Ratas

Et eelmise postituse viimane lause mulle rohkem nalja kui muret põhjustas, näitab ehk suhteliselt adekvaatset võimet oma füüsist reaalselt hinnata. Vastasel juhul poleks ma ju seda lugu üldse üles riputanud! Aga ütlen nüüd sosinal, et ega tegelikult need asjad nii roosilised kah pole! Ülekilosid on- ja päris mitu.
Niisiis nüüd, kus taaskord lumi metsa alt lõplikult läinud, on uks sportlikeks saavutusteks lõpuks ometi kutsuvalt valla. Nojah, paar- kolm korda nädalas käin aeroobikasaalis aastaringselt, aga mõtlen just kestvusalasid. Ma ei ole just suurem asi pikkade trennide viljeleja, ometi võtan need peaaegu iga talve ja suve hakul uuesti plaani- nagu ei mäletaks, kuidas eelnevail aastatel läks!
Talviseks harrastuseks on kahetsusväärsel kombel sattunud murdmaasuusatamine, mille ebasobivust ma vist alles tänavusel talvel valjult tunnistada julgesin. Mnjah, mu unistus oli ju läbida Tartu maraton... Aga (nuuks), mulle see spordiala tegelikult lihtsalt absoluutselt ei meeldi! Ei saanud meeldivaks ka uue suusavarustuse, treeneri ja teiste harrastajate abiga. Nüüd on see vähemalt välja öeldud, ehk järgmisel aastal enam saavutuse nimel samasse ämbrisse ei astu.
Suvine kohustuslik ala oli jooksmine. See meeldib veidi rohkem. Ainult, et mul millegipärast ei tulnud seda paljukiidetud "laksu", mis pikamaajooksjate ajus tekkivat, nii et nad algul jooksmisele sõrme ulatades hiljem kogu käe ja vaat et terve iseenese kaotavad. Mina jooksin ikka põhiliselt hambad ristis, mõttega- ära arvasite!- kunagi maraton läbida. Selle valguses võiks kevadtalvel aset leidnud kõõluse purunemist lausa õnnistuseks lugeda- et ma jälle midagi ette kujutama ei hakkaks. Jooksmisega on igatahes mõneks ajaks kööga.
Aga nüüd avastasin selle, mida olnuks aeg avastada juba ammu. Ratas! Kuidas ma ei taibanud, et rattasõit mulle ka päriselt meeldib. Jah, ma käin aastaid jalgrattamatkadel ning sellega on seotud ilmatu hulk ilusaid mälestusi. Meenub 90 kilomeetrit Läänemaal, millest lõpu-20 tuli võtta pimedal treppis metsateel. Meenub kaunis Lõuna- Eesti, Põhja- Läti, Gotland, Ida- Virumaa ja paljud teisedki paigad. Aga see kõik on seni olnud vaid sõpradega kvaliteetaja veetmise ja uute kohtade avastamise uudishimuga seotud. Alles täna, kui sõitsin viiendat korda Harku ringi ja eile, kui väntasin neljandat Saue otsa, hakkas minus idanema äratundmine, et tegelikult võiks just ratas olla mu figuuriparandamise ideaalne abivahend- lisaks kõigele eelmainitud meeldivaile omadustele.
Igatahes kavatsen ma jätkata, vaatame, mis saab!
Muide, kui keegi oskab soovitada 25- 40 kilomeetriseid ringe üle kogu Eestimaa, mis algavad ja lõppevad raudteejaama lähistel ja mis ei kulge mööda suure liiklusega magistaali, andke teada! Eesti on imeilus ja seda tuleb hakata korralikult avastama!

Lapsesuu

Istume saunalaval. Loviisa vaatab oma peenikesi kintsusid:"Need lähevad istudes kuidagi laiaks. Vaata, kui paksud!"
Mina lohutama:"Tead, mina väikse tüdrukuna arvasin täpselt samuti, et mu kintsud on paksud, kui istusin! Tegelikult olid samasugused kriipsud, kui sul."
Joss vaatab mind umbusklikult ja toob ka oma arvamuse lagedale:" No praegu on sul need ikka täiega jämedad" :D

