redeli, mille kodus Karl Johanniga kohe ka ära proovisime.
Selle redeli saab sättida madalaks tellinguks, keskmiseks kolmnurgaks või pikaks kuuemeetriseks, mis ongi me kõrgema räästa kõrgus. Algajatena alustasime aga siiski selle ülalmainitud mugavama ja madalama poolega, mis üles ronides enam niiväga madal ei tundunudki. Redel, mis pidavat kandma 150 kilo, näis kuidagi värisev ja väeti. Tegelikult oli ta muidugi väga korralik, aga mõtetel on teatavasti suur jõud. Igatahes sain rennid mõningase südamevärina saatel saastast puhtaks kraabitud, kuigi Karl Johann tüdines poole töö pealt mind turvamast ja läks muretult batuudile hüppama. Õnneks jäin ellu! Ja nagu sellest närvikõdist olnuks vähe, tundsin kiusatust ära proovida ka kõrgema rennini jõudmine ja selle puhastamine.
Pean tunnistama, et kuus meetrit suhteliselt peenikesel redelil tundub ikka megakõrge!
Huvitav, kes selle maja üldse nii kõrgeks suutis ehitada? Ja huvitav, mis saaks... kui siit lihtsalt alla sajaksin? Need ja mitmed muud mõtted kihutasid sajaga mu peas. Esimest korda elus tajusin midagi kõrgusekartuse taolist. Mul polnud ju mingit turvavarustust...
Ja ma ei saanudki seda renni puhtaks! Krabasin suurema kättejuhtuva okkarisu küll ära, aga põhjalikkusest polnud juttugi. Selle asemel koperdasin värisevate jalgadega kindlale maapinnale tagasi. Ei teagi, mis siis sellest järsemast ja kõrgemast katusepoolest saab...
Mina igatahes jätkasin maa peal. Muruõhutamisega. See on teine suur töö, mille olen suutnud peaaegu lõpule viia.
Muru õhutamine tähendab sambla mehaanilist, masina abil eemaldamist. Küsimusele, mis on mul sambla vastu, vastan lakooniliselt, et mul pole midagi sambla vastu, olen lihtsalt mõningase muru poolt. See õhutusmasin seisis muide umbes viis aastat kasutuna kuuri juures, vihma, lörtsi, lumesaju ja tugevate tuulte meelevallas. Mõtlesin, et mul pole teda enam vajagi. Kui aga vennas selle korda tegi, läks mu hammas siiski verele. Täna siis tegelesingi usinalt õhutamisega. Sain umbes kolmandikku tehtud. Raske!
Nii me siis peame siin lastega vaheaega. Kui veel kokk ka majas oleks, võiks elu olla lausa lill...