Taasavastatud tugitool

Seoses uue, Elisaga sõlmitud internetipaketiga, kadus me maja teisel korrusel igasugune internetiühendus. Et olin harjunud paljusid oma arvutitöid tegema enne magamaminekut ja otse voodist, olin esialgu ülimalt häiritud, et mitte öelda vihane. Tasapisi sai aga ratsionaalne ajupoolkera jälle ohjad enese kätte.
Lülitame alati telefonid, IPadid ja muud vidinad ööseks välja. Kontrollin seda igapäevaselt. Laste nutiseadmete koht on ühes toredas nurgas esimesel korrusel. Või kabinetis minu lukuga kapis. Mitte mingil juhul magamistoas, liiatigi veel öökapil pea lähedal! (Ääremärkusena lisan, et kahetsusväärselt paljud trio meil ööbivatest sõpradest asetavad telefoni ööseks justnimelt padja kõrvale, kuid kõik on siiani allunud mu selgitusele meie kodukorra kohta ja lülitanud oma seadme vähemalt uneajaks välja.)
Ma ise tahtsin aga ikkagi arvutiga magamistuppa ronida! Tegin seal vahel mitu tundi tööd või surfasin niisama netis. Ja pärast magasin sealsamas- jah, seadmed olid muidugi välja lülitatud, kuid tihtilugu otse mu kõrval laadimas. Mitte eriti tervislik, arvan praegu.
Elisa võttis jõuga kogu minu mõnu. Õnneks taipasin õige pea, et see oli ainus viis muutuse sisseviimiseks ja tobeda harjumuse põrmustamiseks. Ma ei olnud varem tähelegi pannud, kui mugav tugitool mu elutoas lihtsalt asju kogub. Ja kui ilus vaade sellel tugitoolil istudes üle toalillede mu aeda avaneb, kui see seljaga teleka poole keerata (mida nagunii meie perest keegi ei vaata). Ma poleks eales osanud ette kujutada, millist mõnu võib tunda, kui asetada õlgadele villane pleed, võtta kätte raamat (noh, vahel siiski ka arvuti, nagu näiteks praegu), kuulata õues keerutavat tuult ja aknaruudule trummeldavat vihmasabiat ning rüübata suurest kruusist lonkshaaval kuuma teed.
Nii tore, et Elisa enam teisele korrusele ei levi!

Imelised inimesed

Maailm on täis imelisi inimesi!
Põhjus, miks ma nii paikapanevat lauset täna nii südamest hõikan, on see, et olin mitmeil rindel suures hädas. Einoh, kas just kõikide meelest "suures", on muidugi iseasi, aga minu jaoks varises ikka maailm osaliselt lausa kokku.
Asi algas üleeile õhtul, kui valmistusin võtma oma tavapärast magamamineku-eelset dušši, aga selgus, et sooja vett polegi. Hommikul polnud olukord muutunud. Süda aimas halba.
Ma üldiselt väldin me katlaruumis asetsevate paakide üksipulgi uurimist. Need on hirmuäratavalt targad masinad, mis toimetavad omasoodu. Nüüd aga lihtsalt pidin nendega tutvust tegema ja üks neist hüppas mulle oma julge tervitusega eriti silma- ta laubal ilutses säravpunane hüüumärk ja vilkus mingi imelik tähtede kombinatsioon. Nii tark ma ikka olen, et adun punase tule korral ohtu, riket ja vajadust kohese sekkumise järele. Aga kuna mul polnud aimugi, mis paagiga sellesinase näol parasjagu tegu, lõi põlvist nõrgaks kahtlus võimalikust gaasilekkest, juhul, kui see on gaasikatel- tean nimelt majas olevat gaasikütte ja olen isiklikult sõlminud lepingu ka firmaga Eesti Gaas.
See oli gaasikatel. Aga ei olnud gaasileke.
Niisiis, esimene imeline inimene, kes minuga vestles, vesteldes rahulikuks jäi ja ka minusse rahu ja lootuse sisendas, oli armas vene aktsendiga vanem mees. Valisin värisevi käsi algul vale, siis aga juhatamise peale õige telefoninumbri (sest tean nüüd une pealt, et ega kõik firmad ei tegele seesuguste kateldega!), see tore mees kuulas mu kenasti ära, tuli kohale, tegi kindlaks, et üks jupp, mille nimi mul kahjuks praegu meeles pole ja mis ilmselt ka enamikule teist midagi ei ütle, on läbi ning pani ette see välja vahetada. Või siis uus katel osta, mis polevat ka paha mõte. Katel on lihtsalt tuhatkond eurot kallim, kui jupp, mis on niigi mitusada. Mina, kes ma kujutlesin juba vaimusilmas karmi talve trioga ühes toas elektriradika kõrval külitades ja tänasin mõttes Jumalat, et ma vähemalt Muhus ei lasknud pliiti välja lõhkuda- juhuks, kui peame pagulusse minema- tundsin ülevoolavat tänutunnet, et tema teeb ja tema vastutab. Kui selgus, et lausa lähipäevil, oli mure murtud. Üksi pole, üksi pole keeegi... laulsin mõttes laulupeost kummitama jäänud viisijuppi.
Lisan, et seesugused läbiminevad jupid ja kaadervärgid on minu meelest üksikule naisele kõige suuremaks katsumuseks. Lugesin just Margus Punabi artiklit, milles ta möönab, et tänapäeva mehe muutumine intellektuaalseks pehmoks on pöördumatu protsess, millest pole pääsu. Ometi usun, et küllap oleks isegi tollesama intellektuaalse pehmoga veidi enam turvatunnet- kaks pead on ikka kaks pead! :)