üksi

Sättisime Muhusse. Trio oli väga kärsitu. Nad olid juba ammu õue valmis läinud. Minule aga meenus muudkui uusi asju, mis veel vaja enne ärasõitu ära klaarida, kaasa võtta või üle anda. Nii ma seal siis rabelesin, keel pikalt vestil ning natuke nuttugi turvatundeks kurgus.
Järsku tõmbas Joss "prauhti" ukse lahti. Oli seletamatagi selge, et tal on ootamisest täiesti "siiber". Juba kaiguski üle toa poisikese röögatus: "Ma ei saa aru, kas sa tuled ka ükskord!?" Mõistsin teda täielikult. "Vaata, emme peab siin kõik korda ajama, et me üheskoos maale saaksime sõita, ja emmet on ainult üks," tegin kurva näo, ja õigupoolest tundsingi end üsna kurva, saamatu ja väsinuna. Igatahes mõjus. Poeg silmitses mind pikalt ning ütles siis vaiksel, mõistval häälel: "Jah, üksi läheb vist kaua aega. Mina oma pruuti küll üksi ei jätaks..."

Podiseja

Katkusin täna mustikate vahelt koltunud rohukõrsi. Pool meie aiast on nimelt kunagi olnud metsamaa, mis nüüd inimtegevuse tagajärjel vägisi puisniidustuda püüab. Kõrreliste pealetung on eriti muljetavaldav, aga hoian seda siiani siiski jõuga kontrolli all.
Üks tillukese männi all mustikate ja metsmaasikate vahel vedelev kõrtehunnik tundus mulle eriti jultunud. Olin kohemaid valmis seda krabama, väikese osa vist juba haarasingi, kui hunnik...järsult võpatas. Ütleme, et tegi lausa väikese hüppe. Nii minagi! Selle seest hakkas kohemaid kostma valju podinat. Kuhjake kees kui tige pudrupada! Naeratasin rahunenult ning kutsusin triogi lähemale. Palusin neil arvata, kellega tegu. Noh, ega selle häälega eriti mööda pane! Oi, nad olid vaimustuses! Igapäevaselt siilikese talveunepaika ei satu! Sättisime kõrred ilusti oma kohale tagasi, kuhi tegi veel paar pahast hüpet, aga lõpuks podin vaibus. Palusin lastel siilikest mitte segada. Endalgi on hommikune uni, või õigemini unesegune lebotamine kõige magusam. Küll tal varsti küllalt saab! Sellised kohtumised looduses on kuidagi nii südantsoojendavad ja siirad. Kui armas tundus see kõrtest onnike, mille siil enesele talveks oli meisterdanud. Vahva, et just meie aeda!
Ja tore, et taaskord on kevad saabunud!

Tüvi

Ühe suure männi krobeline tüvi sirgub otse akna all määramatusse kõrgusse. Mu piiratud vaateväljast puudub punkt, kus tüvi kohtab maad, samuti ei ole mul võimalust silmata esimese oksa sirgumiskohta kusagil kõrgel. Ainult see jäme, krobeline tüvi.
Tihti küünitan end tüvest mööda vaatama. Ta tundub varjavat akna taga mööduvat elu- autosid, jalgratastega lapsi, kärudega noori emasid. Mul puudub korralik vaade võpsikusse suunduvale tupiktänavale. Ka tänavavalgustus ei kiirga mu tuppa piisavalt eredalt- kõige lähem lamp jääb otse tüve taha.
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest alles täna taipasin, et ma ei olegi seda tüve kunagi korralikult vaadelnud. Olen sellest alati kärsitult mööda kiiganud. Kui elujõuline see puu on! Seistes mu akna all stoilises rahus, ta lihtsalt on. Tüvi paistab altpoolt tumedam, hallikas, kõrgemalt muutub aga helepruuniks. Krobeline koor moodustab ilusaid, korrapäraseid mustreid. Ja teate, ta ei kõigu kunagi! Ka kõige rajuma tormi käes mitte.
See tüvi on nagu mõni inimene, kes seisab sulle väga lähedal, kuid keda sa ei pruugi eluaeg märgata. Vaatad tast kogu aeg mööda, otsides kedagi huvitavamat, kedagi ebatäiuslikumat. Võibolla ei märka isegi seda, et ta sind ühel eluhetkel välgutabamusest päästab...
Tunnen end nüüd kuidagi teisiti. Tüvi on uus, kindel vaatenurk.
Ehk ei kõigu ülejäänudki pidepunktid enam mu elus niivõrd palju!