Aga see pole veel kõik. minu kohtumine teise imelise inimesega leidis aset täna hommikul. Selgus, et mulle oli üle kandmata ühe ammuse kontserdi tasu. Veel selgus, et arvet selle kontserdi eest (ja üldse kõiki tulevasi arveid) saab esitada vaid läbi arved.ee keskkonna. Misjärel selgus, et too arvete keskkond ei tunnista minu ID kaarti. Misjärel ma üritasin ise tuvastada viga, mille tulemusel mu arvuti enam mind ennast ei tunnistanud, mille tulemusel pidi uuendama kõike, alates Apple id-st ja lõpetades maiteamillega, mille tulemusel mulle lõpuks lihtsalt nutt peale tuli. Helistasin värisevi käsi Id toe telefoninumbril ja mulle vastas tema- maailma kõige rahulikum ja osavõtlikum mees. Mees, kes kuulas turtsatamata mu mure ära, mees, kes juhendas mind rahulikult ning veenvalt kopeerima tekste ja numbrikombinatsioone mingitesse toredatesse terminalidesse, avama erinevaid aknaid ja brausereid ja lehitsejaid. Mul oli täiesti ükskõik, mida teen- peamine oli, et ta toru ära ei paneks! Ja kui lõpuks jäi vaid restart, ütles ta, et "kui te ikka sisse ei saa, helistage tagasi, me ei lõpeta enne, kui probleem on lahendatud": Kuidas on võimalik nii lahke olla? (Muide, ma helistasingi tagasi- süsteem tahtis mingit PIN-i, tuli välja, et tegu on ID kaardi PIN1-ga). Ühesõnaga, see mees oli ime!

Aga see pole veel kõik. Kogu selle aja oli mulle toeks sellesama suure kontsertorganisatsiooni raamatupidaja, kellele pidin tollesama ülalmainitud arve tollesama ülalmainitud keskkonna kaudu esitama ja keda nimetan rõõmuga kolmandaks imeliseks inimeseks. Ka tema peaks olema ametilt hoopis psühholoog! Toetavad laused nagu "ma saan väga hästi aru" või "jaa, ka mina olen sellises olukorras olnud" või "mida me võiksime veel proovida?" või "alustame nüüd rahulikult otsast peale" annavad elujõudu ning taandavad enesesüüdistused tavapärasest märksa madalamale. Tema kõne "nüüd on te arve mul lõpuks käes!" oli tekitas kiitusega õpingute lõpetamise tunde. Olin vahepeal juba mõelnud sellest rahast loobumisele...

Neljas imeline inimene  on Helis, kes helistas täpselt õigel ajal, minu hulluse tipul. Ta kuulas mind ära ja ütles "need kõik on ju lahendatavad probleemid, pane see arvuti nüüd nii tunniks ajaks ära ja oota, kuni Nils helistab." Seda lauset korrutas ta mitu korda, sest mina jõllitasin oma kokkujooksnud ekraani jonnakalt edasi, otsekui saaks seal pilgu teravusega miskit muuta. Mul läheb alati aega, et letargiast välja tulla.
Kui viies imeline inimene , Helise kihlatu Nils, mulle helistas, olid enamus mu probleemidest juba tänu esimesele, teisele, kolmandale ja neljandale imelisele ińimesele lahenenud. Ometi aitas ka tema lause "see on jah tüütu, kui sellised asjad juhtuvad" veelkord kaasa tõdemusele, et me ei pea olema täiuslikud. Me ei pea kõike oskama. Me võime olla abitud. Meil on õigus küsida abi. Meid ei peeta lolliks. Meid aidatakse. Meiega käitutakse hästi.
Teate, kõige selle vastu on minevikus minuga käitumisel eksitud! Sellepärast olengi mõningais teemades siiani säärane...

Tema

Ma nägin teda täna öösel unes. Ta oli tumepruunide juustega ja mõnepäevasesse habemesse kasvanud, mistõttu mõjus veidi karuselt. Seljas oli tal tumedat tooni jakk, mille all umbes sama värvi polosärk. Ta astus mulle pisut liiga lähedale. Olen harjunud olema ettevaatlik ja kahtlustav, seega põrkasin instinktiivselt veidike tagasi. Aga ta silmad naersid. Naersid nii, et silmanurkadesse tekkisid imepeenikesed naerukurrud. Halval inimesel ei saa olla nii naeratavaid silmi, ega ju? Ütlesin, et ta oli väheke karvane. Jaa, habe tahtnuks tõesti pügada. Aga ta hambad- need olid säravvalged!
Jeerum, mõtlesin algul, kangestunult nagu pulk.
Noh???, tärkas seejärel uudishimu. Kaua me siis sedaviisi seisame, mul süda kurku tagumas...
Siis vaatasin juba ise pisut provotseerival pilgul otse ta sädemeid pilduvaisse silmadesse.
Ja ta tuli... (ah, ärge küsige siinkohal miks, loomulikult tahtis ta mind suudelda, see oli kohutavalt romantiline hetk) ... ja minu äratuskell hakkas plärinal helisema.
Nagu ikka. Kell 7.17.
Vähemalt olen teda nüüd näinud.
Tunnen ära küll...