Kaklused

Tihtilugu küsitakse, kas kolmikud omavahel kaklevad ka. Eks nad muidugi kaklevad! Päevad pole ju vennad. Kuid eks siin ole minulgi veidi oma osa.
Mõistan seda iseäranis hästi ajast, kui kolmikud endale koolikoha said ja me direktoriga vestlema sattusime. Nimelt kolib trio koolikene sügisest uuele pinnale.
"Mine tea", ütles direktor, "kas uus avar maja on ikka parem."
Algul ma ei mõistnud.
"Siin oleme me kõik külg külje kõrval," selgitas tema, "puudub isegi õpetajate tuba. Kõik- nii lapsed kui täiskasvanud- teevad kõike koos."
Nüüd taipasin küll. Sealsed õpetajad ei lähe vahetunni saabudes kontsade klõbinal õpetajate tuppa kohvitama. Nad teevad seda otse laste keskel. Kõik teavad kõikide nimesid. Joovad teed, vestlevad, mängivad. Vaikselt kõlab Arvo Pärdi muusika. Sellises kombinatsioonis pole ju kiusamisel ja vägivallal kohta, kõik ebakõlad saavad otsemaid lahendatud.
Ühest küljest on see tohutu õpetajatepoolne eneseohverdus. Kujutan ette, mis tunne võib olla,viibides päev päeva otsa algklassipõngerjate saginas ja lärmis. Tuleviku mõttes on see aga hindamatu panus.
 Aga pöördun nüüd tagasi meie koju. Ega meilgi ju teki ühtki tüli, kui olen lastega. Kui tegelen- või viibin vähemalt samas ruumis. Tülid saavad alguse pikast üksiolemisest. Igavusest. Oskamatusest väikesest asjast mitte välja teha. Millest iganes. Märksõna on omapead olek.
Mina ei ole nii võimekas. Vajan vahel väga ka oma ruumi. Üksiolekut. Et nad mängiksid! Siin on muidugi veel üks väike nüanss. Õpetajad saavad pealelõunast siiski koju. Mina aga vastutan oma kamba eest unetundideni.
Hiljuti kõnelesime teraapiakoolitusel perekonnast, kes saadeti vastuvõtule poja arvutisõltuvuse tõttu. Pere on jõukal järjel, näiliselt omavad kõike. Ainus viga on see, et omavahel ei suhelda. 500 ruutmeetrises majas on eraldumiseks küllalt pinda. Ilusad autod sõidavad kiiresti eri suundadesse. Kakskümmend minutit koolisõitu pole piisav, et saada kinnitust armastavatest vanematest. Nii tekkis lapsele märkamatult uus, virtuaalne perekond. Kogu tema lähedusevajadus otsis korvamist sealt. Algul päeval, siis aga juba ka öösel. Vanemad olid häiritud ja pahased, et klantspilt mõranes. Kurb.
Pigem kakelgu! See on elutervem. Lubab sisemised pinged pinnale. On märgiks ka mulle, et on taas aeg lastele läheneda. Teha üks suur puntra-kalli.
Teate, peale kaklust, kui kõik jälle rõõmsad, tundub õhk kuidagi klaarim- umbes nagu pärast vihma...

Neiud omavahel

Sõitsime Loviisaga linna. Üks õppeauto tuias me ees- mitte kuidagi ei õnnestunud mööduda! (Kui on kiire, ajab ikka närvi küll!) Mustamäel tekkis aga kaks sõidurida ja ühel hetkel seisime eelnevalt kirutud autoga valgusfoori taga kõrvuti. Küünitasime Loviisaga mõlemad vaatama, kes on roolis. "Mina küll aru ei saa, kas see on naine või mees," arutles Loviisa.
"Kindlalt mees," ei olnud minul kahtlust.
"Aga tal on nii pikkade ripsmetega silmad!" tundus mu enesekindlus Loviisale pisut ebausutav.
Nüüd vaatasin minagi. Ossa poiss! Tõepoolest, olid need vast silmad!
Õpipoiss tabas teda jälgivad pilgud. Vajutasin gaasi.
"See lihtsalt oligi üks erakordselt ilusate silmadega mees," kinnitasin veelkord.
"Nagu meie Joss!" nõustus Loviisa nüüd. Hakkasime mõlemad naerma. Päikesekiired piilusid esiaknast sisse ja kuulutasid peatselt saabuvat kevadet.
Korraga polnudki enam kiire. Pigem tahtnuks seda õppeautot lausa järele oodata... ;)