Mõned tarkusepäeva-järgsed mõtted

Taaskord on alanud kool. Minugi trio läks täna, gladioolid käes, aktusele. Neljas aasta.
Päevas oli ilu ja meeleliigutust. Nagu ikka sellesse kooli tulles ja sellest minnes. Kuum ilm pöördus pärastlõunal ohjeldamatuks paduvihmaks. Seegi oli nagu etendus.
Sel sügisel olen kuidagi rahulikum. Hüplikust suvest hoolimata tunnen end puhanuna ja suutlikuna võtma selle kamba eest täit vastutust. Jalge all tundub olevat kindel pind. Kas vaid näiline, näitab aeg.
Ma ise sel aastal suurt ei õpi. Tõsi, ühel päeval kuus hakkan käima supervisioonis, et saada veelgi paremaks ja usaldusväärsemaks terapeudiks, kuid võrreldes möödunud kolme aasta õpingutega on see lihtsalt köömes!
Seda enam kavatsen olemas olla trio jaoks. Neile hakkab vaikselt ligi hiilima eelteisme-iga. Tujud vahelduvad, üha enam on vaja iseseisvust, kuid paradoksaalsel kombel samavõrra ka lähedust ja toetust. Kinnitust.
Muidugi vaidleme ja võitleme endiselt praktiliselt iga päev nutiseadmete kasutusaja üle, mis on nende meelest liiga lühike, minu arvates aga ülemäära pikk. Üldjoontes jäävad loomulikult minu selgitused peale. Teisalt pean aga tunnistama ka arvukaid enese ülekavaldamisi, misjärel olen olnud solvunud ja vihane ning rakendanud ekraanikeelde. Ei ole lihtne end rahulikult ja väärikalt maksma panna!
Tihtilugu mõtlen, kas ehk olen liiga range ema. Mu tuttavate seas on mitmeid, kes absoluutselt ei muretse eelmainitud nutisõltuvuse või teise minu meelest sama hullu asja, suhkrusõltuvuse või laiemalt määratledes ühekülgse toitumise üle. Jah, ka minu lapsed sööksid silmagi pilgutamata ainult valget jahu (loe: saia ja makaroni) ja ohtralt maiustusi, kui neile seda vaid võimaldaksin. Aga mina ei osta paljusid sääraseid asju üldse kojugi! Olen hullu moodi "võimelnud", tehes söödavaks salateid ja juurvilju. Jah, muidugi ebaõnnestun vahel, kuuldes tuttavat "mulle ei maitse see"- lauset. Ja kuna toiduvalmistamine pole kaugeltki mu hobi number üks, oleks siinkohal väga lihtne loobuda. Aga ma ei tee seda , sest tean, et laon praegu vundamenti, mille tugevus võib avalduda alles mõnekümne aasta pärast. Laste tervises siis...
Pean lihtsalt arvestama, et kõik ei mõtle nagu mina. Võibolla lõbus "las minna" polegi ebatervislikum? Ühistel olemistel tundun mina kindlasti tüütum, kui need "las minna"- tüübid :) Aga teen siiski oma südame järgi.
Paljudel mu sõpradel-tuttavatel on ehk raske mõista, miks pean üha vajalikumaks iseenesega olemise aega, lülitades aeg-ajalt koguni telefoni hääletule režiimile, et keegi mind ei eksitaks. Ma ei osanudki siiani päris täpselt vastata, miks see õigupoolest vajalik on, (peale selle, et olen tihtilugu peale päevatoimetusi lihtsalt tohutult väsinud). Vastus tuli tänasel kooliaktusel. "Eelkõige peame õppima kahte asja- tundma iseennast ja Jumalat." Kumbagi ei saa teha lärmi ja jutuvada sees. Et aga laste juttu pole kuidagi võimalik summutada, tuleb seda teha muu arvelt. Kannatajaiks ongi siinkohal sõbrad-tuttavad. Kõige lähedasemate jaoks neist leian siiski alati aega.
Siinkohal peatun jälle ühe oma "kasvukoha" juures. Olen nimelt oma ruumi suhtes väga tundlik. Püüan ikka ja jälle ühest ja teisest küljest analüüsida, miks see nii on, miks õigupoolest üldse saab mu isiklikku ruumi "sisse sõita" ning miks seda nii valulikult tajun, kui see juhtub. (Ja seda juhtub ikka ja jälle!). Juured on ilmselt, nagu kõige muugagi, sügaval lapsepõlves, kuid kindlasti ka pikas perioodis, mil võimaldasin oma vajadustest ja ootustest "üle sõita" lähedasel inimesel. Olen hilise küpsemisega ja ka piire seadma õppisin üsna hiljuti.
Kuid nagu üks mu (piiriteadlik) sõbranna mainis, et suhtlus on siiski kahepoolne ning ärgu ma unustagu, et mõne jaoks peabki oma piire korduvalt kehtestama, kui ei taha suhtlemist katkestada. Nad lihtsalt ei tajugi teiste piire! Vaat seda korduvat kehtestamist, ilma närvimineku ja pildilt kadumiseta, ma veel hästi ei oska.
Järgnevalt kavatsen kirjutada oma teistestki "kasvukohtadest"...

Kõikehõlmav armastus

"...ja siis sattusin kristallikotta," rääkis ta. "Olin energiast täiesti tühi ja ta täitis mind hetkega."
Istusime vastakuti mu kabinetis ja kuulasin huviga. Tegemist oli õigupoolest üsna keeruka paarisuhte looga, mis vajanuks kiiret ja oskuslikku sekkumist. Kriis. Võimalik lahkuminek. Ühesõnaga, raske aeg.
"Selgus, et olin elanud oma mehe energias. Nüüd aga kogesin kõikehõlmavat armastust, täitusin ja saatsin seda ka talle," toimus südamlik viide oma armsamale.
Nihelesin, kuid ei öelnud ikka veel midagi.
"Ma pean oskama viibida selle armastuse seisundis ja  kõik saab korda," kinnitas ta.
"Ja-jah," noogutasin kaasa, lastes silme eest läbi paari suhteajaloo pikantsemad seigad, mis lausa nõudvat ühepoolse kõikehõlmava armastuse väärikat ravi, "ja kuidas saaksin mina aidata?"
Ta lõi oma kaunid silmad maha. Need täitused pisaratega.
"See kõik oli eile. Täna hommikul... oli jälle nii krdi s... olla," lausus ta vaikselt.

Üks aastatetagune meenutus

Sättisime end kirikuõpetajaga peielauda. Olime sündsalt süsimustas. Enamus olid. Kadunukese tühi koht oli otse meie vastas. Söögipalve möödus sügavas vaikuses. Siis hakkasid kahvlid tasapisi kõlksuma.
Valati välja esimene pits viina.
Tuli esimene kõne. Pikk elu on seljataga, mälestus elab aga südameis edasi. Jajah, tõsi ta on...
Teinegi kõne ei lasknud end kaua oodata. Endine näitleja. Ilusti räägib! Pikalt, aga mis seal´s ikka...
Valati välja teine pits viina.
Sõna võttis kadunukese poeg. Ema oli eriline. Emakesed on ikka erilised. Ilus kõne!
Endine näitleja tõusis taas. Meenutusi jagus ohtrasti. Kõne võttis kord tõusva, kord vaibuva joone. Lõpuks sai ikka otsa. Aitäh, aitäh...
Valati välja kolmas pits viina.
Sõna sai kaugem sugulane. Tutvustas ennast. Rääkis oma mälestusi. Jälle huvitav- hoopis teise kandi pealt.
Endine näitleja võttis samuti sõnasabast kinni. Seekord tuli luuletus. Sonett? Raamat? Hääles oli märgata pinevuse kasvu. Diktsioon sellest kasu ei lõiganud. Lapselapsed lauanurgas sosistasid ning itsitasid vaikselt.
Valati välja neljas pits viina.
Tähtis mees tõusis. Keerutas juttu siit ja sealt. Ei unustanud lahkunut. Kõne oli rõhutatult soliidne.
Siis oli jutujärg taaskord endise näitleja käes. See võib olla tore tunne, kui lava sinu päralt- peale neid pikki aastaid. Keel oli küll väheke pudiseks jäänud, kuid ega see meenutusi seganud! Hääle kõla kaigus uhkelt üle terve saali.
Valati välja viies pits viina.
Ning siis tõusis, oh imet, endine näitleja. Esitusele tuli veel üks luuletus, Vallatu ja vimkasid täis. Näitleja lõkendas heameelest ja viinast, vaat et viskab tantsusammugi riimi vahele!
Kõige lõpuks arvas õige aja olevat titehäälne tädi, kes ka kadunukest ühe korra näinud oli. Tema kõne oli südamlik ja pikk, puudutades vähem küll lahkunu, kuid seda enam tädi enda elu erinevaid etappe, riivates vihjamisi ka keerukaid üleelamisi.Kadunukese poeg üritas samal ajal uut viina avada. See oli mingi imeliku korgiga pudel. Üks sugulane tõttas appi. Titehäälse tädi jutt sumbus pudeli avamise arutelusse. Lahkunu tütar müksas venda küünarnukiga ja tegi näo, et titehäälse tädi kõne teda väga huvitab. Endine näitleja oli loometuhinas tukkuma jäänud.
Mulle tuli kangesti naer peale.
Ongi hea, et peielauas liiga kurvaks ei kisu. Inimeste karakter avaldub sellistes situatsioonides samuti erakordse värvikusega.

Reisikirju suveradadelt 3

Muhu maakodu areneb. Sel suvel saime esmakordselt kasutada oma täiesti uut vannituba! Erakordselt mõnus!
Olen palju mõelnud, kas kuulun pigem sada protsenti linnatüdrukute hulka või voolab minus ka (vastavalt oma vanemate päritolule) talutüdruku verd. Olen ju kogu elu elanud pealinnas ning maakohad on minu jaoks olnud vaid suviste peatumise paigad. Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes ei talu maaelu peaaegu üldse ning imestavad siiralt mu praeguse Muhu-igatsuse üle. Rohkem on siiski mõistjaid.
Mina sobitun maale väga hästi. Ma ei oota nimelt oma suviselt elamiselt võimatut, näiteks täieliku korrasoleku osas. Veidi ligadi-logadi segasumma suvila tundub täiesti omal kohal. Pisuke kopituslõhn kevadeti, mis talveakende eemaldamisega lille- ja heinalõhna varju taandub, on samuti üleelatav. Määrav on visioon, mille poole liikuda. Teeloleku võlu.
 Kehvade pesemisvõimalustega ei saanud ma siiski väga hästi hakkama. Soojavee kraan ja veega tualett olid meil küll talu ostmisest saadik, sest ma ei soovinud mingil juhul solgi- ja puhta vee ämbreid õuest tuppa ja toast õue vedida. Elame ju siiski 21.sajandil.  Kuid köögikraanist voolav soe vesi ei lahendanud hoobilt kõiki probleeme. Söögiruumi põrandale asetatud pesukausis poriste jalgade küürimine või peapesu kraanikausis, maha nirisev pesuvesi ning lõputu laga ja kraamimine pesutegevuste ees ja järel olid ikkagi parajalt tüütud. Nii ei tekkinud küsimustki, mis ruumi esimesena põhjalikult remontida. Loomulikult vannituba!
 Ma ei soovinud tavapärast, duššinurgaga lahendust. Ka sauna ei igatsenud ma sugugi. Käime ju Muhus peaaegu ainult suvel ja kes siis soojaga sauna tahab! Mõtlesin põhjalikult läbi ja otsustasin vanni kasuks. Selle mõtte oli üks me peretuttav nagu muuseas välja käinud- jalgadega vann tunduvat olemasoleva paekiviseina taustal hiigla-efektne. Kui esialgu võib mõte maakodust ja vannist tunduda mõttetu poosetamisena, siis juba see suvi näitas, et tegemist polnud kaugeltki mitte vaid efekti-kaubaga. Vannipõhja lastud soojas vees saab puhtaks kõige kriimulisemadki jalad ja käed. Mu kalli lapselapse, 1-aastase Otto jaoks, kes veel mähkmetes, oli aga vann lausa asendamatu!
 Ma ei unustanud ka ennast. Kui eelnevalt, remontimata vannitoal (mida kasutasime vaid tualetina) oli üks imetilluke "piiluauk", siis minu kujutlustes vannist avanev vaade me avarale õunaaiale nõudis kogu otsaseina suurust, kahele poole avanevat akent. Hingematva ilu ja õndsa tunde eest- olla vannis kui osake aiast- ei olnud see asjatu kulutus.
 Tume puitimitatsiooniga plaatidest põrand ja sama tooni peitsitud lagi on kombineeritud valge mööbliga. Lihtsuse maitsekateks aktsentideks leidsin sobivad lae-ja seinalühtrid. Kõik see jätab puhta ja sooja mulje. Selles ruumis on hea olla!

 Kui ma meie maakodu ostsin, arvasin, et hea, kui saan sinna viia oma üleliigse mööbli, nipsasjakesed  ja riided. Nüüd arvan kardinaalselt teisiti. Muhu pole mingi kolikamber! Kõik üleliigne on tagasi tassitud või ära antud.
Mu visioon on laienenud kööki. Tekkinud on ideed põranda, lae, antiikse puhvetkapi, pliidi ja kodumasinate suhtes. Olen otsustanud, et pigem lükkan remonti edasi, kui et teen (loe: lasen teha) ülejala, mööndustega. Vannituba tuli hästi välja, miks siis köök ei peaks tulema?